LUTSI MAARAHVAS – 110 AASTAT HILJEM

HANNES KORJUS

2001. aastal oli käesoleva artikli autoril tänu Läti Vabariigi Kultuurkapitali Fondi ja Läti Kultuurifondi toetusele võimalik viibida nendes Ludza rajooni valdades, mis ajalooliselt on olnud lutsi maarahva kompaktseks elukohaks – Pilda ja Nirza vallas. 3

2001. aasta 1. jaanuari seisuga elas Ludza rajoonis 17 eesti rahvusest elanikku 4, lutsi maarahva kohta muidugi sellist statistikat ei ole. Kui võtta kriteeriumiks lutsi maarahvale iseloomulikud perekonnanimed (Buls, Mekša, Germovs, Jakimenko, Jarošenko, Unda, Paiders, Zeps, Kalva, Poikans, Soikans) 5, siis elab Pilda vallas 29 ja Nirza vallas 31 ülaltoodud perekonnanimega elanikku. Pilda valla 29 elanikust, kellel on Lutsi maarahvale iseloomulikud perekonnanimed, väärivad tähelepanu Liela Tjapši (Jaani) külas elavad Jakimenkod ja nende naabrid – Nikolai Nikanov ja tema naine Antonina Nikanova.

Nikolai Nikanovi ema (kelle nimi oli samuti Antonina) lutsi murdes lauldud rahvalaule võib leida Läti Teaduste Akadeemia Folklooriarhiivist. Aastal 1972 korraldasid Läti NSV Teaduste Akadeemia juures asuva Läti Folkloorikogu töötajad filoloog Antons Breidaks (kes suri 2002. aastal) ja folklorist Guna Pence Ludza rajoonis rahvaluule kogumise ekspeditsiooni, üheks nende informantidest oli Antonina Nikanova.

Nikolai Nikanovi isa Jezups Nikanovs õppis enne Teist maailmasõda Eestis. Nikolai Nikanov ise enam ei mäletanud, millises koolis täpselt tema isa Jezups õppis. Ta oli kuulnud, et isa õppis justkui preestriks, kuid preestriks Jezups siiski ei saanud, vaid teenis leiba veterinaararsti ametis. Vaadates vanu fotosid, mis on säilinud Nikolai Nikanovi perekonna-albumites, võib Jezups Nikanovsi tuttavate hulgas näha nii lutsi eestlaste uurijaid Paolopriit Voolainet, Samuel Sommerit (mis on ka loomulik, kuna need uurijad olid peaaegu igal suvel lutside juures), kui ka 1940. a juunivalitsuse ministrit Neeme Ruusi.

Jezups Nikanovs oli 1935. a Läti Vabariigi rahvaloenduse and­meil kirja pandud eestlasena. 6 Jezups Nikanovsi surma-aasta (1987) sissekanne Raipole katoliku kiriku meetrikaraamatus kõne­leb temast juba kui lätlasest. Raipole preestri Antons Lazdansi arvates võis selle põhjuseks olla asjaolu, et “väikeste rahvuste” (nt ka liivlased) mainimist ei peetud Nõukogude ajal soovitavaks.

Nikolai Nikanovi keelekasutust iseloomustab omapärane segu läti, latgale ja vene keelest. Üksikuid sõnu oskab ta ka lutsi eestlaste murdes. Nikolai ja Antonina Nikanovid on koos Nirza valla Kušneri külas elava Meikul Jarošenkoga praegu ainukesed, kes mäletavad ja võivad näidata Lutsi eestlastega seotud paiku.

Nikolai ja Antonina Nikanovid töötasid kogu oma elu kohalikus sovhoosis “Nõukogude Kommunaar”. Tervis on täiesti läbi, kuid pensionile minemise õigust neil veel ei ole, nagu ütles Antonina Nikanova: “Peaks veel kuidagi 5 aastat pensionini vastu!” Sest praegu elavad nad sageli nii, et ei ole santiimigi taskus.

Antonina Nikanova ütles, et enne 1940. aastat saadeti lutsi elanikele pidevalt eestikeelseid ajalehti ja raamatuid. Kui aga hiljem tulid neile külla Eestist pärit uurijad, viidi need raamatud – nüüd juba kui muuseumieksponaadid – Eestisse tagasi.

