OLLA ENESE MOODI

KAIDO KAMA intervjuu Andres Heinapuule

 Tegelikult oleksin tahtnud selle intervjuu teha täiesti poliitikavaba, aga et mitte valmistada pettumust lugejatele, alustan siiski paari poliitilise küsimusega. Kas Eestis või maailmas on poliitikuid, keda eriti hindad, kas sul on poliitikutest eeskujusid või autoriteete?

Eesti poliitikutest midagi hääd rääkida on raske. Lõhe Eesti poliitikas ei ole viimase 2-3 aasta teema, see on sama, mis oli omal ajal Jakobsoni-Hurda vastuolu, sama, mis kulmineerus Pätsu-Tõnissoni vastuoluna. Yhed ei olnud poliitikaks võimelised seetõttu, et neil oli liiga vähe aateid, teised jälle seepärast, et neil oli aateid liiga palju, aga vähe võimet neid praktikas ellu rakendada.

Praeguses Eesti poliitikas on vähe neid inimesi, keda yldse poliitikuteks pidada saab. See on tingitud 50 aastat kestnud lõhestavast valikust sel alal. Pysima jäid need, kes olid totaalselt kohanemisvõimelised, st ilma isikliku tahteta käsutäitjad, ja need, kes jäid oma põhimõtetele kindlaks hoolimata repressioonidest ja surmaohustki. Yhed pole poliitikud sellepärast, et neil ei ole muud eesmärki peale kohasäilitamise, teised jälle on liiga kindlameelsed, võimetud kompromissideks ja paindlikuks tegevuseks. Arvan, et tõelisi eesti poliitikuid me veel ei tunne, aga nad tekivad kindlasti.

Põhimõtteliselt saab seda sajandipikkust vastuolu siiski viia olemuslikule alusele, see on olemine enda moodi ja olemine kellegi teise moodi. Iseolijate liin on Hurdast alates yle Reimani Tõnissonini toiminud luterlike pastorite kaudu, nii hämmastav, kui see ka ei ole ja nii vähe iseolijad kui praegused luterlased siin Eestis ka olla suvatsevad. Teine liin on papa Jannsenist alguse saanud Eesti-maailm. "Pastlamehest saapameheks" - olla väärikas, olla keegi, see tähendab olla kellegi teise (Jannsenil sakslase) moodi.

See kyll ei puutu poliitikasse, aga, nagu teada, kõik on poliitika: inimene, kellest peab väga hästi rääkima, on kadunud Uku Masing, kes hoidis Eesti iseolemist suurel määral ainuisikuliselt läbi aastakymnete, olles ära tõugatud nii punavõimust kui luterlikust kirikust.

Kui oleksin prantslane, oleks mu autoriteediks kindral Charles de Gaulle. Meie suhtes on ta käitunud inetult: kindlustamaks Prantsusmaa positsioone flirtis ta Moskvaga ja myys Baltikumi maha. Aga oma prantsuse asja ajas ta hästi. See, et praegu räägitakse neljast sõja võitjast, on ainuyksi tema töö. Ta ajas Churchilli sellega hulluks, et käitus "reaalsusi" arvestamata kogu sõja aja nii, nagu oleks Prantsusmaa olemas, ja ta saavutas oma eesmärgi.

Väga suur poliitiline eeskuju on Iisraeli riigi ajalugu viimase sajandi jooksul. Uusjuudi riigi loomine on kõige stiilipuhtam pretsedent, et taoline asi on yldse võimalik. See peaks olema lootus ja tugi kõigile maailma rahvastele, kellel praegu ei ole oma riiki.

Maailmast pole tuua palju näiteid selle kohta, kus ainult “reaaliate arvestamisega", ilma omapoolse kindla eesmärgiseadeta oleks midagi saavutatud. Sellepärast eelistan alati iseolijaid konjunkturistidele. Igal inimesel ja igal rahval on õigus elada, olla omamoodi, ilma et see õigus peaks olema kuidagi põhjendatud, tõestatud.

