Tänapäeva folkloor
1. Rahvaluule kui identsuse kandja.
20. sajand on olnud erinevate kultuuride kohtumise ja segunemine ajastu,
kus paljudel rahvastel on tekkinud küsimus, kuidas jääda iseendaks.
Mitmetel neist on tänapäeval keele kõrval üheks peamiseks identsuse
kandjaks ja rõhutajaks folkloor, eriti rahvalaulud (Vt näiteks FS
1996). Folkloori ehk rahvaluule all mõeldakse sageli ainult pärimuse
vanemaid kihistusi, mis on arenenud pika aja jooksul vastava rahva keeles
ja kultuuris. Vanem rahvaluule toob hästi esile rahva kultuuri omapära,
võrreldes tänapäeva massikultuuriga.
Samal ajal võib nii keele kui rahvaluule roll olla rahva eneseteadvuses
kahe poolega vastuoluline nähtus. Ühest küljest aitavad folkloor ja
rahvakunst rahval end väärtustada, teisest küljest võib rahvuslikkus
olla mahajäämuse märgiks (ja sellest tekkiva alaväärsuse tekitajaks)
segaühiskonnas, kus põliselanike kõrval asub teine - vähemalt sealse
ühiskonna poolt vaadatuna - arenenuma (linna)kultuuriga rahvas. Eneseteadvuse
tõstmiseks on sel juhul vaja rahvuslike tunnuste ja rahvaluule väärtustamist
väljastpoolt või/ja selle viimist valitseva kultuuriga võrreldavale
pinnale.
Rahvaluule kasutamine oma identsuse rõhutamiseks on teatud määral manifestatsioon,
suunatud nii teiste kui ka oma grupi liikmete poole. Rahvaluule kasutamise
viis sellel manifestatsioonil sõltub väärtushinnangutest nende seas,
kellele tahetakse end näidata, ning väärtushinnangutest grupi (näiteks
ühe piirkonna elanike, rahvusrühma) sees.
Peamised teed siin on erinevate kultuuride ühendamine mingil moel või
vastupidi, enda autentseks peetava kultuuri eraldamine ja esile tõstmine.
Bruno Nettl on jälginud kaasaja maailmas, kuidas reageerivad pärismaised
kultuurid Lääne muusika pealetungile, ning eristanud selles 8 peamist
tüüpi. (Lääne kultuuri asemel võib ehk samas positsioonis kujutleda
ka mõnd muud kompleksset linnakaltuuri.)
Traditsioonilise muusika reaktsioonitüübid võõrale kultuurile on järgmised:
1) täielik või osaline väljasuremine, 2) vaesumine, 3) kunstlik säilitamine,
4) stiilide mitmekesisus, 5) rahvuslike muusikastiilide konsolideerumine,
6) muusikastiili naasmine tema sünnikohta, 7) liialdamine eksootiliste
tunnustega, 8) Lääne ja mitte-Lääne elementide naljakas kõrvutamine
(Nettl 1983, 350-352).
Kui rühma enda väärtushinnangud on mõjutatud (domineerivast) teisest
kultuurist ning puudust tuntakse võõra kultuuri nähtustest, mida endal
ei ole - siis võib juhtuda, et too puuduv osa luuakse (võõral eeskujul)
ja ühendatakse olulise osaga oma kultuurist: keele, rahvaluule, materiaalse
kultuuriga vm.
Traditsioonilise muusika segunemisel võõraga eristab Bruno Nettl 3
põhilist muutumise liiki:
1) Sünkretism - sarnaseid elemente sisaldavate muusikakultuuride segunemine.
2) Läänestumine - võetakse üle võõra muusika kesksed kontseptsioonid.
(Läänestumise asemel võiks vastavalt kultuurikontekstile olla ka mõne
muu valitseva kultuuri tugev mõju - saksastumine, venestumine).
3) Moderniseerumine - võetakse üle võõra muusika sarnased, kuid mitte
kesksed elemendid (Nettl 1983, 353).
Rahvuskultuuri kahetine positsioon (nii rahvusliku uhkuse kui mahajäämuse
tunnus) oli ka põhjuseks, miks algas Eesti ärkamisajal 19. sajandi teisel
poolel ühekorraga nii rahvaluule ülistamine kui unustamine ning võõraste
kultuurimõjude tugevnemine. Oma kultuuri väärtuse tõestamiseks ei piisanud
omapärasest rahvaluulest, vaid see pidi vastama ka tollastele väärtuse
mõõdupuudele. Rahvusliku ärkamise tähtsündmuste hulka kuulusid kohaliku
folkloori ja euroopaliku skeemi põhjal loodud eepose "Kalevipoeg" ilmumine
(1857-1861, rahvaväljaanne 1862) ning laulupidu (1869), kus esitati
peamiselt saksa eeskujudel põhinevat isamaalist koorimuusikat. Just
eepose ja mitmehäälse koorimuusika olemasolu pidi kinnitama eestlaste
kuulumist kultuurrahvaste sekka, kuna kirjanduses peeti kõrgeimaks saavutuseks
eepost, muusikas aga harmooniat.
Teine võimalus eemalduda valitsevast kultuurist on näidata oma kultuuri
võimalikult omapärase, erineva ja võõrana. Selleks otsitakse materjali
folkloori vanematest kihtidest, mida püütakse esitada autentselt, mõnikord
isegi oma eripäraga liialdades. Niisugune esitus nõuab sageli spetsiaalset
ettevalmistust ning mingis mõttes eemaldutakse rahvalikkusest kui millestki
kõigile mõistetavast ja kättesaadavast. Samal ajal on ilmselt illusioon
see, et folkloori vanemates kihistustes ei ole võõraid mõjusid - kindlasti
on, aga see ei häiri enam, nii nagu meid ei häiri vanad ja kodunenud
laensõnad keeles.
Ühiskonna sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused muutuvad. Muusikas
ja ülejäänud kultuuris toimub tavaliselt paralleelne areng, kuid teatud
puhkudel võib muusika olla vastandlikus rollis. "/---/ sellal kui inimesed
püüavad liikuda mingis üldises suunas, viia kogu oma tegevus ühise eesmärgi
alla - näiteks majanduslik ellujäämine, sõjaline võit, uue kultuurisüsteemiga
kohanemine - needsamad inimesed võivad kasutada muusikat lõdvestuseks,
nagu opositsiooniks, et protestida sellesama saatuse vastu." Selline
lõhenemine, oma kultuuri esiletõstmine, on eriti iseloomulik kultuurilistele
vähemustele, näiteks indiaanlastele (Nettl 1983, 348).
2. Pärimus ja tuumikfolkloor
Lauri Honko teeb vahet folkloori laiema ja kitsama mõiste vahel, nimetades
viimast, otseselt identiteediga seotud osa tuumikfolklooriks. "/---/
folkloori või pärimuse all on kõige otstarbekam mõelda lihtsalt ainemassi,
kasutusesolevaid malle, jooni, elemente, mis iseenesest ei tarviste
veel olla süsteem. Tegemist on seega avatud ressursilaoga, millest pärimust
kasutav inimene vastavalt vajadusele valib ja kohandab aineid kas oma
või liikmeskonna elava pärimussüsteemi ehk kultuuri tarbeks. Selles
protsessis muutub pärimus süsteemiks ja on osa toimivast kultuurist.
Astme võrra sügavamale minev valik puudutab identiteediga seotud pärimust,
mida eespool nimetasin ka tuumikfolklooriks, teiste sõnadega aineseks,
millel on selgeid seoseid kultuurilise ja sotsiaalse identiteediga ja
mis võivad toimida näiteks identiteedisümbolitena." (Honko 1998, 64,
65)
Niisiis elab tunnustatud tuumikfolkloori kõrval omasoodu ka harilik
pärimus, vaimne kultuur, mis on sageli osa igapäevasest elust ja suhtlemisest
erinevates situatsioonides ja mida ei peeta eriti tähelepanuväärseks,
rahvuslikuks või kunstiväärtuslikuks. Näiteks Eesti rahvaluuleteaduse
algusaegadel ei peetud õigeks folklooriks ega kogutud uuemaid riimilisi
(lori)laule. Hiljem loeti ka need korraliku rahvaluule hulka, kuid ikkagi
võib folkloristide kogumispäevikuist leida rahulolematust selle üle,
et laulikud tahavad muistsete regilaulude asemel esitada uuemaid (Euroopa-mõjulisi)
riimilisi laule, mida nad ise peavad väga ilusateks.
