|
Konverentsi lõpuõhtu Viljandis.
Esiplaanil vasakult: Kauksi Ülle, udmurdi ööbik Nadja Utkina ja
udmurdi etnofutu hing Kutšõran Juri
Janika Oras kõnelemas
sellest, kuidas regilaul praegu elus on
"Ekton Korka"
"Ekton Korka" juht
ja udmurdi tantsutoanduse peaideoloog Andrei Prokopjev aktsioonis
Tartu udmurtide
eestvedaja, doktorant Tatjana Minnijahmetova kõneles konverentsil
udmurdi omausu tänapäevaprobleemidest
Nick Hennessey Tartus
inglise juttu vestmas
Nils-Aslak Valkeapää
A'illohaši kahepäine mees
__________
Kasim Galihhanovi õpilaste
töid:
________
Kutšõran Juri performants hõimupäevadel
2000
Angenen Waldonja koos konverentsi pressisekretäri Kirsti Ruuliga
Soomlased. Esiplaanil
(paremal) Hannu Oittinen.
Õhutemperatuur: +38° C
|
Fenno-Ugria Infoleht, 2001, nr 4-5
Heinapuu
Ott, semiootikaüliõpilane
Udmurdi joig Tartust Viljandi
Sai jälle maha
peetud etnofutu-konverents. Seekord alguses Tartus ja pärast Viljandis
pärimusmuusika festivali ajal. Mitmeti oli kogu lugu väga
mõnus ja mõjus kohalolnutele hästi. Vaesed korraldajad ehk välja
arvata. Seda kõike sellepärast, et seekordne etnofutu oli suurem
kui eelmised. Soros oli heldelt toetanud, nagu kuus
aastat tagasigi.
Aga miks siis kahes
kohas? Aga loomulikult selleks, et saaks yhest kohast teise bussiga
sõita. Yhine bussisõit teatavasti on selline rituaal, mis yhendab
inimesi omavahel. Tartust Viljandisse sõites laulsid rahvalaule
peamiselt setu Liinatsuraq, tagasiteel aga udmurdid ja
ersad.
Udmurdid jätsid
endast yldse väga tubli mulje. Sai kuulda, kuidas udmurdi ööbik
Nadja Utkina eestlastele udmurdi joigu spontaanselt joomingu kõrvale
õpetama hakkas. Sessamas bussis improviseeris uusi udmurdi laule
ja ytles setu laulu ilusti eest Kučõran Juri. Muud udmurdid laulsid
järgi kah päris korralikult.
Janika Oras tegi
teadusliku ettekande, kus ta rääkis põhjalikult ära, kuidas regilaul
praegu elus on. Loodetavasti tekst ilmub varsti laiemalegi publikule.
Oluline tema jutu puhul oli just nimelt suhtumine. Mind on nimelt
ära tyydanud see folkloristide vana jutt, et regilaul olla välja
surnud, sest ise kipun viimasel ajal mingisuguse spontaanse mõnusa
laulmise juures olema iga paari nädala takka ja lindist kuulata
või raamatust lugeda mul regilaulu niiväga tarvis polegi. Janika
Oras rääkis, kuidas selline asi praeguseks võimalikuks on saanud
ja kuidas regilaul on peale koorilaulu suurmoodi jälle prestiižseks
muutunud. Vähemalt mõnel pool.
Ekton Korka ehk udmurdi tantsutoa fenomen
on mõneti sarnane sellele, kuidas 1970ndatel Tartu linnas rahvalaulu
laulma hakati, nii nagu seda maal tehtud oli. Seda ei tohi segi
ajada eesti rahvatantsu ja muu koreograafilise kunsttaidlemisega,
mida ilu pärast tehakse. Kuulsin just eile 10aastase eesti tydruku
kurtmist, et kui rahvatantsuproovis keegi mõne vea teeb, siis
saab sõimata ja tantsu tuleb uuesti alustada. Suht iseloomulik
ja ebaloomulik, kas pole? Need udmurdid aga – vastupidi – tantsivad
mõnu pärast ja teevad seda linnas. Sealjuures õpetavad teistele
ka, kes nii hästi veel ei oska. Erinevalt nõukogude rahvatantsijatest
laulavad ja tõmbavad lõõtsa ise, ei kasuta linti. Õpetasid omi
tantse tykk aega ka Eestis, kuivõrd enne etnofutut ja folki said
nad koos Baltica festivaliga mööda maad ysna tykk aega ringi sõita.
