Kui tondid paarisaja aasta eest oma laevadega
rannale jõudsid, oli muinasuni ammu alanud. Täpsemalt, ta oli
alanud ja lõppenud, alanud, lõppenud, alanud, lõppenud ja ikka
uuesti alanud juba viiskümmend tuhat aastat: aeg, mil esivanemad
olid loonud maailma ja andnud kõigile loodud asjadele nimed,
ulatas nii kaugele minevikku, et tondid ei olnud sellest undki
näinud. Tondid ei osanudki und näha, nii nagu inimesed seda
nägid, nende jaoks oli kogu manner ainult terra nullus, tühi
maa, kus ei elanud kedagi nende sarnast. Seepärast tuli maa
järk-järgult hõivata, asustada ja ära jagada, kombineerides
riikliku halduse ja eraomandi vorme. Tontide jaoks oli alles
aasta 1788, sest just nii palju aastaid tagasi oli sündinud
üks mees, kes nende arvates kogu senise eluviisi pea peale pööras.
Umbes nõnda võib lühidalt kokku võtta selle,
kuidas on Austraalia hiljutist ajalugu näinud Mudrooroo, varasema
nimega Colin Johnson, oma romaanitriloogias "Master of
the Ghost Dreaming" (Tontideune valitseja, 1991 [I], 1998
[II] ja 1999 [III]). Pärast mandri "avastamist" ja
"asustamist" 19. sajandil ei olnud muinasuni mõistagi
enam endine, ja pärast pikka ning põhjalikku genotsiidi, mille
käigus Austraalias kadusid terved rahvad, saabus painav, sunnitud
vaikus, kus esialgu ainult mõned anropoloogid püüdsid kirja
panna üht-teist sellest, mida nüüd nimetati "aborigeeni
kultuuriks". Aborigeenid on algasukad, ja seepärast pole
muidugi olemas mingit spetsiifilist aborigeeni kultuuri, pärimust
ega keelt: kuna aga muinasune-rahvad siiski jagavad paljusid
mütoloogilisi elemente, mis korduvad erineva taustaga hõimude
juures (näiteks pärimus vikerkaaremaost, kwinkinitest, bumerangidest
jne), võib Austraalia aborigeenide kultuurist siiski rääkida,
kui mõtleme selle all teatavat geograafiliselt kokkukuuluvat
traditsioonide paljusust. Aborigeenideks nimetavad end sageli
ka algasukad ise, kuna paljud rahvad on reservaatides segunenud
ja tänapäeval on nende ühine keel harilikult kriol ehk pärismaiste
keelte mõjudega inglise keel.
Antropoloogilisest hämarikust hakkas aborigeenide
kultuur uuesti väljuma alles 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel,
kui kirjutama hakkasid Oodgeroo, Kevin Gilbert ja (pisut hiljem)
Lionel Fogarty. Nende luule oli poliitiliselt angazheeritud
ja kõneles peamiselt aborigeensete rahvaste kaasaegsest olukorrast,
genotsiidi tagajärgedest ja jätkuvast kultuurikonfliktist. Väljaspool
Austraaliat tuntakse seda väga vähe, kuid kindlasti on just
need kirjanikud tublisti tõstnud aborigeenide harituma osa sotsiaalset
eneseteadvust. Seitsmekümnendatel aastatel tekkis ootamatult
aborigeeni maalikunsti uus laine, mis põhines traditsioonilistel
maalingutel ja sümbolitel. Need pildid on tegelikult figuratiivsed,
aga sarnanevad rohkem kunstiga, mida Läänes on nimetatud nonfiguratiivseks:
paljudele kunstnikele ühine "täpiline" kujutamisviis
(dotted style), samuti põhimustrina korduvad veeaukude ja bumerangide
kujutised muudavad need pildid kiiresti äratuntavaks ja nii-öelda
"dekoratiivseks". Tänu nendele omadustele hakkas moodne
aborigeeni kunst Läänes kiiresti levima, nii et üheksakümnendatel
aastatel on galeristide ja müügiagentide survel toodetud rohkesti
"aborigeenilikku" kitshi, kus viited pärimuslikule
ainele muutuvad minimaalseteks. Praegustelt interneti müügilehekülgedelt
leiab väga palju selliseid pilte, samuti spetsiaalselt müügiks
valmistatud bumerange ja didjeridoo'sid, ehitud ikka samas täpilises
stiilis kaunistustega. Muidugi ei kanna see täpikeste ja vidinate
buum suurde maailma veel sõnumit muinasune-rahvaste praegusest
seisukorrast ega nende kultuuride laiemast pärimuslikust taustast,
aga loob kindlasti teatava fooni, millel see sõnum võib selgemalt
esile tulla.