Kui tänapäeval lauldakse muistseid rahvalaule, siis sageli toimub see
esinemissituatsioonis, näiteks kontserdil või folkloorifestivalil -
ühesõnaga olukorras, mis on rahvalaulule algselt võõras. Bruno Nettl
jagab muusika heliks, käitumiseks ja kontseptsiooniks. Need on säilinud
erineval määral: "/---/ kus on säilinud eriline heli, on kadunud muusikaline
käitumine ja muutunud läänelikuks - kontserdid, makstud professionaalsus,
salvestused ja raadiolindistused, esinemine toolil istudes, aplaus.
Peaaegu täiesti kadunud on muusika kontseptsioon: kuidas see toimub,
mis see on, kuidas on määratletud, milline on tema roll elus ja milline
tema jõud." (Nettl 1983, 351)
See mida tänapäeval rahva seas lauldakse, ei ole vanema, klassikalise
folkloristika mõistes alati rahvalaul, sest tal puuduvad mitmed traditsioonilised
folkloori tunnused (suuliselt leviv, kollektiivne, esteetiline, enamasti
anonüümne) (Jaago 1999). Samal ajal on sageli säilinud muusikaline käitumine:
lauldakse omavahel olles, oma rõõmuks, kasvõi koledasti. Seepärast tuleks
ka tänapäeva muusikalise folkloori uurimisel jälgida, kus ja mida tegelikult
lauldakse - mitte üksnes seda, mida väljastpoolt vaatajale (folkloristile,
publikule) folkloori nime all näidatakse ja väärtustatakse.
3. Klassikaline ja tänapäeva folkloristika.
Rahvaluule ise ja seda uuriv teadus folkloristika on aegade jooksul
tublisti muutunud. Folkloori ja folkloristikat jagatakse klassikaliseks
ja tänapäevaseks.
Vanem, nö klassikaline folkloristika piiritles ja uuris eelkõige folkloori
objekti - mis on rahvaluule - ja nägi seda peamiselt minevikus (Jaago
1999). Enamik sellest, mida peeti folklooriks 19. sajandil, pärineb
sakslase Johann Gottfried Herderi romantilistest ideedest. Rahva uurimises
pidi esile tõstma kollektiivset, esteetilist, rahvuslikku ja igavikulist.
1846. a. võttis folkloori mõiste kasutusele inglane William Thoms ja
juba tookord näis, et folkloor on kiiresti kadumas (Claus, Korom 1991,
30, 20). 1936. a. määratles Oskar Loorits eesti kultuuris rahvaluule
mõiste järgmiselt: "Rahvaluule on rahva mälus suulise traditsioonina
säilinud ja levinud vaimne looming, mille autoreid harilikult nimepidi
ei teata. /---/" (EE 1936). Ka teistes eesti traditsioonilistes rahvaluule
määratlustes on olulised tunnused traditsioonilisus, kollektiivsus ja
suulisus, aga ka anonüümsus nii rahvaluule tekkes kui levikus (Jaago
1999).
Nii rahvaluulet kui -muusikat vaadeldi folkloristika ja etnomusikoloogia
algusaegadel distantsilt kui midagi võõrast. Pertti Anttonen iseloomustab
folkloristika algust järgmiselt: "Folkloor kui Lääne (Inglise) mõiste
on aluse saanud modernsest huvist kultuurilise teistsugususe vastu -
mida on tihti käsitletud kui mittemodernset - ja tema konserveerimisest
erilistes, selles teises 'avastatud' kommunikatsioonitüüpides dokumentidena
ja kujutistena /---/" (Anttonen 1993, 17)
Folkloristika on oma ajaloo jooksul näinud, et kuigi folkloor muutub,
jääb ta mingisugusena alles. Seetõttu on hakatud uurima mitte ainult
konkreetseid minevikust pärinevaid teoseid, vaid folkloori püsivamat
osa: selle toimemehhanismi, funktsiooni, esitamissituatsiooni, muutumist
- kogu folklooriprotsessi.
Uuemates definitsioonides püütakse rahvaluulet määratleda tema toimimise,
mitte väliste tunnuste kaudu. Dan Ben-Amos (Tiiu Jaago tõlkes): "Folkloor
on kunstipärane kommunikatsioon teatud (väike)rühma raames" (Jaago 1999,
Ben-Amos 1981, 28).
Tänapäeva folkloristika tähistab traditsioonilisest folkloristikast
veidi erinevat ja laiemat uurimisala, kus peamisteks eristajateks on:
1) Uurimismaterjali ajaline piir: tegeldakse mitte ainult mineviku,
vaid ka tänapäevaste nähtuste uurimisega.
2) Tänapäeva folkloor võib esineda teistsugustes vormides ja zhanrites
kui mineviku oma. 3) Erinev rõhuasetus ja uurimismeetodid: peatähelepanu
ei ole folklooriteostel, vaid folkloori kasutajatel ja reaalsel kontekstil
(Beitl 1985). Folkloori üheks olulisemaks tunnuseks peetakse varieerumist
(Levin 1997, 2; NIF 1989).
Kui Pertti Anttonen sidus folkloristika algusaja modernismiga, siis
tänapäeval kuulub see postmodernse ühiskonna ja mõtlemisviisi juurde,
kus keelt, folkloori jms uuritakse kui sotsiaalselt konstrueeritud nähtusi.
"Traditsioonilises folkloristikas on sootsium kui ümbrus väljaspool
teksti, miski, mida tekst peegeldab. Esituse keskne uurimine arvab,
et sotsiaalne elu on tegelikult ehitatud kommunikatiivselt, ja seetõttu
see, mida kutsutakse folklooriks, on teatud kommunikatsioonivahendite
situatiivne kasutamine sotsiaalse elu kommete kohaselt." (Anttonen 1993,
26)
Seega mõisted rahvalaul ja rahva laulmine kuuluvad erinevatesse
ajajärkudesse: esimene klassikalisse ja teine kaasaegsesse folkloristiksse.
Öeldes, et rahvas ei laula praegu rahvalaule, kasutame erinevatest ajajärkudest
pärit mõisteid, eriti kui jääb piiritlemata 'rahva' mõiste.
Tartu noorte kirjanike laulud.
4. Grupitraditsioon
Rahvaluule kaasaegsetes määratlustes mõeldakse rahva all mingi tunnuse
põhjal piiritletud inimeste gruppi (Honko 1998, 56). Laulud sõltuvad
kasutajatest - olgu see siis rahvus, etniline rühm või mõni muu grupp.
Oma arenenud laulutraditsioon on tavaliselt tihedalt suhtlevatel rühmadel
nagu kogukond, perekond, üliõpilased, vangid vms.
Saksa etnomusikoloog Ernst Klusen on oma rahvalaulu käsitluses esile
toonud laulva grupi, väites, et see on rahvalaulu ainuke võimalik uurimisobjekt.
Rahvalaulu mõiste piiritlemist nimetab ta fiktsiooniks, mis oli võimalik
ainult minevikku käsitlevas klassikalises folkloristikas. Rahvalaulu
tänapäeval mõistab ta kui kõigi grupilaulude üldistust (Klusen 1986,
196). Laulul eristatakse primaarset ja sekundaarset funktsiooni. Primaarse
laulmise puhul toimub see grupi liikmete seas nende endi tarbeks, sekundaarse
laulmise puhul on tegemist esinemisega kellegi teise jaoks (Klusen 1986,
185, 189). Reimund Kvideland soovitab rahvalaulu käsitlemisel uurida
kogu laulutraditsiooni, välja arvatud professionaalne kunstmuusika (Kvideland
1989, 169).
Tänapäeva grupilaulu uurimisel võib vaadelda laulvat gruppi ja tema
traditsioone, aga ka seda, missugused on nende laulud ja kuivõrd need
vastavad (klassikalise) rahvalaulu tunnustele.
Minu uurimisobjektiks on sel korral laulud, mida laulavad ja loovad
Tartu noored kirjanikud, peamiselt luuletajad, nii omavahel kui ka esinemistel.
Grupp ei ole kindlate piiridega, kuid põhiosa sellest moodustavad Eesti
Kirjanike Liidu Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liikmed. NAKis
on umbes kakskümmend viis liiget ja mõned sõbrad15. Kesksed
loojad ja lauljad on Contra, Kauksi Ülle (NAKi sõbrad, Kirjanike Liidu
liikmed), Jan Rahman, Olavi Ruitlane ja Indrek Rüütle (NAKi liikmed).
