 |
avaloeng 25. juulil
2001 Tartus
ETNOFUTURISM JA KOSMOFUTURISM
Meie filosoofia edasiarendamisest
Kari Sallamaa
(Oulu, Soome)
Ma pean nüüd siin
selle avaloengu, mille ma oleksin pidanud ette kandma möödunud
aprillis Udmurtias Tangõra etnofuturismi festivalil, millest ma
aga paraku osa võtta ei saanud. See pealkiri on iseäranis sobilik,
kuna viimane aeg on avardada etnofuturismi haaret, nii et see
hõlmaks ka globaalse eksistentsi ja hävingu probleeme. Olles isiklikult
sellest nähtusest kõnelnud ja kirjutanud väga mitmes seoses alates
1996. aastast, ning olles juba endagi mõtlemises tähele pannud
teatavat paigalseisu, pean oma kohuseks edeneda ja püüda meie
liikumise tarvis uusi ideid arendada.
Mõne aasta eest
oli populaarne ka kultuuriringkonnis rääkida termodünaamika teise
põhiprintsiibina tuntud nähtusest – entroopiast. Ehkki
ma pean selle kasutamist kultuurilise metafoorina küsitavaks,
on ometi tõsi, et globaalsed protsessid kulgevad looduse, keele
ja kultuuri ühtlustamise suunas. Etnofuturismil peaks nende ohtude
kohta üht-teist öelda olema.
Etnofuturismi üle
on viimasel ajal eriti elavalt diskuteeritud just siin Eestis,
selle programmi hällis, Udmurtias ja internetis. Toimub võimuvõitlus
nähtuste, kohtade ja etnoste nimetamise õigsuse üle. Kas tuleks
öelda laplased või saamid, mordvalased või ersad ja mokšad? Kas
Mordva pealinna tuleks nimetada Saranskiks või Saran Oš’iks, Udmurtia
pealinna Izhevskiks või Izhkariks?
Etnofuturismi on
defineeritud õige mitmeti. Eriti on vaieldud selle haardeulatuse
üle: on see globaalne ja üldine, või peaks ta piirduma üksnes
soome-ugri või uurali maailmaga?
Ott Heinapuu on
kritiseerinud mind selle mõiste liiga avara ja seega liiga lõdva
käsitluse pärast, teisalt aga kitsuse pärast lugeda seda ainult
uurali rahvaisse puutuvaks. Seega räägiksin ma pigem uurali filosoofiast
/maailmavaatest/.
On tõsi, et etnofuturistlikud
ideed on mingil määral levinud Venemaal ka turgi rahvaste seas.
See on üsna mõistetav. Soomeugri ja turgi rahvad on elanud kõrvu
ja segiläbi eriti Kesk-Venemaal ning nende keelesüsteemid erinevad
indo-euroopa omadest. Ehkki vana teooria uurali ja altai keelerühmade
lingvistilisest sugulusest enam ei kehti, on ilmne, et nende keelelises
mõtlemislaadis on rohkesti sarnast.
Seepärast ma paneksin
ette, et meie järgmine konverents võiks toimuda Kaasanis, Tatarimaal
kui soomeugri ja turgi rahvaste ühisfoorum etnofuturismi lipu
all. Nagu ungari professor, endine Soome-Ugri Kirjanduse Ühingu
esimees Péter Domokos on osutanud, oli tsaariaegne Kaasan soomeugrilaste
oluline vaimukeskus: õpetajate seminar, Kaasani kirjastuste välja
antud raamatud jms. Sealses ülikoolis pidasid loenguid eesti professorid
Mihkel Veske ja Walter Anderson.
Ma olen täiesti
nõus, et etnofuturism ei pruugi piirduda üksnes uurali rahvastega,
kuigi seda on loodud ja levitatud just uurali kontekstis. Etnofuturism
sobib ideaalselt ka Neljanda maailma tarvis, kõigile põlisrahvaile,
pärismaistele rahvastele ja etnilistele rühmadele üle kogu maailma.
