[katkend]
Pikaajaline püsimine eeldab põliskeelse
elanikkonna säilimist ja isegi arvulist kasvu omanimelistel aladel.
Hoolimata kogu respektist tublide Baskortostani maride vastu tuleb siiski
öelda, et kõik soome-ugri diasporaad on määratud kokkukuivamisele. Vaba
tööturg kiirendab seda protsessi veelgi, võrreldes N. Liidu aegse, pärisorjuse
moodi olukorraga, mis hoidis talupojad oma diasporaa-külades. Kaugemas
perspektiivis saavad põliskeeled püsima jääda ainult omanimelistel aladel
— ja keel on nende rahvaste peamine identsuse kandja. Seepärast defineerin
antud rahva "tuumrahvastikuna" neid, kes asuvad omanimelisel
alal ning esitavad rahvaloendustel põliskeele oma põhikeelena.
Nende rahvaste püsimise väljavaated
olenevad ka nende võimest omaenda keele alusel arendada modernset kultuuri.
Põliskeelse ajakirjanduse tiraažid
on ehk parim sellise moderniseerumise näitaja—ja vastavad arvud on saadaval
peaaegu kõigi keelte kohta. Need on kirjas tabelis 3, kus idapoolsed
soome-ugri (ning samojeedi) rahvad on antud tuumrahvastiku suuruse järjestuses.
Lisaks kaalustatud tiraažidele näitab tabel ka kaalustatud tiraaži ühe inimese kohta tuumrahvastikus — see annab pildi nende
inimeste omakeelse aktiivsuse tugevusest. Võrdluseks on toodud ka vastavad
arvud Eesti kohta. Need võivad anda mingi mõõdupuu, kui palju on vaja,
et olla arenenud rahvas kultuurilises mõttes.
Tabel 3
Idapoolsete soomeugrilaste tuumrahvastik ning ajakirjanduse levi
| |
Tuumrahvastik
tuhandeis |
Kaalustatud
levi tuhandeis |
Kaalustatud levi
inimese kohta |
| [Eestlased] |
[1000] |
[2300+] |
[2,3+] |
| Udmurdid |
376 |
122 |
0,32 |
| Marid |
286 |
129 |
0,45 |
| Põhjakomid |
217 |
76 |
0,35 |
| Mokšalased |
154 |
47 |
0,30 |
| Ersalased |
150 |
39 |
0,26 |
| Permikomid |
79 |
16 |
0,20 |
Karjalased/
Soomlased |
50 |
8 |
0,16 |
| Mäemarid |
47 |
3 |
0,06 |
| Handid |
6 |
1 |
0,20 |
| Vepslased |
3 |
2 |
0,70 |
| Mansid |
2 |
0,70 |
0,30 |
| Neenetsid |
13 |
- |
- |
| Koolasaarnid |
0,70 |
- |
- |
1 ) Tuumrahvastikuks nimetan neid gruppe.mis
asuvad omanimelisel alal ja räägivad oma keelt peamise keelena 1989.
a rahvaloenduse alusel. Vepslased elavad Soutjärve alal Karjalas saamid
Lujaure alal, mäemarid Mari Eli Mäemari rajoonis.
2) Ajakirjanduslevi l. V 1995 (allikas
"Finno-ugorski vestnik", 1995, nr l, lk 10). Ajakirjale annan
kahekordse kaalu ajalehega võrreldes ja korrutan siis päevalehe 4-ga,
nädalalehe 3-ga, kuukirja 2-ga ja kvartaliajakirja l-ga. Seega kaalub
kuukirja tiraaz sama palju kui päeva-lehe oma. Õhukese lasteajakirja
puhul võib see tunduda liiga palju, ent rahvas, kel puudub lasteajakiri,
on surmalaps ka siis, kui täiskasvanute ajakirjandus on ulatuslik.
3) Eesti kaalustatud levi on selle minimaalseks
mõõdupuuks, mi-da on vaja, et olla arenenud rahvas kultuurilises mõttes.
