Näiteks kreooli kultuur Ameerikas ja briti Lääne-India kolooniates - kunagi orjastatud mustanahalised, kellel ei lubatud inglise keelt õppida ja kes “isandaid” pealt kuulates ikkagi keele ära õppisid, kuid “moonutatult”; kelle peaaegu ainus lubatud kultuuriline eneseväljendus oli tants ja laul. Ent need orjade järeltulijad on andnud olulise panuse tänapäevase tantsumuusika kujunemisse; “valge” kultuuri mässulisi noori on nad lummanud nii oma julge kehalisusega kui avangardse tehnoloogia kasutamisega. Muutes klubikultuuri “globaalküla” hüpermeedia keskseks diskursuseks, on kreoolid võimusuhted ümber pööranud.

Üldistavalt võib öelda, et “valge” kultuur on suhtunud tarbijalikult ja peremehetsevalt nii sõnasse kui loodusesse kui masinasse - ja küllap veel paljudesse muudesse “asjadesse”. Sõna, loodus ja masin on “valgele” inimesele taltsutatud loomad, kes käsu pääle trikke teevad. Mistahes põliskultuur aga suhtub sõnasse ja loodusesse kui ruumi, keskkonda. Ning tänases maailmas võib põliskultuur samamoodi suhtuda ka masinasse. Masinana mõistan ma siin kogu tehnokraatlikku kultuuri. Kogu tööstus on masin. Linn on masin. Ka riik on masin. Kuid see ei vastandu paratamatult loodusele. Mõneti on isegi loodus masin: ainult juhuturistile tundub, et sääl on kõik “niisama”. Ei ole. Kõigel on oma funktsioon, omad tegevused, mille tegematajätmine on hukatuslik. Igaüks otsib endale paremat elu- ja tegevuspaika; siiski pole see olelusvõitlus, vaid pigem olelusväitlus. Igaüks saab olla ta ise vaid teiste võrra. See tähendab nii olemise piiratust teistest kui ka seda, et ilma teisteta ei saa üldse olla. Niisiis, tehiskultuur võib loodusesse suhtuda vaid kui tohutult tugevamasse masinasse, kus osade suhted aina muutuvad. Vankumatult alalhoitav inimreeglistik on seega enesepettus. Mööngem, et selle enesepettusega tegelevad ka paljud põliskultuurid... või ainult tundub see nii strukturaalantropoloogiasse takerdunud “kahvanäole”?

Kuidas see kõik kirjandusse puutub? Tavatsen esitada järgmist võrdlust. Klanitud, silutud, lahjendatud ning angloameerika, suurvene vms. dominantkultuurile võimalikult kergesti hoomatavaks tehtud pärimuslik kirjandusteos on kui turismipakett - kindel marsruut mööda vaatamisväärsusi, turvaline majutus, veidi ka kontrollitud lõbusid ja muidugi tagasipilet “tsivilisatsiooni” tagasi. Keerukas, salapärane ning obskuurseid kujundeid, keelendeid ja seoseid kätkev kirjandusteos on aga kui dzungel, vihmamets või põlislaas. Esimene, mugavam variant äratab kergemini huvi, kuid see huvi jääb pääliskaudseks, ei vii inimest sügava hingelise vapustuseni; teine viib ning just seepärast peetakse säält tagasitulijaid suurkultuurideski kangelaslikeks, kuna suuresti tänu nendele saab kultuur uueneda.

Siiski jääb too teine variant ikka vaid väheste eriti hulljulgete avastada; pärimuslik kirjandus, mis tahab laiemalt ja kiiremini huvi äratada, võiks olla süntees neist kahest variandist. Ühtaegu kõnelema tänapäeva blaseerunud tarbijale mõistetavas keeles ja samas seda keelt pidi rebima tolle tarbija rutiinist välja, senitundmatusse keskkonda. Lingvistilisel tasandil võiks see alata kasvõi suurkeelte - inglise, vene vms. - teadliku moonutamisega, kujundite ja kõnekäändude toortõlgetega. Kuid need omakorda peaksid jällegi olema osad radikaalselt teistsuguse vaimulaadi loomulikust keskkonnast, mitte pelgad tsirkuseloomad.

On juba tõestatud, et inimkeel sai alguse laulust ja algetapil sarnanes suuresti linnulaulule. Klubikultuur oma elektroonilise muusikaga on sinna algetappi tagasi pöördumas, vedades enda järel nähtavale/kuuldavale kodanluskultuuri meeleolumuusikat - seni “valge” kultuuri oluliseks toestajaks peetud helikeel osutub uustõlgenduses endas aina eksootikaihka kandnud olema. (Justkui paganlikud fantasmid, mis gooti katedraale ehivad). Taas linnulauluks muunduda tuleks ka kirjandusel. Ning igasugusel väikerahva pärimusele tugineval kirjandusel on seda hõlpsam teha, olla soovijaile teenäitajakski.