Kauksi Ülle
Etnofuturismi kiik käib üle võlli

Minu meelest on etnofuturismi sümbol suur kiik. Kiikudes ja kiigel lauldes hakkab kõik paistma teisiti, kõrgemale ja kaugemale. Kiigest on selline lugu, mille jutustas Võru Instituudi kohanimede taastamise juht Evar Saar. Nimelt käis ta suviti Saksamaal ehitamas palksaunu. Ühte kohta tegi ta ka kiige. Kui majaperemehe mootorratturitest sõbrad olid korra prioovinud, jäi kiik õõtsuma hommikuni ja mootorattad sinnasamma aia äärde vedelema. Ainult kiigelaulu kursust olnuks vaja. Kord leidis sellele probleemile lahenduse Kivisildnik, kes pani Värska kiigel kõrvaklapid pähe ja kuulas mingit eriti moodsat muusikat, ning leidis, et kaif oli täielik.

Kes on selle kiige teinud?

Eesti vabanemist oodates oma kursusetöödeks tutvunud Koidula tegevusega, nautinud regilaulu ühika koridorides ja Hurda kogudes, kokku puutunud Arbujate luule, Siuru asutamise ja Adsoni osaga selles ning muu seesugusega. Näiteks Kaplinski tookord mitteavaldadalubatud esseedega. Ah jaa, muidugi olin sõbrunenud noorte geniaalsete kirjanike Karl-Martin Sinijärve, Sven Kivisildniku ja Jüri Ehlvestiga. Ja ka Seto liikumise tegelase Aare Hõrna ning Võro Keele ja Kultuuri Fondi asutajate Kalle Elleri ja Kaido Kamaga.

Etnofuturismi sünniajaks on 1989 aasta kevad, mil otsisime mu koduses salongis üksteise loomingut arutades uut kirjandusloosungit. Eesti oli vabanemas ja mõistsime, et kirjandus muutub. Teadsin, et sellises olukorras on alati eriline tähtsus rühmitustel, kes uue loosungi läbi suruvad. Vana "Olgem eestlased ja saagem eurooplasteks!" ei sobinud: Euroopas oleme kogu aeg olnud, hoopis teised rahvad tulid hiljem. Teiseks tahtsime Euroopas olla iseendana, mitte võõraste kultuuride edasiarendajatena. Karl Martin Sinijärv pakkus välja sõna etnofuturism. Juba see sõna on oma olemuselt sügav, seal peitub rahva pikk mälu ja soov selle rahvana kesta tulevikuski.

Rahvas, tänu kellele tegelikult etnofuturism sündis, olid setod. Kui Karl-Martin nägi esimest korda seto memmekesi rahvariietes, siis ta ütles, et vanad naised ei ole talle kunagi meeldinud, aga niimoodi, väärikates rahvariietes, tahaks neile kohe musi anda. Käisime esinemas Setomaal ja tantsisime ning laulsime setodega koos. Sinijärve luulekogus Sürway on palju tookordseid mõjusid. Kivisildnik lõi regilauluridadest sonetid, Andro Kööp rahvariiete ainetel kuulsad kostüümid. Peagi alustas tegevust Navitrolla.

See oli etnofuturismi esimene tulemine esinemiste, raamatute trükkimise ja hiljem ka Kostabi lehe loomisega. Kostabi leht jääb oma kirkusega vist kauaks säravaimaks täheks eesti kultuurilehe ajaloos. Kostabi nime võtsime sellepärast, et tahtsime elusat maailmakuulsat loojat, me arvame et geeniusi tuleb toetada juba nende eluajal.

Soome-ugri noorte loojatega kiigel

1993. aastal sõitsin Soome-Ugri Noorteorganisatsioonide Liidu kongressile Udmurdimaale. Esinesin ettekandega, kus lühidalt kirjeldasin Eesti Kostabi Seltsi ja Võro Keele ja Kultuuri Fondi saavutusi. Ettekande järel kogunes mu ümber rida hõimurahvaste noori kunstnikke ja kirjanikke ning tahtsid asjast enam teada. Kuna mu vene keel oli tookord vähesest praktikast roostes, ütlesin, et kutsun nad eestisse selleteemalisele konverentsile, siis nad ise näevad. Rongis tagasiteel värbas Fenno-Ugria tookordne ülemus Jaak Prozes mu poole kohaga FU Tartu sekretäriks. Tookordne Tartu kultuuriosakonna juhataja Riho Illak lubas hommikupoolikuti ruumi ja telefoni kasutada, ning Sorose Fond usaldas meile muinasjutulise summa konverentsi tegemiseks. Hõimukülalisi oli 40 ümber, abistasid EK$ esimees Kivisildnik, propagandaminister Sinijärv, peaspetsialist Heie Treier, aseesimees Piret Viires, samuti Tartus õppivad hõimurahvaste üliõpilased.