Näiteks kui ma
möödunud aasta märtsis pidasin Pariisis Sorbonne’i rahvusvahelisel
kollokviumil ettekande etnofuturismist, siis märkis professor
Jean-Léo Léonard, et Mehhiko Chiapa indiaanlaste zapatistlikul
liikumisel on sellega palju ühist. Zapatiste võib lugeda Mehhiko
etnofuturistideks. Üks sarnane joon on juba tegevuse vägivallatu
iseloom. Poeesia võib olla tugevam kui relvad.
Põhjus, miks ma
tahaksin rääkida ka kosmofuturismist, on see, et etnofuturismi
arenedes on vaja paigutada see laiemasse konteksti. Kosmofuturismi
mõiste pärineb rahvastikuteadlaselt, professor Rein Taageperalt,
kes pidas põhjaliku loengu meie eelmisel konverentsil samas paigas
1999. aasta mais. Tema mõisted olid (1) etnopreterism,
nostalgilised katsed säilitada etnilisi kultuure sama puhtana,
kui need traditsiooniliselt on olnud, (2) kosmofuturism
kui seisukoht, mis ei pööra tähelepanu rahvuslikele ja etnilistele
probleemidele ning (3) etnofuturism kui midagi nende kahe
vahepealset. Ma loodan, et Ott Heinapuu tegeleb nende küsimustega
homme põhjalikumalt ja eriti, et ta pakub välja etnofuturismi
uusi kontseptsioone.
Ma aktsepteerin
küll Taagepera terminoloogilist jaotust, kuid tahaksin esile tuua
veel teisigi kosmofuturismi aspekte. See peaks haarama kõige laiemat
konteksti – arvestama nii globaalseid kui lokaalseid ökoloogilisi
ja kultuurilisi tingimusi maailma tuleviku seisukohast. Selles
tähenduses on etnofuturism kosmofuturismi oluline osa. Kosmos
tähendab loodust, looduslikke ja inimressursse, kultuuri ja infotehnoloogiat
koos. Etnofuturism võib etnilist linnakultuuri rajades harmoniseerida
linna ja maa suhteid. See võib päästa traditsioonilist külakultuuri
mandumast surnud muuseumipahnaks, etnopreteeriliseks kasutuks
kolaks. See võib täie õigusega kritiseerida tehnoloogiat, eitamata
selle parimaid saavutusi.
Etnofuturism võib
harmoniseerida suhteid loodusega, ehk taaselustada meie rahvaste
algseid religioone kui alternatiive kolmele Palestiina päritolu
ainujumalakultusele. Kristliku patriarhaalse Jumala paljuarutatud
surm annab maad usu taastekkele. Kristlike mustakuueliste vaimulike
asemel tuleks meil eelistada šamaane ja lumivalges rüüs ohverdavaid
preestreid. Mordva põlisrahvad ersad ja mokšad räägivad Vete-Emast
ja Maa-Emast (Mastorava). Lauldes nagu Toorama, voogab
igikestev ema meist läbi maapinnast taevani. Miks mitte rääkida
ka Päike-Emast ja Kuu-Isast? Annab ju ema harilikult soojust ja
hoolitsust, isa aga karistab oma külma käega.
Ehkki ma ei ole
eriti religioosne inimene, usun ma mingisugust jumalat kui vaja
ja kui see tundub mõttekas. Ma võin kujutleda Inmarit või manside
Maailma Valvurit või Andrei Rubljovi Hristos Pantokratorit.
Kui uskuda UNICEF’i
ja Worldwatch Institute’i pessimistlikke ennustusi, siis
selle sajandi lõpuks jääb tänapäeval maailmas leiduvast umbes
6000 keelest järele ütleme 150, siis võib küsida, kas säilib ainuski
uurali keel. Ja kui siis on veel alles meie suurim – ungari keel
– kuidas see siis tohutus indo-euroopa keelte ookeanis ilma sugulaskeelteta
hakkama saab? Oma keele säilitamiseks on meil tarvis etnofuturismi,
ja see toimib tõesti, nagu võib näha liivi keele ja kultuuri näitel.
