Etnofuturismi mõiste
ja naabermõisted
Proseminaritöö "Etnofuturismi
märgid liivi kultuuris" (2000) sissejuhatus
Ott Heinapuu
Etnofuturismi sõna algupära on hästi teada ja mitmel
pool käsitletud (vt nt Kauksi 1999b), ollakse üksmeelel, et
sõna autor on eesti luuletaja Karl Martin Sinijärv. Mõiste on edukalt
kasutusele võetud kirjandus- ja kunstivoolu nimetusena, kuid eriti viimasel
ajal on sõna kasutama hakatud laiemates tähendustes nii eesti kui ka
mitmes teises soome-ugri kultuuris (udmurdi, mäemari, komi). Praeguseks
on toimunud kolm soome-ugri noorte loojate etnofuturismikonverentsi
(vt lähemalt).
Mart Velsker on oma eesti nüüdiskirjanduse loengutes
märkinud, et etnofuturismi mõiste on muutunud eriti viimasel ajal ebamääraseks.
Järgnevas püüan analüüsida, missuguseid sisusid käsitletavale mõistele
on eesti- ja soomekeelses pruugis antud. Käsitluse alt jäävad välja
udmurdi, mäemari ja komi tõlgendused etnofuturismi mõistele.
Üritan eristada etnofuturismi mõiste eri mahtusid
järgnevalt:
1) etnofuturism Rein Taagepera (1999) mõistes ühe võimaliku suhtumisena
põlisesse kultuuri või orientatsioonina kultuuris, suhestatuna teiste
sarnaste orientatsioonide kosmofuturismi ja etnopreterismiga;
2) etnofuturistlike tekstide kogum (kirjanduses,
kunstis, kõrgkultuuris), mis loomemeetodi poolest sarnased, tuginedes
Piret Viirese (1996) määratlusele ja Kajar Pruuli
(1995) dihhotoomiale etnosümbolism–etnofuturism;
3) etnofuturism kui modus vivendi otsimine,
kriisiseisundis kultuurile uue olemisviisi otsimine (nt omapärase linnakultuuri
loomine varasema linnakultuurita rahvale, et tagada kultuuri edasikestmist);
4) kolme eelmise liitmisest ja üldistamisest sündinud
totaalne uurali etnofuturism Kari Sallamaal (1999);
5) kohalikud etnofuturismid, etnofuturistlikud koolkonnad
ja süsteemid üksikute kultuuride raames (nt Tartu etnofuturism, udmurdi
etnofuturism).
I. Etnofuturism ühe võimaliku suhtumisena põlisesse
kultuuri
Rein Taagepera (1999) on etnofuturismi mõiste eeskujul
ja sellele taustsüsteemiks konstrueerinud etnopreterismi ja kosmofuturismi
mõiste, et selgitada etnofuturismi ühe võimaliku suhtumisena etnilisse
või rahvuslikku pärandisse, suhtestatuna muude valdavate tendentsidega.
Joonis 1
Selles skeemis on Taagepera seadnud kõrvu kolm erinevat
orientatsiooni, kaks püüdlust tuleviku poole ja ühe püüdluse mineviku
poole. Tuleviku-orientatsioonid erinevad selle poolest, kuivõrd ja kas
peetakse rahvuslikkust ja etnilist kultuuri oluliseks.
Kosmofuturism postuleerib “head uut ilma”,
mis oleks rahvustejärgne ja kosmopoliitne, või siis ülerahvuslik. Sellistest
ideoloogiatest toob Taagepera musternäitena Nõukogude Liidule omase
rahvustejärgse “nõukogude rahva” loomise idee, mis on seotud progressiusuga,
usuga, et rahvused on igand ning määratud kaduma. Kultuurikäsitlus on
dünaamiline, kuid pole rahvuslik, nähakse arengut ühtse ja ainsa tuleviku
suunas. Kosmofuturistlikus orientatsioonis nähakse sisuliselt väiksemate
rahvaste kadu ja paratamatut sulandumist suurematesse, nähakse ette
tulevikku, kus diversiteet rahvuseti väheneb ja rahvuslikud ehk etnilised
eripärad järk-järgult kaovad. Rahvustejärgset või suurrahvuslikku tulevikku
hinnatakse positiivselt.