/---/

Kas sa oled taara usku?

Kuigi põlvnen otseselt eestiaegsetest taarausulistest, ma ise taara usku ei ole. Ma ei täida mingeid kindlaid usurituaale, samas pean end religioosseks inimeseks. Minu usku võiks ehk nimetada maausuks, aga seletada või defineerida seda on kyllalt raske, see nõuaks eraldi pikemat juttu. Praegune aeg, mil Eestimaa on täis igasuguseid ebauske (IME-usust imearstide otsimiseni, ufoloogia ja katoliiklus seal vahepeal), on väga ebasoodus selle propageerimiseks.

 Tegelikult oled sa linnapoiss, Viljandis üles kasvanud. Kuidas sai sinust võrukene ja miks tulid siia Karula metsa elama?

Kui keegi on linnas syndinud, ei tähenda, et ta oleks päritolult linnainimene. Kolmanda-neljanda põlve linlasi ei ole kindlasti yle 10% eesti rahvast.

Viljandiga olen seotud ainult niipalju, et olen seal syndinud, kasvanud ja koolis käinud, aga ei mu isa ega ema pärine Viljandimaalt. Isa poolt olen võrukene ja ka ise loen end võrukeseks.

Arvan, et iga eestlane, ykskõik, kas ta on syndinud Tallinnas, Pärnus või Tartus, peab teadvustama, kust ta pärit on. Et olla eestlane, peab olema pärit mingist maakonnast, mingist kihelkonnast, nii nagu selleks, et olla inimene, peab olema mingist rahvusest. Ei ole olemas maailmakodanikku, kes ei kuulu yhe kindla maalapi kylge. Ja kui niisugune on, siis on see selline inimkontingent, kes endas mingit suuremat informatsiooni edasi ei kanna.

Pooleverelise võrukesena olen kasvanud yles kirjakeelses kodus. Võru keelega puutusin maast madalast kokku suviti vanaema juures Põlvas. Päris uuesti hakkasin võru keelt kõnelema täismehena, kui sai Võrumaale elama asutud, sedakorda Lääne-Võrumaale Karula kihelkonda. Praegu minu võru keel on rohkem Karula keel, aga Põlva aktsent on siiski tuntav.

Kujutasin oma elu ette ainult võrukeelses ymbruses, ja et Karulas on Võrumaa kõige suurem mets, oli ysna loomulik, et elukoht kujunes siia. Mu isakodu Põlvas on Eesti ajal väga väärt talu olnud, aga praeguseks tähendab see maja kesk suurt kolhoosipõldu ja niisuguses elamist ei pea ma hästi võimalikuks.

Ometi oled poolverelise võrukesena pakkunud välja uue võru kirjaviisi.

Yldiselt on ysna tavaline, et ykskeelne inimene ei loo omale kirjakeelt, sest tal pole võrdlusvõimalusi. Sel alal oli mul varasem kogemus - olen koos Kalle Elleriga teinud ladinatähelise mansi kirjaviisi. Sageli tehakse see viga, et aetakse segi foneetiline transkriptsioon ja kirjakeel. Arvatakse, et kirjakeel peab häälikuid täpselt ja yksyheselt edastama. Tegelikult on kirjakeel kokkuleppeline. Me võime keelt edasi anda piktograafiliselt või silpide kaupa, siis ei oma häälikud ega foneemidki mingit eraldi tähtsust. Samamoodi on täht-häälik-systeem kokkulepe, kus ei pea juuksekarva lõhki aama. Et senised võru keele ylesmärkimise viisid olid enamasti typograafiliselt keerukad, pakkusin välja yhe lihtsama, mida olen kasutanud "Võro-seto tähtraamatus".

Oled üks vähestest eestlastest, kes on läbi rännanud peaaegu kõik meie idapoolsed sugulasrahvad, seejuures ilma konkreetse akadeemilise ülesandeta. Kuidas selline huvi tekkis?