Omavahelisest laulmisest võtab tavaliselt osa kogu seltskond, kuhu lisaks
mainitutele kuuluvad sagedamini prosaist Veiko Märka, kirjandusteadlane
Indrek Särg (NAKi liikmed), mõned neiud, sõbrad jt.
Grupi tuumik on pärit Lõuna-Eesti väiksematest paikadest, mitmed oskavad
ja räägivad kohalikku murret. Kellelgi neist pole muusikalist haridust,
filoloogiline kõrgharidus on Kauksi Üllel (ajakirjandus) ning Indrek
Särjel (eesti keel ja kirjandus), mõned õpivad ülikoolis. Liikmete vanuse
ülempiir on 35 aastat, sõprade puhul on see piiritlemata.
Mingisuguse laulutraditsiooni iseloomustamiseks on palju erinevaid
võimalusi. Kõige otstarbekamaks peetakse lähtumist uuritava materjali
iseärasustest ja konkreetsest probleemist, arvestades ka esitajate rõhuasetusi
(Nettl 1983, 103).
Antud uurimuses ei ole põhirõhk otseselt muusikalisel analüüsil, vaid
pigem esitusel ja tekstil - kuna lauljateks on kirjanikud. Puhtmuusikalisele
küljele ei pööra nad ise tähelepanu, laulmiseks kasutatakse enamasti
juba olemasolevaid viise.
Noorte kirjanike laulutraditsiooni kirjeldamisega püüan näidata, missuguseid
ühisjooni on neil rahvaluulega, kasutades selleks järgmisi vaatepunkte:
laulude taasloomine, varieerumine ja improvisatsioon, algmaterjal, esitussituatsioon,
laulude levimine.
5. Laulude taasloomine. Varieerimine ja improvisatsioon.
Uuritava grupi laulud põhinevad tavaliselt mõnel tuntud laulul, millele
tehakse uued sõnad või kohandatakse vanu. Rahvaluule seisukohalt on
tegemist tavalise kombega kasutada ja töödelda olemasolevat materjali,
teha ümber tuntud laule. Selline laulude loomisviis on traditsiooniline,
väga levinud nii vanemas kui uuemas rahvalaulus. Selliselt on loodud
näiteks suurem osa Tarvastu lauliku Aino Reimo laule, kes omakorda toetub
lapsepõlvekodu Muhu külalaulutraditsioonile. Ta ise ütles, et valib
tuntud viisid just sellepärast, et teha kergemaks laulude õppimist ja
kaasalaulmist1. Ka Euroopa esimesed rahvakeelsed luuletajad,
trubaduurid ja minnesingerid, esitasid oma tekste lauldes, tarvitades
selleks tookord tuntud viise (Trobadors 1985, 19, 20). Samasugune laulude
(ümber) tegemine on tuntud kaasaja Euroopa noorte seas, erinevate tekstidega
kasutatud viise on saksa keeles nimetatud kontrafazierende Melodien,
sama nähtus inglise keelde tõlgituna on "the practice of contrafactur"
(Klusen 1986, 195).
Materjal, mida noored kirjanikud loomisel kasutavad, on sageli üldtuntud,
sellel võib olla kohalikus kultuurikontekstis sümboli tähendus. Meloodia
ja teksti üldine struktuur teksti muutmisel tavaliselt säilib.
Iga rahvaluuleteose esitus on ühtaegu selle taasloomine. Loomisviis
on omamoodi kood, mis näitab, kuidas ja millisest olemasolevast traditsioonist
lähtutakse - kuidas seda säilitatakse ja uuendatakse.
Iga esitust ja selle tulemust nimetatakse variandiks ning sellel on
tavaliselt erijooni, võrreldes teiste variantidega - on toimunud mingeid
muutusi. Varieerumist peetakse üheks rahvaluule olemuslikuks tunnuseks.
Varieeruvus on osalt unustamise, osalt kohandamise ja improvisatsiooni
tulemus - ja sageli on mõlemad omavahel seotud. "Hüpoteesina on oluline
see, et variandil on peaaegu alati tähenduslik funktsioon, st muutus
pole semantiliselt juhuslik," kirjutab Lauri Honko (Honko 1998, 64).
Noored kirjanikud on keskendunud eelkõige tekstile, laulud on tekstiliselt
varieeruvad ja need muutused on sageli sihilikud, tingitud autori kavatsustest,
mis seostuvad otseselt laiema (poliitline, kultuuriline situatsioon)
või kitsama (esitussituatsioon) kontekstiga.
Noortel kirjanikel eristaksin algmaterjali 2 astme variante:
- Uue laulu loomine - traditsioonilisel kombel mingist tuntud algmaterjalist,
"avatud ressursilaost" (Honko 1998, 65). Tavaliselt tähendab see tuntud
laulu sõnade kohandamist või ümber tegemist, tulemust võiks nimetada
selle laulu tekstiliseks variandiks.
- Oma (juba loodud, sageli ka üles kirjutatud) laulu taasesitamine
ehk reprodutseermine, taasloomine.
Teoreetiliselt võiks järgneda ka 3. või enama astme variante.
Näiteks 2-astmelisest loomisest toon Olavi Ruitlase teksti "aga ükskord"
(Ruitlane 1998, 16) Kaika suveülikoolis. Seda esitasid autor, Contra
ja Veiko Märka loengute (vahe)ajal Põlgaste koolimaja välistrepi ees.
Luuletus on loodud "Kalevipoja" kuulsate lõpuridade Aga ükskord algab
aega põhjal (1. astme variant).
Aga ükskord algab aega
kus kõik piirud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama
lausa tuleleeki lõikab
käes kaljukammitsasta
Küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel' õnne tooma
Eesti põlve uueks looma.
(Kreutzwald 1961, 350)
Esitamisel see muutus (2. astme variant), kuna ta liitus alguses ja
lõpus teiste "Kalevipojaga" seotud parafraasidega. Kontekst oli täiesti
maine: poisid tahtsid õlut. Ruitlane alustas "Kalevipoja" algusridade
parafraasiga, sellega tekkis assotsiatsioon (Kalevipoeg, Vanemuine)
Contral, kes jätkas Ruitlase luuletusega kohast, kus nimetati Vanemuiset.
Õllejoomisega seotud lõpp on pärit Contra "Tarzcani pojast", mis tervikuna
ja ka lõpuridades seostub samuti "Kalevipojaga" (küll siis Tarzan
tuleb koju, dzhunglirahval õnne tooma, Õnne õuel õlut jooma) (Contra
1998 B, 32). Esitati retsiteerides ehk rütmiliselt lugedes; võrreldes
trükitud variandiga on tekst lühem, sest alustatakse keskelt.
Olavi Ruitlane: Laena mulle õlut Vanemuine
kõrbend magu mõlgub meeles.
Contra: Kaelas Vanemuise kannel
Veiko Märka: Saia käigust väljub Anvelt
Ruitlane: pihk kõik pirrud leeki torkab
suitseb Marlborot, mahorkat...
Märka: Aga…
Ruitlane: Aga ükskord algab…
Märka liitub: …hing saab päitsed
Koos: valge kitli pikad käised
Emajõkke suubub Niger
kuni Kalev kolgib siili
Saatses enne Hiina piiri
ostab presidendipere
Islandi ja Surnumere
Aga ükskord algab aega
valge palat kõrge laega
küll siis Kalevite poega
tuleb tammekepi toega
oma rahval õnne tooma
Eesti põlve…
Contra: Eesti lastel õlut jooma
Ruitlane: Jooma. 2
Sama lugu Otepääl "Punatähe" baaris enam lihtsalt ei loetud, vaid juba
lauldi ja tantsiti, tekkis tõeline karneval 3. Omavahel liitus
mitu tugevat sümbolit: "Kalevipoja" tekst, Ruitlase luuletuses kasutatud
kaasaegsed reaaliad, tüüpilised stiliseeritud folkloori võtted (refrään
'alleaa' ja käevangus keerutamine), "Punatähe" baari sotsialistlikud
atribuudid.
