Soome-Ugri Noorte Loojate III Etnofuturismikonverents
"Kümme aastat etnofuturismi", 4.-8.5.99 Tartus ja Võrumaal.
Etnotuleviklus ja -mineviklus
Maailma minevik on etniliselt kirju.Tulevik võib
kujuneda samuti etniliseks või vastupidi kosmopoliitselt ühtseks. Tõenäolisim
on nende mingi segu. Puhaste äärmusvormide eelistusile võib anda nimed
kosmotuleviklus ehk kosmofuturism
ja etnotuleviklus ehk etnofuturism.
Mõni teine võib üht või teist neist termineist tõlgendada erinevalt,
ja mis sellest, seni kui ma omaenda tarvitusviisi küllaldaselt täpsustan.
Kosmo- ja etnotulevikluse vahel on pinge, sest mida
rohkem üks levib, seda vähem jääb ruumi teisele, ehkki see pole puhas
null-summa mäng. On ju mõeldav, et õnnestub mõlemaid loovalt sünteesida,
ja vastupidises suunas võib ka mõlemaid tulevikke ära rikkuda -- näiteks
on Nõude Liit.
On veel ka võimalik tulevikust eemale hoiduda ja
katsuda mineviku osiseid võimalikult kaua säilitada võimalikult puhtaina.
Äärmusvormis ütleb selline hoiak end täiesti tulevikust lahti, loobub
sellest. Kohandumine tulevikule tähendab ju paratamatult minevikupärandi
mingi osa solget või hüljet. Selle asemel võib otsustada pärandit täielikus
puhtuses säilitada väikeste minevikusaartena tulevikumeres. See meri
ujutab saared pikapeale üle ja kainemad mineviklased teavad seda, ent
nad eelistavad jääda puhta kultuuri juurde, tulgu mis tuleb.
Mineviklus võib keskenduda väga mitmelaadseile pärimustele.
Kui keskmeks on etnilise kultuuri säilitamine, võime rääkida etnomineviklusest.
Parim vastav ladinapärane vorm oleks "etnopreterism",
ent see jääb enamusele tähendusetuks sõnaks. Kas rääkida ka etno-oleviklusest
ehk etnopresentismist? Minevik ja tulevik kestavad kaua, olevik aga
ainult hetke. Need, kes vastandavad olevikku minevikule, mõtlevad oleviku
all tegelikult lähitulevikku. Nii et jätkem etnopresentism mängust välja.
Etnotuleviklust ja etnomineviklust ühendab
huvi etnilisuse vastu, kuid nende vahel on ka pinget. Etnofuturist armastab
minevikupärandit, ent tahab selle osiseid muuta, seda sihiga teha ülejäänut
elujõulisemaks tulevikku vaadates. Etnomineviklane näeb selles täie
õigusega pärandi solkimist.
Kirjutasin kord pala pealkirjaga "Maa rahva autogenotsiid?"
(Aja Kiri [Kanada] nr.18, juuni 1978). Kui end varem maarahvaks hüüdnud
rahvas end eestlasiks nimetama hakkas, kaasnes sellele nii ulatuslik
saksavärgi omaksvõtt ja oma pärimuste hülje, et seda oleks nimetatud
kultuurigenotsiidiks ehk etnotsiidiks, kui see olnuks väljast peale
surutud. Keelata rahval põlise riietuse kandmine, nimetada ta laule
põlglikult aiduraidutamiseks ja asendada need täiesti võõra stiiliga,
suruda rahvast põlisest külakeskkonnast nende kultuurile võõrasse linnamiljöösse,
võtta talt ära isegi ta põline enesenimetus -- see on ju kultuurigenotsiid!
50 aastaga juurisid eestlased maarahva nii põhjalikult välja, et enam
ühtegi isendit järgi ei jäänud.