Etnopreterism on orientatsioon etnilisele
minevikule. Hinnatakse positiivselt minevikku, kuid tunnistatakse ja
aktsepteeritakse rahvusliku diversiteedi järk-järgulist vähenemist.
Etnopreteristlikule kultuurikäsitlusele on omane, et samastatakse rahvuslik
kultuur ühe staatilise lõikega selle ajaloost, millest kultuuri arengu
käigus paratamatult kaugenetakse, võõra vaimse kultuuri omaksvõtt arvatakse
paratamatuks ühes võõra materiaalse kultuuriga. Siiski samastatakse
end etnilise minevikuga ning arvatakse selle tundmist oluliseks.
Etnofuturism näeb ka väiksematel rahvastel
võimalusi edaspidi oma rahvuslikke omapärasid säilitada. Orienteerutakse
tulevikule, rahvusliku kultuuri nähakse dünaamilisena ning ajas muutuvana.
Võõra materiaalse kultuuri elementide omaksvõtmisel ei nähta paratamatuna
võõra vaimse kultuuri ülevõtmist. Peetakse võimalikuks etnilise diversiteedi
edasikestmist.
Kalevi Kull (2000, eravestlus) on pannud ette ka
võimaluse Taagepera kolmnurga asemel joonistada nelinurk, lisades kosmopreterismi.
Kosmopreteristlikku mõtlemist esinevat “roheliste” ideoloogiates, mis
propageerivad tööstusliku ühiskonna eelsesse aega tagasipöördumist,
sündinud kohalike ökoloogiate üldistamisest universaalsele tasandile.
Taagepera tunnistab, et tema esitatud kolme mõiste
puhul on tegu ideaaltüüpidega või üldorientatsioonidega, mis kultuurisituatsioonides
esinevad kõrvu ja segunenult.
II. Etnofuturistlike tekstide kogum (kirjanduses,
kunstis, kõrgkultuuris), mis loomemeetodi poolest sarnased
Piret Viires (1996: 235) on iseloomustanud etnofuturistlikku
kunsti põhimõtteid järgnevalt:
“The term ethnofuturism was created by the "Hirohall''-group
and propagated together with the Estonian Kostabi-$ociety. This promising
and intriguing term can be broadly defined as follows: ethnofuturism
is joining the archaic, prehistorical, ethnic substance peculiar to
our nation with the modern, sometimes even futuristic form. Or vice
versa - the archaic form (e.g. runo-song) with a contemporary vision
of the world. Ethnofuturism can be also related with surrealism, but
it is more nationalistic in its manifestos strongly stressing national
diversities. No doubt one of the reasons for the rise of ethnofuturism
was an elevated interest in the history of the nation, its folklore
(especially folk songs and ancient belief) and everything else that
stressed the diversity of the nation. Particularly the authors of "Hirohall"
had dived deeply into folklore and tried to capture the archaic spirit
of the Estonian nation in their poems and other works.”
Etnofuturistlikele tekstidele on iseloomulik käibiva
kultuuripärandi ümbermõtestamine vastavalt kaasaja kultuuri tingimustele,
oma kultuuri hääbuvateks peetud ilmingute rekontekstualiseerimine praegusse
kultuuri (elavate pärimusekandjate käest) ja elava pärimuse kaotanud
ilmingute taaselustamine, rekonstrueerimine (kirjalike või muude allikate
põhjal), arhailise kultuuri ilmingute (nt regivärss, rahvuslik ornament)
ülekandmine uutesse kunstisfääridesse, vältides sealjuures nende poeetika
olemuse muutmist: “On tuntud tõsiasi, et enamik muusikakooli haridusega
inimesi ei suuda enam õppida laulma rahvalaule, /---/ On väga halb,
et muusikaõpetus meie koolides rjaneb ainult Euroopa traditsioonil,
liiga väheste koolide juures on laulurühmad, kus õpetatakse regilaulu
laulmist või maarahva pillimängu. Igas muusikakoolis peaks kindlasti
olema vähemalt üks õpetaja, kes suudab ka rahvalikku stiili ja rahvalikke
pille õpetada. See oleks aus ja tasakaalustatud süsteem. Ise ei suuda
ma midagi pähe õppida. Sellepärast õppisin laulma nii, nagu meie esivanemad
laulsid, õppisin ära tehnika ja loon iga laulu iga kord uuesti.” (Kauksi
1999c: 8). Arhailiste kultuurinähete
tänapäevaseks kohandamise kohta pruugitud metafooriks on ussi naha vahetamine:
uss peab oma nahka aeg-ajalt vahetama, et ellu jääda, kuid samas ei
ole ta nahka vahetanult vähem seesama uss, kes enne naha vahetamist
(Lõhmus jt 1995:
13).