Enamasti on muudetud laulud naljakamad kui originaalid, tegemist on
paroodia või pastishiga. Muutmine naljaks, karnevaliefekt (Bahtin 1987),
võiks olla üks osa koodist, mis on iseloomulik just sellele rühmale
(Särg 2000). NAKi poiste seas on raske läbi lüüa kurvavõitu lüüriliste
lauludega, ikka leiab keegi võimaluse asja naljaks pöörata. Näiteks
Urbide laul "Imeline aas" algas sauna kaminaruumis nii:
Olavi Ruitlane: Seal künkal algas imeline aas…
Indrek Särg: Seal künkal algas imeline saast! 4
Improvisatsiooni tuleb ette peamiselt omavahel lauldes, st laulmisel
primaarses funktsioonis. Improvisatsioone ei peeta meeles ega kirjutata
üles, paljud muutused jäävadki ühekordseks. Hästituntud laulu struktuur
toimib grupiteadvuses nagu lünktekst: kontekstiga haakuvaid kohti, eelkõige
nimesid ja kõlaliselt sarnaseid sõnu on võimalik asendada (vt näiteid).
Tuleb ette ka pikemaid ühiseid improvisatsioone. Laulule "Haanja miis"
(viis trad, sõnad Jaan Räppo järgi, Lauluraamat 1998, 46) loodi Järveküla
seminari saunaõhtul järg, öeldes sõnu kordamööda. Tekst põhines konkreetsetel
tõsiasjadel: Contra töötas postiametnikuna Urvastes ja Veiko Märka ajalehes
"Võrumaa Teataja".
Haanja miis vidi lubjakivvõ
/---/ /Terve laul lauldi harilikul kombel läbi kuni lõpuridadeni:
/
Tsurka nu tsurka Haanja miis
uma leeväpalakest.
/Laulu lõpuridadele järgnes:/
Kohe tuleb Postimees
Sõnumileht läheb kollaseks
Päevaleht on vilets leht
Urvastes seda keegi ei telli
Urvastes tellitakse Võrumaa Teatajat
seda teeb meil Veiko Märka
see ilmub kolm korda nädalas
ja Contra saab ülejäänud päevad vabaks 5
Loomine mitmesuguste muutuste abil on mõnikord kollektiivne. Eeltoodud
näidetest koorus välja kaht liiki kollektiivust:
- Diakrooniline - muutused toimuvad ajas järjestikku, iga variandiga
lisatakse eelmisele midagi uut ja lõpuks on raske öelda, kes on rohkem
autor - kas see, kes lõi esimese (juba tundmatuseni muutunud) variandi
või see, kes tegi viimase muutuse.
- Sünkrooniline - laulu luuakse üheskoos, hüüdes sõnu kordamööda.
6. Esituse muusikaline külg ja viisimuutused.
Enamasti kasutatakse massimeediast tuntud laulude viise. Lauludest
võetakse üle meloodia põhiliin ja struktuur, loobudes nii vokaal- kui
instrumentaalsaatest. Mõnikord lisatakse kitarrisaade. Viisimuutused,
nagu öeldud, tulenevad osaliselt kasinast või keskmisest lauluoskusest
ja sellest, et muusikale pööratakse vähe tähelepanu. Erandiks on mõned
Jan Rahmani tehtud laulud 6, kus olemasolevas stiilis on
loodud ka uued viisid - mis aga ei mõju uutena, kuna kasutatakse matkitava
stiili tüüpilisi tunnuseid.
Esituse muusikalisele küljele on iseloomulik:
- viisist mööda laulmine;
- rütmilised vabadused;
- kui viisist lauldakse mööda üheskoos, tekkib mitteharmooniline mitmehäälsus;
- viisi lihtsustamine;
- retsiteerimine (poolkõneldes esitamine);
- liiga valjusti laulmine;
- laulmine a capella või kitarri saatel.
Eriti tähtsaks ei peeta esituse ilu või viisi puhtust ja täpsust, see
on märk "ilusa laulmise" teisejärgulisest (või koguni põlastusväärsest)
rollist. Viis tuleb esile sünkreetilises ühtsuses tekstiga, ning selle
valik ja tähenduslikkus sõltub paljus laulu kultuurikontekstist. Siin
on tegemist omapärase vahealaga kirjanduse, muusika ja rahvaluule vahel.
Igal lauljal on muidugi oma iseloomulikud tunnused: Indrek Särg ja
Jan Rahman laulavad õigesti ja mängivad korralikult kitarri, Olavi Ruitlane
mängib natuke kitarri ja talle meeldivad ka mõned lüürilised laulud,
Veiko Märka laulab eriti valesti, Contra laulab kõige rohkem ja valjemini,
Kauksi Ülle esitab ainult rahvalaule ja mida kauem, seda õigemini jne.
Konkreetse laulu iseloom sõltub ka eestvõtjast: koos Indrekuga on teistel
tunduvalt kergem õigesti laulda kui Contraga.
7. Tekstimuutused.
7.1 Väikesed muutused - laulu improvisatsiooniline kohandamine kitsamale
kontekstile.
Muutusi lauludes tehakse erineval määral.
Kui hästituntud laulu ei muudeta või muudetakse vähe, üksnes kohandades
veidi teksti, siis saadud laulu tavaliselt ei peeta omaloominguks ega
kirjutata üles. Neid laule tavaliselt ei avaldata trükisõnas ega esitata
avalikkuse ees (kuna siis on eesmärgiks esitada oma kirjanduslikku loomingut).
See looming on tavaliselt üheastmeline ja improvisatsiooniline, sest
laulu igakordne esitus on selle taasloomine mälus leiduva (rahvatraditsioonist,
meediast vm kuuldud) algeeskuju järgi. Tavaliselt ei peeta selliseid
muutusi ega nende autorit/autoreid meeles; muidugi on üksikuid erandeid.
Sihilikud tekstimuutused võiks suuruse järgi jagada astmeteks.
0. Laule ei muudeta.
Uuritud grupis lauldakse tuntud laule muutmata kujul harva ja kui,
siis omavahel olles. Omaette informatsiooni annab ka laulude valik,
mida esitatakse kas muutmata või muudetud kujul. Võiks öelda, et muutmata
esitatakse tuntud laule, mida keegi oskab ja mis on hetkel piisavalt
omad, millega ollakse ühel lainel. Näiteks sihilike muutusteta (aga
veidi valesti ja ühtteist unustades) esitati 1999. a. saunapeol: Ruja
"Ühes väikses Eesti linnas", Kukerpillide "Inimjaht", Vennaskonna
"Insener Garini hüperboloid", "Surm Pariisis", Singer Vingeri
"Aino on ainus", Urbide "Imeline aas", uuem rahvalaul "Kord läksid
kolm sõpra" ja Peeter Tooma "Üksik ratsamees"4 (mõned neist:
Lauluraamat 1998, 141, 537). Sihilike muutuste puudumisest hoolimata
kõlas mõnigi neist lauludest võrreldes originaaliga õige veidralt.
A. On võimalus, et tekst jääb täiesti muutumatuks, kuid muudetakse
meeleolu, esitusviisi (sinna hulka kuulub näiteks liiga valjusti ja
valesti laulmine, zhestid, poosid vms) või konteksti, nii et laul muutub
naljakaks. Nii juhtub mingi lihtsa armastuslauluga, kui seda esitavad
kaks meest, nii et tekib homode paroodia - näiteks kui Contra ja Märka
laulavad Kustas Kikerpuu laulu "Uus mood"7 vms.
Nägin sind kord me koolipeol, kuhu vend mind viis
trummipulki sa hoisid peos, tvisti mängisid
juuksed pikemad õlgadest, püksisääred maas
õhtul saata mind tahtsid sa, 'ei' sul ütlesin ma
Sest võta peegel ja vaata, kas sellisel saata
end koju pean lubama ma
mis mulle ütleks küll ema
kui kord näeks sind tema
ei enam siis peole ma saaks
/---/
(Lauluraamat 1998, 329)
Ainult konteksti muutus on ka siis, kui mõne laulu tegelase all mõeldakse
konkreetset inimest.
Konteksti ja esitusviisi muutus kaasneb muidugi ka suuremate tekstiliste
muutustega.