Antud arv on alahinnang, mis põhineb ainult ajalehtedel (allikas: Postimees,
17. XI 1995).
4) Karjalaste/soomlaste näitajad hõlmavad
ka soomlasi ja soome-keelset ajakirjandust Karjalas.
5) Mäemaride arv sisaldub ka maride üldarvus.
Tuumrahvastik on suurim udmurtidel, kuid
maridel on sama kõrge kaalustatud tiraaz ja järelikult kõrgem tiraaz
inimese kohta. Põhjakomid ja moksalased on järgmised. Kõigil neil rahvail
on omakeelne tiraaz inimese kohta umbes 10 korda madalam kui eestlastel.
See vahe ei tulene hiljutisest Eesti iseseisvuse taasta-misest, vaid
oli olemas ka N. Liidu võimu ajal ja eelneval sajandil. Alles tulevik
näitab, mis ulatuses idapoolsed soome-ugri rahvad suudavad ära kasutada
uusi võimalusi vabameelsemas Vene Fö-deratsioonis turujõudude surve
kiuste.
Tabelist on näha, et kui tuumrahvastik
kahaneb, siis kaalustatud kogutiraaz langeb veelgi järsemalt, nii et
ka tiraaz ühe inimese kohta langeb. See tähendab, et võime ülal pidada
eri profiiliga ajalehti ning ajakirju kahaneb tuumrahvastiku vähenedes
järsult. Ilma sellise mitmekesise ajakirjanduseta pole aga omil jalul
seisev modernne kultuur võimalik. Kui rühma liikmed on oma spetsiifi-lisemate
vajaduste tarbeks sunnitud appi võtma teiskeelsed välja-anded, siis
on assimilatsiooni tõenäosus kõrge — mis omakorda kärbib tuumrahvastikku
veelgi.
Need arvestused näitavad, et keeleline
konsolideerumine on esmase tähtsusega komide ja moksalaste-ersalaste
puhul. Põhja-ning permikomidel koos oleks sama suur tuumrahvastik kui
maridel või udmurtidel, niisamuti moksalastel ning ersalastel. Eraldi
aga langeb iga osise vöime arendada moodsat ajakirjandust (ja kõike
seilest tulenevat) pigem veerandile kui poolele.
Olen võrrelnud ka mitmesuguseid teisi
demograafilisi ja kul-tuurilisi näitajaid. Peaaegu kõik annavad parima
püsimisväljavaate maridele ja udmurtidele. Need kaks arenevad väga tõenäoliselt
modernseiks rahvaiks kultuurilises mõttes, kui vaid inimõiguste mahasurumine
Vene Föderatsioonis lausa lämmatavaks ei muutu.
Mari El meenutab mitmeti Soomet või Eestit
100 või koguni 150 aasta eest. Need kaks meest, kes andsid Eestile rahvuseepose,
ei pidanud oma pikka kirjavahetust (1839-1850) mitte oma eesti emakeeles,
vaid saksa keeles, mida nad vürtsitasid eestikeelsete vanasõnade ja
jämedustega (vt Lepik 1936). Selliste varajaste talupojavalgustajate
endi lapsed kasvasid sakslasteks. Vaadates eesti eliidi sellist käitumist
oleks 150 aasta eest võinud ennustada, et katsed luua modernset eesti
kultuuri jooksevad paratamatult liiva. Ent ometi see õnnestus. Niisamuti
lävivad praegu paljud idapoolsed soome-ugri aktivistid vene keeles ja
loobuvad panemast omaenda lapsi põliskeelseisse koolidesse, mida nad
ise aitavad luua. Selliste inimeste siiruses võib ju kahelda, aga see
poleks päris õiglane, arvestades neil lasuvat survet. Ja nad võivad
ikkagi veel saada hakkama aluse panemisega näiteks mari kultuurile.