Kõige esimesed, kelle juures käisin, ei olnud yldse soomeugrilased, vaid hoopis Kaukaasia mägirahvad (karatðaid, abhaasid, svaanid). Huvi põlisrahvaste vastu võib olla alguse saanud hoopis sealt. Selle asemel et turistina yhest baasist teise sõita, käisin kaks korda jala yle Kaukasuse pääaheliku, väljaspool klassikalisi turismimarsruute.

Põhimõtteliselt huvitasid sugulasrahvad mind juba keskkoolipäevil. "Helleros" lauldes see huvi kasvas.

Minu esimene minek sugulasrahva juurde oli 1978. aasta kevadel. Olin ylikooli bioloogide ekspeditsiooniga Jamali poolsaarel, pärast läksime Mikk Sarvega kahekesi Mansimaale, kus oli paar Eestis käinud tuttavat ees. Hiljem on siis tulnud kõik need Vepsas-käigud, Marimaa, Udmurdimaa jne. Kõige põhjalikumalt olen siiani tegelnud mansidega.

Mis asju sa meie sugulasrahvaste juures ajad?

Minusuguse vennikese tegevus võib paista mingi mättaräpsimisena, sest ma tean yht-teist väga paljudest asjadest, pole aga võimeline yhelgi alal dissertatsiooni kirjutama. See polegi mu eesmärk. Minu eesmärgiks on olnud pyyda leida meetodeid, teid, võimalusi, kuidas need rahvad saaksid ellu jääda, ja yldistades ka see, kuidas eesti rahvas saaks ellu jääda. Need symptomid, mida võime jälgida erineval assimilatsiooniastmel sugulasrahvaste juures, on kõik juba suuremal või vähemal määral märgata ka eestlaste juures. Nii võiks minu missiooni nimetada rahvuspoliitiliseks.

Ka selles poliitikas, mida teen Tallinnas, Ylemnõukogus, Eesti Komitees ja mujal, on tuntav soome-ugri taust. Mul on ysna selge rahvuste säilimise ja hävimise mehhanism, see, millised on assimilatsiooni astmed, mis on tema tunnused, mis syytud kaasnähud ja mis ohtlikud. See võib-olla annab mu poliitikutööle teistsuguse mõõteskaala.

Ja veel - elav kogemus loodusrahvaste juurest on aidanud mul paremini maailma mõista. Sellega seoses on mind mõjustanud Uku Masing ja tema boreaalfilosoofia, vastandina indogermaani filosoofiale. Yks on toetanud teist: teoreetiline baason aidanud rohkem aru saada, mis toimub seal kohapeal, ja see, mis toimub seal, on aidanud rohkem lahti mõtestada ka mujal maailmas toimuvaid asju.

 Juunikuus kirjutasid Joðkar-Olas Eesti Uurali Seltsi esindajana alla Soome-Ugri Rahvaste Noorteassotsiatsiooni asutamisürikule. Mida sa loodad sellelt assotsiatsioonilt?

Seni on soomeugrilasi yhendavaks sillaks olnud rahvateadlased. Kuid tänapäeva filoloogide, folkloristide ja etnograafide häda on selles, et eriteadlast huvitab eelkõige kas mõne kindla keele sufiks või postpositsioon või kleidilõige või ornament, mis eri rahvastel kordub. Ornamendiuurija ei tea midagi keelest, keeleuurija ei tea, mis puud sellel maal kasvavad. Igasuguses uurimistöös jääb puudu interdistsiplinaarsusest.

Nyyd moodustati praktiliselt esimene kõiki soome-ugri rahvaid yhendav organisatsioon, ja ta ei ole spetsiifiline, pole seotud mingi akadeemilise erialaga. Assotsiatsiooni põhitegevus saab eelkõige olla yldkultuuriline kontaktide ja kogemuste vahetus. Tihti on yks rahvas leidnud mõnes nyansis parema olemise võimaluse ka uusaegse tsivilisatsiooni tingimustes, oskuse, võimaluse end säilitada. Neid kogemusi saab vahetda.

Assotsiatsioonis on ka kindlad poliitilised tendentsid, mille põhieesmärk saab olla yks: kuidas need rahvad saaksid säilida.

