Kuigi iga Euroopa Liidu liikmesriik on säilitanud oma
eripärase vähemuspoliitika ja sealhulgas ka oma vähemuses olevatele
põlisrahvastele suunatud tegevuse, on neis maades välja kujunemas ühisjooned
ja teatud mõttes ühtne lähenemine keeltele, mida eelistatult nimetatakse
"vähemkasutatud keelteks" (lesser-used languages). Seda eriti
viimase paarikümne aasta jooksul.
Laias plaanis võib Euroopa Liidu riigid jagada kahte
gruppi. Esimeses grupis on rahvuslik sallivus ja põliskeelte tunnustamine
omaette väärtusena pika ajalooga ning viimasel ajal on lihtsalt tõhustatud
põlisvähemuste kaitsele suunatud meetmeid. Sellesse gruppi kuuluvad
näiteks Suubritannia, Taani, Soome, hilisemate tulnukatena Saksamaa
ning Hispaania. Teise gruppi kuuluvad eelkõige Prantsusmaa ja Kreeka,
kus suhtumine vähemustesse on selgelt sallimatum. Ülevaates vaatlemegi
eelkõige esimese grupi riike, kuigi antud ajahetkel võiks Eestile olla
positiivseks eeskujuks ka Prantsusmaa näide, kus hoolimata kõigest on
oksitaanidel (provanssaalidel), baskidel ja bretoonidel olemas mingil
tasemel omakeelne kooliharidus, raadio- ja telesaated ning trükiajakirjandus.
Vaatluse alt jäävad seekord välja keeled, mille kõnelejad oma kultuuritüübilt
erinevad järsult riigirahva omast (inuitid Taani valduses oleval Gröönimaal
ning saamid Skandinaavia-maades).
Käsitluses ei pääse me mööda küsimusest, millist keelt
saab üldse tunnustada vähemkasutatud keelena ehk teisisõnu, kust läheb
piir iseseisva keele ja mingi suurema keele murde ehk dialekti vahel.
Tuleb tõdeda, taoliseks vahetegemiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad
ning eelkõige määravad asja väljakujunenud traditsioon ning riiklik
poliitika. Kui näiteks baskide puhul pole kahtlust, et tegemist on unikaalse
keelega (teadaolevaid keelesugulasi lihtsalt pole), siis riigikeelega
suguluses olevaid keeli on läbi aegade püütud käsitleda valitseva keele
murretena. Siia rühma kuuluvad näiteks Hispaanias kõik vähemuskeeled
peale baski keele (nii katalaani, aragooni, galeegi kui ka astuuria
keel kuuluvad sarnaselt kastiilia keelega romaani keelkonda). Praegu
võib näha tendentsi, kuidas järjest enam seniseid "murdeid" tunnistatakse
iseseisvateks keelteks. Kui näiteks veel selle sajandi 30-ndail kõneldi
Hollandis friisi dialektist, siis praegu on ainukäibiv mõiste "friisi
keel".
Tulebki sedastada, et lõunaeesti (võro) keele suhe kaasaegsesse
eesti riigikeelde ei erine millegi poolest sellistest paralleelidest
nagu friisi-hollandi, katalaani-hispaania(kastiilia) või oksitaani-prantsuse
keelesuhted. Võib vaid märkida, et praktiliselt olematute riiklike kaitsemeetmete
juures on lõunaeesti (võro) keel praegu veel tunduvalt paremini säilinud
kui mõnedki tänapäeva Euroopas kaitstavad keeled.
Riikliku poliitika ühe või teise vähemkasutatud keele
suhtes ehk keele seisundi ühes või teises ühiskonnas määravad peamiselt
sellised näitajad nagu keele avalik kasutus (ametliku asjaajamis- ja
kohtukeelena), omakeelne haridussüsteem ning omakeelne meedia (raadio,
televisioon, trükiajakirjandus).
Keele avaliku kasutuse juures tuleb eelkõige esile
tõsta selliseid näiteid, kus vähemuskeele õiguste kaitse on sisuliselt
viinud kakskeelse ühiskonnakorralduse kehtestamiseni. Nii on Hispaanias
katalaani, galeegi ja baski keeled kastiilia keele kõrval teiseks ametlikuks
keeleks vastavas piirkonnas ning kohalike võimuorganite kohuseks on
tagada mõlema keele kasutusvõimalused kõikides eluvaldkondades. Selge
suund kakskeelsele ühiskonnale on võetud ka kõmri keele suhtes Suurbritannias.