Peeti loenguid, näitusi oli Tartu täis (Virve Sarapik, Loit Jõekalda, Navitrolla, samuti olid oma tööd kaasas mari, udmurdi ja komi kunstnikel.) Filmiti, pildistati, tantsiti lauldi, anti kontserte jne. Tehti retk ka Setomaale, kus oli kaetud unustamatu laul iidsete toitudega ning laulsid veel seto mehed, keda kõiki enam pole.

Kuna juhtisin ise konverentsi, ei olnud mul suurt ettekujutust, kui hästi täpselt läks, öövahetuses olid Fenno Ugriast Prozes ja Heinapuu, aga ajakirjanduse vastukajasid tekkis kõrge kuhi. Udmurdid pühendasid üritusele terve erinumbri oma ajakirjast "Invožo" jne. Komi kunstnikud kinkisid Eesti Kostabi $eltsile oma pilte, millest sai alguse EK$-i üha täienev kunstikogu

Taaskohtumine

1997.aasta augustis soome-ugri kirjanike kongressil kohtasin Kari Sallamaad, kes oli innustust saanud Piret Viirese Jyväskylä fennougristikakongressi ettekandest ja rääkis sellest pikalt oma sõnavõtus. Oli endal ka põrutav tunne, kui äkki oli meie uid saanud filosoofiaks. Muidu sinnani oli ta pigem võitlusstrateegia olnud.

Igatahes kui 1998. aasta juulis sõitsin Jan Rahmaniga Udmurdimaale teisele etnofuturismiseminarile, siis tervitati mind minu ehmatuseks kui suurt ema, kes on andnud maailmale etnofuturismi. Vahetpidamata pidin sõna võtma, kirjandussektsioonis kuulasin noorte referaate etnofuturismist udmurdi kirjanduses. Selgus, et tookord Eestis konverentsil olnud "Invožo" toimetaja, kirjanik Pjotr Zahharov ja Udmurdi lipu ning vapi autor kunstnik Juri Lobanov ning teised olid selle ideoloogia võtnud juhtivaks ja kõik keskealisest nooremad loojad olid kogunenud selle ümber. Kirjanduse alal oli ideoloogiks hakanud Viktor Šibanov.

Sama 1998. aasta augustis kogunes Soome-ugri noorte kunstnike laager Piirissaarel.

Kümne päeva jooksul maaliti ja tegutseti Piirissaarel ja Tartus ning Võru- ja Setomaal. Sõlmusid sidemed Kütioru Avatud Ateljeega kuhu kutsuti ersa puunikerdajad vennad Rjabovid Tavla külast. Navitrolla kohtus ersa kunstniku Juri Dõriniga, kelle näituse ta võttis oma OBU galeriisse 5.-23. maini 1999.

Kari Sallamaa käsk tähistada etnofuturismi 10. aastapäeva

1998. aasta augustis Komimaal soome-ugri kirjanike kongressil oli Kari Sallamaa taas pühendanud oma peakõne etnofuturismiideoloogiale ja tõi selle välja kui ainsa filosoofia ja strateegia, mis võib järgimise korral päästa hõimurahvad kadumast iseendina. Atraktiivne sõna tõmbas nagu konksuga kohalviibivaid ajakirjanikke ja delegatsioonis olev Contra esines hiilgava näitena talupoisist, kes ise oma raamatud välja annab, tavatutes tiraažides maha müüb ja folkloristide poolt tänapäeva rahvalaulikuks on tunnistatud. Ei pöördu raha kerjama kuhugi, vaid liigub ja loob ja lehvitab.

Peoõhtul tuletas Kari Sallamaa meelde, et etnofuturism on juba 10 aastat vana ja tehku ma kevadel etnofuturismi tähistamise kokkutulek. Lubasin teha. Avastasin töö käigus, et uus põlvkond selle idee praktikuid on peale kasvanud ja särab, nagu NAK ja Tartu tantsuklubi jpt.