Assotsiatsioon annab võimaluse ka teadustööd ymber orienteerida. Teaduslikul uurimistööl saab olla mõtet ainult sedavõrd, kuivõrd sellest uurimistööst on neil rahvastel enestel kasu. Kui meil on esemed riiulil, laulud lintidel ja sõnad raamatus n-ö maailmateaduse huvides, aga seda rahvast enam ei ole, on see isegi ebaeetiline. Teadus ei tohi olla eesmärk, nagu ta on Vene-Saksa kultuuripildis. Nende jaoks on teadus hea teadus ainult siis, kui ta on valmis. Lõplikult valmis saab ühe rahva teadus siis, kui see rahvas on surnud. Assotsiatsiooni mureks on hoolitseda ka selle eest, et yhegi rahva teadus kunagi valmis ei saaks.

Et on lootust muuta assotsiatsioon rahvusvaheliseks, siis võib ta saada oluliseks infovahendajaks Lääne ja Ida põlisrahvaste vahel.

 Paljud on avaldanud arvamust, et kontaktide loomine idapoolsete hõimurahvastega kujutab endast heategevust. Kas eestlastel on võimalik neist kontaktidest ka kasu saada?

Esiteks, meil on erinevad ellujäämise kogemused, mida võime vastastikku kasulikult vahetada. Meie pysime praegu euroopaliku kultuurrahvana, st meie keel ei ole selles mõttes hävimisohus nagu ida pool, samas hävib ta võõrmõjude ohjeldamatu sissetungimise läbi. Meie muu originaalne kultuur on aga peaaegu täiesti hävinud. Pole olemas eesti kaasaegset muusikat või eesti kaasaegset arhitektuuri, mis oleks selgelt rahvuslik. Erinevalt näiteks jaapanlastest, kellel on äratuntavalt jaapani arhitektuur ja muusika. Jaapanlaste kõrvale julgen praegu panna marid, kelle estraadimuusika, mida mängitakse kitarride ja trummidega, on äratuntavalt mari muusika, kuigi ta pole etnograafiline ega folklooritöötlus. Samamoodi mari õmblusvabrikud ja keraamikatöökojad kasutavad rahvuslikku ornamenti. Kui mei midagi niisugust tehaksegi, on sellel mingi Stieglitzi kunstikooli maitse juures. See on läbi sakslase enese juurde tagasipöördumine, ta ei kasva orgaaniliselt välja meie rahvakultuurist. Marilastele, vastupidi, on kasulik õppida meie kaudu, kuidas olla euroopalik kultuurrahvas. Kasu on kindlasti vastastikune, kuigi suurem osa eestlasi praegu seda endale ei tunnista.

Teine kasu on veel puhtamalt pragmaatiline. Ei ole võimalik kujutleda sõltumatut ja stabiilset Eesti riiki, mille kõrval on võimas pyha ja jagamatu Venemaa. See tähendab, et mida rohkem on alles mansisid, marisid, vepslasi jt, seda rohkem on meilgi lootust pysida ja kesta. Mida vähem neid alles on, mida monoliitsem ja tugevam on Venemaa, seda vähem on ka meil lootust. Kogu Lääne-Euroopa alates soomlastest teeb vea, kui ta arvab, et Vene impeeriumi tuleb hoida ja säilitada, et ta ei muutuks ohuks laiemalt lääne poole. Mida tugevam on Vene impeerium, seda ohustatum on ka lääne demokraatia. Ylim narrus oleks meil korrata nii sakslase kui prantslase kui soomlase viga ja öelda: selle nimel, et saaksime venelasega rahulikult asju ajada, ei pööra me tähelepanu maridele. See oleks tegelikult seesama poliitika, mida meie suhtes ajavad praegu Bush, Baker ja teised sarnased.

 Paar aastat tagasi ehitasid sa muude tööde kõrvalt ühepuupaati. Milleks sul seda tarvis oli?