Umbes samasuguseid udmurdi pidusid toimub Tartus kah umbes kord
aastas, kui siin õppivad udmurdi tudengid selle korraldada võtavad.
Udmurdi tantse on tõesti mõnus tantsida.
Aga miks siis räägitakse
kõiksuguste pärimuste peatsest või hiljutisest väljasuremisest?
Asi lihtsalt kipub õhtumaises yhiskonnas olema nii, et eelmiste
sajandite prygikasti visatud teadus imbub folkloori, läheb prygikastist
argiarusaamaks. Noh, 20. sajandi keskpaiga folkloristikadiskursuses
oli valdav trend rääkida sellest, kuidas igasugused asjad välja
surevad. Nyyd on see jõudnud ajalehtedesse.
Etnofuturistid
aga võivad vähemalt selles suhtes käituda normaalse inimese, mitte
õhtumaalasena. Jätta need õhtumaised argiarusaamad kus see ja
teine. Väljasurnud regilaulu taganutmise asemel bussis laulda
näiteks. Pole vaja teha haritud inimese nägu, kui see eeldab mingi
jama ajamist või muidu vastikuks ja jaburaks läheb. Ja – muide
– ärgu mulle tuldagu ytlema, et muinasjuturääkimine Lääne-Euroopas
kadunud on. Yks inglise professionaalne muinasjutuvestja, Nick
Hennessey nimi, oli kohal nii etnofutu4 kui seekordse, nimelt
kymnenda, Viljandi Pärimusmuusika Festivali avamisel. Ja õhtul
rääkiski muinasjuttu. Hästi rääkis, täitsa usun, et ta sellega
elatise ära teenib. Kurtis ka, et inglastele on iseloomulik, et
nad ei tea, misasi see inglise kultuur siis õieti on. Ja mis tähendab
olla inglane. Tolkienil, kes igat masti inglise vana rahvaluulet
inglase kohta ylearu hästi tundis ning mõistis, oli omal ajal
haritud inglastega samamoodi kimpus.
Kui jutt õhtumaise
sivilisatsiooni juurde jäänud on, siis võib ju yhtlasi ytelda,
mida muud eestlased tegid. Hasso Krull rääkis yhest Austraalia aborigeeni romaanitriloogiast
ja pajatas, mis see aborigeeni kirjanik seal kirjutab ja kuidas.
Oli õpetlik. Berk Vaher aga oli suveks linnast ära Lahemaa randa
puhkama ja ujuma läinud. Tema stendiettekanne oli rahvusliku kirjanduse võimalustest
ehk sama asja teooriast.
Jutt oli sellest,
kuidas koloniseerijatele niimoodi vastu hakata, et nad aru ei
saa ja selle peale veel õnnelikudki on. Varem on valgel inimesel
olnud moes käia metsikutes maades safaridel ja muudel sarnastel
turismireisidel. See on kallis ja tylikas, aga oi kui turvaline.
Mitut pidi kasulik oleks pärismaalastel selle äri kõrvale midagi
paremat välja mõelda. Vedada näiteks soome looduskaitsjaid mööda
omi kodutundruid ringi ja vaadata, millele nad seal pihta saavad.
Anda pimedatele kanadele võimalus mõni tera leida ja samal ajal
vaadata, et stupid white man kurja ei teeks. Või tundrus
ära ei eksiks.