Kui Latgale elanikud pärastsõjaaegses olukorras rändasid Riiga ja teistesse Läti regioonidesse, kust talupidajad olid Venemaale küüditatud, tulid sovhoosi “Nõukogude Kommunaar” Latgale elanike asemele venelased. Kogu asjaajamine toimus vene keeles. Sellise olukorra tulemus on näiteks ka lutsi eestlaste järeltulija Uldis Jakimenko identiteet – rahvuselt lätlane, usutun­nistuselt katoliiklane, kodune keel – vene keel.

Pilda vallavalitsuse seitsmest saadikust kolm on lutsi maarahva päritoluga: vallavanem Nikolai Germov, Pilda põhikooli direktor Valentin Buls ning sotsiaaltöötaja Anna Nikanova (Nikolai Nikanovi tütar). Nikolai Germov rääkis artikli autorile ideest tulevikus Pilda jt ümbruskonna valdade turismitaludes kasutada lutsi maarahva käsitööesemeid, õpetada kohalikele lastele kooli tööõpetuse tundides neid käsitööoskusi, millega lutsid endale omal ajal leiba teenisid. Nikolai Germov mäletas veel, kuidas omal ajal, kui Paolopriit Voolaine käis lutside juures, näitasid lutsi mehed Voolainele dubitsa, lutsi ühemehelootsiku, valmistamise oskust. Dubitsa tegemist mäletab veel ka Nikolai Nikanov.

Pilda valla rahvamaja juhataja on eesti neiu – Heidi Heinaste. Heidi isa on eestlane, ema – venelane, kes kogu elu on Lätis elanud. Praegu elavad Heidi ja tema õde Pilda vallakeskuses, ema aga läheduses asuvas Boldani külas oma vennale kuuluvas talus. Pilda valda sattusid nad sellepärast, et Heidi emal oli tütre tervise tõttu vaja valida – kas elada kuskil Kaukaasia pehme kliimaga kuurordis või sõita linnast ära maale. Nii nad sattusidki Pilda valda. Isa elukäigust ei tea Heidi enam midagi – ta sõitis juba ammu tagasi Eestisse, sellepärast ei oska Heidi eesti keelt – ei olnud kedagi, kellega kodus rääkida. Ta räägib õega läti keeles, emaga vene keeles.

Heidi Heinaste ütles, et nime temale ja tema õele Esterile valis ema põhimõttel, et oleks eesti nimi, mida “venelased ei saaks väänata”. Ristitud on Heidi koos oma õega katoliku kirikus – ema tahtis, et kui tema on õigeusklik ja isa luterlane, olgu siis tütred katoliiklased. Tuttavaks said Heidi isa ja ema Venemaa löök­ehitustel, Heidi ise ongi sündinud 1978 Jakuutias Tiksi sadamas. Tiksis alustas Heidi oma kooliteed, hiljem jätkas ta seda Pilda põhikoolis, keskhariduse sai ta Riia Kultuurikoolist.

Heidi on koos vallavanem Nikolai Germovi, Pilda põhikooli tööõpetuse õpetaja Antons Rosnickise ja Rundanu valla talupidaja Janis Alnisega aidanud välja mõelda projekti lutsi eestlaste käsitööoskuste kasutamisest kohalikes turismitaludes ja Pilda valla põhikoolis. Samas on Heidi pessimistlik selle projekti realisee­rumise suhtes – ta arvab, et selle vastu ei tunta huvi ei Lätis, Eestis ega Euroopa Liidus. Pilda vald võttis laenu, et remontida rahvamaja katus – see aga tähendab Heidile, et tal ei ole pika aja jooksul enam võimalust valla käest oma mõtete teostamiseks raha küsida. Nii jääbki peaaegu ainsaks valla kultuuriürituseks kooli­noorte disko.

Heidi soov on omandada filoloogia-alane kõrgharidus. Selle täitumine sõltub sellest, kui kauaks – alatiseks või ajutiselt – ta Pilda rahvamajja tööle jääb. Emale on Pilda vald saanud juba koduvallaks ning ärakolimisest ta vaimustuses ei ole.

