KAJAR PRUUL
ETNOSÜMBOLISM JA ETNOFUTURISM
Teese revolutsiooniaegsest kirjandusest
l. Etnosümbolism
l. 1970.-80. aastate eesti kultuuri üks
põhivoole oli etnosümbolism. Mitmel põhjusel võttis see kõige
selgema kuju antud ajajärgu eesti luules, kunstialal, mis toonase kultuuriteadvuse
hierarhias oli ühtlasi kunst par excellence.
2. Etnosümbolistliku luule kõige valemlikumaks,
kõige selgemini tema mehhanismi avavaks näiteks võiks olla too Andrus
Rõugu kuulus süütu-ilmetu loodusluuletus, kus värsside esitähed annavad
ülalt alla kokku lugedes rahvuslipu värvide nimetused. (1) Ühtlasi on
see tekst oma äärmuslikkuses muidugi ka piirjuhtum; on nii emblemaatiline,
"etnoemblemaatiline", et tundub nüüd juba peaaegu "etnofuturistlik".
(2)
3. Etnosümbolistlikul luulel oli tolle
aja eesti kultuuris ja ühiskonnas täita oluline mnemotehniline ja mobiliseeriv
funktsioon. Tema keskmeks oli etnilise identiteedi jaatus. Tema kujundlikkus
lähtus eestlase ja Eestimaa samastamisest, seile sideme konstantsusest
ja terviklikkusest. Samastumiseks eeldas see luule küllalt terviklikku
subjekti. Ja samal ajal õieti alles seotus rahvuskehaga andis lüürilise
subjekti kehale ta terviklikkuse.
4. Oma püsivuse-jaatusega oli seile luule
tuum suhteliselt "passeistlik". Dünaamilisuse ja pinge andis
talle spetsiifiline vastuvõtusituatsioon, etnilise identiteedi represseeritus;
kõik võõras ja vaenulik, mis seda lillesidet ähvardas; sõnumi võitlus
sise- ja välistsensoritega. Etnosümbolism kodeeris oma tarbeks ümber
kogu ümbritseva maailma ja lõi lugejates vastava ootushorisondi. Mis
tahes kujund või süžee võis iga hetk osutuda hoopis mõne režiimi poolt
tabustatud etnilise sümboli või rahvusliku ajaloomüüdi metafooriks.
Etnosümbolistliku luule jõud oli "mäletamise jõud", mis pulbitses
etnilise kollektiivi ühisest ajalookogemusest ja võimaldas lugejale
katartilisi äratundmis- ja samastumis-hetki.
5. Viimane "suur" etnosümbolistlik
luuletus niisuguses tähenduses oli Hando Runneli "Õhtupalve":
Issand Jumal, julge ikka
armastada Eestimaad,
meil on palju venelasi,
armasta ka neid kui saad,
oma lahke käega sa
tagasi nad juhata,
rõõmustagu nende meel:
Venemaa on alles veel! (3)
Etnosümbolismi seisukohalt paljandub selles
tekstis juba teatav mõra või murdekoht. Tsensorid on eest varisenud.
Tsenter on täielikult assimileerinud perifeeria. Kujundiruum on täitunud,
maa on (mõtteliselt) üleni täidetud (eest)lastega, üleliigne peab hakka-ma
astuma. Luuletuses leidub implitsiitne viide positiivsele nomadismile
ja uuele rahvasterändamisele. See on juba (veel olematu) etnofuturismi
ennetav jälg etnosümbolismis, nagu öeldakse.
6. Enne kui asuda etnofuturismi juurde,
peame selguse mõttes pisut peatuma etnosümbolismi edasisel saatusel.
Nimelt pöördub hiline, luulena suuresti epigoonlik ja lahjenenud etnosümbolism
sageli tuge otsides juba pigem etnofuturismi-omaste väljendusvahendite,
näiteks performance'i poole.
7. Täpsemalt: uus vastuvõtusituatsioon
asetab ta paratamatult nende konteksti. 80ndate lõpu ühiskonnamurrang
ja kultuuriplahvatus ei lõhkunud ju üksnes raudeesriiet ega eesti kultuuri
geograafilis-poliitilist suletust, vaid paiskas samuti põhjalikult segi
piirid võimatu ja võimaliku, kunsti ja reaalsuse - nagu ka mineviku
ja oleviku, novaatorluse ja arhaismi vahel kultuuriliikmete teadvuses.