Soome-ugri rahvaste etnofuturistlikku kujutavat
kunsti koondab suvel 2000 Helsingis üles pandud näitus Ugriculture.
Kajar Pruul on etnofuturistliku loomemeetodi asetanud
dihhotoomiasse etnosümbolistlikuga (vt Pruul 1995), tema järgi oli eesti etnosümbolistlik
luule juba kulunud märkide ülekordamine, täites olulist mnemotehnilist
ja mobiliseerivat funktsiooni: “Samal ajal on niisama iseloomulik seegi,
et näiteks 1988. aasta palava suve laulude sõnad Jüri Leesmendilt pole
“originaalsed”, vaid tegu on 19. sajandi ärkamisaegse lauluklassika
teadliku tsiteerimise, parafraseerimise, kollaažiga.” (samas).
Etnosümbolistlikuks võiks pidada ka neid praktikaid,
mis kasutavad kultuuris tegelikult hääbunud nähteid, millel on paradoksaalsel
kombel rõhutatult märgiline iseloom. Nii on rahvariiete kandmine eesti
kultuuris taandunud üksnes märgiliseks: rahvariiete kandmine laulupeol
rahvuslikku meelestatust, kuigi tegu on kultuuris marginaalse nähtega
– rahvariiete valmistamise ja kandmise pärimus on valdava enamiku eestlaste
jaoks surnud.
III. Etnofuturism kui modus vivendi,
mõtteviis või eluviis
Etnofuturismi manifestis (Lõhmus jt 1995:
11) öeldakse, et “etnofuturism ei ole ideoloogia, vaid mõtteviis ja
modus vivendi”. Sellise etnofuturistliku mõtteviisi eesmärk on
võõrapärase materiaalse kultuuri elementide kasutusele võtmine ja integreerimine
etniliselt omapärasesse kultuurimudelisse ja maailmavaatesse. Sellist
etnofuturistlikku mõtlemist sünnib tihti kriisi-kultuurides, ühiskondliku
või kultuurilise murrangu või muutuse tingimustes, kui ühes võõra materiaalse
kultuuri omaksvõtmisega ähvardab kaasneda võõra vaimse kultuuri ülevõtt,
nii et põlise kultuuri järjepidevus on ohus.
Eesti etnofuturistide krestomaatiliseks näiteks
võõra vaimse kultuuri liigsest ülevõtmise protsessist, mis meie rahvuslikku
omapära olevat kahjustanud, on Eestimaa ja Liivimaa kubermangu maarahva
saksastumine 19. sajandi keskel eesti rahvusliku ärkamisaja jooksul
(vt Eller 1972), pakutakse välja eesti
maarahva traditsioonilise kultuuri jätkamise võimalusi tänapäeva ühiskonnas,
näiteks Kauksi Ülle ettekandes “Etnofuturism kui eluviis” (Kauksi 1999c). Tuuakse eeskujuks näiteid
kultuuridest, kes on olnud oma traditsiooniliste elatusalade säilitamisel
kohanemisvõimelised tänapäeva tehnoloogiliste võimalustega: “On selge,
et me ei saa jääda pasteldesse, et me ei saa minna tagasi puu otsa jne.
Austraalia pärismaalased sõidavad ookeanile paadiga, mille taga on kaks
kõige võimsamat Johnson-paadimootorit. Aga pyygiriistad on kiviaegsed.
Antud looduslikes oludes, antud meres, antud kala puhul töötab aastatuhandete-vanune
kogemus paremini mis tahes plastmassist või nailonist. Loomulikult on
tänapäeva tsivilisatsioonil meile mõndagi kasulikku pakkuda. Aga siin
tuleb leida optimaalne vahekord. On täiesti normaalne, et igas tuleviku
eesti kodus on personaalarvuti. Kuid keegi ei saa mind panna uskuma,
et Eestis oleks mingi parem majaseina materjal kui okaspuupalk.” (Kama 1989).