Ega tegelikult mul seda paati nii hädasti vaja ei olegi, aga himu nende paatide järele tuli Vepsamaal, kus neid praegu on veel palju. Seal sai sõidutunde kätte ja ka arusaama, kui unikaalne see riistapuu maailmakultuuris on. Siis sain teada, et mingi ime läbi on meie plastmassiajastus niisuguse paadi tegemise oskus ka Eestimaal säilinud, et me ei pea mõnest Looritsa raamatust lugema, et kunagi osati niisugust asja, et tõepoolest on veel elusaid inimesi, kes seda oskavad. Ma ei tahtnud lasta sellel oskusel koos nendega surra, nii tuligi lihtsalt selle vastu hakata, ise oma tegemisega. Sai paar aastat nende meestega jahitud, kes seda tööd oskavad. Lõpuks sain yhega neist, Mart Tolbergiga, kes elab Härma kylas Suure-Jaani kihelkonnas, jutule. Tegime temaga yhe haabja koos valmis, ja pärast seda sai pika valu ja vaevaga yks ka ise valmis tehtud.

Kahjuks on see oskus mul nüüd unarule jäänud, lõppenud selle yhe paadi tegemisega. Tegelikult peaks see oskus laienema seni, kui seda on võimalik vanade oskajate käest õppida, mitte minusuguse pooltegija käest.

 Ütlesid, et haabjas on üks maailmakultuuri tippsaavutusi. Mis on sinu jaoks kultuur?

Kultuur pole ainult hunnik raamatuid või mingi ballett itaalia moodi. Kultuur on elamise viis ja ta puudutab praktiliselt iga eluvaldkonda, ta ei ole lahutatav religioonist. Ka see on religioon, et liha suitsutatakse lepapuuga, see, et mingitel kindlatel päevadel tööd ei tehta, ykskõik kui kiire ka ei oleks.

Seejuures pole kultuur mingi yks ja universaalne, maailmas on palju erinevaid kultuure. Meie kultuuri määrab näiteks ka see, kas sööme noa ja kahvliga, võtame toidu näpu vahele või kasutame söömiseks pulki. Mehe ja naise suhted on osa kultuurist, mis on igas kultuuris isemoodi. Näiteks udmurdid ei suudle.

Kultuur on ka see, kuidas lapsed maal kasvavad. Vaadates, kuidas kasvavad mu oma lapsed siin Liivakingul, jõuab täie selgusega pärale laste kasvatamise absurdsus praeguses linnamiljöös. Siin hakkab laps ilma igasuguse töökasvatuseta ise tööd tegema, oma võimete kohaselt, mu enese kõrvalt, rohkem kyll mu naise Pille kõrvalt. 8-aastane tytar Kärg lypsis ära lehma, kui Pille oli Tallinnas vanaema matmas, ja sai selle tööga suurepäraselt hakkama. Ta kudus mulle ka kindad, millega käisin eelmine talv Tallinna vahet. 7-aastane poeg Põvvat lõhub ära pliidipuud, kui nad ei ole liiga okslikud või liiga jämedad, seejuures pole keegi talle puulõhkumist õpetanud. Mina ise õppisin puid lõhkuma kymme aastat vanemana kui Põvvat. Loomade igapäevane metsa viimine ja metsast toomine on nende töö, neil on kindlad tööd talituse juures, oma lõigud kapsamaal, mis tuleb ära rohida. Ausõna, pole muret, millega laste vaba aega sisustada. See on ka osa kultuurist.

 Kas lapsed ise ikka on niisuguse orjusega rahul?

Lapse jaoks tööd välja mõelda ei saa. Seda kõike on tarvis teha, ja lastele meeldib kasulik olla. Nad on ise uhked selle yle, millega nad hakkama on saanud. Muidugi, aeg-ajalt tuleb pahandusi ka ette, aga probleemid ei ole põhimõttelist laadi.

 Su jutust tuleb välja, et sajandeid vanad asjad, viisid ja oskused on kultuur. Kas tänapäeva tsivilisatsioonil siis polegi neile midagi kõrvale või asemele panna?

