TEKSTID

vene keeles
inglise keeles
soome keeles

kava | esinejad | vastukajad

Hannu Oittinen koos udmurdi etnofutu-teoreetiku Viktor Šibanoviga

ETNOFUTURISMI VÕIMALUSETUSEST SOOMES

Hannu Oittinen

Kas Soomes on etnofuturismi? On.

Kui etnofuturist saab olla vaid see, kes ise tunnistab ennast etnofuturistiks, siis on Soomes etnofuturiste vaid käputäis. Aga neid on. Täpsemalt öeldes peamiselt kirjanduse alal: Kari Sallamaa (kirjandusteadus, luule), Heli Laaksonen (luule, tõlkimine), Katja Meriluoto (tõlkimine, luule), Mika Keränen (tõlkimine, luule), Hannu Oittinen (tõlkimine, ajakirjandus) ning erandina ka Ritva-Liisa Pihlaja (arhitektuur, kunst).

Ei ole aga vaja nõuda, et etnofuturist tingimata ise ennast etnofuturistiks kuulutaks. Soomes on juba tekkinud ka kultuuritegelasi, kes on oma EF-lusega nö. pooleldi nõus. Nad on vaatlejatena EF-i üritustest osa võtnud, aidanud neid korraldada või on muidu EF-iga kuidagi seotud olnud. Selliseid on Soome juhtivate luuletajate hulgas – Jyrki Kiiskinen, Jukka Koskelainen, Tommi Parkko, Jouni Tossavainen, Olli Heikkonen, Tapani Kinnunen. Tõlkijate seas – Leila Joutsen. Kinorežissöörid – Riitta Mänty ja Mikko Piela. Proosakirjanik Leena Laulajainen jt.

Veel saab nimetada eraldi ka selliseid loomingulisi isikuid, kes pole (vist) kunagi kuulnud EF-ist, aga kelle tegevuslaad on etnofuturistlik. Näiteks Reijo Rinnekangas ja Rosa Liksom.

Meil on õigus otsida etnofuturismi kust tahes, kuna praeguses postmodernistlikus kirjandusinstitutsioonis on igaühel õigus väljendada ükskõik millise teksti kohta ükskõik mida. ("Luulekriitika on mõisteline taas-luuletamine", kirjutas juba Juhani Siljo.) Soome ühe praeguse tuntuma prosaisti Rosa Liksomi kohta saame öelda, et ta maailm on eksootiline, et ta keeles on meisterlikult segamini aetud eri keelelisi registreid, et ta kirjeldab postmodernistlikult inimese sisemise maastiku orge ja tippe. Selliste keeruliste metafooriliste keelendite asemel saab aga lihtsamalt ja lühemalt ütelda, et RL on etnofuturistlik kirjanik.

Isegi EF-i lühikese ajaloo jooksul on üks selle pärisasutajaid jõudnud juba etnofuturismist lahti öelda. Mõtlen Valeria Ränikut. Ta ei ole aga saanud loobuda oma etnofuturistlikest tekstidest, ja EF-i kalduvused ilmnevad tema tekstides ikka veel. Lühidalt: ta ei ole oma arust etnofuturist, aga tema looming on etnofuturistlik. Kirjandusteoreetiliselt saab ka küsida, kas autor üldse saab otsustada oma loomingulise tegevuse laadi üle? Vastuseks pakun siin, et ei.

Selle asemel, et suhtuda etnofuturismi kui mingisse konfessiooni, oleks viljakam pidada seda pigem hoiakuks, mis ilmneb kultuurielus teatud kombel. Kuidas? Milline on etnofuturistlik hoiak? Minu meelest ilmutab see ennast loomingulise teose teatud keeleliste ja sisuliste valikute kaudu, mis on omavahel kooskõlas. Kuigi ma ei nimeta siin kõiki sisulisi valikuid, väidan, et soome kultuurist on võimalik leida EF-i elemente.

Murdebuum

Mida saab Soome kirjanduses etnofuturistlikuks pidada? Kui lähtuda sellest, et etnofuturistliku kirjanduse üheks tunnuseks on mäng keele erinevate registrite ja nende staatusega võrreldes riigi üldkeeltega – nii nagu võru ja liivi keele areng 1990. aastail on näidanud – võib ka soome kirjanduses leida etnofuturismi.