Võttes eeskujuks Anzori Barkalaja (2000) käsitluse
Pimi jõe hantide uuest põlvkonnast, võib etnofuturismi selles tähenduses
siduda kultuurišoki tingimustega. Barkalaja käsitleb 1970ndatel
Pimi jõe hantide territooriumil praeguse Surguti piirkonnas alanud naftapuurimisest
tulenenud muutuste mõju (ekspansiivse arenguloogikaga vene materiaalse
ja vaimse kultuuri intensiivne sissetung, linnade ja muude vene kultuuri
keskuste teke) kohalikule handi kultuurile kultuurišokina, mis enamiku
uurijate arvates on sealse handi kultuuri viinud hävingu äärele. Barkalaja
käsitluses on oluline uue, kohanemisvõimelise hantide põlvkonna kasvamine,
kes ei tunne vahetust kogemusest kultuurišoki eelset handi kultuuri
ning kelle jaoks on loomulik keskkond juba uus, muutunud ja “rikutud”
keskkond. Kultuurišokk võib seega mõjutada kultuuris intensiivsemalt
kahte vanemat põlvkonda, uue põlvkonna peale kasvades kohaneb kultuur
uute tingimustega, võetakse omaks võõra kultuuri elemente (Barkalaja
näide handi laste mängudest, mis jäljendavad naftatööstust) ja assimileeritakse
need vanematelt õpitud handi kultuuri. Handi kultuuris toimuvat muutused
ja kultuur kohaneb võõra vene kultuuri ümbrusega, sellel uuel põlvkonnal
on juba võime kohandada võõrast materiaalset kultuuri zomaenda traditsioonilise
vaimse kultuuriga, tagades selle järjepidevuse. Selle jäik eristamine,
mis oli vanema põlvkonna jaoks oma või võõras, jääb üksnes etnograafide
mureks.
Etnofuturism kultuurišoki tingimustes on näiteks
püüe luua vajaduse korral omapärast väiksemate soome-ugri rahvaste linnakultuuri
vastukaaluks võõrapärasele, mida märkinud näiteks Rein Taagepera, Andres
Heinapuu ja Kari Sallamaa (viimane essees “Etnofuturismin filosofia suomalais-ugrilaisten kansojen säilymisen
perustana”, Sallamaa 1999: “Etnofutun
keskeisenä tehtävänä on rakentaa kansallista kaupunkikulttuuria niille
kansoille, jotka tähän asti ovat olleet etupäässä metsästys-, kalastus-,
paimentolais- ja talonpoikaiskulttuurin piirissä, ja jotka suurissa
kaupungeissa jäävät venäläisen, ruotsalaisen tai norjalaisen, saamelaisilla
jopa suomalaisen kulttuurin jalkoihin.”).
IV. Totaalne uurali etnofuturism
Kolme eelloetletut koos käsitledes, liites ning
üldistades võib jõuda küllalt häguse ja ebamäärase etnofuturismi-käsitluseni,
nt Kari Sallamaa järgnevas lõigus:
“Olemme tilanteessa jossa etnofuturismin kymmenvuotisjuhlaa
viettäessämme olemme samalla vahvistamassa sen lopullisesti suomalais-ugrilaisten
ja hiukan laajemmin, nenetsit mukaan lukien, uralilaisten kansojen taiteen
omimmaksi filosofiaksi sekä estetiikaksi. Kymmenessä vuodessa etnofuturismi
on kehittynyt muutamien nuorten tarttolaisten runoilijoiden päähänpistosta
vakavasti otettavaksi kansainväliseksi taiteelliseksi suuntaukseksi
ja esteettiseksi ohjelmaksi. Ja kun vuonna 1994 täällä Viron intellektuaalisessa
keskuksessa järjestettiin nuorten suomalais-ugrilaisten taiteilijoiden
ensimmäinen konferenssi, voimme nyt kolmatta vastaavaa tilaisuutta pitäessämme
todeta viidessä vuodessa tapahtuneen ihmeitä. Yhä useammalla uralilaisella
kielellä on viime vuosina ilmestynyt uusia, niin nuoria kuin vanhojakin
runoilijoita. On jopa syntynyt aivan uusia kirjallisia kieliä, ts. kieliä
joilla ei ennen ole ilmestynyt painettua kaunokirjallisuutta. Mainitsen
vain lyydin ja vepsän kielet. Karjalan tasavallassa (Miikul Pahomov
ja vepsäläisrunoilija Nikolai Abramov) sekä kolttasaamen kielen, kun
Claudia Fofonoff on tänä vuonna julkaissut ensimmäisen koltankielisen
runokokoelman. Sellaisella harvinaisella kielellä kuin luulajansaamella
on Stig Riembbe Gaelok julkaissut jo kymmenennen teoksensa tänä keväänä.