Muidugi oli erinevusi võrreldes näiteks muinaspreislaste
väljajuurimisega sakslaste poolt. Eesti keel on äratuntavas sugulussuhtes
maakeelega. Loobuti paljust selleks, et säiluks see etnilisuse osis,
mida peeti tähtsaimaks -- ehkki ka keelt muudeti. Mida tähtsaimaks peetakse,
vaheldub. Just möödunud sajandil, kui iiri vabadustegevus hoogustus,
loobusid iirlased massiliselt oma keelest. Rahva nimi ja usund jäi samaks,
ent keeleliselt teostus kultuurigenotsiid.
Kokkuvõttes saame siis arutlusel olevaist sihiseadeist
kolmnurga, üleval kaks tulevikupüüdlust, kosmo- ja etnotuleviklus, ja
all see ainus minevikupüüdlus, etnomineviklus:
Nagu öeldud, on kosmo- ja etnotulevikluse
vahel pinget (nooled joonisel): nad võistlevad tuleviku pärast. Samuti
etnotulevikluse ja -minevikluse vahel: nad võistlevad etnilisuse pärast.
Etnominevikluse ja kosmotulevikluse vahel aga pinget pole, sest üks
on huvitatud ainult minevikust ja teine ainult tulevikust. Enamus meist
on kolmnurga sees; oleme lõhki või pingule tõmmatud kolme püüdluse vahel,
mis kõik sisaldavad mõistlikku ja meelitavat.
Põlisrahvaste tulevikuväljavaated
Eelneval taustal vaadelgem siis põlisrahvaste
tulevikuvõimalusi. Üks võimalus on siirduda etnominevikust kosmotulevikku,
kus kosmos praegu tähendab n.ö. "kohalikku kosmost", mida
domineerib üks imperiaalne etnos. Etnomineviku saareke kuivab kokku
sel määral kui indiviide lahkub imperiaalrahva hulka või manalasse,
või jääb sündimata. Saareke püsib aga lõpuni nii puhtana kui annab.
Viimane merest välja paistev tipp koosneb vanadest naistest, kelle mehed
on end surnuks joonud (kuigi see polegi osa põlispärimusest) ja lapsed
etnosest lahkunud (ka siis kui nad füüsiliselt elavad samas paigas).
Teine võimalus on millestki omaalgatuslikult
loobuda, selleks et midagi muud päästa. Kas päästa usk keele arvel (nagu
iirlased) või keel millegi muu arvel? Igal juhul on traditsioonilise
olmekultuuri kõrval vaja välja arendada linnakultuur, sest muidu jääb
linn kosmotuleviku monopoliks. Kui säilitatava hulgas on oma keel, siis
on vaja omakeelset ajakirjandust, kõrgharidust, ja palju muud, mis ka
raaliajastustul eeldab linnu.
Mis jääb järgi põllundusliku rahva põliskultuurist
linna siirdudes? Vähe. Ka kui usund ja keel üle elavad, muutuvad
nad põhjalikult. Korilasel ja kütil jääb veelgi vähem järgi. Võibolla
ongi etnomineviklus suure kultuurikuristiku puhul ainus tee, sest etnotuleviklus
vaid kiirendaks vana kadumist, ilma lõppsummas suutmata midagi sellest
säilitada. Aga kus algab see vöönd, kus saab veel midagi kultuurist
päästa? Osalt oleneb see põliskultuuri erinevuse määrast, võrreldes
modernse linnakultuuriga, osalt ka rahvaarvust.
Inimeste hulk teeb vahet. Kõik muu olles
sama, on rohkem inimesi vaja omakeelse keskhariduse loomiseks kui alghariduse
jaoks. Ja see "kriitiline mass" on veelgi suurem kõrghariduse
jaoks. Väike ühise kirjakeelega rühm saab ülal pidada vaid üldhuvilist
ajalehte-ajakirja, spetsiaalsemat teavet peab ta otsima muus keeles
-- ja siis on ärksamate ajude äravool juba kindel.