Aga ka vadja keele Ingeris võib etnofuturism päästa. Ja palju
muidki. Isegi samojeedi kamassi annab ellu äratada: etnos on olemas,
ainult keel on surnud.
Etnofuturism ei
tähenda mingisugust nostalgilist kurtmist kriitilise massi üle,
mida on vaja keele ja kultuuri säilitamiseks. See oleks Taagepera
mõistes etnopreterism. Kuna etnofuturism näitab konkreetselt
traditsioonide ja kultuuride vaimset väärtust, siis paneb see
olemasoleva lootusetu olukorra proovile ja saab seega etnokrititsismiks.
Meie jõud peitub
vaimses aktiivsuses. Soome-ugri ajalehtedes võib kohata selle
kontseptsiooni variatsioone, näiteks etnoduhovnost (etnovaimsus)
“Kudo-Kodus” 1/2001 (Mari El): see rõhutab uue etnilis-eetilise
liikumise vaimseid aspekte.
On oluline rõhutada,
et etnofuturism ei ole enam mõne esteetilise või kirjandusliku
nähtuse ebamäärane silt. Nüüd on see üha rohkem ja rohkem täiemõõduline
esteetiline, poliitiline ja kultuuriline programm. See laieneb
külaplaneerimisele, öko- ja kultuuriturismile jne. Seega peavad
sel olema ka filosoofilised põhimõtted kõigis kolmes põhivallas:
ontoloogias, epistemoloogias ja eetikas.
Selle juhtpõhimõte
on uue ja vana vaheline dialektika, iidne mütoloogia pluss folkloor
ja ravusromantism ühendatud tänapäevaste väljendusvormidega. Siinkohal
sobib kasutada venekeelset sõna polistilistika. Teine asi
on selle seos kuulsa postmodernismiga. Etnofuturism pole õieti
postmodernne vaid ülemodernne. See ei tule pärast modernismi,
vaid käib üle modernismi ja samuti üle juba iganenud postmodernismi.
Viktor Šibanov kaevab homme postmodernismile suure haua.
On selge, et kuigi
me peame rõhutama juurte (s.t. mütoloogia, folkloori ja rahvususundi)
tähtsust, tuleb mõista, et väikerahvad ja etnilised rühmad ei
saa enam läbi ilma moodsa tehnoloogia ja meediata: video, arvuti,
interneti kodulehekülgede, virtuaalvõrgu ja muu selliseta. Kuna
nii mõneski Venemaa paigas on paberinappus, siis alternatiiv võiks
olla elektrooniline raamat, aga siin tekib jälle teine probleem
– ülikoolidel ja ühinguil ei jätku vajaliku tehnika hankimiseks
raha, eraisikuist rääkimata.
Nüüd veel mõni
sõna epistemoloogiast. Tuntud eesti kirjanik Jaan Kaplinski,
kes on õigupoolest ka ise filosoof, pidas sel teemal loengu “Kui
Heidegger olnuks mordvalane” möödunud aprillis Soomes Tamperes
toimunud suurel filosoofiaalasel sümpoosionil. Kahju, et Kaplinski
ei saanud tulla siia meie konverentsile avaloengut pidama, nagu
esialgu plaanis oli.
Kaplinski sõnul
on seni filosoofiat kõige edukamalt viljeldud klassikalises kreeka
keeles, ka saksa ja hiina keeles, aga näiteks mitte üheski soome-ugri
keeles. See ei ole küll päris tõsi, aga meie filosoofid pole maailmakuulsad
nagu Platon, Aristoteles, Kant, Hegel, Heidegger või Kung Fu-Tse/Confucius/
ja Lao Tse. Me oleme äärerahvad ning olgem selle üle uhked. Aga
omad filosoofid on meil igatahes olemas. Ma nimetaksin veel kord
kolm nime: saam Lars Levi Laestadius (sündinud 1801), komi Kallistrat
Zhakov, eestlane Uku Masing. Nad kõik on mitmekülgsed õpetlased:
vaimulikud, teoloogid, filosoofid, teadlased, kirjanikud, kõnemehed.