Samoin muutamat etnofuturistiset kuvataiteilijat ovat saaneet jo maailmanlaajuista
mainetta, kuten võrolainen Navitrolla.” (Sallamaa 1999).
Siin loeb Sallamaa üles kõik uurali keelte rääkijate
väikerahvaste uuemad kirjandused, nende loomine kui etnofuturism. Seejärel
seostab ta etnofuturismi uurali keelkonnale omaste grammatiliste ühisjoontega
(grammatilise soo kategooria puudumine, muud põhimised erinevused indoeuroopa
keeltega võrreldes), komi päritolu Kallistrat Žakovi filosoofia, lapi
botaaniku, teoloogi ja usupuhastaja Lars Levi Laestadiuse filosoofia
ja lõpuks folkloorilähedase kirjandusega, sõnastades folkloorile üldomaseid
seaduspärasid.
Sallamaa üldistusaste on ehk juba liiga suur, nii
et etnofuturismi mõiste muutub tõepoolest häguseks ja hakkab kaotama
oma esialgset sisu. Etnofuturismi nimetamine “uurali rahvaste kõige
omamaks filosoofiaks ja esteetikaks” on veidi ennatlik ja muudab mõiste
ühelt poolt liiga kitsaks, piirab üheainsa keelkonnaga, mille keelte
rääkijate kultuurid üksteisest siiski väga paljus erinevad. Väide “etnofutu
põhineb omapärasel mõtteviisil, mille aluseks on uurali keelte struktuur”
(samas) raskendab etnofuturismi mõiste kasutamist teiste sarnases situatsioonis
kultuuride puhul. Teiselt poolt muudab selline käsitlus etnofuturismi
mõiste liiga laiaks ja häguseks uurali keeli kõnelevate kultuuride sees.
Sallamaa käsitlust võib lugeda nii, et ükskõik milline kirjandus väiksemates
uurali keeltes võib olla etnofuturistlik, või siis laiemalt ükskõik
milline uudne nähtus nendes kultuurides. Tekib oht, et etnofuturismi
piirid võivad nihkuda liiga lähedale oma ja võõra etnilisele piirile,
misläbi vajadus mõiste järgi võib kaduda.
Etnofuturismi Kari Sallamaa mõistes oleks parem
nimetada uurali filosoofiaks või siis laiemalt Uku Masingu eeskujul
taevapõdra rahvaste või boreaalseks filosoofiaks (vrd Masing 1989).
V. Kohalikud etnofuturismid, etnofuturistlikud
koolkonnad ja süsteemid üksikute kultuuride raames
Otstarbekam oleks käsitleda etnofuturismi selliste
filosoofiate ja esteetikate loomise viisina, mille eesmärgiks säilitada
etniliste kultuuride toimimise mehhanisme, tagada põlise vaimse kultuuri
ja maailmapildi järjepidevust, säilitada ülalnimetatute nähteid uues
materiaalses kultuuris või uutes ökoloogilistes tingimustes. Etnofuturistlikku
mõtlemist võibki käsitleda kohanemisvõimaluste otsimisena, kultuurilise
püüdena leida võimalusi jääda enese moodi seninägematutes tingimustes.
Sealjuures poleks mõistlik välistada etnofuturistliku mõtlemise olemasolu
väljaspool uurali keelkonna keeli. Etnofuturistlikud intellektuaalsed
suunad sünnivad tihti kultuurides, kus püütakse leida väljapääsu kultuuri
käimasolevast kriisist, neutraliseerida mõjuvaid kultuurikatkestusi
või võõrmõjude intensiivset sissetungi, et tagada etnilise kultuuri
järjepidevus. Selline võimalus on olemas ka Sallamaal (1999):
“Olennaista etnofuturismille on se, että se ei tahdo
olla mikään tiukasti lukkoon lyöty teoria ja tiukka esteettinen ohjelma,
vaan väljä raami, joka antaa tilaa yksilöllisille ja kansallisille variaatioille.