8. Seetõttu oleks suurt osa laulva revolutsiooni
kollektiivrituaalidest ja massiaktsioonidest mõttekas vaadelda ühtlasi
etnosümbolistlike sündmus-kunstiteostena.
9. Viimaste poeetikas ja väljendusvahendites
võib märgata konkreetseid koolkondlikke erinevusi - nn kodanike komiteede
ja rahvarinde liin. Esimese restauratsioonirituaalides domineerisid
suuresti samasusesteetika, koopia-efekt, teist korda samasse jõkke astumise
elamus ja kordusmaagia elemendid. Teise puhul segunesid Oktoobrirevolutsiooni-järgse
Nõukogude Vene avangardistlike massietenduste ja 60ndate Lääne kontrakultuuri
protestiaktsioonide kogemus, arvestati rohkem ka uudse meediasituatsiooniga.
Võimalik, et neil erinevustel on oma seos kummagi liini poliitilise
efektiivsusega. Siiski on mõlemal juhul kahtlemata tegu sisult etnosümbolistliku
kunstiga.
10. Iseloomulik on juba see, kui sageli
avastame säärase sündmuse keskmest mingi kindla, lõpetatud-suletud etnosümbolistliku
värssteksti. Meenutagem näiteks Lehte Hainsalu "Keeleloitsu"
või Rein Veidemanni "Palvet" (4). (Viimast edastati raadiost
1989. aasta 23. septembri õhtul kella seitsme paiku ja selle refrääni
kordas või pidanuks kordama üle 200 000 inimese Eestimaa teedel, kes
osalesid Balti ketis - ilmselt kõige suurejoonelisemas etnosümbolistlikus
aktsioonis üle aegade.) Samal ajal on niisama iseloomulik seegi, et
näiteks 1988. aasta palava suve laulude sõnad Jüri Leesmendilt pole
"originaalsed", vaid tegu on 19. sajandi ärkamisaegse lauluklassika
teadliku tsiteerimise, parafraseerimise, kollaažiga.
11. Vahepealsetel aastatel on etnosümbolistlikku
luulet järjepidevamalt viljelnud veel ajakirja Riigi
Teataja ümber kogunenud auroritering.
II. Etnofuturism
l. Algab etnofuturismi
aeg. Etnosümbolismi kujundisüsteem oli parainoiline ja eeldas paranoilist,
tsensoristki paranoilisemat lugejat. Etnofuturistlik teos on skisoidiie,
ambivalentiie vöi vähe-malt irooniline.
2. Klassikalise etnosümbolismi kõrgeimaiks
kunstivormideks olid luuletus, laul, romaan. Etnofuturismi jaoks saavad
keskseteks žanriteks (auto)biograafia, (kvaasi)manifest, performance,
happening, mitmesugused
ideekunsti vormid, kusjuures nood peaaegu alati domineerivad kirjaliku
luuleteksti üle. Näiteks suur osa Valeria Räniku ja Kauksi Ülle luulest on mitmete
tekstiomaduste poolest puhtalt (hilis)etnosümbolistlik ja paranoiline,
kuid esimese puhul (auto)biograafia ja teise puhul võrukeelsus ning
manifesteeritud võru-ideoloogia annavad neile etnofuturistliku perspektiivi.
3. Etnofuturistlik kunst ei väldi päevapoliitikat,
vaid muudab seile operatiivselt oma aineks. Eredamaid kohti Sven Kivisildniku loodud
poliitilisest (auto)biograafiast. 9. detsembril 1987, moodustanud koos
Jüri Ehivestiga ühenduse Abi-Piirissaare Dalinistlik Kõõl, esitab ta
teaduslikul ettekande-koosolekul ulatusliku projekti, mis muuhulgas
muinsuskaitseliikumisest inspireerituna näeb ette jagada Eesti territoorium
suletud tsoonideks, millest igaühes restaureeritaks mingi kindel ajalooline
ajastu ja tsoonide pindala oleks võrdelises sõltuvuses antud ajastu
ajaloolisest kestusest.(5) 2. veebruari 1988 sündmuste ajal Tartus ründab,
nagu pealtnägijate ütlused kinnitavad (6), mootorrattakiivri ja plastmassist
mängumõõgaga varustatuna miilitsaterivi. Kevadel 1990 kirjutab teadaolevalt
ainsa luuletuse Edgar Savisaare 40.
sünnipäevaks(7). 5. märtsi valimistel 1995 kandideerib Eesti Rahvuslaste
Keskliidu nimekirjas Riigikogusse.