Läbi ja lõhki intellektuaalid.
Kõik nad on näidanud,
et kunstlikud piirid religiooni, teaduse, filosoofia, kirjanduse
ja kunsti vahel on kunstlikud. Kui Zhakov nimetab oma vaimset
ehitist limitismiks, siis tähendab see piiride hajutamist,
nende ületamist. Me võime liita mõtteid, kartmata olla ebaloogilised
või ebadialektilised. Postmodernismi taotlus on palju tagasihoidlikum
– üksnes piiri hajutamine kirjanduse ja filosoofia vahel.
Kaplinski sõnul
on filosoofid rääkinud keelest suhteliselt palju, aga enamasti
keelest üldiselt, mitte konkreetsetest keeltest nagu klassikaline
kreeka keel, inglise, soome, hopi või ersa keel. Keelestruktuuride
erinevusi ei ole piisavalt käsitletud, mistõttu on väga vähe uuritud
ka nende mõju filosoofilisele mõtlemisele.
Kuid on olnud mõningaid
mõttetarku nagu Friedrich Nietzsche, kes Kaplinski väitel esimesena
osutas keele ja mõtlemise seostele (tegelikult ei olnud ta kõige
esimene, nagu me peagi näeme). Oma teoses “Jenseits von Gut
und Böse” (1886; Teispool head ja kurja) ütleb Nietzsche:
“Uurali-Altai keelealade filosoofid (kelle keeltes subjekti mõiste
on kõige nõrgemini arenenud) näevad maailma ilmselt teisiti kui
indogermaanid või moslemid.”
Edasi, vastavalt
oma ettekande pealkirjale, küsib Kaplinski, kuidas oleks filosofeerinud
Heidegger siis, kui ta olnuks mordvalane – ersa või mokša – ning
oleks kasutanud üksnes oma emakeelt. Siis oleks ta võinud vastata
Nietzsche küsimusele uurali-altai filosoofia kohta. Igatahes oleks
oleks see kindlasti olnud väga erinev saksakeelse Heideggeri omast.
Kaplinski küsib,
kas võiks see siiani olematu soome-ugri filosoofia anda meile
midagi, mida indoeuroopa või hiina oma ei võimalda. Põhiväärtused
paistavad olevat järgmised: (1) kontseptsioonilise mõtlemise konkreetsus
ja fenomenoloogiline nominalism indogermaani realismi asemel,
see tähendab, et iga mõiste kohta käib üks täpne sõna. (2) Induktiivsus:
üksikasjult üldistuse poole ja mitte vastupidi nagu indoeuroopa
mõtlemises. Universaalid, üldistused, platoonilised ideed pole
meie keeltele nii omased kui üksikasjad. Indoeuroopa keeled klassifitseerivad
mõisteid rohkem piiritleva definitsiooni põhjal, nagu teeb Aristoteles.
Uurali keeled seevastu loendavad ja järjestavad asju. (3) Onomatopoeesia
ehk ideofoonia: /alternatiivsõnade/paarisväljendite/paarsõnade
rikkus. Seeläbi sobivad uurali keeled ideaalselt tänapäeval levinud
“hägusa loogika” väljendamiseks.
Ning sõnade etümoloogia
metafoorsus. Kaplinski toob näiteks saksakeelse sõna Ursprung
(päritolu, alge), mida Heidegger sageli kasutab. Tegelikult tähendab
see “hüppe alustamist”. Kaplinski ütleb: “Meie ‘algupära’ on sootuks
erinev asi, see on ühtlasi nii algus kui lõpp, viimne jäänus,
noodavõrgu sopp, kuhu kogutakse kalasaak.” Lubage mul lisada,
et see on ka üsk, naise või emaslooma taguots/põhimik/, kust algab
bioloogiline elu. Minu ‘algupära’ lähtub mu ema üsast, ühtlasi
aga pikast reast mu esiemade üskadest.