Ei ole muidugi tõendit, et mari kultuur
läheks eesti teed. Eestlastel oli suurem ja kompaktsem rahvastik. 1850.
a moodustasid nad 0,1% maailma rahvastikust, marisid on aga praegu vaid
0,01%. Nüüdismuudatused tehnoloogias soosivad massilõbustuste levikut
laialt levinud keeltes — ent teisest küljest võimaldavad nad ka laiali
pillutet vähemuste liikmeil hoida omaenda "globaalset küla"
telefoni, faksi ning e-posti abil. Ekslikud hääbu-misennustused, mida
võidi pakkuda (ja pakutigi) eesti kultuurile 150 aasta eest, peaksid
siiski tegema ettevaatlikuks.
Komidel ja moksalastel-ersalastel on äärepealt
olemas võima-lus läbi murda, eeldusel et nende allrühmad ühinevad. Põhjakomi-del
on suhteliselt suur haritlaste reserv, kuid koguarv jääb mada-laks,
kui ei suudeta luua ühist kirjakeelt permikomidega. Eraldi jäädes sulavad
permikomid venelastesse ja põhjakomid võivad minna sama teed mõninga
viivitusega. Praegune permikomide enamus nende ringkonnas on säilinud
ainult tänu majanduse nõr-kusele ja nende väike arv on viinud kultuurilise
tegevuse peaaegu nulli, välja arvatud lasteajakiri.
Mis puutub ersalastesse ja moksalastesse,
siis on mõlemad määratud hävimisele, kui ersalased otsustavad eraldi
tegutseda (Prozes 1995). Moksalased püsiksid pisut kauern, sest neid
on Mordva piires rohkem ja nad keskendavad oma tegevuse vabariigile.
Ersalased panevad liiga palju lootust oma rohkearvulisele diasporaale,
mis aga on hajumas. Tabelis 3 olen näidanud mäemarisid eraldi ainult
rõhutamaks nende ajakirjanduse nõrkust. Üksi ei oleks neil mingeid püsimise
võimalusi.
Karjalastel puudub noorem sugupõlv peaaegu
täielikult ja nad saavad püsida ainult Soomega lävides. Üldkarjala kirjakeelt
ei tule, sest põhjakarjala keelepruuk on sama lähedal soome kirjakeelele
kui aunuse keelepruugile. Keeleliselt oleks aunuse-vepsa ühine kirjakeel
ehk tehtavamgi, ent keelesamasustest hoolimata on kujunenud keelte erinevad
identsused.
Arktiliste rahvaste puhul on kriitiline
mass erinev. Ilma nafta-ja gaasitootmise pursketa (mis võib lakata sama
järsku, kui algas) on 30 000 inimesest koosneva põlisrahva liikmel sama
kaal nagu 300 000-lise rahva liikmel põllundusvöötmes. Sellest vaatenurgast
on neenetseil mõõdukad säilimisvõimalused, kui nad vaid suudavad üle
elada praeguse "naftameeste" tippaja. Handid on vähem arvukad,
kehvemas asukohas ja vist ka demoraliseeritumad. Nad saaksid püsida
ainult siis, kui maailma huvi Handimaa nafta vastu oleks tasakaalustatud
kahjusid korvava abiga põliskultuuri heaks. Aga isegi siis kerkiks raske
küsimus, kuidas abi lähetada nii, et see aitaks hante rohkem omile jalule
tõusta, selmet teha neid abist püsivalt olenevaks. Ma ei suuda näha
mingit võimalust, et mansid või sölkupid võiksid püsima jääda palju
kauemaks, kui kestab praegune sugupõlv.
[---]
Põliskeeled on tunnistatud ametlikult
võrdõiguslikuks neljas vabariigis (mitte Karjalas), kuid ainult Komimaal
ja Mari Elis on põhimõttelise seaduse taga rakendusjõudu. Udmurtias
ja Mordvas näivad keeleproklamatsioonid olevat puhtalt kosmeetilised.
Aga sellistelgi teavitustel on psühholoogilist mõju ja neist võib kasu
tulla kunagi tulevikus. Komi keele ametlikuks kuulutamist Permikomi
AOs tõkestab föderaalne põhiseadus, mis piirab teise ametliku keele
õiguse ainult vabariikidele. Olukord on siiski muutlik. Isegi väikestel
edusammudel rahvuslikus uhkuses, põliskeelses koolitamises ning poliitilises
organiseerituses võib olla sünergeetiline mõju (s.t kogumõju on suurem
kui osistel eraldi), seni kui allasurumise postsovetlik leevendamine
kestab.