Kunkin kansan ja sen yksittäisten taiteilijoiden on tarkennettava tätä
filosofiaa ja estetiikkaa omassa tuotannossaan.”
Kohalikud etnofuturismid võivad omavahel tublisti
erineda, samas rakendades erineval kombel kõiki eelmistes alajaotustes
nimetatud etnofuturismi mõiste mahtusid ja etnofuturistliku mõtlemise
võimalusi.
Selliseid kohalikke etnofuturisme on Tartu Eesti
Kostabi $eltsi etnofuturism, mida ilmselt seni eestikeelses pressis
ja avalikkuses enim etnofuturismi-sõnaga seostatakse. Selle koolkonna
sünni- ja ajaloo kaanonit on mitmel korral kirja pannud Kauksi Ülle
(vt Kauksi 1999a, 1999b, 1999c), paremaid käsitlusi on veel
Kajar Pruuli teesides “Etnosümbolism ja etnofuturism. Teese revolutsiooniaegsest kirjandusest.” (Pruul 1995). Mati Hint (1999: 27) on nimetanud 1980ndate lõpul
elavnenud võru liikumise ühte perioodi radikaalseks ja etnofuturistlikuks,
sellest suunast nimetab ta nimepidi Kauksi Üllet ja Toomas Helpi. Tegu
on ilmselt jälle Tartu koolkonna etnofuturismiga. Hindi jaoks jääb võru
liikumise etnofuturistlikku perioodi muuhulgas Lauris Toometi vaba teokraatliku
Oandi kuningriigi projekt (võrukeelset teksti vaata Kaplinski s.a., ingliskeelne ja venekeelne
tõlge Toomet 1995), mis on esinduslik näide Tartu koolkonna etnofuturistlikust
kontseptuaalkunstist.
Tugevam kohalik etnofuturistlik koolkond on olemas
udmurtidel. Võib väita, et kui etnofuturism kirjanduse, kujutava, kontseptuaalse
ja muu kunsti vormina on Eestis jäänud perifeeriasse, on ta tõusnud
tsentrisse udmurdi kultuuris (vt lähemalt Udmurdi Riikliku Ülikooli
kunstiteaduskonna väljaandel ilmuvast võrguajakirjast Studio: Šibanov & Kondrat’eva (1999) etnofuturismist tänapäeva udmurdi kirjanduses, Gollidej (1999)
etnofuturismist udmurdi kunstis). Tartus ja Udmurtias on toimunud kokku
kolm soome-ugri noorte loojate etnofuturismi konverentsi (esimene ja
kolmas Tartus, teine Ižkaris).
Barkalaja 2000 = Anzori
Barkalaja. Pimi jõe handid – uus põlvkond? [ Ettekanne Akadeemilises Rahvaluule Seltsis 19. aprillil 2000]
Eller 1972 = Kalle Istvan
Eller. Maarahvast. // Põllumajanduse Akadeemia 1972, nr 4-7 (27. jaanuar,
9. veebruar, 17. veebruar, 24. veebruar). Ka: Vikerkaar 1990, nr 3,
lk 72-76 (Tõnn Sarve järelsõnaga); Rmt: Maarahva elujõud II, Tartu,
Elmatar, 1998, lk 199-216 (autori järelsõnaga); http://www.suri.ee/etnofutu/vanaisad/maarahvas.html
Gollidej 1999 = Sonja
Gollidej. Erumaa - zemlja ljubvi // Studio 1999, nr 2, võrgus: http://i-art.udmweb.ru/studio/eruma.htm
Hint 1999 = Mati
Hint. Läänemeresoome perifeeria kõrgkultuuri valikud ja võimalused (võru
näitel). [ Kurgjärvel konverentsil Õdagumeresoomõ veeremaaq 29.
oktoobril 1998 peetud ettekande tekst] // Rmt: Õdagumeresoomõ veeremaaq.