1990. aastate keskpaiku alanud nn. murrebuumi, dialektide aussetõusu elementaarseks ilminguks on moodsate või üldtuntud tekstide tõlkimine ja tootmine mingis soome murdes. Nähtus on vähemalt osaliselt rahvusvaheline. Saksamaal jõuti 90. aastatel tõlkida teatud populaarseid koomikseid peaaegu iga osariigi murdesse. Soome murdebuumi käigus ilmunud tekste võib rühmitada järgmiselt:

1. Koomiksid. ”Aku Ankka” (Piilu-Part) Lõuna-Pohjanmaa ja Turu murrakutes ning Helsingi slängis. ”Asterix” savo ja karjala murdes. ”Näkymätön Viänänen”.
2. Usulised tekstid. Katekismus Lõuna-Pohjanmaa ja Tampere murrakus, meänkieles ja Helsingi slängis. Evangeliume meänkieles, Helsingi slängis. Uus Testament Helsingi slängis.
3. Klassika tõlked ja uus originaalkirjandus murrakutes. ”Kalevala” savo murdes. Heli Laaksose ”Pulu uis” (Turu). ”Näkymätön Viänänen – savolaenen seleviämisopas” (savo).
4. Sisuliselt kerge keeleteaduslik bisneskirjandus ("loppuunsa tuotteistettu", mainib Antti Majander, HS 16.7.01). Väiksed sõnastikud Aunuse karjala, Rauma, Yliperä, Lõuna-Pohjanmaa, Savo, Turu, Tampere murrakutes. Enamik Helsingi slängis avaldatud sõnastikest ja tekstikogumikest. On sellistena pigem osa rahvusvahelisest teadvusetäitmistööstusest (tajunnantäyttöteollisuus) kui tõsiselt võetavad kirjandusteosed.
5. Tõsiseltvõetav keeleteaduslik kirjandus. Heikki Paunose Helsingi slängi suursõnaraamat ”Tsennaaks Stadii, bonjaaks slangii”. ”Meän kielen sanakirja”. ”Meänkielen kramatiikki”. ”Turun murteen kielioppi ja harjoituskirja”.

Murrakuid on kasutatud ka pidevalt mõningates ajalehtedes (”Uutis-Viäterj”, savo murre, ”Tsilari”, Helsingi släng), popmuusikas (Tuomari Nurmio: ”Tonnin stiflat” jm., Helsingi släng), tele- ja raadiosaatedes, ka harrastustegevuses, nii et see on tekitanud kohalikke organisatsioone (nt. 1995. asutatud selts Stadin Slangi ry; Savon kielen seura).

Avaldatud ainestiku põhjal saab eriti aktiivseteks murdebuumlasteks pidada Helsingi slängi kõnelejaid, aga ka Turu ja Lõuna-Pohjanmaa murraku, savo murde ja meänkiele kõnelejaid.

Murdebuum ei ole aga ilmunud soome kirjalikku kultuuri kuskilt kosmosest, vaid sellel on tugev aluspõhi elava rahvakeele näol. Aga ka varem on soome murrakuid eduga kirjalikult viljeldud. Mõned nimed. Savo keele tuntumaid luuletajaid on olnud Kalle Väänänen ja Toivo Hovi alias professor Lauri Kettunen. Rauma murrakut kasutas osavalt Hjalmar Nortamo. Helsingi slängi on toredasti viljelnud luules Arvo Turtiainen, proosas Alpo Ruuth. Tõlkekirjanduse klassikasse kuulub Pentti Saarikoski slängitõlge J. D. Salingeri romaanist ”The Catcher in the Rye” (Kuristik rukkis) ning samuti mäletavad paljud soomlased, et Mark Twaini ”Huckleberry Finni” Jim rääkis Turu murrakut. Väinö Linna ”Tundmatu sõduri” peategelased rääkisid igaüks ise murrakut. Soome murrakutest on ka olemas ulatuslikud keeleteaduslikud kogumikud.

Mis vahe on vanemal ja uuemal murdekirjandusel? Vanasti kasutati murrakuid eriti huumori väljendamise vahendina. Praegu on aga olukord vähemalt osaliselt muutunud. Tõsiseid murdetekste on tootnud Heli Laaksonen, Matti Mäkelä, Bengt Pohjanen. Ka usulised tekstid kuuluvad siia.

