Vadja keele kõnelejaskond on 13 aastaga sajakordistunud!
2002. aasta Venemaa rahvaloenduse tulemustest

Heno Sarv, PhD, TÜ Geograafia Instituudi teadur

Mordvalastel ja juutidel ainsaina Venemaal rahvuskeel

Etniline kuuluvus kujunes ühiskonnas toimuvate arengute mõjuteguriks Kesk- ja Ida-Euroopa kultuuriruumis 19. sajandil. Selle protsessi silmapaistvaimateks tulemusteks kujunesid 20. sajandi algul Austria-Ungari ja Osmani impeeriumide lagunemised, Poola rahvusriigi taastamine ning Baltimaade ja Soome eraldumine Venemaast. Maailmas on vähe piirkondi, mille rahvaloendused üritavad anda konkreetse vastuse meid huvitavale küsimusele, kui palju on seal eestlasi ja teisi soome-ugri rahvaid ning vastavate keelte kõnelejaid.

Kui mainitud aladel on etnilisus enam seotud keele ja päritoluga, siis mujal maailmas seondub etnilisus pigem kodakondsuse, rassi või usutunnistusega ning rahvaloendaja süüvimist kodaniku kodukeele ja päritolu küsimustesse võidakse lugeda solvavaks eraelus tuhnimiseks. Samal ajal on aga näiteks mari rahvuslased tõsiselt ärevil, kui Venemaa uues passis ei ole enam märget selle omaniku rahvusliku kuuluvuse kohta. Nii on Venemaa rahvaloenduste traditsioonis küsida elanikkonna etnilist enesemääratlust nii rahvuse kui ka emakeele järgi tunda meeldivat Viini klassika hõngu, mis joovastab neil aladel paiknevate soome-ugrilaste eneseteadvust (vaid kõige esimesel, 1897. aastal toimunul, piirduti üksnes keele küsimisega).

Sellegipoolest sarnanevad 2002. aasta rahvaloenduse rahvuse ja keele andmeid käsitlevad esialgsed kokkuvõtted http://www.perepis2002.ru/itogi/index.html@id=39.htm mitte vahetult eelnevate, vaid pigem 1926. aasta rahvaloenduse omadega, sest 1959., 1970., 1979. ja 1989. aastate rahvaloenduste kokkuvõtted ei andnud mitte mingi keele kõnelejate koguarvu, vaid üksnes vastavast rahvusest rahvuskeelt emakeeleks pidajate arvu. 1926. ja 2002. aasta rahvaloenduste kokkuvõtted annavad aga mingi keele kõnelejate koguarvu, sõltumata nende rahvusest eneseteadvuse järgi.

Seetõttu tuleb nii 1926. kui 2002. aastal soome-ugri rahvaid käsitleva andmestiku puhul eneseteadvuse järgi kaks udmurdi keelt rahvuskeelena kõnelevat rahvast: udmurdid ja bessermanid; 1959-1989 loeti rahvaloenduse kokkuvõtetes bessermane udmurtideks. Värskeima rahvaloenduse tulemustes ei ole keeletunnuse järgi võimalik tuvastada venelaste, sakslaste, inglaste ja prantslaste arvu Venemaal, sest neid keeli valdavad ka paljud teiste rahvaste esindajad. Soome-ugri keeltest kuuluvad Venemaal samasse kategooriasse ungari keel (ungarlasi on eneseteadvuse järgi 4 tuhat, ungari keele valdajaid 10 tuhat) ja soome keel (vastavalt 34 ja 52 tuhat).

Viimane on rahvuskeeleks ka ingerlastel ehk ingeri soomlastel, keda rahvaloenduse kokkuvõttes on eraldi rahvusena mainitud vaid 300 korral, kuigi nende tegelik arv peaks olema vähemalt kümme korda suurem 1, seega on ülejäänud ingerlased end ilmselt varasemate rahvaloenduste eeskujul harjumuspäraselt soomlastena identifitseerinud. Samamoodi on loendustulemustes toodud setude arvuks 200.

Mordvalastest erinevaiks rahvaiks on loetud ersa- ja mokšamordvalasi (vastavalt 84 ja 50 tuhat), kusjuures vastavate keelte kõnelejate arvu kohta pole vähemalt esialgu eraldi andmeid toodud. Ilmselt kehtis end ersaks või mokšaks ja ka vastava keele kõnelejaks tunnistamise õigus vaid Mordva Vabariigi territooriumil. Mari keel on jagatud mäe- (37000) ja ida-niidumari (451000) keele kõnelejaskonnaks (eneseteadvuse järgi on mäemarisid 19000 ja ida-niidumarisid 56000), samal ajal on aga kokku liidetud ersa, mokša ja "mordva" keele kõnelejaskonnad. Seega tundub, et kui mari keelte puhul järgisid loendajad kogu Venemaal nõuet täpsustada, kumba kahest kirjakeelest vastaja silmas peab, siis mordva keelte puhul (nagu varasematelgi NSVL rahvaloendustel) väljaspool Mordva Vabariiki seda ei täpsustatud. Muide, samamoodi ei ole kokkuvõtetes eristatud jidiši ja ivriidi kõnelejaskondi.

Nii on mordvalased ja juudid jäänud 2002. aasta Venemaa rahvaloenduse kokkuvõtetes tõenäoliselt ainsateks rahvasteks, kelle puhul kehtib nõukogudeaegne termin “rahvuskeel” (язык своей национальности), nii et vastus küsimusele, millist keelt peale vene keele valdate, ei viita konkreetsele keelele.

Kokku on Venemaal 34 922 610 inimest (24% elanikkonnast), kes oskavad peale vene keele veel mingit muud keelt. Selles numbris võib siiski kahelda, sest vadja keele oskajaid on ootamatult tekkinud kaks tuhat, samal ajal kui tunduvalt arvukama kõnelejaskonnaga isuri keele kõnelejaid on vaid 400. Et aga ka viimane number on kolmeteistkümne aasta jooksul kahekordistunud, saavutab isuri keel kõnelejaskonna arvukuse aasta keskmise juurdekasvu poolest Venemaal auväärse kolmanda koha armeenia ja aserbaidžaani keele järel (vt. diagrammi "Venemaa rahvaste arvukuse aasta keskmine juurdekasv perioodil 1998-2002").

Suurenduseks klikka pildil!

Samal diagrammil näeme, et soome-ugri rahvastest on arvukus suurenenud väikestel põhjarahvastel saamidel, hantidel ja mansidel; neljast samojeedi rahvast ühe (nganassaanide) arvukus on kahanenud. Peale soome-ugri suuremate rahvaste ka nende on kahanemas ka nende naabrite – venelaste ja tšuvaššide – arvukus. Paraku on selliste positiivsete ilmingute üle veel vara rõõmustada, sest näiteks vepslaste arvukus pöördus küll 1979-1989 kasvule, sellele järgnud perioodil on aga taas langenud.

Hoolimata esialgseisse kokkuvõtteisse sattunud segadustest ning uute loendustulemuste raskest võrreldavusest varasematega tuleb tunnustada viimase Venemaa rahvaloenduse katset taas detailsemalt käsitleda Venemaa etnilist ja keelelist mitmekesisust.

1 1926. aasta rahvaloenduse kokkuvõttes on ingerlasi arvestatud soomlastest eraldi leningradisoomlaste nime all ja nende arvuks on saadud 115220.