Kaplinski küsib,
kas seesugune soome-ugri filosoofia on üldse tõeline filosoofia
või on see kõigest filosoofia taotlus. Igatahes on sellelgi eluõigus
kui võimalusel, mida lääneeurooplased on oma teist laadi keeli
kõnelevaile vendadele sageli keelanud. Aga minu arvates on juba
olemas ka seesugune soome-ugri filosoofia. Ainult et see on laiali
puistatud paljude mõtlejate tekstidesse. On tarvis see kokku koguda
ja süstematiseerida kui etnofuturistlik filosoofia.
Jah, kui Heidegger
oleks olnud mordvalane, ersa või mokša, poleks ta saanud Freiburg
im Breisgau ülikooli rektoriks ega kandnud natsipartei liikmemärki.
Ta oli natside Blut und Boden-romantismi ja saksa spekulatiivse
elufilosoofia kõige kuulsusrikkam esifilosoof/filosoofiline toetaja/,
nagu on näidanud György Lukacs oma teoses “Die Zerstörung der
Vernunft” (1953; Mõistuse destruktsioon).
Me peame mõistma
riski, et etnofuturismi luues peitub alati oht langeda sedasorti
müstiliste reaktsiooniliste ideede ülistamisse. Indogermaani ja
kristlik juudi metafüüsika ei paku lahendust meie rahvaste ja
etniliste rühmade kõige olulisematele kultuuriprobleemidele. Etnofuturistlikul
kultuuril, kirjandusel, kunstil ja kriitikal on ikka ka oma poliitiline
külg. Küsimus seisneb selles, kuidas vältida ühest häälekat kultuuri,
täpsemalt kaldumist moralismi, ettekirjutustesse ja didaktikasse,
ning saavutada kõrget kvaliteeti ja väärtust, mis ei juhindu Lääne
või Vene meeste väikekodanlikest kaanoneist, Kanti esteetikast
ja moraalihinnanguist. Meil on vaja etnofuturismi paljuhäälset
koori vastukaaluks kujuteldavale universaalsele/ühtsele/, monoloogilisele/ühehäälsele/
humanistlikule traditsioonile, ontoloogilisele imperialismile
(Emmanuel Levinas), mis algab Sokratesest ja lõpeb Heideggeriga.
Heidegger ja tema
fenomenoloogiline eksistentsialism on võimalik üksnes Läänes ja
Lõunas, Kesk-Euroopa poolkeral, mitte ääremail, mitte Põhjas ega
Idas. Selle filosoofia rakendamisel pole siin mõtet. Siinne elu
on sellise rafineeritud filosoofia jaoks liiga karm ja külm. Ning
seda ei ole ka vaja. Meil on omaenda etnofuturistlik filosoofia.
Kui Heideggeri
keelefilosoofia põhineb saksa keelel, siis tema mõtlemine on üleni
märgitud indogermaani mentaliteedist. Selline maailmakuulus dekonstruktivistlik
filosoof nagu Jacques Derrida näitab kriitiliselt, et Heideggeri
metafüüsika toimib üksnes indoeuroopa lingvistilise keskkonna
raames. Edasi nendib Derrida: “Metafüüsika – see on valgete mütoloogia,
mis taaskinnitab ja peegeldab Lääne kultuuri: valge inimene võtab
oma mütoloogiat, indoeuroopa mütoloogiat, oma logos’t,
see tähendab oma keele mythos’t universaalse avaldusena
sellest, mida ta iganes peab või tahab nimetada mõistuseks” (Margins
of Philosophy 1982). Tasub meenutada, et päritolult ei ole
Derrida mitte kõrgelaubaline Pariisi intellektuaal vaid Alzheeria
juut.