Kas murdebuum on juhuslik moenähtus? Ma usun, et see jätkub veel aastaid ning et see pole veel näidanud oma tõelist palet.

Uus hõimuliikumine

EF-ile on omane taotlus huvituda väikerahvaste kultuurist ja kasutada seda oma kultuuri rikastamisel. Soomes on tuntud laialdast ajaloolist huvi teiste SU rahvaste vastu. Ei saa aga öelda, et SU rahvastel oleks soome praeguses kultuuris tähtsam roll kui teistel väikerahvastel. Soome-ugrilisus pole Soomes eriti moes.

Hariliku soomlase kogemused oma sugulasrahvaste kohta piirduvad tavaliselt Eesti ja Ungariga. Ungarist tuntakse Budapesti, guljašši ja Hungaroringi lõbutüdrukuid. Venemaa soome-ugrilastest teatakse mõnda läänemeresoome rahvast, aga Mordvast, Marist, Komist ja Udmurtiast ei teata isegi mitte seda, kus need asuvad.

Soome-ugri liikumise eestvõitlejail on hästi palju tööd, et soome-ugri hõimluse mainet samavõrd ausse tõsta, kui see oli Soomes enne Teist maailmasõda. Asja raskendab eriti Venemaa soome-ugri rahvaste suhtes see, et nood kultuurid on väga arhailis-agraarsed ja rahvusliku ärkamise mõttes arenematud võrreldes Soome, Eesti ja Ungariga. Vaid üksikud neist tunnevad, et neil on Soomele midagi pakkuda (kuigi siin on muidugi tegu osaliselt valearusaama ning teadmatusega). Kolmandaks ka see, et Venemaa ei taha eriti kaasa aidata oma soome-ugri rahvaste suuremale sõltumatusele ja koostööle Läänega.

Siiski võib ütelda, et EF-i laadi nähtused kuuluvad Soomest vaadates nn. uue hõimuliikumise raamesse. Saab ka öelda, et EF pole seotud vaid Eestiga ega teatud kitsa ringkonnaga, vaid hoopis avarama soome-ugri organisatoorse tegevusega. Sellisele tegevusele on Soomes juba 19. sajandist saadik olnud olemas väga hea ja lai alus, mis pole kunagi ära kadunud. Ma mõtlen organisatsioonidele nagu SKS, Soome-ugri Selts, Museovirasto, Suomalaisuuden Liitto. Ka ülikoolide tegevus ja hõimukoostöö on tähtis olnud. Praeguses seisus

• on Soomes tegutsevatest eri maade sõprusseltsidest EF-iga otseselt seotud Tuglase selts ja selle hõlma all tegutsevad teised seltsid (Liiviläisten ystävät, Setukaisten ystävät, Olutsilta). Aeg-ajalt on EF-iga seotud ka Rozentalsi selts (Läti), Suomi-Unkari-Seura, M. A. Castrénin Seura.
• Teistest organisatsioonidest mainitagu Gallen-Kallela Muuseumi ja Snellmani instituuti (Kuopio). Soome suveüritustest on soome-ugri teema ja külalistega rohkem seotud olnud Kaustisen kansanmusiikki, Rääkkylän Kihaus, Nurmeksen Bomba ning Soome kultuurileht ”Hiidenkivi”.
• Soomes elavatest välismaalastest on EF-i laadi nähtustega otseselt seotud Miikul Pahomov (Lyydiläisten seura esimees), Valeri Mikor alias Valeri Alikov (”Tsikmä” peatoimetaja, mari luuletaja). Samas reas võiks nimetada kaToorama suhteid Eesti ja Soomega.

Soome ajalugu ja soome-ugri pärimus pakuvad etnofuturistlikule tegevusele väga tugevat aluspõhja. Seda ei tohi unustada.