Midagi sarnast
tuleks Berk Vahtra arvates teha kirjanduses, et metsikut koloniseerijat
ära taltsutada. Kirjutada ka enamuskeeles, ja sellega anda mingit
pilti omast kultuurist väljaspoolsetele. Või vähemalt nii ma tast
aru sain, kui valesti, siis parandagu.
Laplastel ongi
osalt see lugu korda läinud. Kui varemalt kirjutasid kõiksugused
tuhajuhanid pidevalt mingit jama laplaste kohta kokku, siis nyyd
on A'illohaš (soome nimega Nils-Aslak Valkeapää)
Põhjamaade kõrgeima kirjandusauhinna ära võitnud. Ja teda muudkui
aga tõlgitakse lapi keelest kõiksugustesse keeltesse. Varem, kui
laplaste läbisaamine Norra ja Soome riigiga veel nii hea ei olnud,
siis oli lapi kirjanikel ja muudel kirjatundjatel tõepoolest kombeks
välja anda kolonisti keeles krõbedaid kirjatykke. A'illohaši Terveisiä
Lapista ja Kirsti Paltto Saamelaiset näiteks.
Näitus Manala maile
läinud mari kunstniku Aleksandr Ivanovi, komi Pavel Mikuševi ning udmurdi Kasim Galihhanovi ja ta õpilaste
töödest oli pandud välja Ugala teatri fuajeesse. Täitsa kena,
et neil nii palju ruumi oli.
Põhiline kunstivõte
on neil kunstnikkudel sarnane. Traditsiooniline esteetika ja mõtteilm,
mis on fikseeritud ornamendis, myytides ja uskumistes, on vallutanud
uue meediumi, nimelt tahvelmaali. Aleksander Ivanovi maalide vaim
lööb tugevamini pähe kui Kaljo Põllu asjad, aga muidu on mõlemal
tunda ugrilist-boreaalset tausta. Kyllap on vahe temperamendis:
Kaljo Põllu on flegmaatiline ja tagasihoidlik hiidlane, kuid Ivanovi
eluajal ytles isegi yks võrukene tema kohta, et see on sihuke
hull mari kunstnik.
Komi Pavel Mikuševi
maalid on peale vaadates jälle rahulikumad, aga täis salakavalat
dynaamikat. Sulle tundubki täiesti normaalne, et yks käsi kasvab
silma koha pealt välja. Ei mingit syrrealismi, pigem maagiline
või nõialik realism, kus kõik on kaugemalt vaadates kummaline,
aga seestpoolt täiesti loogiline ja sidus. Midagi sarnast, tuleb
mulle meelde, on A'illohaši maalis kahepäisest mehest, kelle mõlemad pead näevad välja
samamoodi kui põhjapõtrade pead. Suurte ilusate sarvedega.
Udmurdi arhitekt
Kasim Galihhanov on värvilisest õhust ja kirivöödest losse maalima
õpetanud paar tosinat koolilast, kes moodustavad koos temaga stuudio
Kuzõlikar, mille nimi tähendab maakeeli sipelgapesa. Tykk
aega pidin yhele eesti tudengile seletama, et ylespandud tööd
ei ole Kasim Galihhanovi enda näitus, vaid 1) on laste tehtud;
2) on erinevate laste tehtud.
Igal juhul tundub
mulle jätkuvalt, et need kunstnikud ja mõned udmurdi kunstnikud
veel võiks tingimisi yheks koolkonnaks arvata. Nende tööde vahelised
erinevused sõltuvad kohalikkude etniliste kultuuride omavahelistest
erinevustest (mis nii kohutavalt erinevad polegi), aga sarnasused
on neil nagu mistahes rahvusvahelisel kunstivoolul. Või siis kuuluvad
nad pigem kokku nagu yhe kultuuriareaali rahvakunstitraditsioonid,
sest kes see koll meid rahvakunsti muust kunstist rangelt eristada
käsib?