Suhted Moskvaga
Tuleb eristada kohalike venelaste huve
Moskva omadest. Regionaalsed majandushuvid ja autonoomia soov võivad
põlisrahvaid ja kohalikke venelasi liita kaitseks liigse tsentralisatsiooni
vastu. Isegi ülevenemaalised parteid (nagu näiteks põllumehed) võivad
esindada kohalikke huve. Teisalt võivad paljud venelased oma asukohast
hoolimata olla liiga vähe tundlikud põliskeele ning -kultuuri vajaduste
suhtes. Neid vajadusi tuleb rõhutada Moskvale arusaadaval ja vastuvõetaval
kujul. Mari ja Komi eliidil paistsid 1990. aastate keskel olevat rahuldavad
suhted kohalike venelastega ning Moskvaga. Föderaalvalitsus on vist
vaevu märganudki põlisrahvaste olemasolu Udmurtias, Mordvas, Karjalas
ja AOdes.
VENE DEMOKRAATIA TULEVIK
Kas Venemaa suudab näkku vaadata oma kolonialistlikule
minevikule? Kas Venemaa suudab detsentraliseeruda? Ja demokratiseeruda?
Vastused neile küsimustele on omavahel seotud.
Moskvast vaadatult on idapoolsed soome-ugri
alad osa iidsest Venemaast ja nende eraldumine mõeldamatu. See vaatenurk
võiks tuua kaasa heatahtliku hoiaku põlisrahvaste ja -kultuuride suhtes,
kindlas teadmises, et igasugused poliitilised tulemused on kohalikku
laadi ja vaoshoitavad. Aga see võib kaasa tuua hooletussejätmise, mis
pole just kõige heatahtlikum. Aga kui need rahvad nõudeid esitavad,
siis vöib Vene üldsuse emotsionaalsem osa lausa üle reageerida, nöudes
mahasurumist seal, kus asja lahendaksid väikesed reformid.
Uks õudusjutt ilmus Nezavisimaja Gazeta's
(17. V 1994): löödi lärmi Mari Ušemi ning Ošmari-Tšimari tegevuse vastu.
Autori arvates võisid need liikumised viia ohtlikumate tulemusteni kui
rahutused Põhja-Kaukaasias, sest teised soomeugrilased võiksid liituda
Mari Elis alanud ülestõusuga. See on täiesti absurdne, arvestades soomeugrilaste
väikese rahvaarvu, laialipillutatuse ja etnilise mitmekesisusega. Aga
selline hirmutamine on ebamugavalt sarnane 1932. a "soome-ugri
vandenõu" loraga, mis andis ettekäände umbes 50 kultuuritegelase
hukkamiseks. 1932. aastal tuli leiutada kujuteldavaid soome-ugri organisatsioone,
nüüd aga on mitu tegelikku, millele saab süngeid vandenõusid kaela riputada.
"Kes koera maha lüüa tahab, kuulutab
selle marutõbiseks," ütleb ameerika vanasõna. Venelaste hulgas
leidub neid, kes unistavad soome-ugri kultuuride olematuks tampimisest
enesekaitse ettekäändel. Sajamiljonilise etnose "enesekaitse"
mõne poolemiljonilise vastu? Selle jutu võiks kuu peale saata kui äärmusliku
vähemuse oma, kui ei oleks 1932. a "soome-ugri vandenõu" väidet
— ja Vene agressiooni Tšetšeenia vastu 1994.
a. Inimõigused on Vene Föderatsioonis nõrgal alusel, nii nagu seda meile
meenutab handi aktivisti Prokopi Šopatšini surm
1993. a — niihästi see surm ise kui ka tõsise uurimise puudumine. Etniliselt
erinevad rahvad on eriti ohus, sest neid võib teha patuoinaks.