Et suunasime põhirõhu hõimurahvastele, sai peaettevõtjaks MTÜ Fenno-Ugria Asutus, abistasid Eesti Kostabi $elts, Soome Instituut, Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts, NAK jt.

Peaettekandjateks palusin Oulu ülikooli professori Kari Sallamaa, Tartu Ülikooli ja California Ülikooli professori Rein Taagepera ning Võru Instituudi direktori Kaido Kama. Taagepera ja Kama vahel puhkes ka väike vaidlus. Nimelt väitis Kama euroopa väikerahvaste kogemusele toetudes, et tänapäeval saab endaks jääda ja oma uut kultuuri luua väiksem rahvas kui vanasti, kuna on lisandunud uued võimalused infoühiskonna näol. Peateemadeks kujunesidki rahvus kunst ja kirjandus ning ökoturism.

Kõigi südamed võitis udmurdi ööbik Nadežda Utkina, nende poplauljatar ning rahvalaulik ning noorsoopoliitik ühtlasi. Teda näeb sügisel hõimupäevadel. Kutsume tagasi ka komi noorte muusikute ansambli. Nimelt väideti Komimaal et komi muusikat ja pille pole. 7 noormeest läksid küladesse, otsisid ja parandasid pillid ja musitseerivad.

Etno FU turism

Suvel külastades udmurte külades, tekkis mõtteseos viia kokku hakkajad udmurdi küla kultuuriinimesed ökoturismi praktiku Aigar Pihoga. Nii pühendasimegi ekskursioonipäeva tutvumaks ökoturismi võimalustega. Vapustav oli Hurda talumuuseum 102-aastases rehetares, ning Ruusmäe kool. Ökoturism oma olemuselt pakub turistile elamust sisse elada ja näha toimivasse iidsesse kultuuri, ning toetab nii ka kohalikku kultuuri. Võrumaal on talud, kus saab kangast kududa, leivateost osa võtta jne. Nii saab linnapere või hoopis kaugelt tulnud pere puhates sisse elada iidsesse kultuuri. Oma võimsate küladega ja säilinud maakultuuriga oleks soome-ugri maadel suur perspektiiv ökoturismi alal. Ja loota on ka meiepoolset retke suvel sinna oludega tutvuma.

Mis ma annan kiigesepal

Ah jaa - 10 aastat on kümme aastat ja ma andsin EK$ nimel ka mõned tänukirjad “10 aasta jooksul tehtud töö ja mõeldud mõtete eest etnofuturismi kehtestamiseks uue maailmakorrana”. Mõistagi ei andnud ma aukirju Seltsi liikmetele, kellele, nagu mulle endalegi, jääb au.

Autasud, elik Eve Eesmaa graafilised lehed "Kuldnaise" sarjast said:

Pjotr Zahharov - Etnofuturismi kehtestamise eest Udmurdi noorte loojate rahvuslikus liikumises
Laid Šemjer - Mari keelde etnofuturistliku kirjanduse vahendamise eest
Kari Sallamaa - etnofutufilosoofia sõnastamise ja propageerimise eest. (leht “Uibuneiu”)
Andres Heinapuu - etnofutu ajaloo ja mõiste seletamise ning levitamise eest (leht “Kuldnaane”)
Kaido Kama - Teenete eest VKKF-i loomisel ja edu eest Võru Instituudi juhtimisel (leht “Kesänaane”)
Valt Ernštreit - Liivi rahva toomise eest tulevikku (leht “Kavvõdan”)
Toomas Help - Võru ja Ersa rahvaste keelelise uhkuse äratamise eest (leht “Lemmeleht”)
Hannu Oittinen - Etnofuturistliku tegevuse eest tõlkijana (võru keelest savo keelde, Ristikivi tõlkimine slängi jne.) (leht “Ma armasti Soomlast”)

Praegu ei julge teha prognoose etnofuturismi edenemise kohta pärast konverentsi. Lugejateni jõuab meie asutajaliikme Jüri Ehlvesti novellikogu “Elumask”, mida Laid Šemjer hakkas ka mari keelde tõlkima. Contra lõi etnofutu jaoks uue luule laadi, küll siis jälle mõne aasta pärast näeb ja saab vapustuda. Igatahes asi kisub tõsiseks ja aeg on suunduda koos hõimukaaslastega maailmaturule. Meil on, mida anda.