PAPRIKATOIDUD
Sealihapörkölt, -paprikás ja
disznótoros
Sealiha
sobib paprikatoitude juurde nii pörkölti, paprikas! kui niisuguse toiduna,
mida ei valmistata ei pörkölti ega paprikasi reeglite järgi. Kõigil
muudel viisidel keedetud sealihast kõige peenem on disznótoros-paprikás
ehk seatapjapaprikás.
Sealihapaprikäsi
keetes on vaja tähele panna järgmist: liha peab sisaldama nii konte
kui nahka (seljakamarat, küljetükki, sõrgu, kõrvu ja sabagi). Hoolitseda
on vaja ka selle eest, et pekki oleks vähe või üldse mitte.
Paprika ja sibula suhtes
sealiha puhul erilisi nõudeid ei ole. Mis aga kergesti toidu maitset mõjutab,
on leeme hulk. Pigem võib seda olla rohkem kui vähem, sest rohkes leemes
tõuseb sealihale omane maitse paremini esile ja paprika ning sibula ühismõju
tundub väiksemana. Sealihapörköltiks sobib kõige paremini kontideta
liha. Kui seda valmistada
lambalihapörkölti kombel, on tulemus väga hea. Sealiha kannatab vabalt
ka ilma leeme ja sibulata küpsetada. Sealihast tuleb rohkem oma mahla
kui lambalihast, aga siiski mitte nii palju, et liha selles vedelikus
keeks. Poole keetmise ajal lisatakse eraldi rasvas küpsetatud ja paprikaga
segatud sibul. Tuleb vaadata, et sibulat oleks vähem kui paprikat. Seejärel
lisatakse natuke leent, ja noore sea liha küpseb ilma mingi lisavedelikuta.
Nii valmistatud pörkölt ei ole rasvane.
Välioludes
keedetud sealihapörköltit või -paprikäsi süüakse tavaliselt ilma maitseaineteta
ja kõige paremini sobivad selle juurde tarhonya (kodused makaronitooted)
või kartulid. Klimbid siia ei sobi. Mõlema sealihatoiduga sobivad hästi
konservsalatid ja jookidest valge vein. Disznõtoros ehk seatapja-paprikäs
kuulub niisuguste toitude hulka nagu lambaguljasš või uhhaa või lambakarjuste
moodi keedetud lammas. Seda toitu valmistatakse pliidil panni peal.
Sedagi rooga võib teha töö vaheajal. Disznõtoros keedetakse ühes nõus,
kuhu kõik ained pannakse korraga. Keedutehnika on nii lihtne kui üldse
võib olla. Seda sellepärast, et seatapu ajal on igaüks talle antud tööga
seotud ja lõunasöök tuleb valmistada kiirtööna.
Valitakse
väga mitmesugustest kohtadest raiutud sealiha, tingimata peab olema
konte ja nahatükke. Vastavad tükid kogutakse juba liha raiumise ajal.
Peavad olema järgmised kehaosad: üks sõrg, mõni selgroolüli, paar ribikonti,
nahatükke pea piirkonnast, võimaluse korral terve kõrv, jalalaba ja
võimalikult erinevat kondita liha. Kõik tükid pannakse keedunõusse,
lisatakse hakitud sibul ja peale valatakse nii palju vett, et liha oleks
kaetud. Kui vesi hakkab keema, pannakse juurde sool ja pool paprikast.
Teine pool lisatakse keetmise lõpus, et toit saaks värvikam ja värskem.
Keetmise jooksul lisatakse leent, et seda oleks rohkem kui paprikäsi
puhul. Päris supi moodi roog ei tohi tulla, sest seda ei sööda lusikaga,
vaid kahvliga. Eraldi lisatakse veel marlikotti mässitud ajud ja maksatükid.
Seejuures peab jälgima, et neid ei lisataks enne, kui keetmise lõpuni
on jäänud 10-15 minutit. Nimetatud komponendid annavad toidu maitsele
pikantset täiendust. Saadud paprikaliha on eriliselt maitsev tekkinud
paksus süldileemes. Ta mõjub kerge ja värskena, samuti pole tal sealiha
üldtuntud rasvasust ega rasvas kärvitatud sibula maohapet ärritavat
teravust. Kõrvale võib pakkuda keedetud kartuleid, aga veel paremini
sobib paljas leib. Kindlasti kuulub selle toidu juurde marineeritud
paprika. Külmana on see ainulaadseks paprikatarretiseks hommikusöögi
juurde, aga võrratult maitsev on roog õhtulgi.