Üks märke, et niisugune asi on hakanud juhtuma,
on kindasti sõnade dreaming ja dreamtime (muinasuni ja muinasune-aeg)
rahvusvaheline levik ja nende sattumine populaarsesse käibesse.
Aborigeeni kultuurides märgib muinasuni niihästi kauget muinasaega,
mil maailm loodi ja mil said alguse esivanemate pärimused, kui
ka põlvest põlve edasiantavat informatsiooni, traditsiooni ennast;
ühtlasi võib see olla transilaadne seisund, milles muinasune-aeg
justkui ärkab uuesti ellu, pärimus muutub vahetult kaasaegseks
ja maailma loomise tööd on teatud mõttes võimalik jätkata. Kuna
tegu on universaalse käitumismudeliga, siis on muinasune (dreaming)
võrreldud ka sanskriti dharma'ga, mida eesti keelde on mõnikord
vahendatud kui "seadmust". Ilma muinasuneta ei saaks
aborigeensed rahvad teha ühtki pilti, laulda ühtki laulu, jutustada
ühtki lugu ega toimetada ühtki rituaali: muinasuni on mingis
mõttes igasuguse loova või eluliselt olulise tegevuse algus
ja lõpp. Nõnda on ka tänapäeva aborigeenide kunst ja kirjandus
tegelikult muinasune jätk, kuigi lugejate ja vaatajate seas
on järjest rohkem neid, kel muinasunega intiimsemat sidet ei
ole. See on aga paratamatus, millega tuleb leppida, samuti nagu
aborigeenid peavad leppima inglise keele kasutamisega niihästi
igapäevaelus kui kirjanduses (hoolimata sellest, et oma vanu
keeli jätkuvalt tajutakse "tõelisema" ja sümboolsemana
argisest ja juhuslikust inglise keelest).
Kunstibuumi kõrvale ilmus aga üheksakümnendatel
aastatel veel üks läbimurd, mis on küll iseloomult piiratum,
aga ajaloonägemise seisukohalt palju radikaalsema mõõtmega.
See läbimurre on seotud ühe kirjanikuga, kelle viimasest romaanist
ma teengi järgnevalt juttu.
2
Täpsemalt: räägin "Tontideune valitseja"
teisest ja kolmandast raamatust, "The Undying" (Surematu,
1998, lühendan UD) ja "Underground" (Maa-alused, 1999,
lühendan UGR). Jutustuse telg on lihtne: üks põhjaranniku hõim
on ära ajanud tontide laeva ja purjetab sellega läände, kus
usutakse olevat tontidevaba maa. Pikk reis lõpeb õnnetult, sest
pärale jõudes näevad järelejäänud laevnikud esimese asjana sadamas
seisvat tontide laeva. Nende endi laev puruneb kaljuvärava vahel
ja maad jäävad valitsema vampiirid.
Jutustuse kandev hääl on George, Jangamuttuki
ja Ludjee arvatav poeg, kes päris "Surematu" alguses
kehtestab jutustamise tingimused: "Mina, võõras tulija,
kes ma oma kummaliste kommete pärast pean vältima päevavalgust,
astun teie tule sooja ringi ja pakun teile oma jutustuse, et
võiksin olla teie juures. See on kõik, mis minul, surematul,
pärast pikka läänereisi veel alles on. Raske ja pikk oli merereis,
ja hirmsad olid meie seiklused, nii et me üks teise järel varisesime
kokku. Tihti mõtlesime, et see ei lõpe kunagi, ja paljude jaoks
ei lõppenudki. Nemad purjetavad nüüd edasi tähekujude ookeanis,
ja mina olen üksi oma lugudega ja teadmisega, et Jangamuttuki
nägemus on otsa saanud. Tema, minu isa, meie shamaan, muinasunede
nägija, [- - -] Tontideune Valitseja, laulis oma tondilaule,
mis oleksid pidanud meid vabastama tontide vallast ja sulgema
värava tontide ilma ja meie maailma vahel, aga see ei tulnud
välja, ja nii olid tondid alati kohal, ükskõik kus me ka peatusime.