4. Ent tähtsam muust tundub siiski asjaolu,
et sellest, mis etnosümbolismis oli olnud köige jäävama ja viimsema
referendi rollis, etnilise identiteedi konstantsusest, saab etnofuturistlikus
kujunditarvituses kõige erutavarn muutuja, ammendamatute transformatsioonide
ja mängu allikas.
5. See ilmneb kõigepealt teatavas retoorilises
kujunditüübis, mis lööb n-ö mikrotasandil korraga välja väga eri tüüpi
tekstides, nii et parema vaste puudusel nimetaksin seda nähtust "etnofuturistlikuks
lööbeks". "Meie omakultuuri on rajanud sakslased (Koidula,
Faehlmann, von Baer), jätkanud lätiased (Gailit, Laaban, Ivask, Grünthal),
lõpetanud kohalikud poolvenelased ja setud (Kolk, Kauksi, Vahing, Kangro).
Sealjuures on neid takistanud juudid (Kaplinski, Krull, Lotman) ning
kompromiteerinud põliseesti plagiaatorid (Oks, Morn, Nõu, Salu),"
kirjutab Sven Kivisildnik manifestis "Etnofuturismi ideaalid"
(8). Või siis üks väliem komplitseeritud irooniakoht Rein Kruusi samuti
algusest lõpuni etnofuturistlikus stiilivõtmes läbiviidud tekstist "Vene
kirjanikuks ei sünnita": "Nüüdisaegseid vene kirjandusväljaandeid
palju lugenuna ei saa ma jätta vihjamata, et Tuglase õige nimi oli teatavasti
Mihkelson... Praegu on aga näiteks Tartus Juudi Kultuuri Seltsi sealse
haru eesotsas Movse Michelson..." (9). Nõukogude impeeriumi lagunemine
ja pinna alt välja purskava "etnoste renessansi" mitmesugused
vormid ja maalilised kõrvalnähtused ongi kindlasti etnofuturismi üks
olulisi ainevaldu.
6. Etnofuturistliku (auto)biograafia kaanonisse
kuulub sageli ka järsk isiklik etniline ärkamine, seesama etnose renessanss
individuaalsel pinnal, käs võõra rahva seas kasvanul või siis n-ö rahvuskeha
"seest", mingi murdeala asukal (näiteks võru-liikumises) vms.
7. Kõige suurejoonelisemalt tühistatakse
etnilise identiteedi konstantsus mitmesugustes etnofuturistlikes (kvaasi)utoopiates.
Peale võru-liikumise sobivad selle iseloomulikeks näideteks veel Sven
Kivisildniku islamirevolutsiooni- ja Lauris Toometi oandi-manifestid.
(10).
8. Tegeliklilt dekonstrueeritakse neis
mõttemängudes väljakujunenud arusaamu "etnose" ja "natsiooni"
mõistetest ja nende vahekorrast, mängitakse üksteise vastu välja keelelised
(vöi usulised), territoriaalsed ja rassilis-tõulised identiteedid.
9. Siin on oluliseks ideetaustaks ja tõukepinnaks
80ndate teisel poolel aktualiseerunud Oskar Looritsa ja Uku Masingu töödepärand, samuti
seile mitmesugused arendused 70ndate eesti underground'i "pinnase-teooriates"
(Kalle Istvan Eller jt). Eriti viljakaks osutub sealt velmatud tees
eestlaste 19. sajandi rahvuslikust ärkamisest kui akulturatsioonist,
eestlaste kultuurilisest "saksastumisest", s.o tõelise etnilise
algupära kaotamisest natsiooni väljakujunemise käigus. (Oma esmapilgulisest
kergemeelsusest hoolimata on see tegelikult väga põnev konstruktsioon,
mis oma asendilt eesti kultuuri tervikstruktuuri suhtes võiks omada
samasugust "saatusliku küsimuse" rolli, nagu näiteks vene
kultuuris on olnud Tsaadajevi "Filosoofilisel kirjal" ja seile
teesil vene kultuuri fundamentaalsest "pinnatusest".)(11)
10. Etnofuturismile lähedaste kultuurinähtustena
vöib vaadelda "intronomadismi" Hasso Krulli ja T-rühma teostuses
(12) ning "rahvusliku kosmopolitismi" teema püstitamist kriitikas-kirjandusteaduses.