B. Kõige tavalisem on (isiku)nimede muutmine laulus. See võte on hästi
tuntud juba vanemas regilaulus, kus näiteks pulmalaulu traditsioonilises
pöördumisvormelis kasutatakse pruudi või peigmehe nime "Mannike, meie
sõsare" või vastavaid kohanimesid "Pöögle tüdruk, Karksi tüdruk". Noored
kirjanikud kasutavad vastamisi üksteise nimesid. Näiteks: "Istun aknal,
loojumas päev, äkki kuju tuttavat näen, see on Märka!"4 -
originaal "Alice" (N. Chinn & M. Chapman - V. Salumets, Lauluraamat
1989, 70). Eriti sobiv on Ruitlase nimi - vist sellepärast, et ta on
3-silbiline ja -ne-lõpuline, mis lubab teisi (eesti keeles rohkesti
esinevaid) ne-tuletisi temaga kergesti asendada. Näiteks on tuntud lauludes
asendatud sõnu 'hobune', 'mustlane' ja 'eestlane': "Loojangule vastu
kappab üksik Ruitlane", "Oh, millal saaksin ma Ruitlasena maailmas ringi
küll rännata" või "Ruitlane olen ja Ruitlaseks jään" 4.
Näide konkreetsest laulmissituatsioonist on, kuidas lauludest Mägra
maja ja Põdra maja sai kokku Märka maja NAKi liikmete nimedega. 'Mägra'
assotsieerus nimega Märka, viis ja tekst võeti paremini tuntud laulult
Põdra maja (Lauluraamat 1989, 394).
Olavi Ruitlane: Kas sa seda Mägra maja ei oska või?
Veiko Märka: Mis Mägra maja?
Taive Särg: Märka maja! Kas see on see et Märkal maja metsa sees,
väiksest aknast välja vaatab…
Koos lauldakse: Märkal maja metsa sees,
väiksest aknast välja vaatab
Rüütle jookseb kõigest väest
lävel seisma jääb.
Kop, kop, lahti tee,
metsas kuri Ruitlane /samal ajal lauldakse ka Abusher/
jänes tuppa tule sa
anna käppa ka. 4
C. Laulus muudetakse üksikuid sõnu ja väljendeid, tavaliselt lähtudes
kõlalisest sarnasusest ja sobivusest antud konteksti. Sageli tarvitseb
muuta vaid paar sõna või üksik täht, et saada kõlaliselt sarnast, riimuvat,
kuid uue tähendusega ja kontekstiga teistmoodi haakuvat sõna. Hea näide
selle kohta on, kuidas Veiko Märka pilab saunapeol paari sõnaga ära
Olavi Ruitlase ilusa lüürilise laulu, mille too on teinud Urmas Alenderi
"Eesti muld ja Eesti süda" viisile (originaali tekst Lydia Koidula).
Veiko Märka tehtud täiendused on seega 2. astme variant.
Olavi Ruitlane: Nüüd me istume siin kaldal
silmis jõe voolav pind
pole sõnu mida öelda
homme siin ei ole sind
Veiko Märka: … kalu. Ootan teisi maitsvaid palu.
Ruitlane: Taa-da-taa-da-tai-da… Näen et juba…
Märka: Juba kingib mulle koti uusi maitsvaid palu.
Ruitlane: Sa oled nii ebaintelligentne inimene, et ma ei saa sinuga
isegi privaatsuses juua.
Nüüd me istume siin kaldal
silmis jõe voolav pind
pole sõnu mida öelda
homme siin ei ole sind.
Märka: … mind.
Ruitlane: Näen su silmis jõe helendust
kui niisket nimetut
näed juba oled läinud…
Märka: …aga mina olen must.
Pole saunas käinud, must. 4
7.2 Suuremad muutused - looming laiemas kultuurikontekstis.
D. Teksti muudetakse põhjalikumalt või tehakse täiesti uus tekst, säilitades
meloodiale või originaali tekstile omase struktuuri ning tavaliselt
ka viiteid originaali sisule: tsitaate või tuntumaid vormeleid sellest
(vt näiteid allpool). Sel juhul käibib tekst võrdväärselt originaalloominguga,
teda loetakse või lauldakse ka avalikel esinemistel ja trükitakse ära
luulekogudes, kuid lauldakse sageli ka omavahelistel pidudel või esinemistel
kitsamas ringis. Niisuguste lauludega on eriti kuulsaks saanud Contra
(Särg 1999 A).
E. Liidetakse erinevate laulude osad, kasutades neist ühe viisi. Näiteks
nii on ühendatud katkend laulust "Emasüda" (originaali tekst L. Koidula)
rahvaliku laulu "Õllepruulija" viisi ja refrääniga.
Kas emasüdant tunned sa, hõissaa ja hõissa,
nii õrn nii kindel muutmata, hõissaa ja hõissa,
ta sinu rõõmust rõõmu näeb, hõissaa ja hõissa,
su õnnetusest osa saab,
siis juua saab, siis juua saab…2
F. Laul luuakse mitte ühe laulu, vaid mingi laulude grupi põhjal. Sel
juhul võiks seda nimetada ka uue laulu loomiseks olemasolevas stiilis
või stereotüüpide põhjal. Seda loomisviisi võib pidada samuti rahvalikuks
(vähemalt senikaua, kui ei olda professionaalsed muusikud), sest lähtutakse
kindlast traditsioonist. Rahvamuusikat uurides ei ole võimalik iga konkreetse
laulu kohta öelda, kas see on otseselt tulenenud teisest sarnasest laulust
või lihtsalt samas stiilis loodud.
Siia kuuluvad teatud kindlates stiilides, näiteks regilaulustiilis
loodud laulud. Jan Rahman on teinud mitmes erinevas stiilis laule: Võssotski,
Läti, Saksa jm 6. Tema bluusi stiilis "Mississippi" on jõudnud
Indrek Särje vahendusel Mordvasse, kus kuulsin Jack Ruetherit seda laulvat
8.
Näiteks toon läti stereotüüpide põhjal loodud laulu, mille tegi Jan
Rahman. Tekstiks on eestlase argiteadmised ja ettekujutus läti keelest,
viisiks on aga autori sõnul võetud "keskmine Raimonds Paulsi lauludest"
9.
Latvijas Hendriks Raimonds Pauls
iela maize saldejumps
Dievs sveti Latviju
Lietuvu Igauniju
Arveds Breidaks Ragnars Konds
sigarets iela Bonds
Cesis Ape Aluksne
Rigas Laima Vaikule
Oinas lammas vihmauss
pirts parts persen darba laiks
Valmiera Kurzeme
biidermeiers Latgale
Put veini Ulmanis
alus jäätis svirbulis
saspraudes kriauklieliai
bierzu udens karboneks 10
(1. salm kordub)
G. On olemas tekst, millele hiljem improviseeritakse viis. Nii oli
lugu näiteks mõnede Contra ja I. Rüütle luuletustega või O. Ruitlase
tekstiga "aga ükskord". Algselt ei olnud see mõeldud lauluna, siiski
on teda esitatud nii harilikult loetuna, mitmekesi koos retsiteerides,
2 kui ka lauldes refrääni 'alleaa, alleaa' ja tantsuga 3.
8. Algmaterjal.
Lõuna-Eesti noorte luuletajate laululooming sisaldab elemente mitmetest
kultuurikihtidest ja elusfääridest, miski inimlik pole talle võõras.
Selles mõttes on ta suures osas rahvuslik ja rahvalik. Elavat traditsiooni
iseloomustab see, et folkloor ei ole selgelt piiritletud. Folkloori
mõiste tekkis omal ajal, vaadates kõrvalt traditsiooni, millega oli
tekkinud juba distants. Mall Hiiemäe kirjutab, et rahvaluule tekkefaasis
võib tegemist olla "alles folkloori piirimaadega ning järsku, selgesti
tajutavat vahet mittefolkloori ja folkloori vahel siin ses mõttes polegi
./---/ Rahvaluule ei ole seega midagi valmisolevat" (Hiiemäe 1978, 62).
Konkreetne kasutatud materjal oleneb kõigepealt autorist, aga alateadlikult
ka grupi ja publiku eeldatatavast suhtumisest. Traditsioon, millest
lähtutakse, ja valik iseloomustab grupi liikmete teadmisi ja maitset.
Algmaterjali võib folkloristika seisukohalt jagada erineva vanusega
kihistustesse.
A. Vanem rahvalaul ehk regilaul.
Kõige enam lähtub vanemast rahvalaulust ehk regilaulust Kauksi Ülle.