Vaatamata kogu
oma progressile pöördub Lääne filosoofiline traditsioon ikka tagasi
arutelu juurde filosoofi ees oleva laua eksistentsi üle. Ja nagu
ütleb Uku Masing, poleks uurali rahvad algselt kunagi selle peale
tulnud, et eksistents võiks erineda olemisest. /et eksistents
võiks olla midagi muud kui olemine./ Ja tõepoolest – ka mitte-lind
on ometi lind, inimlind on samuti lind nagu Kučõran Juri (Juri
Lobanovi) kujundatud Udmurtia vabariigi vapil ja nagu soome-ugri
noorteorganisatsiooni MAFUN lipul.
Eesti kirjanik
Andres Ehin osutas 1999 Raplas peetud rahvusvahelisel Uku Masingu
sümpoosionil, et esimene, kes mõistis mõtlemise sõltuvust keelest,
oli saksa parun Wilhelm von Humboldt oma essees “Über die Verschiedenheit
des menschlichen Sprachbaues” (1836; “Inimkeelte ehituse erinevusest”).
Erinevaid keeli rääkivate inimeste, eriti erinevasse keelerühma
kuuluvate inimeste mõtlemine on erinev.
Ehini sõnul järgivad
ka Ameerika etnolingvistid B. L. Whorf ja Erward Sapir Franz Boasi
jälgedes sama laadi ideid, toetudes Ameerika indiaani keeltele:
“Iga etnos moodustab oma maailmapildi vastavalt oma keelele ja
see erineb teiste rahvaste omast.” Seega polnud Friedrich Nietzsche
sugugi esimene, kes täheldas keele ehitusest sõltuvat mõtlemise
eripära, nagu Kaplinski ütleb. Aga Nietzsche teeneks jääb osutamine
tõsiasjale, et soome-ugri ja altai rahvad erinevad mõtlemise poolest
indogermaanlastest.
Ka Uku Masingu
mõte liigub sama rada, kui ta rõhutab, et oma keele ehituse ja
traditsioonilise mentaliteedi poolest on eestlased seotud euraasia
ja paleoarktika metsarahvaste ning teatud määral ka aasia kõrgkultuuridega
rohkem kui lääne, see tähendab saksa väikekodanliku mõtlemislaadiga.
Selliseid mõtteid leidub näiteks Masingu essees “Eesti hingest”
(1935).
Nii nagu epifaania
on oluline lapse jaoks, näiteks sügavuse puudutus igaveseks kaotatud
varase lapsepõlveparadiisi mälestuse näol, nii on täiskasvanule
ülimalt oluline hierofaania, esivanemate vaimude püha puudutus,
pühade puude, metsa, kivide, kaevude ja muude kultusepaikade olemasolu.
Sellega seoses ma ainult osutan, ilma tsiteerimata, Mircea Eliade
teosele “The sacred and the profane” (1959; Püha ja paganlik).
See nagu ka tema laiemalt tuntud teos “The myth of the eternal
return. Archetypes and repetition” (1949; Igavese taassünni
müüt. Arhetüübid ja jätkuvus) rõhutab loodusliku aja (Henri Bergsoni
durée) ja kultuuraja ühitamise tähtsust. Selle 1992 ilmunud
soomekeelne tõlge kannab alapealkirja “Kosmos ja ajalugu”.
Kõige olulisem
probleem on energia. Mitte ainult füüsiline või elektrienergia,
vaid ka vaimne energia. Vaim ja hing, seesmine vägi. Vägi pole
midagi muud kui energia. Nietzsche ‘tahtejõud’ tähendab
võitlust energia pärast. Lars Levi Laestadius näitab, mis laadi
vaimuenergia peitub palves ja ekstaasis. Seda võib võrrelda šamanismiga
loodusrahvaste juures nagu handid, mansid ja neenetsid.