11. Kas ma ei püüa äkki väita, nagu oleks
etnofuturism hoopis lihtviisiliselt "kosmopoliitiline" reaktsioon
etnosümbolismi "natsionalismile"? Ei, üldsegi mitte. Juba
tema olemuslik skisoidsus ei luba säärasest jäigast vastandusest rääkida.
Soovi korral võib muidugi igaüks püüda tekstide ja taustateadmiste põhjal
mingit suhtumisteskaalat välja joonistada. Aga ilmselt on selle tulemused
üsna ennustatavad ja väheütlevad. Tõenäoliselt oleksid selle skaala
ühes otsas siis siirad katsed värskendada ammenduda ähvardavaid etnosümbolistlikke
müüte nende metafoorse periferiseerimise või ümberpööramisega, kusjuures
nood müüdid sageli vältimatult sattuvad ka teatavasse camp'likku
nihestatusse ning omandavad nii etnofuturistliku aspekti. Teises otsas
aga asuksid tõepoolest need paroodiad ja pastišid, mis rahvusfundamentalistlikke
kontseptsioone absurdini arendades lasevad neil "end tühjaks rääkida".
Aärmisel juhul saab seega kõnelda ehk vaid "pehmest" kosmopolitismist.
Seda enam, et ühtaegu tegelevad paljud etnofuturistlikud tekstid ka
n-ö kosmopoliitiliste käibetõdede õõnestamisega. Nii peaks ehk hoopis
rääkima katsest "natsionalismi" ja "kosmopolitismi"
opositsiooni "pehmelt" ületada.
12. Seda võib ka teisiti öelda: vahest
ei olegi etnofuturismil muud ülesannet kui luua lauseid, mida poleks
võimalik liigitada ei "natsionalistlikeks" ega "kosmopolitistlikeks".
Aga mille puhul nood mõlemad mõisted meile siiski paratamatult meenuksid.
Viited
ja kommentaarid:
1. Looming 1981, nr 9, lk 1311.
2. Need potentsiaalid leidis muide kohe
üles Juhan Viiding, kes veidi aega pärast Rõugu-skandaali hämmastas
ajakirja toimetust oma akrostihhoniga, mille värsside esitähed moodustasid
sõna "punalipp". Vt L. H i edel, Loomingu Raamatukogu alaeast,
III. Vikerkaar 1995, lk 70.
3. Looming 1988, nr II, lk 1445.
4. Tekst on avaldatud Rein Veidemanni pöördumises
"Alles... juba", Vikerkaar 1989, nr 12, lk 91.
5. K. Pruul, Noored kirjandusteaduses.
Konverents Tartus. Vikerkaar 1988, nr 3.
6. Vt P. Beier, Taarausuliste Salman Rushdie.
Vikerkaar 1991, nr 11.
7. Vikerkaar 1990, nr 5.
8. Vikerkaar 1990,nr 5.
9. Vikerkaar 1990, nr 10.
10. Vt nt Vagabund 1990, nr 3; Kostabi
1991, nr 2-3 jm.
11. Nende teeside algasetuse-aegne vastandrnärgilisuski
võib olla näiv; ka slavofiilid osutusid Venemaal Tšaadajevi idee tõhusamateks
arendajateks kui läänlased. Vt B. G r o y s, Rossija kak podsoznanie
zapada. Rmt: B. Groys, Utopija i obmen. Moskva, 1993. Lk 245-259.
12. Vt nt H. Krulli kirjutisi Vikerkaares
1991, nr 6, ja Eesti Ekspressis 15. II 1991.
13. Vt nt H. Krull, P. Viires, Rahvuslik
kosmopolitism. Vagabund 1990, nr 2.