Kirjanduses ei saa loomulikult kõike, mis puudutab soome-ugri rahvaid, automaatselt pidada etnofuturistlikuks. Piiri on raske vedada, ja see sõltub oluliselt kriitiku teadmistest. On vist siiski selge, et näiteks puhtail ärikaalutlustel avaldatud mitte-asjatundlikud tekstid või esteetilisest seisukohast liiga subjektiivsed tekstid saava olla vaid näited halvast või valesti aru saadud etnofuturismist. EF-i tekstidelt saabki nõuda normaalset esteetilist kvaliteeti, mis tähendab sisu, keele ja stiili teatud ühtlust. Täpsemaid sisulisi nõudeid on aga raske esitada. Näiteks seda, et EF-i tekst peaks sisaldama mingit soome-ugri rahvaid puudutavat moraali (õpetust), ei saa õigupoolest olla. Mingisugune rahvuslikkuse-rahvusvahelisuse kriteerium paistab aga olemas olevat. Soome või Eesti kirjandusest suur osa ei ole etnofuturistlik, kuna see on liiga Soome- või Eesti-keskne. Kas EF-i üheks oluliseks kriteeriumiks saab pidada seda, et tekstil on ütlemist ka väljaspool oma rahvuspiire? – Või on see sama kriteerium mis eelmainitud normaalne kvaliteet?

Soome alternatiivne kirjastustegevus

Soomes on üldtuntud kirjastajate kõrval olemas väga palju väikesi väljaandjaid. Nimetan seda alternatiivseks kirjastustegevuseks. Selle piires otsitakse näiteks vastukaalu inglise keelele, anglo-ameerika kultuurile ja sellega seotud nähtustele või navigeeritakse mõne kitsama kirjandussuuna arhipelaagis.

Soomes käib kohalike kultuuride tõus vähemalt osaliselt koos murrakute praeguse populaarsusega. Kohalik kultuuritegevus võib olla väga mitmekesine ja küündida hea tasemeni täitsa iseseisvalt loodud (rahvusvaheliste) kontaktide abiga. Tulemused võivad vahel olla üllatavad. Näiteks Kajaani linnas korraldatava igasuvise festivali Kajaanin sana ja sävel ajaloos on üks tuntuim esineja eesti kunstnik ja luuletaja Aleksander Suuman. Kohalikkus võib parimal juhul tähendada tohutut jõudu, mida pole siiamaani täiel määral kasutatud.

Kultuurialade sisemine killustatus loob pinnase väikeste spetsialiseerunud allkultuuride tekkeks. Sama arengut on ka Eestis näha olnud. Soome kirjanduse allkultuuridest toodagu näiteks:

1. Detektiivlugude harrastajad. Ajakirja ”Ruumiinkulttuuri” selts.

2. Science-fiction, goth. Mitu ajakirja, ka netiajakirju. ”Fandom”. ”Finnconid”. ”Roolipelit” (LARP).

3. Kirjanike seltsid. Volter Kilpi, Juhani Aho, Arvid Järnefelti, Mauri Sariola, Mika Waltari jm. sedalaadi seltsid.

4. Luulele pühendunud organisatsioonid, kirjastused, ajalehed (”Nihil Interit”, ”Tuli & savu”, ”Sammakko”).

5. Interneti kasutamine ajakirjade ja harrastuskirjutajate "seinalehena".

Organisatoorselt toodagu üldiselt esile Soome väikekirjastuste tegevust. Paljud kirjastused tegelevad peamiselt mõne eriala kirjandusega. Hispaania (Andalusialainen Koira), Ida-Euroopa, reisijuhid (Taifuuni), kunsti- ja jalutamiskirjandus (Jack-in-the-box). Soomes on viimasel ajal tekkinud uusi väikesi kirjandusajakirju (”Lumooja”, ”Peilikuva – Spegelbild”). Ka kohalik harrastuskirjutamine ja kirjastustegevus on Soomes alati tähtis olnud (seltsid: Kainuun kirjailijat ry, Porvoon kirjoittajat ry).

Soome kirjanduses on EF pigem võimalus kui midagi olemasolevat. Viljakas oleks suhtuda EF-i kui kirjanduslikku rühmitusse ja kultuuriliikumisse, sest see koondaks sama nime alla väga erinevaid tekste ja jätaks autoritele vabama mänguvälja. Etnofuturistid võiksid jätkata Wellesto alustatud traditsiooni rahvusvahelise soome-ugri kirjandusliku rühmitusena ja luua kontakte kas või Soome Kiilaga või valgevene Bum-Bam-Litiga.

Kirjandusstatistikat

Üldine kirjandusstatistika näitab konkurentsiolukorda, kus EF Soomes peab kirjanduse alal võitlema – aga samas ka soome kirjandusliku kultuuri üldist tugevust.