Moskva pole ikka veel suutnud leppida
ehtsa detsentralisatsiooniga. Regionaalseid õigusi, mida mitmed vabariigid
ja oblastid endale haarasid N. Liidu lagunemise ajal, katsuti 1990.
aastate keskel tagasi rullida, sageli presidendi meelevaldse dekreediga.
Üheks viisiks, kuidas kõveral teel kõrvaldada etniliselt erinevate rahvaste
sümboolsedki õigused, oleks anda etniliselt vene provintsidele vormiliselt
sama autonoomia mis vabariikidele — ja siis kaotada "vabariigi"
mõiste kui ülearune. Muidugi on detsentralisatsiooni hädasti vaja ka
vene oblastites, ent vabariikide eristaatus on ainus kaitsevall põliskultuuride
jaoks. Meenutagem, et permikomi keelele keeldus Moskva andmast ametliku
keele staatust just sellepärast, et Permikomi ringkond oli osa vene
oblastist. mitte aga eraldi vabariik.
Mõned juhtumid 1990. aastate keskel panevad
küsima, kas Venemaa on libisemas tagasi nõukogulike salastuse, nuhkimise
ja maailmast eraldi hoidumise harjumuste juurde. Oktoobris 1995 rüüstas
Föderaalne Julgeolekuteenistus (KGB järglane) Bellona Sihtasutuse bürood
Murmanskis. Bellona on Norra valitsuse poolt rahastalud Norra keskkonnakaitsjate
rühm, kes parajasti oli teatanud Tsernobõli-tasemelisest kiirgusest
Vene tuurnakütusejäätmetes endisel saami alal Koola poolsaarel (Zapadnaja
Litsa, 50 km Norra piirist). Et radioaktiivne saast võinuks hõlpsasti
jõuda lähedal asuvasse Barentsi merre, siis oli rahvusvahelisel üldsusel
ja eriti Norral otsene huvi mängus, ent FJT esindaja nägi selles vaid
sõjasaladust, mida pidi varjama kõigi tsivilistide eest. Isegi Venemaa
enda tuurnaainete reguleerimise komisjon kaotas suvel 1995 õiguse inspekteerida
sõjalisi baase (Boudreaux 1995).
Salatsemise ja maailmast äralõikamise
müür paistis olevat tõusmas ka soome-ugri alade ümber. Mari vabariigi
75. aastapäeva tähistamisele kutsutud eestlastele (Fenno-Ugria direktor
Jaak Prozes, endine parlamendiliige Andres Heinapuu, Rein Taagepera
jt) ei antud oktoobris 1995 Vene viisat. Õpetlasi Läänest hakati kohalike
Vene võimude poolt kiusama kõige vähemagi konstruktiivse arvustamise
puhul. Paistab, et FJT kuulas üle kõik ühe väliskülalisega kohtunud
ametnikud. Ma ei saa anda üksikasju, sest asjasse puutuvad inimesed
ei soovi oma suhteid veelgi halvemaks muuta. Ja nii me libiseme tagasi
N. Liidu aegse olukorra poole, kus need Läänest tulnud, kes pidanuksid
maailma informeerirna, kaunistasid oma aruandeid selleks, et nad saaksid
impeeriumi taaskülastada.
Veerandsada aastat tagasi nentis Zbigniew
Brzezinski (1971), et ameeriklased kipuvad reageerima rahvusküsimustele
N. Liidus ''salates probleemi olemasolu ja kui see enam pole võimalik,
väites, et probleem parem ärgu eksisteerigu". N. Liidu kokkuvarisemine
tõestas probleeini olemasolu kõige karmimal kombel, ent eksitust jätkatakse
Vene Föderatsiooni puhul. Veel 1994. a ei näidanud postsovetlikku Venemaad
käsitlevad USA kõrgkoolide õpikud enamasti orna kaartidel vabariikide
piire. Selliseid õpikuid kasutavad tudengid niisamasuguses teadmatuses
nagu see valitses üldiselt Tšetšeenia asukoha suhtes,
kui Moskva väed sinna sisse tungisid.