Kučõran Juri tegi
seda, mida ta ikka tegi. Performantsi, nagu ta seda nimetas. Hoolimata
sellest, et ta kasutab selliseid sõnu nagu šamanism (vt.
tema kunst.ees 2/2001 ilmunud artiklit) ja performants,
ei ole tegu neošamanismi, moodsa kunsti ega mingi muu õhtumaise
jälkusega. Asi näeb loomulik välja, tema laiali veeretatud õunad
syyakse ära ja maha visatud valged myndid korjatakse yles nagu
pulmaski kombeks. (Ei tea ainult, kui palju rahvast neid mynte
pärast ehtena kannab.) Seto Kuningriigi Päeval tõestati, et vabas
õhus tuleb tema performants palju paremini välja.
Konverentsil räägiti
palju tarka juttu muidugi ka. Esimese hooga tuleb meelde, et rektor
Anzori Barkalaja rääkis, kuidas tema kultuurikolledžit šamanistlikult juhitakse ja et
ersa neiu Angenen Valdonja näitas, kuidas ersa peremärke
pikkade piktograafiliste kirjade saatmiseks on tarvitatud ja näitas
muidu ersa peremärke. Ersa meestelauluansambli Toorama juht Jovlan Olo demonstreeris
(enda ja oma laste häälte, kasseti- ja laserplaadimängija abiga),
missugused rahvalaulu ja rahvalaulutöötluste vormid ersade seas
viimaste aastate jooksul popiks ja noortepäraseks läinud on ja
milliseid uusi eksperimente rahvalauluga tehtud.
Oli ka selliseid
asju, mis konverentsile õieti ei sobinud, kuivõrd neil polnud
etnofuturismi ega kunstiga midagi pistmist. Positiivne näide:
tõsise maausulise Ahto Kaasiku jutt, mis ja kuidas on põline kohalik
usk. Ja kuidas sealjuures jääda väärikaks ja iseendaks, s.t oma
hiitest mitte kunsti- või turismiobjekti teha. Negatiivne näide:
yleminekuaegse Pikri kaastöölise ja praeguse ropendaja Veiko Märka
esinemine luuleõhtul tekitas mõnes tuttavas noorkirjanikus kysimuse:
“Miks ta luuletab?” Siis me läksime parem koos jooma, sest kõik
huvitav oli juba ära olnud ja tõepoolest oli lõbusam veini juua.
Pika jutu lõpuks
tuleb meelde, et Madis Kolk on lausa kirjutanud ja mitmed arvanud,
et etnofuturism on ennast täis teinud. Seda vist kyll ainult eesti-võru-setu
keeleruumis. Ei tea, kas selles syydistada Tartu NAKki? Parem
jätaks syydistamata, sest suur jagu neist noortest autoritest
ei tee etnofuturistlikku kirjandust ega vist tegelikult taipagi,
kuidas seda teha võiks. Ega räägi etnofuturismist vist yldse.
Hannu Oittinen rääkis konverentsil, et etnofuturismi
mõistel pole Soomes turgu, myyvat kaubamärki või prändi temast
ei tee. Etno-huviliste turg on niigi kõike täis, kyll aga võib
mõistet edukalt tarvitada kirjandusteoorias ja mõnede kultuurinähtuste
seletamisel, mis etno-turul parasjagu käibivad.
Võiks üle korrata
veel ühte iseenesestmõistetavust, mille Oittinen esmakordselt
etnofutu-konverentsil esile tõi: kõik pole etnofutu, mis end sellena
reklaamib ja on etnofutut, mida tegijad ise selleks ei nimeta
(Eestis Kivirähk näiteks). Ja lisada veel, et etnofutu pole imerohi,
mis kõik hääks teeb, kuigi Viktor Šibanov kultuurikolonisaatoritegi keeles
semiootilis-psühhoanalüütliliselt ära tõestas, et see, mis tuleb
pärast postmodernismi, peab just etnofutu olema. Aga mingite kultuurikriiside
ületamiseks ja kultuuriliste ülemuste ärapetmiseks on ta hea küll.
|