Helsingi Akateeminen Kirjakauppa juhataja Doris Stockmanni kogutud andmetel avaldati Soomes 1998. aastal 12 887 uut raamatut. Selline tiitlite koguarv aastas pole juhuslik nähtus, sest Soomes on 90. aastatel avaldatud igal aastal üle 10 000 uue raamatu. Tippaasta oli 1995, kui uute raamatute arv küündis koguni 13 494-ni.

Rohkem kui 6800 tiitlit 1998. aasta uutest raamatutest avaldasid Soome Kirjastajate Ühingu (Suomen kustannusyhdistys) suurimad kirjastajad, millest tuntumad on Sanoma WSOY, Otava, Tammi, Gummerus, Kirjayhtymä. Ülejäänud 6000 raamatutiitlit aga on avaldatud "teiste kirjastajate" poolt, mis tähendab SKY-sse mittekuuluvaid (väike)kirjastusi, ülikoolide trükiseid, aga ka näiteks mittetulunduslike ühingute poolt või oma kulu ja kirjadega välja antud raamatuid.

SKY avaldatud raamatute osas on võimalik pakkuda täpsemat infot tiitlite žanrilisest jagunemisest. 1998. aastal arvud olid järgmised:

Need arvud sisaldavad ka võõrkeeltest tõlgitud raamatuid. Näiteks 1997. aastal tõlgiti soome keelde (väga vähesel määral ka soomerootsi keelde) 1847 raamatut, peamiselt inglise, mõnest põhjamaa või saksa keelest (87 % tõlgetest, ülejäänud keeltest 13 %).

Inglise keelest on tõlgitud koguni 67 %. Arvuliselt tähendab see üle 1200 raamatu aastas. Skandinaaviamaadega võrreldes on selline "angloameerika protsent" tavaline: Rootsis, Taanis ja Norras oli sama näitaja 1997. aastal 68–73%.

Üle 90-protsendi ehk valdav osa ilmuvast kirjandusest on siiski soomekeelne. Võõrkeeltest avaldatakse tähenduslikul määral raamatuid vaid inglise ja rootsi keeles, kõik ülejäänud keeled on arvuliselt vähe esindatud. Soome olukord on muidugi hoopis teistsugune kui näiteks Mordva oma, kus Merja Salo andmeil ilmus 1979. aastal 27 mokša- ja 28 ersakeelset trükist; 1990. aastal oli mordvakeelsete trükiste koguarv langenud 35-ni.

Mordvakeelsete trükiste arv on nii väike, et nad ei saa mõju avaldada Mordva Vabariigi valdavalt venekeelsele kirjanduspildile. Olukord on kahjuks samasugune ka teiste Venemaal elavate soome-ugri rahvaste asualadel.

TEESID

Etnofuturismi mõistet on selles ettekandes vaadatud keelelisest ja sisulisest küljest. Keelelised faktorid puutuvad opositsioonihoiakusse üldkeele valdavuse vastu. Sisulised faktorid osutavad huvile väike- ja vähemusrahvaste, sealjuures SU rahvaste vastu. Teisi sisulisi faktoreid (müüt) ei ole käsitletud.

Soomes on etnofuturiste vähe, aga palju on selliseid isikuid, seltse, organisatsioone, ajalehti, kelle tegevust saab nimetada etnofuturistlikuks.

Soome ajalugu ja kogemused soome-ugrilastega pakuvad etnofuturistlikule tegevusele väga tugevat aluspõhja. Soome seisukohalt saab EF-i tõlgendada ka uue hõimuliikumise nähtusena.

Soome iga-aastane hiiglaslik raamatutoodang tähendab Soomes avaldatavatele (EF-i) tekstidele õige tihedat konkurentsi. Soome tõlkekirjandus ajendab aga lausa sotsiaalset tellimust EF-i järele, pannes ta õlule ülesande, et antaks välja ka muud peale anglo-ameerika kirjanduse (67 % tõlkekirjanduse mahust).

Soome alternatiivses kirjandustegevuses on juba aastaid olnud märgata etnofuturistlikke kalduvusi (huvi väikerahvaste luule ja teiste kirjandusvormide ning kirjandusega seotud harrastustegevuse (fandomi) vastu.

Soome kirjanduselus võiks EF pakkuda huvi kirjandusliku rühmitusena ja kultuuriliikumisena.