Kui sellise rühma suurus kahekordistub, siis
kasvab modernse kultuuri võime mitte kahekordseks vaid palju enam. Ainus
ajaleht saab kaks korda enam lugejaid, see aga omakorda võimaldab sisukamat
lehte, mis meelitab juurde neid, kes varem omakeelset lehte ei lugenud.
Ja siis on tee lahti pisut spetsialiseerunumale perioodikale, olgu see
laste-, tervishoiu- või seksiajakiri. (Kui seda viimast loetakse, siis
ikkagi parem omas keeles!)
Tõendmaterjalina esitan idapoolsete soomeugrilaste
tuumrahvastiku ja ajakirjanduse levi 1995 (Taagepera
1996 ja 1999). Tuumrahvastikuks nimetan neid inimesi, kes elavad omanimelisel
alal ja räägivad oma keelt peamise keelena. Nemad ju on peamised mõeldavad
omakeelse ajakirjanduse tarbijad. Kaalustatud levi võtab arvesse nii
ilmumissagedust kui ka tüsedust ja laadi. Näiteks oletan, et kuukiri
kaalub sama palju kui päevaleht.
Tulemused on näha kilel. Muidugi on suurema
tuumrahvastikuga rahvail suurem ajakirjanduse levi. Aga vaadakem kolmandat
veergu: levi inimese kohta. Ka see on suuremail rahvail kõrgem. Levi
kasvab peaaegu nagu rahvaarvu ruut. Seega ühtsuses on jõud -- ja siis
vastavalt ka killustuses häving. Lähedased hõimud, kes omale ühe kirjakeele
asemel kaks loovad, kahandavad oma kogulevi umbes pole võrra. Nad kahandavad
oma ajakirjanduse mitmekesisust ja avavad sellega tee imperiaalajakirjanduse
suuremale sissemurrule.
[Tabel 3, Akadeemia nr.
12, 1996, lk. 2524]
Kui väikese rahvaarvuga on veel modernse
rahvuskultuuri arendamine võimalik?
Mulle teadaolev äärmine piir on Kalaallit Nunaati ehk Gröönimaa inuitid
ehk eskimod. Neid on 45 tuhat, ja muulasi (peamiselt taanlasi) on maal
11 tuhat. Haldus on pooleldi inuitikeelne ja omakeelne haridus ulatub
kõrgkoolini välja. Taani ülemvalitsuse raames on Kalaallit Nunaat nii
autonoomne, et kuigi Taani kuulub Euroopa Ühendusse, otsustas Kalaallit
Nunaat sinna mitte kuuluda. Soodustavaks teguriks on olnud geograafiline
eraldatus, aga ka Taani riigi salliv hoiak.
Idapoolsete soomeugrilaste tulevikuväljavaated
Ja nüüd rakendame üldraamistikku veelgi kitsamalt.
Piirdun vaid kahe tähtsama tahuga: linnakultuur ja kirjakeelte konsolideerimine.
Keskendun neljale suurima kaalustatud ajakirjandusleviga rahvale idapoolsete
soomeugrilaste hulgas: marilased, udmurtlased, mokšerslased ja
komilased. Idapoolsete soomeugrilaste hulgas on neil rahvail parimad
väljavaated välja murda kosmotuleviku haardest etnotuleviku poole.
Vene vallutuse ajal olid soomeugri rahvad
valdavalt maarahvas, nagu teisedki rahvad, ja hiljem on venelased neid
maal hoidnud mitmete vahenditega, nagu marilaste Tsikmäst välja ajamine
ja oskuskäsitöö keelustamine. Seetõttu tunnevad nüüd paljud idasmugrilased,
et maa on oma ja linn võõras. Laialt üle maailma levinud talupojakultuuri
jooni peetakse oma rahva omapäraks, üldlevinud linnaelu vorme aga venelikuks.