Halvem, vähemalt minu jaoks veel halvem oli see, et üks vana
tondimoor puudutas mind oma hammastega ja hakkas meil järel
käima. Ta andis mulle unesid, mis ei olnud minu uned, ja kõik
see on osa minu loost." (UD, 1-2)
Jutustaja hääl pole siin päris tavaline narratiivne
hääl: see on kuidagi võõristav, viirastuslik hääl, mis räägib
küll ajast, kus jutustaja (vähemalt esialgu) oli veel inimene,
aga tuleb ise juba teiselt poolt, mitteinimlikust maailmast,
mis rööbitub tontide maailmaga ja on võib-olla juba tontide
maailma osa. Niisugune viirastuslik jutustajahääl pole uuemas
kirjanduses päris erandlik (kõige tuntum näide on ehk Toni Morrisoni
"Jazz", 1992): Mudrooroo romaanis representeerib see
hääl kindlasti ka aborigeense kirjaniku enese kaksipidist positsiooni.
Mudrooroo kirjutab aborigeenide lugu anaborigeenses keeles --
vallutajate, "tontide" keeles, kasutades nende kehtestatud
kirjanduslikke konventsioone (romaan, ajalooline jutustus) ja
orienteerudes hollywoodlikele võtetele (vampiirilugu märuli
ja seksiga); samas lähtub ta sündmuste nägemisel aborigeensest
vaatepunktist. Briti kolonisaatorid ei saa olla muud kui tondid,
kes teavaääre rebenedes on hakanud maa peale pudenema: tontlik
on juba nende nahavärvus, kuna valge värv sümboliseerib teispoolsust
ja surma. Selleks, et tontidest vabaneda, peab mõni vägev shamaan
taevavärava uuesti sulgema ja maale laiali valgunud tondid hävitama.
Kõigepealt tuleb aga leida tondivaba paik, kus rahvas saaks
kosuda, koguda jõudu ja laulda oma laule.
Kaksipidine jutustajahääl viitab ka teisele
jutustajahäälele, mis asetub romaanis tema kõrvale ja on ühtlasi
tema kaksipidisuse allikas: briti päritolu vampiirnaine Amelia
Fraser, keda hõimu shamaanid Jangamuttuk ja Ludjee nimetavad
"moma", pidades teda tontidest veel ohtlikumaks. Vampiirnaise
hääl tuleb sisse "Surematu" viiendas peatükis, kus
ta jutustab oma kurva ja pealtnäha triviaalse loo ("Kunagi,
see näib olnuvat nii ammu, olin ma Amelia Fraser ja mul oli
õde Eliza", UD, 66; "Londonis olime vaesed, mitte
päris vaesed, aga mu isa oli vilets arveametnik", UD, 68),
kuid sedagi juba viirastusliku häälega: "Nüüd on see elu
lõppenud ja ma olen sisenenud mingisse muusse, hoopis teistlaadi
eksisteerimisvormi. Olen nüüd midagi muud, ja võib-olla see
on parem kui see, mis minust muidu oleks saanud. Enne olin nagu
teisedki tüdrukud. Nüüd olen võib-olla palju hullem kui sellised
naised, nagu mu õde Eliza, kes abiellus laevakapteniga..."
(UD, 66) Moma on surematu vampiir, ta toitub vaid verest ja
spermast, ahvatledes mehi oma hapra ja noorusliku välimusega,
et imeda nad siis tühjaks nii valgest kui punasest verest. Peategelase
George'iga puutub ta kokku juhuslikult, lennates kord öösel
nahkhiirena laevast välja ja sattudes peale corroboree'le, kus
Jangamuttuk on otsustanud teha George'ist shamaani.
3
Mudrooroo kirjutamisviis "Tontideune valitsejas"
ei ole mõistagi harilik realism: see on Marqueze või Rushdie
tüüpi "maagiline realism". Mudrooro ise on nende romaanide
reaalsust iseloomustanud sõnapaariga maban reality (maban on
paljudes aborigeeni keeltes kasutatav sõna shamaani kohta).
Igal suurema väega tegelasel on siin oma loom, kellena ta võib
lovesse lendu minna, et siis toimetada vajalikke toimetusi metsas,
vees, õhus või maa all. Seejuures säilivad looma dünaamilised
omadused. Nii on George ühtlasi dingo (metskoer), Jangamuttuk
goanna (suur sisalik), George'i ema Ludjee mantaraikala ja laeva
tüürimees Wadawaka oma Aafrika päritolu tõttu leopard. Amelia
Fraser ehk moma lendab vampiirile sobival moel ringi nahkhiirena,
lurjuslik briti kapten Torrens võib aga võtta jääkaru kuju.
