MAA RAHVA AUTO-GENOTSIID?

Rein Taagepera

Möödunud sajandi jooksul asendasid „indiaanlasi" valdavas osas Põhja-Ameerikast „ameeriklased". Tehnoloogiliselt lihtne kultuur suruti nurka keerulisema poolt. Et uus kultuur indiaanlasi meeles pidas ja romantiseeriski, pole imeks panna. Hiawatha oli siiski kaugelt rohkem ülevõtjate hauakiviks olematusse-surutute kalmule kui sillaks kahe kultuuri vahel. Rahvamõrva-süütunde leevendamine kummardusega. Midagi soome-ugri ürgsete karupeiede laadset.

Ega mees karu tapnud: seda tegi ju nuga. Mees on hoopis sõber, kes teeb surnu auks suure peo (kus süüakse karu liha — aga seda aspekti pole inimesel mõtet esile tuua, kui juba karu isegi seda ei tee). Indiaanlase surus välja tehnoloogia. Ameeriklane aga on sõber, kes paneb ta koguni koos pühvliga 5-sendisele mündile.

Ent punanaha-peied on nii vana tuntud asi, et pole mõtet pike-malt pajatadagi. Põnevam on, et Paul Reets on avastanud uue samalaadse nähte ka Soome lahe lõunakaldal — nimelt „maa rahva" manalasse-saat „eestlaste" poolt (AK 1/78:24-28). Vaatamata mitmeti oluliseie seigale, et maa rahva ja eestlaste sugulussidemed olid ulatuslikumad põhja-ameerika Pocahontase-romanssidest, ei puudu Reetsi vaatevinklil oma intellektuaalne võlu.

Tees, et Kreutzwald eksliku pessimismiga arvas end kirjutavat Kalevipoja näol eesti rahva hauakirja, saaks nüüd hoopis vastupidise suuna: üks esimesi eestlasi kirjutas täppimineva optimismiga hauakirja maa rahvale (liitsõnaline maarahvas vastandina linnarahvale on küll vist hilisem looming), ikka Hiawatha-laadse pretensiooniga matkida minevikurahvast, ent tegelikult lähenedes asjale tulevikurahva seisukohast.

Et eestlased oma uue keele maa rahva oma alusel rajasid on siis vaid väike kokkusattuvus, umbes nagu see, et bulgaarlased oma türgi- või ugri-pärase keele asemel hiljem rajanesid alistatud slaavi keelele. Seda muidugi ainult kui vaadata nüüdseid bulgaarlasi kui türgi (või ugri) rahvast, kel juhtub olema slaavi keel (ja palju muud selle juurde käivat). Teine vaateviis on, et bulgaarlased on slaavi rahvas, kel juhtub olema türgi/ugri nimi. Ja et eestlased on ikkagi maa rahvas, kel on germaanlaste poolt antud nimi. (Nüüd on vesi juba nii segane, et parem vaikselt mööda sõuda gallialastest, kes kannavad germaani frankide nime ja räägivad roomlaste keelt.) Aga nii lihtne see ka ei ole.

Ei saa mööda seigast, et võimsama tehnoloogia (kultuuriline tehnoloogia kaasa arvatud) kaelavalgumine võõrsilt asetab iga rahva valusa dilemma ette: kas langeda totaalse genotsiidi ohvriks väljast, või sooritada ulatuslik kultuuriline autogenotsiid, hüljates suure osa iseendast säilitamaks mõningaid riismeid? Säilitatavaks riismeks valisid iirlased usu, aafriklased pelgalt tõu, ja maa rahvas keele. Kalifornia tsikaanod aga viskasid keelelise super-uperpalli ja hakkasid säilitama hispaania keelt, millist nende indiaani vanavanemad tihtipeale veel ei osanudki!

Tammsaare (kes teda nüüd issanda aastal 1978 mainimata tohiks jätta?) kirjeldas samuti vist ükskord üht meest, kes oma eesti isamaalisuse sihina nägi seda, et eesti poisid saaksid saksa keele nii põhjalikult omaks võtta, et ükski pagana saks ei suudaks enam eestlast sakslasest eraldada ja tema suhtes „diskrimineerivalt" käituda. Sel teel on rahvad tihti üheõiguslust taotlenud ja saavutanud.

Ent ükskõik, kelle keel on antud hetkel tunnetet omana — see tunnetus on hetke psühholoogiline tõik. Samuti on tõigaks vajadus juuri otsida. Ja juurteotsing kulgeb enamasti keelerada kaudu, nii kaugele tagasi kui keel veel on vähegi mõistetav. Ameeriklasil (tõust ja taustast hoolimata) inglise odaraputajani. Eesti rahval maa rahvani. Seda enam, kui side on vahepeal katkenud.

Jannsen võis regivärsilist „aiduraidutamist" põlata, see tähendab: häbeneda. Laps, kes pole eales kuulnud vanaeitesid leelutamas, ei tea seda ka enam häbeneda. Aga varaeestlaste ersatslik „Oi laa-li-laa-li-lallallaa, õitse-ja-haljenda-eestlaste-maa" mõjus vähemalt ühele taolisele viie-aastasele (keda hästi tunnen) lasteaiaski liiga primitiivsena. lme siis, et regivärss reaktsioonina taas elustub, ja samuti mõndagi muud maa rahvale kuulunut. Osana laiemast kuituurisupist.

Võlts, paatoslik, aktuslik? Kindlasti, esimeses lähendis. Ometi on see anakronistlik "aiduraidutamise" taasilming "valerii-pumpummitamise" kõrvale nii loomulik osa eestluse praeguses arengujärgus, et selle ratsionaalne luutmine ( = välistamine) oleks topeit-võlts. On nii paratamatult loomulik, et eestluse part föönikslikult kerkib maa rahva munast ja prääksub karupeielikult:

Munakene, andeks anna
(ja Ain Kaalep kah!),
et su koksisin ma maha. . .
Aga munake, saa aru;
tõesti ma ei tahtnud paha!

AJA KIRI, 1978, nr.6, lk. 13-15