Monika Mekša 7 kodukohaks on Inkini küla Pilda naabervallas Nukši vallas. Sündinud on ta sealsamas 1917. a. Suurema osa elust on ta elanud Riias. Pärast seda, kui kodutallu enam ühtki meeshinge ei jäänud, tuli ta tagasi koju. Monika Mekša räägib: “Vanaema Ieva Mekša elas 101-aastaseks. Ta teadis ütelda, et tema isa ja ema olid Inkini külla elama tulnud eestlased. Oma isa kohta mäletab Monika Mekša, kuidas ükskord naabrimees oli isale öelnud: “Alois, sa oled ju eestlane!”, mille peale isa vastanud: “Mis eestlane ma olen!” Läheduses on Pilda katoliku kirik, kuid Monika Mekša kurdab, et jalad on haigeks jäänud, kirikusse minemiseks ei ole enam jaksu. Monika ütleb, et kui keegi maja ära ostaks, läheks ta kohe lastelaste juurde tagasi Riiga. Ta pole ainuke, kellel selline soov on – Ludza rajooni valdades võib praegu veel 10 000 krooni eest osta majalobudiku koos 6-7 hektarilise maatükiga…

Nikolai Nikanovi onu Meikul Jarošenko elab koos naise Janina, õe Monika ja kasutütre perega teises Pilda naabervallas – Nirza valla Kušneri külas. Ka Meikul Jarošenko mäletab veel ainult üksikuid eestikeelseid sõnu. Praeguseks on Meikul (sündinud 1930. a), tema naine ja õde (sündinud 1926. a) juba pensionil, nii et hing püsib veel sees ja eluga toimetulek ei valmista selliseid probleeme, nagu onupoeg Nikolai Nikanovi perel. Meikulil on meeles omaaegsed jõulupeod, mida lutsi eestlaste lastele korraldasid Eestist pärit hõimuuurijad Paolopriit Voolaine jt. Monika Jarošenko meenutas, kuidas Paolopriit Voolaine kinkis talle kukeaabitsa.

Latgale nuhtlusele – igapäevasele puskaritarvitamisele – ei pea Meikuli vaim ometi alati vastu. Ühel päeval läks Meikul Nirza vallakeskusse, et apteegist naisele rohtu tuua. Kaks päeva oli Meikul kadunud, kuni onupoeg Nikolai Nikanov ta lõpuks üles leidis – ainult pensionirahast – 80 latist (umbes 2000 krooni) ei olnud enam midagi järel…

Raipole Ristija Johannese Rooma katoliku kiriku 8 preester Antons Lazdans, kes 1985. aastal lõpetas koos Rein Õunapuuga Riia Katoliku Vaimuliku Seminari, teadis rääkida, et 19. sajandil, kui Latgale katoliiklased allusid Mogiljovi piiskopile, otsis see alati Raipolesse katoliku preestreid, kes valdaksid eesti keelt. Nirza val­last oli pärit katoliku kiriku preester Richard Mutulis, kes pärast Teise maailmasõja lõppu oli läti ja eesti põgenikelaagris katoliku koguduse hingekarjaseks. Riias asuva Rooma katoliku kiriku kuuria piiskop Janis Cakuls mäletas, et kadunud preester Kazimir Lelbord oli uhke oma lutsi maarahva päritolu üle. Ka praeguse katoliku kiriku Rezekne diotsöösi piiskopi Janis Bulise esivanemad on lutsi päritoluga.

Nii see lutsi maarahva viimaste killukeste elu veereb. Nikolai Nikanovi naine Antonina Nikanova ütleb hüvastijätuks: “Küll on hea, et Eestist tulnud uurijad Eesti muuseumidesse ja arhiividesse palju meie asju ära on viinud. Nii jääb pärast meie surma meid keegi ja midagi ka mäletama”, sest – kuigi eesti keel juba ammu ununenud on, peavad nad s üdamepõhjas endid ikka veel eestlasteks …