"Tontideune valitseja" tõeline peategelane
ongi Jangamuttuk, hõimu shamaan, kes tunneb väga paljusid laule
ja rituaale ja korraldab oma rahva suhteid teiste hõimudega,
kellega rännaku käigus tuleb kokku puutuda. George kõneleb temast
nõnda: "Minu isa, meie rahva rituaalimeister, oli alati
valmis nägema ja vahetama vanu tseremooniaid uute vastu. Tema
meelde oli talletatud sadu laule ja rituaale, ja kõik laulud,
mida ma laulan, pärinevad temalt. Ta õpetas neid mulle. Tema
laulusid lauldi kuni ta surmani, ja alles pärast seda hakkasin
ma lisama oma värsse." (UD, 33) Jangamuttuk räägib sageli
mõistukõneliselt, nii et tema sõnade tähendus võib selguda alles
hiljem; tänu Jangamuttukile saabki ta rahvas alustada rännakut
läände, pärast seda, kui neid on vangis hoidnud tont Fada, briti
misjonär, kes lubab oma maadest ilmajäänud rahva päästa. "Ta
viis meid väikesele saarele, kus me närbusime ja surime. Fada
sõi meie hingi, ja kui ta oli söömise lõpetanud, jättis ta meid
maha. See oleks olnud meie kõikide ots, aga siis sai Jangamuttuk
oma väe tagasi ja avastas Tontideune." (UD, 2)
Jangamuttuk ja Ludjee on vaimsed juhid, kes
püüavad kogu rännaku vältel säästa oma rahvast halvemast. Uuele
rannale jõudes lähevad nad kõigepealt lovesse, et ümbruses ringi
lennata ja leida kurnatud inimestele toitu: "[M]u isa ja
ema istusid liivale järsu kalju alla, mis tõkestas meie tee
sisemaale. Vaatasin, kuidas nad lovesse läksid ja ja meist lahkusid.
Nende kehad jäid likumatuks nagu laibad, justkui oodates puhastavat
leeki. [- - -] Siis vaatasin üles ja nägin, kuidas isa ja ema
kehasid läbis värin. Nende silmad lõid selgeks ja Jangamuttuk,
nähes tuhas küpsetatud kakku, hüüatas: "Küllalt nendest
kõrbenud tolmupätsidest. Käisin maa läbi, varsti on meil paremat
toidupoolist."" (UD, 9) Võõra hõimuga kokku puutudes
kasutab Jangamuttuk suhtlemisel ürgset kehakeelt, esitades terve
pantomiimi oma rahva hiljutisest ajaloost: "Ta lohistas
jalgu mööda liiva, tõmmates kuunarile osutava joone. Ta pani
käed mitu korda kausina kokku, kallutas siis pea peopesale ja
õõtsutas keha kahele poole. Ta katkus oma habet, surus sõrmed
armilisele rinnale ja osutas siis Ludjee'le, kujutades enese
kehal suuri rindasid. Ta näitas minu peale ja siis kujutletavatele
rindadele. Ta jäljendas tulistamist musketist, siis astus odaviskaja
asendisse ja heitis mitu korda kujutletavat oda. Ta kukkus maha
ja lebas vaikselt nagu surnu..." (UD, 25) Jangamuttuk loodab
ka momast George'i abiga vabaneda, kuid sedapuhku asi ei õnnestu:
poeg armub Amelia Fraserisse ja temast saab vampiiri koer, lõhestunud
teadvusega olevus, kes ei suuda enam eristada head ja kurja
ega suuda õigel hetkel muutuda dingost inimeseks.
4
George'i õnnetus on mütoloogilisel moel seotud
tema päritoluga: tema ema on küll maban Ludjee, aga isa ei ole
tegelikult Jangamuttuk, vaid misjonär Fada. See seebiooperlik
tõsiasi märgib Mudrooroo romaanis tegelikult George'i kaksipidist
kultuurilist põlvnemist: kuigi ta on ema poolt shamaani laps
ja on Jangamuttukilt saanud muistse pärimuse, kuulub ta samal
ajal juba ka tontide maailma, olles geneetiliselt seotud tontide
preestri enesega. Ühelt poolt on tema osaks veel muinasuni,
muistne traditsioon, teiselt poolt aga viskleb ta vampiirlikus
agoonias, janunedes verd nagu briti tondid. Kõige otsesemalt
representeerivad seda "Maa-aluste" viirastuslikud
stseenid, kus Gaorge tuleb aeg-ajalt teadvusele ja kustub siis
jälle, saamata aru, millises paigas ta tõeliselt on. "Minu
mälestused minevikust muutusid uduseks, [k]us ma õieti olin
ja mida ma siin tegin? Mäletasin ähmaselt, et olin tulnud maa
alla midagi otsima või kedagi päästma, aga see tundus totter.