Esitada linnapäraseid mõtteid põliskeeles võib tunduda võltsina, et
just nagu oleksid nad kunstlikult tõlgitud vene keelest. Põliskeelt
viljelevad kirjanikud ja ajakirjanikud asuvad enamasti linnas, ent mõnedki
kirjutavad nagu elaksid nad maal.
Minu lapsepõlves esines sellist "talumüstikat"
ka Eestis, nii et tundsin piinlikust selle pärast, et elasin Tartus
ja mitte maal. Mis siis veel rääkida mu isast, kes tuli talust, ja kelle
isa oli pettunud, et poeg linna professoriks jäi. Tundub, et paljud
idasmugri haritlased on rohkem mu isa taustaga. Aga kus see Eesti praegu
oleks, kui külamüstika oleks peale jäänud?
Moodne kultuur hõlmab vältimatult ka linnaelu.
Linnakultuuri väljaarendamine ei tähenda külakultuuri halvustamist ega
väljasurumist vaid selle täiendamist. Võtame põliskeelsete keskkoolide
loomise, mille järgi on karjuv vajadus, kui tahab liikuda etnotuleviku
poole. On võibolla tehtavam, et esimesed põliskeelsed
keskkoolid luuakse külas või väikelinnas, kus ümbrus ei suru peale vene
keelt. Aga kui see enesekindluse harjutus on tehtud, siis on vaja edasi
minna ka Joškar-Olaasse, Izhkarri ja Sõktõvkari. Sest järgmine
vajalik samm on põliskeelne kõrgharidus, ja seda juba külas ei teosta.
Külamüstika tõrjub põlisrahvaid eemale ka
tulusamaist tegevusist. Kuuleb väidet, et "Meie oleme põlluharijad,
mitte kaupmehed nagu tatarlased ja venelased". Sarnast juttu
kuulis saja aasta eest ka Eestis, ent kus oleks Eesti, kui poleks oma
kaupmehi, advokaate ja insenere? Kurdetakse, et need idasmugrilased,
kes inseneriks õpivad, muutuvad venelasteks ja lähevad oma rahvale kaduma.
Ega see möödunud sajandi Eestis teisiti olnud, ainult et mindi rohkem
sakslaseks. See oli kooliraha, mida pidi maksma. Kui aga eesti soost
haritlasi rohkem sai, hakkas üha suurem osa eestlaseks jääma.
Küladesse tõmbumine tähendab tõmbumist
etnotulevikust etnominevikku, ja etnominevik tähendab kosmotulevikku.
Ma ei väida, et linnakultuuri arendamine on hõlbus ja valutu. Vastupidi,
ta on raske ja valus. Nendin vaid, et linnakultuur on möödapääsmatult
vajalik, kui soovib oma rahvale etnotulevikku.
Ja lõpuks kirjakeelte küsimus. Eestis oli
300 aasta eest kaks kirjakeelt. Mind ei rõõmusta üldsegi, et lõunaeesti
keel alla jäi, ent on hea meel, et üks kirjakeel üle terve ala levis.
Sest kus me oleksime, kui kaks kirjakeelt oleksid püsinud tasavägisena?
Võibolla oleks eesti rahvas põhja pool, maa rahvas lõuna pool ja vastavad
kaks autonoomset oblastit Peterburi krai raames -- sest kriitilist massi
iseseisvuseks poleks kummalgi. On hea meel, et kirjakeelde võeti sünonüümidena
ka lõunaeesti sõnu, samuti grammatilisi vorme. (Kui olete märganud,
siis tarvitan ses ettekandes igal võimalusel lõunaeestilist i-mitmust,
ehkki mõnegi ajakirja keelekorrektor kipub mul neid välja rookima.)