Tagasisidena lutsi päritoluga või lutsidega seotud isikute poolt võib mainida kirja, mille antud artikli autor sai 26. septembril 2002 Ludzas linnas elavalt Vivena Andrejevalt, kes kirjutab: “Meie suguvõsa juured pärinevad Eestist. Nagu rääkisid vanaisa Meikuls Mekšs ja Antonina Mekša, XIX sajandi 50.-60. aastatel rändasid Eestist välja Ludza maakonda elama kaks venda – Jānis Mekša ja Andrejs Mekša – Jēkabs Mekša pojad. 1867 kinkis mõisnik Antons Rodzēvičs oma maadest Pilda mõisas neile maatüki. Selle kinkeakti kohta on Vivena Andrejeva sõnade järgi säilinud ka dokumendid. 9 V. Andrejeva sõnul on Pilda ja Ņukša vallas praeguseks palju mahajäetud maju – vanad surevad, noored lähevad kodukandist ära…

Peeter Luksep Rootsi Eestlaste Seltsist kirjutab Stockholmis ilmuvas Eesti Päevalehes, et eestlust ei anna kuskilt tellida, seda tuleb ise teha: “Leiame tulevikus piisavalt neid, kes soovivad mõõdukalt kaasa luua, aga väheseid, kes seda “elukutseliselt” tahavad. (Ehk võiks väita, et eesti keel ja kultuur on muutunud misjonist vabaajaharrastuseks)” (30.11.2000). Enamik Läti eestlastest on ilmselt oma valiku teinud – nemad ei viitsi enam tegelda eestlusega isegi mitte vabaajaharrastusena.

2002. a septembris oli Läti Raadio 1. programmi saatekavas 4-saateline tsükkel Lutsi muinasjuttudest – saatesarjas “Bijis-nebijis” (“Oli ja ei olnud”, Lutsi muinasjutud tõlkis läti keelde Julgī Stalte, saate autor oli Läti Raadio toimetaja Iveta Medene, helirežissöör – Rasmite Danilevska, produtsent – käesoleva artikli autor.)

2003. a veebruaris ilmus Latgale Kultuurikeskuse kirjastuse poolt läti keeles lühikogumik Lutsi maarahva muinasjuttudest (22 lutsi muinasjuttu, tõlkija – Julgī Stalte, koostaja – käesoleva artikli autor).

Hanness Korjuss, “Ludzas rajona igauni 2001. gadā”, Latvijas Zinātņu Akadēmijas Latviešu Folkloras Krātuve, nr 2116.

Allikas: Läti Vabariigi Siseministeeriumi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Elanike registri informatsiooniosakond, Läti Vabariigis elavate eesti rahvusest elanike jaotus kodakondsuse, vanuse ja elukoha järgi 1. jaanuari 2001. a seisuga.

Lutsi maarahvale iseloomulike perekonnanimedega võib nimetada järgmisi Läti kunstnikke – Juris Soikans (raamatu “Küberneetiline esteetika” autor, Rooma Akadeemia liige), Nikolai Soikans, Jānis Unda, Aleksander Ņukša, Helena Hoffmann- Ņukša, skulptor Bertulis Buls); samuti piiskop Vilhelms Ņukša.

Lätis asuva ÜRO Immigratsioonibüroo Riia esinduse juhataja, ajaloodoktor Ilmārs Mežs on analüüsinud Lutsi eestlaste keeleoskust, soolist koosseisu jm demograafilisi parameetreid 1935. a Läti Vabariigi rahvaküsitluse andmetele baseerudes. (Vt LZA Vēstis, nr 4/2002. – “Ludzas igauni 1935. gada tautas skaitīšanas materiālos.”)

Artikli autor sai 2003. a veebruaris Ludza linnas elava lutsi päritolu Vivena Andrejeva käest teada, et Monika Mekša suri 2002. a kevadel.

1995. a ilmus läti keeles kahe katoliku kiriku preestri – J. Svilansi ja A. Budže raamat “Latvijas Romas Katoļu Baznīcas”, kus on mainitud ka lutsi eestlaste seost katoliiklusega, ja asjaolu, et koos jesuiitidest munkadega reformatsiooni eest põgenenud lutsi eestlased võtsid kaasa imettegeva Tartu Neitsi Maarja pühapildi, mis 1941. a sõjatules hävis.

Vivena Andrejeva kiri antud artikli autorile 26. septembrist 2002. aastast.