Kuna mul on võimalus esineda pärast prof. Taagepera ettekannet,
siis loobusin talle küsimuste esitamisest ja kasutan võimalust väljendada
mõneti teistsuguseid arusaamu oma ettekande raames.
Veel mõnisada aastat tagasi oli praeguse
Eesti maa-alal võrdväärsetena kasutusel kaks kirjakeelt. Nendes keeltes
anti välja tolleaegset kirikukirjandust ja kooliraamatuid, need keeled
olid kasutusel kõigis elusfäärides, kus tollal maarahva keelt üldse
kasutati - ennekõike koolis, kirikus ja kohtus. Möödunud sajandi jooksul
põhjaeesti keele positsioonid järk-järgult tugevnesid ja lõunaeesti
keele omad nõrgenesid. Sajandivahetuseks oli lõpuks käes olukord, kus
lõunaeesti keelt kasutati veel mingil määral kirikukeelena ja sedagi
rohkem vana- ja saksameelsemate pastorite poolt. Avalikus kasutuses
oli põhjaeesti keel lõunaeesti keele välja tõrjunud. Kahtlemata oli
see seotud eesti rahvuse ja rahvusriikluse tekkimisega vastavalt tolleaegsetele
arusaamadele. Mõlemad formeerusid möödunud sajandi mudelite järgi vastavalt
ainumõeldavale põhimõttele "üks riik, üks rahvas, üks keel, üks
usk".
Käesoleval sajandil jäi lõunaeesti keele
kasutus peamiselt suulisele tasandile. Kirjalikult kasutasid teda mingil
määral vaid kirjanikud ja poeedid. Ja juba sajandi alguses ennustati
ilma kirjakeeleta jäetud lõunaeesti keelele kiiret hääbumist. Vähemalt
võru keele osas see ennustus täitunud ei ole: ta püsib elavas kasutuses
tänase päevani. Kuna tegemist on vaid suulise keelekasutusega, on keel
oma funktsioonides äärmiselt piiratud. See tähendab, et teemadel, mis
nõuavad väljaarendatud terminoloogiat ja kõike muud taolist, eelistatakse
kõnelda põhjaeesti kirjakeeles. On olemas ka psühholoogilised barjäärid,
mispuhul peetakse sobilikuks kõnelda ühte või teist keelt. Kui näiteks
tänapäeva Võrumaal mõni vallavolikogu peab oma koosolekut, räägitakse
seal enamasti põhjaeesti keeles. Koosoleku vaheajal kõnelevad needsamad
inimesed sageli samadest asjadest omavahel võru keeles.
Kümmekond aastat tagasi koos Vene impeeriumi
lagunemise ja eesti rahvusliku taasärkamisega algas ka võrukeste taasärkamine.
Võru liikumise algsed eesmärgid olid lühidalt järgmised: taasluua ühtne
kirjakeel, laiendada keele funktsioone, et kasutada keelt kõigis tänapäevastes
sfäärides - kirjanduses, koolihariduses, ajakirjanduses, teaduses jne.
Ehk teisisõnu - tuua võru keel “köögikeele” staatusest välja teiste
tänapäevaste keelte hulka.
Mõned asjad pole läinud nii hästi kui tahetud
(tänaseni pole praktiliselt olemas võrukeelset ajakirjandust), mõned
asjad on arenenud kiiremini, kui keegi omal ajal osanuks loota (võrukeelsel
näitekunstil on praeguseks olemas arvestatav koht Eesti teatripildis,
praegugi on “Vanemuise” mängukavas üks võrukeelne näidend).
Ühe tegevussuunana võib nimetada võru keele
õpetuse sisseviimist kooliharidusse - praegu toimuvad eksperimentaalsed
võru keele tunnid 13 ajaloolise Võrumaa koolis.
Nüüd Euroopa kogemusest. “Ülevaade Euroopa Liidu liikmesriikide
vähemkasutatud keeltest” näitab, et viimase paarikümne aasta jooksul
on toimunud oluline nihe põlisvähemusi puudutavates suhtumistes ja arusaamistes.
On olemas selge suundumus, et tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas vähemuskeelte
funktsioonid mitte ei ahene, vaid laienevad. Julgen väita, et maailma
ühiskondlik areng on jõudnud etappi, kus mudel "üks riik, üks rahvas,
üks keel, üks usk" ei ole enam tingimuslik nõue, et olla riik või
et olla rahvas. Üheks põhjuseks on muidugi ka see, et tänaseks on riigirahvad
ennast piisavalt kindlustanud ja neil pole vaja enam meeleheitlikult
tillukeste vähemuste vastu võidelda. Aga on ka palju olemuslikumad põhjused.