On selge, et me ei saa jääda pasteldesse, et me ei saa minna tagasi puu otsa jne. Austraalia pärismaalased sõidavad ookeanile paadiga, mille taga on kaks kõige võimsamat Johnson-paadimootorit. Aga pyygiriistad on kiviaegsed. Antud looduslikes oludes, antud meres, antud kala puhul töötab aastatuhandete-vanune kogemus paremini mis tahes plastmassist või nailonist. Loomulikult on tänapäeva tsivilisatsioonil meile mõndagi kasulikku pakkuda. Aga siin tuleb leida optimaalne vahekord. On täiesti normaalne, et igas tuleviku eesti kodus on personaalarvuti. Kuid keegi ei saa mind panna uskuma, et Eestis oleks mingi parem majaseina materjal kui okaspuupalk. Või siis meie linnakultuurist pärit 70 cm paksune paekivimyyr.

Aastasadu ja -tuhandeid vana osa kultuurist on juba läbi käinud loodusliku valiku sõelast. Lihtsalt on hiliskultuuriga võrreldes käibinud piisavalt kaua ning läbi teinud kontrolli. Nyyd selgub, et mullbetoon on radioaktiivne. Niisuguseid asju võib selguda veel, kui on piisavalt aega. Need asjad ja kliimavööndile, antud elatusalale ja muudele tingimustele vastavaks kujunenud. Kindlasti osutub ka tänapäeva kultuurist osa sobivaks. Kysimus on ainult selles, kui pika aja jooksul see osa selekteerub ja kas selleks on aega või ei. Kuna arvata on, et juba ökoloogilistel põhjustel seda aega ei ole, siis peame ise, analoogiate põhjal aimates selekteerima, mis peab olema tingimata sellest vanast ja mida me võime oletatavasti tänapäeva kultuurist pruukida, ilma et see meid kahjustaks. Teine oht on, et selleks ajaks, kui meil tekib piisav ajaline taust, on praeguse massikultuuri tingimustes toimunud juba piisav akulturatsioon, nii et me ei ole suutelised enam vana taastama. Selleks ongi vaja hoida vana kultuuri alles. Et ei kaoks ära oskus palkseina yles raiuda. See oskus peab säilima kas või paaris-kolmes peres seni, kui oskame anda lõpliku hinnangu muude materjalide suhtes.

Vana iga hinna eest ei ole optimaalne. Tihtipeale Euroopa tyypi retro eelistab ka tehnilise tsivilisatsiooni vanemaid vorme. Auruvedur olla palju armsam kui diiselvedur jne. Sellest ei saa mingil juhul lähtuda. Tehnilise tsivilisatsiooni eilne sõna ei ole see, mida peaksime taga igatsema. Peame taga igatsema seda, mis on läbi teinud aastasadade ja -tuhandete väärtustamise, ja kasutama seda, mis on tõesti tänapäeva tsivilisatsiooni kõrgtase, aga vaheastmeid meil taga nutta tarvis ei ole.

 Kas te olete kõik oma põhimõtted siin Liivakingul ka tegelikku ellu viinud, praktikas läbi proovinud?

Meie Liivakingu-elu on ikkagi ideaali ja meie majanduslike ja tehniliste võimaluste keskmine. Siiski on väga hea tunne, et sinu lapsed söövad peamiselt seda kraami, mis on kasvanud oma põllul, kuhu ei ole aetud mingeid kemikaale ega hormoone. Ka loomad, kelle liha sööme, on oma kasvatatud ja söönud oma põllult ja karjamaalt. Vaevalt et nii puhast paika kui siin yldse Eestis on võimalik ette kujutada. See on kõrgustikuala, siit jõed algavad, ainus saast, mis siis on, tuleb otse õhust ja vihmaga. Ja ikkagi - hiljaaegu sain teada, et yks lähikonna kolhoose pyydis hakata tegema valuutaäri lepasöega, aga see ei läinud välismaa turul läbi, sest oli radioaktiivne.

 Juuni 1990