Time' i kaanepildi-artikkel "Siberi
vägistamine" (4. IX 1995) teeb suurepärase töö loodusliku ökoloogia
osas, ent jätab täiesti mainimata Siberi põliskultuuride vägistamise.
Põlisasukad ilmuvad lavale ainult pahade poistena, kes ikka veel tapavad
haruldasi tiigreid venelastest ökoloogide vaprate püüete kiuste. Carol
J. Williamsi (1995) kolmeartikliline sari Los Angeles Times'is keskendub
Tatarstanile, Sahhale ning Karjalale. Üldpealkirjast hoolimata ("Etniline
lapitekk hakkab lahti hargnema") on etniline külg jällegi hooletusse
jäetud regionaalse ja keskkondliku kõrval. Pikk artikkel Karjala kohta
ei maini kordagi etnilisi karjalasi ja nende eriprobleeme.
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on kuulutanud
aastad 1995-2004 Põlisrahvaste aastakümneks ja 9. augusti Põlisrahvaste
päevaks. Loodetavasti paraneb selle aastakümne jooksul Lääne reportaaž ka idapoolsete soome-ugri rahvaste kohta. Brzezinski (1971)
sisendas, et USAl on "mitut laadi ebaametlikke vahendeid ergutamaks
suuremat vastutustundlikku teadlikkust NSVLi rahvaste hulgas" (ja
see käib ka leiste Lääne riikide kohta).
Ilmselt ei tarvitse see hõlmata lahkulöömise
ergutamist, küll aga üpris teadlikke püüdlusi teha N. Liidu eliite —
nii vene kui ka mittevene — teadlikuks viisidest, kuidas mitmesugused
suhteliselt kõrgesti arenenud riigid on katsunud lahendada oma polüetnilisuse
probleeme (Brzezinski 1971).
Asendage "N. Liit" "Vene
Föderatsiooniga" ja soovitus kehtib ikka veel.
Mitmerahvuselistes riikides on demokraalia
lahutamatult seotud etniliselt erinevate vähemuste autonoomiaga. Selles
suhtes on mõtet jälgida arengut soome-ugri aladel kui varajast hoiatusliini,
ja seda nimelt nende hapruse pärast. Kui peaks ilmnema. et Moskva ei
suuda sallida kultuuriautonoomiat isegi selliste rahvaste puhul, kel
ilmselgesti puudub igasugune poliitilise lahkulöömise võime. siis mida
ta üldse suudab sallida? Kui pole lootust idapoolsete soome-ugri rahvaste
jaoks, kas siis saab olla lootust, et Venemaa muutub demokraatlikumaks?
Sellest ajast saadik, kui Moskva-keskne
riik paisus etnilisest vene alast väljapoole, on ta seisnud dilemma
ees, kas olla russkii või rossiiskii — kas esindada kitsalt etnilisi vene huve ja katsuda ümber
rahvustada kõiki teisi või leppida riigi paljurahvuselise iseloomuga.
Demokraatlikku viisi venelaste riigi tegemiseks pole olemas (välja arvatud
juhul, kui Venemaa tõmbub tagasi kõikidelt etniliselt erinevatelt aladelt),
sest ainult etniline puhastus suudaks muuta multietnilist tegelikkust.
N. Liit alustas multietnilises vaimus ja lõpetas 
"internatsionalismi" venelikus stiilis paroodiana.
Tuleb loota, et see, mis on praegu vormi poolest Rossiiskaja Federatsija,
saab selleks ka oma vaimus.
Kirjandus
B o u d r e a u x, Richard 1995. Russia
Base Faces Radiation Disaster. — Los Angeles Times, l. XII, A22
B r z e z i n s k i, Zbigniew 1971. Political
Implications of Soviel Na-lionality Probleins.—Soviel Nationality Problems.
Ed. E. Allworth. New York: Columbia University Press, pp. 72-82
C o n g r e s s u s Octavus Internationalis
Fenno-Ugristarum. 1995a. Pars I: Orationes plenariae et conspectus quinquennales.