Ta armastab laulda regilaule ning suudab regivärsistiilis ja -ainetel
ka luua. Üks põhjus on see, et Ülle kirjutab võru murdes - ning ei ole
olemas kirjakeelset regilaulu. Ülle on näiteks värsistanud loo "Vaeslaps
kuul" ja liitnud vaeslapselaulule "Väigu olli eis ma nää…", mida ta
ise esitab 11. Ülle regilaulustiilis looming on enamasti
tõsine, ta on regilauluga ühel lainel.
Kaika suveülikoolis juhatas Ülle sisse Võru noorte kirjanike esinemise
regilauluga, kus lõpupoole tekkis ka lühike dialoog.
Kauksi Ülle laulab: Siin om hulka laulijada, leeloks, leelo, lelo,
lelo, lelo, leelo (korratakse koos).
/---/
Kellele anna laulukõrra
kinkäle hiidä viisikerä
kellel liialt tuu lisagu
kellel paljo pangu pääle
Jan ma anna järje sulle
Jan Rahman laulab: Ma ei mõista täämbä laulda
annas sõna Ruitlaselle
Olavi Ruitlane laulab: Annan sõna Märkale-e
Veiko Märka hüüab: Ei lähe läbi!
Kauksi Ülle laulab: Võih oll hallõkõnõ!
Hai-lelu, hai-lelu, hailu-lee, võih oll hallõkõnõ!
Rahman ütleb: Põhja-Eesti luuletaja Veiko Märka esineb. 2
Naljatoonis on regilaulu vormi ja poeetikat kasutanud kõige enam Contra:
luuletus "Leebelõusta", kogu "Tarzcan" (Contra 1998 A, 25; 1998 B).
Rahvaluule vanemate kihistustega on seotud ka kaasajal kirjutatud loitsud
ja itkud, samuti naljatoonis, näiteks Francois Serpent'i "Itk toimetajale"
12 või Ruitlase "Lätlaseloits" (Ruitlane 1998, 16).
Otsese sideme puudumist naljatava vanemas stiilis loomingu ja tegeliku
vanema rahvatraditsiooni vahel näitab see, et laulud ja loitsud pole
mõeldud laulmiseks, vaid on teatud stiilitunnustega tekstid. Põhjus
on ilmselt see, et puudub vastav kuulmiskogemus ning eeskujuks on olnud
kirjalikud tekstid. Siin on erandiks Jan Rahmani "Indur hirmus" (Rahman
1997, 28), mida sageli lauldakse ("Lätsi küllä viisil") 6,
kuid mis ei ole vormilt päris regivärsiline.
Regilaulude kõrval nimetaksin eraldi allikana ka nendel põhinevat "Kalevipoega",
eriti tema kuulsaid lõpuridu (Kreutzwald 1961, 350), mis on inspireerinud
nii Contrat (1998 B) kui Ruitlast (1998, 16).
B. Uuem ehk riimiline rahvalaul.
Peaaegu kõik NAKi laulud kannavad uuema rahvalaulu jälgi, enamasti
on nad silbilis-rõhulises värsisüsteemis ja riimis. Uuemale rahvalaulule
on iseloomulik naljatoonis laulda tähtsamatest sündmustest, see on mingil
määral nagu küla- või isegi aja(loo)kroonika (näiteks ümberkülalaulud
või laulud Türgi sõjast, Tarvastu khk "Härma sõja laul"1)
(EKA 1966, 202). Noored luuletajad laulavad naljatades ajakohastest
asjadest, sealhulgas ka tõsistest ja poliitilistest. Ka eesool mainitud
Ruitlase "Kalevipoja" paroodial on uuema laulu jälgi juba selles, et
puuduvad parallelismid ja kasutatakse lõppriimi, mis pole iseloomulik
vanemale rahvalaulule ega "Kalevipojale".
Näiteks Contra uus tekst laulule "Heeringas" (Lauluraamat 1998, 432),
kus on üle võetud originaali viis ja struktuur, osa teksti ning järgitud
süzhee põhiliini.
Heeringas
See juhtus ennemuistsel aal
kui heeringas veel oli vaal
Siis kaljas kahe mastiga
läks teele õllekastiga
Seal laevas elas heeringas
kes raadio kaudu tervitas
See heeringas oli maiasmokk
tal maitses väga Saku rock
Ta pudelites sulistas
kõik õlle kurku kulistas
Siis Neptun hirmsast vihastas
sa kala oled lollakas
Et õlle kõik sa ära jõid
eelarvesse nii augu lõid
Ja sellepärast pead sa
nüüd merest ära minema
Nüüd pole meres heeringat
ma armastan Ameerikat 13
(Contra 1999, 4)
(Kõiki salme laulmisel korratakse.)
C. Kaasaegne muusika on uuritud grupis kõige rikkalikum algmaterjal
ja eriti palju on seda kasutanud Contra, näiteks tema kogud "Üüratu
üürlane" ja "Naine on mees" (Contra 1996, 1999) sisaldavad rohkesti
levilaulude põhjal tehtud tekste. Kaasaegsest muusikast on sageli lähtunud
ka Indrek Rüütle. Massimeedial põhinevatest lauludest olen lähemalt
kirjutanud oma artiklis "Contra: meedia, kirjanduse ja folkloori vahel"
kasutades mõisteid kaver ja sümbol-meloodia. Contra ise on nimetanud
oma laulude uusi versioone kaveriteks, kusjuures nii tema kui teiste
noorte luuletajate kaverid on enamasti naljakamad ja madalamas stiilis
kui originaalid (Särg 1999, 155,156). Sümbol-meloodia on tuntud viis,
millele omaaegne kontekst ja ideloogilised eesmärgid on andnud kindla
tähenduse (Arujärv 1993, 38). Viisi kasutamisel uues kontekstis tuleb
mälus kaasa ka vana kontekst ning moodustab osa laulu sõnumist. Kui
laulu on juba enne ümber tehtud, tuleb neid kontekste kaasa mitu. Näiteks
on nõukogude poplaulu "Moi adres Sovetski Sojus" ("Mu aadress on Nõukogude
Liit") muutnud juba ansambel "Vanem õde", Contra tehtud uus tekst on
poliitiliselt eriti kibe just tänu endistele tähendustele.
Mu aadress on Euroopa Liit
Et harida talumeest tohmakat
käib mööda Euroopat üks tont
kes räägib et hommikust pohmakat
vaid parandab Euroremont
Refr: On süda mul vaevas
mu süda on ärevil
te homme ei leia mind siit
Ei ela ma majas ei tänaval
mu aadress on Euroopa Liit 2x
Meil Brüssel dikteerimas valjusti
kus on meie kohtumispaik
nad ilma meid jätnud on paljustki
Rock-Summer Berliinile sai
Refr:
Pea õgivad Eestimaa sprottisid
Milano Antverpen Pariis
kuid eestlased näppigu kottisid
et leevenduks majanduskriis
Refr:
Kõik rahvad nüüd Pärnu Bacardile
et õppida tundma üksteist
et Soviet Union standardile
saaks lisada veel pluss üksteist
Refr:
Moi adres ne dom i ne ulitsa
moi adres Sovetskii Sojuz 2x*
Moi adres ne dom i ne ulitsa
moi adres Jevreiskii Sojuz 2x 13
(Contra 1999, 26)
_______
* Contra ütles, et neid 2 rida ta enam ei laula 14.
9. Esitussituatsioon.
NAKi esitussituatsioone võib üldiselt jagada esinemine, omavahaline
olemine/pidu ja muud olukorrad. Esimesel juhul oleks E. Kluseni järgi
tegemist lauluga sekundaarses funktsioonis, teisel juhtudel primaarses
funktsioonis (vt eespool p. 4).
A. Esinemine. NAKi noored luuletajad ei eralda ennast mingi luulelise
oreooliga. Pigem püüavad nad igapäevasest elust pärineva keele ja kujundisüsteemi,
aga ka kooslaulmise abil ületada lõhet endi ja kuulajate vahel, kõrge
luule ja rahvalikkuse vahel. Üldtuntud laulude kasutamine algmaterjalina
on samuti ühendav samm: rõhk pannakse ühisele teadmisele, mis teeb soovi
korral kergemaks kaasalaulmise. Samuti on hea koos laulda regilaulu,
sest sõnad saab teada eestütlejalt ja viis pole kaasa jorisemiseks liiga
raske.