Nojah, uskuda midagi seesugust tähendanuks sama, mis uskuda,
et ma suudan lennata. Ma olin koerake ja minu perenaine hoolitses
minu eest hästi. Olin ta lemmikloom, juba kerge vinu tema lõhnast
pani mu metsikult saba liputama." (UGR, 129) Kui moma lükkab
Ludjee maa-alusesse kuumaveeallikasse, ei saa koerake midagi
aru ja hakkab isukalt järama konti oma ema keedetud lihaga.
See segadus on Mudrooroo romaanis allegooriline: vampiiri maa-alune
maailm paistab õieti olevat briti kolonisaatorite kultuur, milles
aborigeenidel pole mingit kohta ja neile on heal juhul jäetud
armetu lemmiklooma roll. Maa-alune maailm on viirastuslik: seal
ei näe tähti, mis aborigeenide jaoks tähendavad otsesidet muinasunega,
olles tegelikult esivanemate lõkketuled. "Minu uues kodus
oli kõik täiuslik, või oleks pidanud olema; aga valge valgus
keerles mu ümber, tekitades kummalisi viirastuslikke vorme,
kuni minust sai täiesti sassis kutsikas ja stress muutis mu
keha lõhna, nii et ma ei tundnud ennast enam ära. [- - -] Iga
lõhn, kaasa arvatud mu armastatud olendite oma, segunes siin
valitseva kõdu ja lagunemise lehaga. Tahtsin, et minu ümber
oleks teistsuguseid vaateid ja lõhnu, ülemise maailma tuttavlikku
küllust, mis kihab elust ja mille kohal võlvub tähistaevas.
[- - -] Tundsin end nii lahutatuna oma maast ja rahvast. Tundsin
end nii üksi; aga kas polnud ma koos oma sõbra ja perenaisega,
nii et kuidas sain tunda end üksiku ja mahajäetuna? Olin vaid
segaduses kutsikas..." (UGR, 129-130) Tegelikult polegi
George'il enam võimalik saada endiseks: moma on juba teinud
temast surematu vampiiri. Seepärast ongi Mudrooroo kaks jutustajahäält
õieti ühe ja sama viirastusliku hääle variandid.
Mudrooroo triloogia lõpeb lubadusega, et George
võimaluse korral oma jutustust veel jätkab. Kuunar on purunenud
ja hõim on hukkunud; Jangamuttukit ja Ludjee'd ei ole enam;
Wadawaka läheb tööle Ameerika vaalapüügilaevale, et püüda Moby
Dicki. Sadamas kohtab George uuesti Amelia Fraserit ja oma misjonärist
isa Fada't, kes osutab talle kui "pärismaisele koerale".
Pärast seda romaani tegevus lõpeb. "Minu seiklused jätkusid,
aga praegu pole selleks enam aega ja ma pean loo lõpetama, olles
jõudnud tõotatud maale. Võib-olla tulen kord tagasi, et oma
lugu jätkata, kuigi mind kisub põhja poole ja ma lahkun täna..."
(UGR, 181) See lõik viitab "Maa-aluste" esimesele
peatükile, kus jutustajast on saanud "good Sir George",
"the Leader of the Legislative Council", "a philantropist
and [a] most Christian gentleman" (UGR, 9). Arvestades
George'i vampiirlikku tausta, kõlab see kõik üsnagi pahaendeliselt.
Kuid leidub veel teinegi seos. Nimelt toob see
lõpp meelde "Surematu" esimese peatüki, kus Jangamuttuk
laulab kuunaril üht laulu:
Jangamuttuk inenanan modje
Indedenan wadejan
Injele laib wamberanj
Laibe yan wamberanj imbegandanan;
Reb wambe gadjan yonennolenan.
(UD, 8)
Mudrooroo on selle laulu tõlkinud nõnda: "Jangamuttuk
tuleb põhja. Ta näeb seal häid inimesi. Nemad jätab ta alles.
Teised viskab ta ära." Jangamuttuki nimi tähendab "tontide
tapjat", sest tema on Tontideune Valitseja. Kuigi George
kannab "hullu kuninga nime" (UD, 4) ja on briti misjonäri
lihane poeg, on tal ometi teinegi pool: ta on Jangamuttuki õpilane,
vaimselt ikkagi "tontide tapja". Niisiis, kas võime
asja mõista ka nõnda, et tontide tapja tuleb põhja? Ja kui mitte
teisiti, siis ehk Mudrooroo romaanide kujul?