Üheks idasmugrilaste nuhtluseks on mitu kirjakeelt
seal, kus saaks läbi ka ühega, mis oleks sama arusaadav kõigile kui
saksa kirjakeel šveitsi murde kõnelejale või prantsuse kirjakeel
provaanslasele. Ainult udmurtlased on mitme kirjakeele nuhtlusest
vabad. Mitu on neid aga marilastel, komilastel, mokšerslastel --
ja karjalasil, hantidel, mansidel ning neenetseil. Raske on isegi süüdistada
vene ülevõimu. Jah, komilased jagati imperiaalvõimude poolt kahte haldusüksusesse,
mis soodustas kahe kirjakeele arenemist. Ent mokšlased ja erslased
suruti samasse vabariiki, samuti mäe- ja niidumarilased -- ja ikkagi
keerati kokku kaks kirjakeelt.
Tulemus on see, mida tabel näitas: mida väiksem
tarvitajate arv, seda nõrgem ajakirjandus. Ma ei taha ühelegi soomeugri
keelele hingekella lüüa, ent maailma andmestik näitab, et allpool eestlaste
miljonit läheb elujõulise kultuurkeele rajamine paganama kiiresti raskemaks.
Inuitid Taani ülemvalitsuse all on lootustandev erand, ent erand. Ilma
mäemarilasteta murravad niidumarilased end arvatavasti läbi, ent märksa
vaevalisemalt. Mäemarilastel on aga ainult kaks valikut: kas omaks võtta
ühismari kirjakeel, kus niidumari sugemed on suures enamuses, või venestuda.
Kolmandat teed rahvaarv ja asukoht ei luba. Sama on lugu permikomilastega.
Erinevus on aga selles, et ilma permikomilasteta on ka põhjakomilasi
ohtlikult vähe, et hakkama saada.
Mis puutub erslastesse ja mokšlastesse,
siis tundub, et erinevad enesenimetused ja närimine 700 aastat tagasi
sündinu üle määravad nad kosmotulevikule, ja sellest on kahju, sest
koos oleks neil küllaldast massi ka etnotulevikuks. Ühise kirjakeele
katseid ju 70 aasta eest tehti, enne kui kiuste võeti kahe kirjakeele
aluseks teisest keelepruugist hästi erinevad murded.
Jah, ma saan aru, et ersa ja mokša keelepruugid
on väga erinevad. Aga kas nemad saavad ka aru, kui erinev on Šveitsi
"switzerdütsch" standard-saksast? Või Tartu keel 300 aastat
tagasi Tallinna keelest? Need olid üksteisest sama kaugel kui soome
ja eesti kirjakeeled üksteisest. Mokšersa, ühismari ja ühiskomi
kirjakeeled on maailmakogemuste valguses tehtavad. Mitte hõlpsasti tehtavad,
kui pole riigivõimu, mis oma tahte peale suruks, ent tehtavad, kui on
arusaam, et alternatiiviks on ainult etnominevik pluss kosmotulevik.
Kordan, vahendeiks on seniste kirjakeelte
erinevate sõnade hõlmamine sünonüümidena, grammatiliste rööpvormide
lubamine, uute vajalike sõnade ühine väljatöötamine ja eeskätt -- hea
tahe, mida ergutab teadmine, et muidu tulevikku pole.
See ühise kirjakeele jutt on selline vastukarva
jutt, mida ühegi organisatsiooni tegelane ei saa rääkida, sest seda
tunnetataks survena ja see raskendaks organisatsiooni edaspidist lävimist.
Mina aga olen üksik eraisik, kel mingeid raudu tules pole. Olen asja
kaugelt väljastpoolt vaadelnud, ütlen mida mõtlen, ja võtke heaks või
pange pahaks. Olen nõus, et lähedaste 
kirjakeelte ühitamine on võimatu. Sellepärast peabki sellega kohe peale
hakkama. Sest võimatud asjad võtavad natuke rohkem aega kui teised.
S'uk-p'ra, tau, attjö, tänan!
Viited:
Taagepera 1996. Soome-ugri vabariikide tulevik Venemaa ja maailma raamistikus
// Akadeemia. Nr. 11-12.
Taagepera 1999.
e t n o f u t u