Vähem või rohkem formaalselt on vähemuskeele õigused asjaajamis- ja
kohtukeelena kehtestatud ka sorbi keelele Saksamaal, fääri keelele Taanis,
gaeli ja mänksi keelele Suurbritannias ning friisi keelele Hollandis.
Keele avaliku kasutuse juurde kuulub veel selline keelekasutuse
valdkond nagu seda on kohanimed. Ka siin on küllaltki suuri erinevusi
erinevate riikide praktikas. Nii on Hispaanias baskide, katalaanide
ja galeegide asuala kohanimed ametlikus pruugis üksnes originaalkujul
ilma kastiiliakeelse paralleelita, aga Suurbritannias (kõmri, mänksi,
gaeli), Saksamaal (sorbi), Itaalias (friuuli), Hollandis (friisi) ja
osaliselt isegi Prantsusmaal (oksitaani, baski, bretooni) kasutatakse
omakeelseid kohanimesid paralleelselt riigikeelsetega.
Euroopa maade vähemkasutatud keelte omakeelse hariduskorralduse
võib teatud üldistusega jagada kaheks: - vähemkasutatud keeled, milles
koolihariduse saamine või siis selle keele õppimine eraldi ainena on
antud piirkonnas kohustuslik ning keeled, mille õppimine üldhariduskoolides
on vabatahtlik. Ka ühe riigi piires on olemas erinavaid lahendusi, nii
näiteks on juba varem esiletoodud galeegi, katalaani ja baski keele
õppimine Hispaania vastavates piirkondades kohustuslik, aga samas riigis
astuuria keele õppimine vabatahtlik.
On olemas selge tendents vabatahtlikult õpetuselt kohustuslikule.
Hollandis sai friisi keele õpetamine ametlikus koolisüsteemis alguse
1937. aastal, kui alghariduse seadusse sisseviidud muudatusega lubati
koolides õpetada kohalikku keelt vabaainena. 1980.-ndast aastast muutus
friisi keel kohustuslikuks õppeaineks algkoolides, 1993.-ndast aastast
alates ka keskastme koolides.
Eraldi märkimist väärib veel Kataloonia pretsedent, kus
1993. aasta seisuga 73% õpilastest said õpetust katalaani keeles, 24%
läbisid programmi kakskeelsuse alusel ning 3% said õpetust hispaania
(kastiilia) keeles. Samal ajal oli õpilaste koduse keelega olukord pigem
vastupidine, - 41-l protsendil õpilastest oli koduseks keeleks katalaani
keel ning 59-l kastiilia.
Omakeelse meedia puhul nii nagu hariduseluski
võib näha selget korrelatsiooni, - keeled, mille avalik seisund on kõige
paremal järjel, on tugevad ka omakeelse hariduse ja ajakirjanduse valdkonnas.
Nii on Hispaania baskidel, galeegidel ja katalaanidel olemas nii omakeelne
raadio, televisioon kui trükiajakirjandus (katalaani keeles ilmub seitse
päevalehte). Suurbritannias kõmrikeelseid päevalehti ei ole, küll aga
on olemas nädalalehed ja kuukirjad. BBC Radio Cymru edastab kõmrikeelseid
saateid 18 tundi päevas (lisaks sellele kohalikud raadiojaamad), kõmrikeelne
telekanal S4C (finantseeritakse riigieelarvest) edastab saateid 12 tundi
päevas, neist umbes pooled on originaalsaated, ülejäänud on ingliskeelse
kanali Channel 4 ingliskeelsed saated tõlkega kõmri keelde. Siinkohal
tuleb rõhutada, et järjekindlalt saab vähemuskeelset elektroonilist
meediat arendada ikkagi avalik-õiguslike kanalite kaudu. Erakanalite
puhul prevaleerivad kommertshuvid, mis võivad mõnes olukorras vähemuskeeli
soosida, kuid ei pruugi seda teha. Näiteks Galiisias on lisaks TVG telekanalile,
mis edastab 15 tundi päevas galeegikeelseid saateid olemas ka 24 kohalikku
televisioonijaama. Viimastest edastavad galeegikeelseid saateid ainult
need, mida finantseerivad kohalikud omavalitsused, erakapitalil põhinevad
jaamad on 100%-liselt kastiiliakeelsed.