Seega võivad traditsioonilised
religioossed käitumisvormid, nii kristlikud kui “paganlikud” –
palved, nõidumine, loitsud, itkud, ohverdamine – olla etnofuturistliku
kultuuri olulisteks osisteks. Need on kosmilise ja individuaalse
energia ümbersuunamise moodused. Itku või loitsu salapärane keel
sobib jumalale, inimesed ei pruugi sellest tingimata lõpuni aru
saada. Sel moel võime hakata ka taas aru saama loomade, oma klanni
esivanemate keelest.
Indogermaani analüütilise
mõtlemise kõrval on meil vaja uurali, altai, pärismaist sünteetilist
mõtlemist. Lääne filosoofia on sama analüütiline ja tükatine kui
Lääne meditsiingi oma vivisektsiooni ja keemiliste ravimite pealesurumisega.
Maoori romaanikirjanik
Patricia Grace (Uus-Meremaa) ütles 1993 Norras peetud pärismaise
kirjanduse seminaril Tromsoe ülikoolis, et tema rahval on mõtteid,
aga mitte mõtlemist, on ideid, aga mitte filosoofiat. Kui võtta
filosoofiat Veneetsia tinakongina, mõtlemise hullusärgina, kui
see tähendab surnud ideoloogiat, siis võib selle seisukohaga leppida.
Kuid meie müütiline mõtlemine ning lääne ideoloogia, “valge mütoloogia”
dekonstrueerimine peaks andma enofuturismile paindlikkust. See
on trump keskpärase lääne ja vene kultuuri vastu. Etnofuturism
tähendab vastuseisu lääne eurotsentrismile, kultuuri amerikaniseerumisele
ning suurvene tagurlusele.
Noor saami kirjandusteadlane
Rauna Kuokkanen valmistub kaitsma oma doktoriväitekirja Ameerika
pärismaalaste esteetika ja filosoofia põhjal Canadas Vancouveri
ülikoolis. Tänapäeval, nagu ta ütleb, on mõttetu rääkida postkolonialismist,
kuna kolonialism pole kaugeltki läbi. See jätkub mõlemal Ameerika
mandril, Venemaal ja paljudes muudes kohtades, kus elab veel põlisrahvaid,
aborigeene, pärismaalasi, autohtoone. Nende hulka kuulub ka enamik
uurali rahvaid. Ning ka Soome saamide olukord on samasugune. Aga
minu meelest pole postkolonialismi kriitika meie poolt õige lähenemine.
Uurali etnofuturismist on meil rohkem kasu kui anglo-saksi postkolonialismist.
Nüüd veel mõni
sõna ontoloogiast. Mõned Lääne mõtlejad nagu Gaston Bachelard
on nimetanud ümarust, ringi kosmose põhivormiks. “La philosophie
du rond” on jutuks tema kuulsas raamatus “La poétique de
l’espace” (1957; Maailmaruumi poeetika). Ka ideaalne ehitus
on ümmargune nagu saami või neenetsi koda; maja või toa neli nurka
rikuvad üldist harmooniat. Ma tahaksin lisada, et ka aeg pole
lineaarne. Seegi käib ringi, nagu me võime mõista Mircea Eliade
igavesest taassünnist. Esiemad ja muistsed kuningad on ikka kohal.
Samas vaimus on kõnelnud ka kuulus saami universaalkunstnik Nils-Aslak
Valkeapää.
Universum on ellips,
nagu tõestas Einstein oma relatiivsusteoorias. Üsk on ellips.
Šamaanitrumm tangira on kas ümmargune või ellipsikujuline.
Ameerika päritolu näitleja, tantsija ja šamaan Norman Charles,
kes elab Rootsi Saamimaal ning annab etendusi koos saami näitlejatari
Asa Simmaga, ütles mulle kunagi: “Kõik on ümmargune, ka värvid.
Suudad sa ette kujutada, et punane on nurgeline? Kas inimese nägu
on nurgeline? Ja kui sa käid ringi nagu türgi dervišid Konyas,
võid tundide viisi nõnda ringi käia, ning sattuda ekstaasi, saavutada
nägija seisundi. Pole vaja mingeid narkoaineid ega napsi.”