Toim. Heikki Leskinen. Jyväskylä
C o n g r e s s u s Octavus Internationalis
Fenno- Ugnstai-uin. 1995b. Püi's n: Sumniariu acroasium in scfionihus
et syniposiis faclarum. Toirn. Heikki Leskinen. Jyväskylä
D a h l b u r g. Jon-Thor 1993. Yeltsin
Crisis Echoed in Hinterland. — Los Angeles Times, 9. IV. A 12
D u r n i n g, Alan T. 1992. Guardians
of the Land: Indigenous Peoples and the Health of the Hearth. Worldwatch
Paper 112. Washinston, DC
F e d j u n e v a 1990 = 1\läTCpii&.nu
VI Mexft,yiia.poaHoro KOHrpecca (pliHHo-yppüBG^OB. II TOM. Uo/tpeJ.
F. B. <l)eJioHeBOfi. MocKBa: HayKa
G o l d b e r g, Carey 1993a. Flaring
Siberia Gas Illuminates Eco-Disaster. — Los Angeles Times, 25. VII.
A3
G o l d b e r g, Carey 1993b. Hostages
Want Out of Russia's North. — Los Angeles Times. 30. IV
L a l l u k k a, Seppo 1995. Assimilation
and lts Measurement: Finno-Ugrian Peoples of Russia. — Congressu.s Octovas
Internationalis Fenno- Ugrishlruin. 1995. Pars /.' Orationes plenuriae
et conspectus quinquennales. Toirn. Heikki Leskinen. Jyväskylä, s. 83-96
L a u l a j a i n e n, Leena 1995. Cooperation
Between Finno-Ugrian Writers is Stepped Up. — Congressus Octavus Internatioiialis
Fenno-Ugristarum. 1995. Pars II: Summaria acroasium in sdio-niblls ei
symposiis factarum. Toim. Heikki Leskinen. Jyväskylä, s. 261-263
L e p i k 1936 = Faehlmanniju Kreufzwaldi
kirjavahetus. Toirn. Märt Lepik. Tartu: OpetatudEesti Selts
M a c d o n a l d, Robert 1990. The Maori
ofAofearoa—New Zealand. Minority Rights Group Report. London
M o k s h i n a, Helena 1995. Dynamics
of Quantity of Mordvinian People in the XX Century. — Congressus Octavus
internationalis Feniw-Ugristarum. 1995. Pars II: Summaria acroasium
in sctio-nibiis et symposiis factarum. Toirn. Heikki Leskinen. Jyväskylä.
s. 81-82 '
M ü r k, Harri 1992. The Finno-Ugriansandthe
Söktövkar Conference in the Komi Republic. Chair of Estonian Studies,
University of Toronto
M ü r k, Harri 1993. The Ob-Ugrians and
the Conference on Native Self-Governmentin WesternSibiria. Khantö-Mansiisk.
Chair of Estonian Studies, University of Toronto
N u t t a l l, Mark 1994. Greenland: Emergence
of an Inuit Homeland. Minority Rights Group.
P a t r u s h e v, Valeri 1995. Uralic
Nations of Russia: Historic De-velopment and Present Condition. — Congressus
Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum.. 1995. Pars l: Orationes plenariae
et conspecills quinquennules. Toirn. Heikki Leskinen. Jyväskylä, s.
97-116
P l a n t , Roger 1994. Land Rights and
Minorities. Minority Rights Group International Report 94/2. London
P r o z e s, Jaak 1995. Mordvalaste ärkamist
segavad sisetülid. — Postimees, 28. XI
R i t s o n , Karina 1995. Taasloodisoome-ugri
rahvasteArengufond.— Ohtlllehl, 30. l
R y w k i n, Michael 1994. Moscows Lost
Empire. Armonk, N.Y.: Sharpe
S a d o v i n 1994 = Ca/tOBiin, Hropb.
XponiiKa HayHHOfl n Ky.n^Typ-HOU ^i^nu (lJHiluo-yropCKiix Hapo^OB Milpa
(198/-1993 r.). — <l"iiHHO-yrpone/iCHiie, Hp. l, CTp. 153-159