Kokkuvõtvalt võib välja tuua veel mõningad suundumused.
Ootuspäraselt on keele seisund ühiskonnas paremas positsioonis, kui
seda toetab poliitiline autonoomia (Hispaania vähemuskeeled, fääri keel
Taanile kuuluvatel Fääri saartel). Kuid ka see tendents pole päriselt
ühene. Näiteks aragoni ja astuuria keeled Hispaanias on tunnustatud
autonoomsete provintside kohalikeks keelteks ning Hispaania keskvõimu
suhtes ei erine nende seisund katalaani ja galeegi omadest. Sisuliselt
pole aga nende keelte positsioonid omavahel võrreldavad. Ja vastupidi,
- poliitilise autonoomiata Friisi provintsis Hollandis on friisi keele
seisund ka kaasaegse Euroopa kontekstis üks eeskujulikumaid.
Või siis mänksi keele olukord Mani saarel Suurbritannias.
Sealse kohaliku keele seisund on olnud läbi aegade õiguslikult tagatud.
Et aga ei tegeldud keele arendamisega haridussüsteemi osana, kirjanduse
kandjana jne., oli mänksi keel selle sajandi keskpaigas lõplikult välja
suremas. Kuigi viimase 50 aasta jooksul on suudetud keele kõnelejate
arv tõsta mitmekümnekordseks, pole see veel muutnud mänksi keelt Mani
saare üldrahvalikuks keeleks.
Eraldi tuleb kõnelda kõmride olukorrast Wales’is. Sihiteadliku
keelearenduse ja haridustöö tulemusena on saavutatud olukord, kus kogu
Wales’i elanikkonnast valdab kõmri keelt 18,7% (andmed aastast 1991),
aga vanusegrupis 3-15 aastat on keeleoskuse protsendiks 24,3. S.t. et
sajandi alguses alanud kõmri keele kõnelejate arvu langus on nüüdseks
peatatud.
Kui kooliõpetuses on kõmrikeelse õpetuse tulevik enam-vähem
kindlustatud, siis praeguseks on tegevuse raskuspunkt kantud mujale.
Nimelt tegeldakse võimaluste loomisega neile, kes koolis kõmri keele
selgeks saanud, oma keeleoskust ka igapäeavaselt rakendada. Ehk teisisõnu,
tegeletakse keelekeskkonna (taas)loomisega. See hõlmab kõmrikeelsete
kommuunide elujõu suurendamist, uute kommuunide kõmrikeelseks muutumise
toetamist, kakskeelsust kauplustes ja kogu teenindussfääris, samuti
programme erafirmade huvitatuse tõstmiseks kakskeelseiks muutumisel.
See kõik saab toimuda ühiskonnas, kus on saavutatud avaliku
arvamuse positiivne nihe. 94% kõmri keelt mittevaldavaist Wales’i ingliskeelseist
elanikest arvab, et Wales’is tuleks saavutada kõmri keele oskajate arvu
suurenemine. 80% neist on seda meelt, et tuleks suurendada võimalusi
kõmri keele kasutamiseks.
Ja loomulikult nõuab see kõik raha. Näiteks kõmrikeelse
hariduse edendamiseks eraldati 1998. aastal Wales’i omavalitsustele
sihtotstarbeliste grantidena 2 miljonit naela (GBP). Või siis Saksamaa
näide, kus sorbi rahvuslike ettevõtmiste toetuseks ettenähtud rahaeraldus
on 20,5 miljonit marka (DEM) aastas (1992. aasta andmed).
Eesti eelseisval liitumisel Euroopa Liiduga tuleb lisaks
muudele eluvaldkondadele tutvuda ka vähemkõneldavaid keeli puudutava
ideoloogiaga. Ja seda palju põhjalikumalt kui on tehtud käesolevas ülevaates.
Kui Eesti riik suudaks lähiajal kohaneda Euroopa Liidu vastavate oludega
ning rakendada eeskujulikku suhtumist oma põlistesse keelevähemustesse,
aitaks 
see hajutada ka negatiivset imidzhit Eesti kui vähemuste-vaenuliku riigi
suhtes.
LISA: Euroopa
Liidu väikekeelte kasutamine