Ja viimane punkt
– eetika ja poliitika. Etnofuturistliku projekti
kõige tähtsam tegur on rahvuslik eneseteadvus. See pole enesestmõistetav
isegi “suurte” soome-ugri rahvaste puhul, kes elavad kolmes sõltumatus
riigis. Soomlaste rootsistamine pole kunagi õnnestunud nagu saksastamine
Eestis, väidavad Kalle Eller ja Rein Taagepera. Suurimaks takistuseks
oli keel ja sellel põhinev mõttelaad. Nii tuli rootsikeelsed intellektuaalid
soomestada, et moodustada rahvust ja riigis võimu võtta.
Ent viimase mõnekümne
aasta jooksul on amerikaniseerimine igati, vaat et valdavalt,
läbi läinud, kuna elektrooniline meedia, reklaam, kooliõpetus
ja paljud muudki kultuurivaldkonnad kasutavad ohtrasti inglise
keelt ning soodustavad eriti Ameerika kultuuri kriitikavaba imetlust.
Eestis on veel teisi, pigem poliitilisi põhjusi, nõukogudeaegne
taak ja kunagiste pagulaste mõju.
Globaalne imperialistlik
süsteem toimib veel õige jõudsasti, ja selle tuum on majanduslik.
Tänapäeval võib seda nimetada globaliseerumiseks. Kuna Vene riiklik
majandus on nõrgem kui Rootsi oma, ei saa see kuuluda imperialistlikku
süsteemi, mis koosneb USAst-Canadast, EList ning Jaapanist-Lõuna-Koreast.
Ainult riigi sees kohalikul tasandil saab Venemaa rakendada majanduslikku
imperialismi, lastes näiteks Lukoilil ja Gazpromil
naftat ja gaasi puurida, kahjustades seega uurali ja teisi põlisrahvaid.
Putinlik julgeolekukeskne/kagebistlik/
süsteem ning tsaari- ja nõukogudeaegse supervõimu nostalgia kätkevad
endas kahtlemata suurt ohtu. Kristlusel on olnud tähtis osa nii
Lääne kui Vene koloniaal-imperialistlikus mõtlemises. Varem hoidsid
Nõukogude armee vaimu ülal politrukid; tänapäeval õnnistab Vene
vägesid õigeusu preester, kui nad räpasesse sõtta Tšetšeenia tsiviilelanikke
tapma lähevad.
Kolmas maailmasõda
on juba alanud, ehkki pikkamööda ja nähtamatult, koos massiliste
ökokatastroofide, viimsete loodusvarade ärakasutamise, vargsete
genotsiidide ja etniliste puhastustega üle kogu maailma, ka kõige
põhjapoolsemas maakera nurgas. See on kiskjalik tehnoloogiline
üle jõu tarbiv süsteem, mis teisalt toodab vaesust, nälga ja haigusi.
Ühendriikide uus
president George W. Bush jr. on astunud sõtta kogu ülejäänud maailma
vastu, keeldudes liitumast Kioto lepinguga. Ta on käsile võtnud
II Tähesõja programmi, alustades seega uut võidurelvastumise ringi.
Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO, IMFi-Maailmapanga, ELi,
NATO ja G-8 rühma juhitav imperialistlik globaliseerimine on muutnud
Seattle’i, Washingtoni, Praha, Göteborgi ja eriti Genova tänavad
lahinguväljadeks. Carlo Giuliani on märter ka meie jaoks.
Kõige selle taustal
vajavad uurali, altai ja teised põlisrahvad omaenda läbimõeldud
filosoofilist ja poliitilist programmi, lühidalt etnofuturismi.
Kuna imperialistlikku võimusüsteemi veetakse ringi nagu Jagannatha/Krišna/Mooloki/
vankrit, võib etnofuturism selle hiigelrattaisse kaikaid pilduda.
On vaja püsima jääda koos oma traditsioonide ja kultuuriga. Ellu
jäävad äärealad, mitte keskused.
|