Kauksi Ülle alustas oma romaani "Paat" esitlemist regilauluga, millele
kõik kuulajad kaasa laulsid. Seejärel anti lauldes regilaulu (tüübist
"Pole lauljat hulgas") esinemiskord edasi teistele, kuulajad kordasid
Ülle öeldud ridu ja refrääni lauldes (vt näidet eespool p. 8.A).
Olen korduvalt näinud, kuidas publik koos Contraga loeb ja laulab.
Kui oli Contra õhtu EPÜ-s (1999), siis esinemise vaheaegadel jõi ta
õlut ja tantsis koos kuulajatega 7. Anneli Mihkelevi kujundlik
ütlemine on sageli otsene tõde: autor võtab koos lugejaga karnevalist
aktiivselt osa, mask ees (Mihkelev 1999).
Mõnikord on raske eristada esinemist ja omavahelist pidu. Suure saali
esinemisel rohke publikuga pole see probleem. Omavaheliseks esinemiseks
võiks nimetada olukorda, kui peetakse sünnipäeva, kohal on ka mõned
sõbrad ja lauldakse kordamööda. On olnud ka esinemine ainult ühele kuulajale
("Punatähe" baaris 3) - kas see oli esinemine või omavaheline
õhtu? Lisaks oli kohal 2 baaritöötajat, 2 NAKi sõpra, kes käivad ka
omavahelistel olemistel ja 1 NAKi liige, kes sündmust filmis.
B. Täiesti omavahelisele laulmisele on väga iseloomulik see, et laulud
sulanduvad omavahelisse suhtlemisse ning sageli ei esitata neid täies
pikkuses. Laulmine on osa ühisest olemisest - kord tõuseb esiplaanile,
kord vajub ära. Sõnu võib meelde tuletada, juurde luua ja vahele hüüda
igaüks.
Ühtesid ja samu laule esitatakse sageli nii esinemissituatsioonis kui
omavahel. Siin on erinevus proosaga: proosat lihtsalt omavahel ei esitata.
Võib-olla täidab proosa funktsiooni omavaheline vestlus, kus säravad
vested ja pajatused vahelduvad dramaatilise dialoogi ja sündmustikuga.
(Veiko Märka: "See sall läheb Kirjandusmuuseumisse, sest sellega kägistan
ma Ruitlase ära! Kirjandus on vägivaldne asi!" 4).
Grupi osavõtt lauludest on erinev. Ka omavahelisel istumisel tekib
esinemine, kui keegi esitab laule, mida teised ei oska. Mõnikord ühed
laulavad, teised lobisevad või laulavad samal ajal koguni teist laulu.
Sageli tellivad grupi liikmed üksteiselt lugusid: nõutakse kõvasti seda
või teist või lihtsalt head laulu. Kui on aga tuttav laul, mis kõigile
hästi meeldib, lauldakse kõvasti kaasa. Tegelik lauluoskus on siinjuures
ebaoluline - ei takista see, kui on ununenud nii sõnad kui viis.
C. Muud situatsioonid on väga erinevad, sest laulutuju võib peale tulla
igal ajal. Kui lauldakse omavahel, aga võõrama rahva seas, siis on see
ühtaegu nii väike esinemine kui lõbu oma jaoks. Niisugune olukord oli
näiteks Kaika suveülikoolis, kui ettekannete vaheajal kiputi õues laulu
jorutama: ühed tulid seda lähemalt uudistama, teised ei pannud tähelegi
või kuulasid poole kõrvaga, kuna läheduses ka Pulga Jaan jutustas omi
lugusid. 2
Erinevates situatsioonides astub üles küll kõige sagedamini Contra,
kes liigub palju ringi. Te võite teda kohata maanteel hääletamas, seljakott
oma luuleraamatutest pungil (võtke siis peale!). Contra on valmis laulma
koos igaühega ja igaühele, temast saavad aru isegi Narva venelased.
Indrek Rüütle ütles kord talle: Sa ei peaks niipalju esinema igasugusele
lumpenile! Contra on selles mõttes rahvalaulik, et ei põlga ära ühtki
seltskonda ning mõjub inimestele vabastavalt. Paljusid haritud inimesi
takistab laulmast tunne, et nad ei tee seda küllalt hästi. Kuid Contra
kõrval tunneb igaüks end piisavalt hea lauljana, temaga koos võivad
rõõmsalt üürata nii keiser kui kerjus, president kui pätt.
10. Laulude levik.
Laulude loomisel lähtutakse tavaliselt korduvast kuulmis- (ja nägemis)muljest,
kuigi uuemate laulude puhul on kuulmismulje saadud sageli massimeediast.
Viiside levik ja edasiandmine on eranditult kuuldeline, sest ühelgi
uuritavatest kirjanikest pole muusikalist haridust, nad ei tunne noodikirja
ega kasuta seda kunagi viiside õppimisel või laulmisel.
Tekstid levivad nii kirjalikult kui suuliselt. Rohkem muudetud tekstid
ilmuvad ajakirjanduses või luulekogudes. Esinemisel loetakse ja lauldakse
sageli paberi pealt või raamatust, eelistades originaalloomingut või
põhjalikumalt muudetud tekste. Kuid sageli loetakse ja lauldakse ka
peast, eriti kui tegemist on armsa, ka omavahel palju lauldud tekstiga,
mis on hästi peas.
Omavahel olles lauldakse tavaliselt peast hästituntud laule või suupärasemat
omaloomingut. Kui midagi meelest ära läheb, jääb laul pooleli või luuletatakse
ise juurde. Sageli võetaksegi ette ainult katkend või refrään.
Kuigi esinemisel lauldakse ka paberi pealt või raamatust, ei ole tekstimuutused
sellega täiesti välistatud: 1 kuulajaga esinemisel (mis nagu eespool
öeldud, meenutas kohati omavahelist õhtut) lauldi O. Ruitlase "aga ükskord"
lõpust alguse poole 3.
Publiku ja sõprade hulgas on kõige paremini tuntud Contra looming,
talle loetakse ja lauldakse sageli kaasa 2,7. Üksikuid laule
on esitatud omavahel ka siis, kui autorit kohal pole (Contra "Yesterday",
Rahmani "Mississippi" jm).
Oma grupi laulud
11. Kirjandus ja rahvaluule.
Eelpool nimetatud nähtusi peaks antud juhul analüüsima, püüdmata vägisi
lahus hoida folkloori ja autoriloomingut - see on ühe grupi traditsioon.
Suure osa sellest moodustavad erineva päritoluga artefaktide töötlused,
äratuntav lähtumine juba olemasolevast traditsioonist, milleks on tavaliselt
kas folkloor, kirjandus või (levi)muusika. Sellele liidetakse üldtuntud
fakte igapäevaelust: poliitikast, reklaamist, meediast, iseendist jm.
Ma arvan, et niisugune kirjanduse ja rahvaluule piiril tegutsemine
tuleb kasuks mõlemale kunstiliigile. Kirjanduse toob ta rahvale lähemale,
folkloorile lisab kaasaegset elavat hõngu, hoiab rahvalaulu muutumast
ainult museaalseks objektiks.
Elavat rahvaluulet iseloomustab, et vähemalt mingil määral võib esitaja
olla selle loomises osaline. Folklooris on tavaliselt olemas laululiigid,
millega inimene on võrdne, see tähendab, et ta suudab ja soovib selles
laadis luua - kasvõi ema leelutusi oma lapsele.
Kultuur ei sünni tühjale kohale, vaid lähtub traditsioonist. Kirjandust
ja rahvaluulet iseloomustab erinev suhe traditsioonisse. Tänapäeva (modernistlik)
kirjandus püüab traditsioonist erineda, st oluliseks peetakse autori
isikupära, individuaalset stiili. Heaks kirjanikuks peetakse seda, kes
loob mingi originaalse teose, teise teose jäljendust nimetatakse plagiaadiks
või ümbertöötluseks, st mitte iseseisvaks täisväärtuslikuks kunstiteoseks.
Eriti heaks peetakse seda kirjanikku, kes loob ka uue stiili ja keele.
Rahvaluules on oluline olemasoleva traditsiooni jätkamine, hea jäljendamine.
Samal ajal hinnatakse ka isikupära ja originaalsust, kõrvalekalde suurus
traditsioonist oleneb kohaliku kultuuri omapärast ja laulikust. Uued
teosed luuakse tavaliselt juba olemasolevas stiilis. Uue stiili toomist
rahvaluulesse peetakse rahvaluule muut(u)miseks või koguni hävi(ta)miseks
- sageli just väljastpoolt vaataja jaoks.