Tänapäevased riigid pole vähemalt Euroopas enam samasugused, kui nad
olid sada aastat tagasi. Nii majanduslik kui poliitiline integratsioon
koos tänapäevase infotehnoloogia ja massikommunikatsioonide arenguga
on tekitanud olukorra, kus ka rahvusriik pole enam kuigi kindel tagatis
ükskeelse ja ükskultuurse ühiskonna säilumiseks. Ega siis ilmaaegu ka
sellised traditsioonilised riigirahvad nagu prantslased või sakslased
tunne praegu tõsist muret muukeelse massikultuuri sissetungi pärast.
Nii nagu eesti teadlased, eelistavad ka hollandi ja taani omad teadustöid
kirjutada inglise keeles. Seega ei funktsioneeri ka need keeled enam
täisväärtuslikena absoluutselt kõikides eluvaldkondades. Ja nii pole
enam põhimõttelist vahet hollandi ja friisi keelel - mõlemad eksisteerivad
kõrvu Hollandi riigi territooriumil, üks suurema, teine vähema leviga,
üks rohkemates, teine vähemates funktsioonides.
Nüüd jõuan tagasi selle juurde, millest
prof. Taagepera rääkis - rahvaarv (kriitiline mass), mis on vajalik
omakeelse kultuuri ülevalhoidmiseks ja mitme kirjakeele probleemid.
Julgen väita, et sellist kriitilist rahvaarvu ei ole praeguses maailmas
võimalik määrata. Ühelt poolt juba toodud näide Gröönimaa inuittide
kohta, kes praegu laulavad oma inuitikeelset hümni ja neid on seejuures
ainult 45 tuhat. Teiselt poolt on eriti lõunapoolsetel laiuskraadidel
mitmekümnemiljonilisi rahvaid, kes kuidagi ei jõua ega jõua selle kriitilise
massini. Kas tõesti eesti ja mari keeles ilmuvate ajakirjandusväljaannete
mahu erinevus tuleneb ainult meie erinevast rahvaarvust? Kui eestlased
saavutasid oma iseseisvuse ainult tänu sellele, et mindi üle ühele kirjakeelele,
siis miks ei ole saavutanud iseseisvust udmurdid, kellel on üks kirjakeel
olnud läbi aegade? Kardan siiski, et tunduvalt olulisem ühe või mitme
kirjakeele küsimusest on ühiskondlik-poliitiline mänguruum, mis ühte
või teist vähemust ümbritseb. Kui Eesti ajaloos poleks olnud tillukest
episoodi nimega Vabadussõda, ei päästnuks meid karjalaste ja vepslaste
saatusest ka mitte ühtne kirjakeel. Ja vastupidi - arvan, et ka kahe
kirjakeele puhul oleksid lõunaeestlased koos põhjaeestlastega ühiselt
seda sõda pidanud. Arvan, et kui mokðad ei kasutaks oma arvulist üleolekut
Mordva Vabariigi maa-alal ersade allasurumiseks, oleksid kahe rahva
suhted pingetest vabad ja see omakorda võimaldaks palju edukamalt ühist
mordva asja ajada - mis sest, et kahe kirjakeelega.
Seega siis - protsess, millest me täna
räägime, ükskõik kas me nimetame seda etnofuturismiks või kuidagi teistmoodi,
ei saa minu arvates toimuda nii, et kui me endast mingi jupikese ära
anname, siis me jääme alles, aga kui me seda jupikest keeldume andmast,
siis me alles ei jää.
Tänapäeva maailm väärtustab järjest rohkem
kohalikke iseärasusi. Ja seetõttu ma ei püstitaks jäika kas-või-küsimust:
kas ersa ja mokða eraldi või ükskeelse mordva rahvuse 
väljakujundamine. Ma võtaksin seda asja astmeliselt. Kindlasti ma soovin
ja tahan, et maailma rahvaste hulgas säiliks eesti rahvas, kindlasti
ma tahan, et eesti rahva hulgas säiliksid
võrukesed oma keele ja oma kultuuriga. Ja veelgi enam - ma soovin ka
seda, et võrukeste sees säiliksid kihelkondlikud eripärad, niipalju
kui neid on võimalik säilitada.