Läänemeresoome perifeeriad. (Võro Instituudi toimõtiseq 6) Võro, 1999,
lk 21-33
Kama 1989 = Kaido Kama.
Olla enese moodi. / Intervjuu Andres Heinapuule // Vikerkaar 1990, nr
9, lk 69-73, ka: http://www.suri.ee/etnofutu/kaido.html
Kaplinski s.a. = Lauris
Kaplinski kodulehekülg http://Moritz.botany.ut.ee/~lauris
Kauksi 1999a = Kauksi
Ülle. Etnofuturism maailmaturule. // Eesti Ekspress: Areen, 1999, 20.
mai, lk B9, ka: http://www.ekspress.ee/Arhiiv/1999/20/Areen/Smugri.html
Kauksi 1999b = Kauksi
Ülle. Etnofuturismi kiik käib üle võlli. // Fenno-Ugria Infoleht 1999,
nr 2 (18), lk 2-3, http://www.suri.ee/etnofutu/3/press/ylle.html
Kauksi 1999c = Kauksi
Ülle. Etnofuturism kui eluviis. [ Kokkuvõte Kauksi Ülle
ettekandest Eestluse elujõu kongressil (1.-2. juuli 1999)] // Fenno-Ugria Infoleht 1999, nr 4 (20), lk 8-9, http://www.suri.ee/il/99/4/etnofutu.html
Lõhmus jt 1995 = Maarja
Pärl-Lõhmus, Kauksi Ülle, Andres Heinapuu, Sven Kivisildnik. Ethnofuturism:
mode of thinking and a possibility for future. // Rmt: Waterfowl way.
Vodpticnaja doroga, ed. by Kauksi Ülle. Tartu: Eesti Kostabi $elts,
1995, lk 11-15, ka: http://haldjas.folklore.ee/ugri/kirjandus/ef01.html , http://www.suri.ee/etnofutu/ef!eng.html , soome keeles: http://www.suri.ee/etnofutu/ef!suo.html
Masing 1989 = Uku Masing.
Taevapõdra rahvaste meelest ehk Juttu boreaalsest hoiakust. // Akadeemia
1989, nr 1-4, lk 193-223, 419-448, 641-672, 865-895
Pruul 1995 = Pruul, Kajar.
Etnosümbolism ja etnofuturism. Teese revolutsiooniaegsest kirjandusest
// Vikerkaar, 1995, nr 12, lk 58-62, ka: http://www.suri.ee/etnofutu/texts/pruul.html
Sallamaa 1999 = Kari Sallamaa.
Etnofuturismin filosofia suomalais-ugrilaisten kansojen säilymisen perustana.
[Soome-ugri noorte loojate konverentsil etnofutu3 peetud ettekande
tekst] Tallinn: Soome-Ugri Rahvaste Infokesksus, 1999, http://www.suri.ee/etnofutu/3/doc/salla-sm.html
Šibanov & Kondrat’eva 1999
= V. L. Šibanov, N. V. Kondrat’eva. Oskoločnoe myšlenie. Etnofuturizm
i sovremennaja udmurtskaja literatura // Studio 1999, nr 3, võrgus:
http://i-art.udmweb.ru/studio/ud-postmodern.htm
Taagepera 1999 = Rein
Taagepera. Põlisrahva iseendaksjäämisest tänapäeval ja tulevikus [Soome-ugri
noorte loojate konverentsil etnofutu3 peetud ettekande tekst]
// Fenno-Ugria Infoleht 1999, nr 2 (18), http://www.suri.ee/etnofutu/3/doc/taagep-e.html
Toomet 1995 = Lauris Toomet.
Free theocratic kingdom of Oandi. / Translated by Neeme Kahusk // Rmt:
Waterfowl way. Vodpticnaja doroga, ed. by Kauksi Ülle, Tartu: Eesti
Kostabi $elts, 1995, lk 84-90
Viires 1996 = Piret Viires.
The phenomenon of ethnofuturism in contemporary Estonian literature.
// Rmt: Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum. Jyväskylä
10.-15.8.1995. Pars VII: Litteratura & Anthropologia. Jyväskylä:
Moderatores, 1996, pp. 235-238. Ka: http://www.suri.ee/etnofutu/texts/viires.html
etnofutu | suri