Stiliseerimine, loomine olemasolevas stiilis iseloomustab ka postmodernismi.
Kui nüüd vaatame Tartu noorte laululoomingut nende näitajate kohaselt,
siis nende lauludel on nii kirjanduse kui rahvaluule tunnuseid. Kirjanduse
seisukohalt on tegevus originaalne ja uuenduslik, kuna nad on toonud
lorilaulude tekstid kirjandusse. See tähendab, et nad trükivad tekste
oma luuleraamatutes ja esitavad kirjandusüritustel, neid serveeritakse
kui kirjandust.
Rahvaluulele lähendab laule see, et
- lähtutakse korduvast kuulmismuljest (kuigi kuulmismulje on saadud
tavaliselt massimeediast)
- laule esitatakse mälu põhjal (vähem ümber tehtud laulude tekste),
osaliselt kirjutatud teksti põhjal (rohkem ümber tehtud või harvemini
esitatud laulude tekste)
- viisid levivad eranditult kuuldeliselt
- kasutatakse rahvalikku loomisviisi - tuntud laulude ümbertegemist
- lauludest tekib taasesitamisel erinevaid variante, sageli improviseeritakse
- looming on sageli kollektiivne (diakrooniline või sünkrooniline)
- lauldakse erinevates olukordades omavahel ja rahva seas ka väljaspool
esinemissituatsiooni
- mõned oma grupi liikmete loodud laulud levivad antud grupi piires,
kuid on kohati ka laiemalt tuntud, esinemistel lauldakse neile kaasa
- tuntumaid lugusid laulavad teised ka siis, kui autorit kohal pole
- tavaliselt esitab iga autor oma loodud (ümber tehtud) laule ise,
sealjuures on sünkreetiliselt seotud tekst, viis, looja isiksus ja
kordumatu esitusmaneer
- loojatel pole professionaalset kirjanduslikku ega muusikalist haridust
- loojad liiguvad igasugu inimeste seas, suhtlevad palju vahetult
oma lugejate/kuulajatega, esinevad tihti avalikel üritustel
- materjalina kasutatakse ühisteadvuses olevaid laule, mõisteid,
sümboleid jm, sealhulgas ka rahvalaule
- kasutatakse igapäevast keelt ja kujundeid, põlgamata roppusi
- laulus tehtud muutuste kood on saada nalja mitmest kontekstist
pärinevate erinevate elementide kõrvutamise abil
12. Rahvaluule on ühine oma kogemus.
Rein Taagepera rääkis etnofuturismi konverentsil rahva võimalikust
kosmo- või etnotulevikust (Taagepera 1999, 7). Etnotuleviku loomiseks
tuleb püüda oma keel ja kultuur viia tulevikku ja on loomulik, et see
ei saa aegade möödudes püsida täiesti muutumatuna.
Suhtumise poolest rahvalauludesse jagab John Blacking inimesed kaheks:
puristid ja kohanejad. Puristid soovivad, et folkloor püsiks muutumatuna,
kohanejad arvavad, et rahvalaul võiks ajaga kaasas käia (Blacking 1977).
Kui sotsiaalsed tingimused muutuvad, siis tegelikult ei ole võimalik
hoida täiesti muutumatuna folkloori tema primaarses funktsioonis - mida
ja kuidas inimesed omavahel laulavad. Folkloori eelduseks on, et ta
vastab oma kasutajate vaimulaadile ja sotsiaalsetele oludele. Kui olud
tugevasti muutuvad, siis muutub ka folkloor - või konserveerub ja liigub
sekundaarsesse kasutusse. Seega, kui puristid soovivad midagi muutumatuna
alal hoida, siis tuleks ka takistada rahvast ja nende elulaadi muutumast
ja arenemast või hoida ehedat folkloori selle sekundaarses funktsioonis.
Vaadeldes NAKi laule ka rahvusliku identsuse seisukohalt võiks öelda,
et rahvuslikkust ei kuulutata - see kõlaks praegu juba õõnsalt. Rahvuslikkus,
eestlaseks olemine on enesestmõistetav ning see avaldub loomingu kaudu.
Näiteks selles, millest lauldakse ja kuidas kasutatakse keele võimalusi:
kirjutatakse argikeeles, murdes või leitakse kõlaline sarnasus, mis
annab mõttele uue suuna. On öeldud, et Contra luule on keele pidu.
NAKi eestlaseks olemise viis ilmneb ka materjali valikus ja töötluses,
mis on iseloomulik siinsele kultuuriruumile. Üksikuid laule, mis on
grupi maitsega kooskõlas, lauldakse muutusteta (kusjuures grupi arvamus
ei lange siin alati kokku). Laulude kohandamise üheks peamiseks suunajaks
on vajadus muuta need tegelikult oma lauludeks. Teistsugusest
(kaugemast, vanemast vm) kultuuriruumist pärit laulud töödeldakse ümber
vastavalt oma kontekstile ja tundetoonile, muutusi ja lisandusi tehakse
vastavalt oma vaatenurgale. Laulude ümber tegemine on seega võõraste
kultuurinähtuste muutmine omaks.
Laulude muutmise koodi sõnastaksin: võõraste laulude muutmine omaks,
mille tarvis leitakse mõlema poole (kultuuri)kontekstis kesksed elemendid
ning ühendatakse vastavalt oma vaatepunktile, nii et tulemus saab naljakas.
Läbi nalja öeldakse ka tõsiseid asju. Muutmisel kasutatavad sõnad või
tsitaadid pärinevad enamasti tavateadmiste hulgast, kõige tuntumate
maisete asjade seast: telekast, propagandast, kooliprogrammist jm, kusjuures
võrdselt heaks materjaliks on nii pühad kui argised mõisted. Abstraktne,
üldine või kõrge asendatakse konkreetse, reaalse ja madalaga, millel
on sageli lähem ja selgem tähendusväli kui abstraktsioonil. Näiteks
on väga iseloomulik muutus "Eestlane olen ja eestlaseks jään" asemel
laulda naljatades "Ruitlane olen ja Ruitlaseks jään" - eestlaseks olemist
pole vaja eraldi rõhutada, sest kes jääb iseendaks, see jääb ka eestlaseks.
Muudetud laulud on naljakamad kui originaalid. Nali tekib enamasti
vastuolust originaali ja töötluse vahel, kusjuures vastandus on sünkreetiline
- see toimub nii sisu, vormi kui esituse ja konteksti tasandil. Originaali
elementidele lisanduvad kohaliku kultuuri elemendid, muudetud laulus
on korraga tajutavad korraga mõlemad kultuurid - andja ja võtja - oma
naljakas vastuolus.
Muusikas ilmneb sageli kogu kultuuri orientatsioon, kuna muusika on
inimliigi universaalsemaid ja kesksemaid nähtusi.
Eesti on olnud sajandite jooksul mitme võõra kultuuri mõjusfääris ning
siin on näha mitmeid erinevaid reaktsioonitüüpe: mitmete kultuurinähtuste
taandumist ja vaesumist, soomeugri eksootika otsimist ja rõhutamist,
Eesti erinevate piirkondade rahvakultuuri segunemist (konsolideerumist)
ja mitut liiki sünteese euroopaliku kultuuriga. Tartu noorte kirjanike
laule iseloomustab eeelkõige oma ja võõra kultuuri elementide naljakas
kõrvutamine (vt artikli alguses Nettli 8. punkt). Samasugust erinevate
kultuuride kõrvutamist võib näha ka nende kirjutatud teostes: Contra
"Tarczani" ja "Kalevipoja" ühendamine poeemis "Tarczani poeg" (Contra
1998 B), Veiko Märka proosatsükkel "Jumal, Lenin ja Emajõgi" (Märka
1998). Nali ja naer on kui vabastav lahendus, mis tekib kahe ühendamatu
ühitamisel, keemiast tuntud neutralisatsioonireaktsioon.
Ühest küljest tuleb säilitada muistset autentset rahvaluulet, kuid
teisest küljest, et rahvaluule (ja selle mõjusfääris arenev rahvuslik
ilukirjandus, kunstmuusika jm kultuur) tõepoolest püsiks elujõulisena
ja õigustaks oma nimetust, peaks tekkima ka ajakohaseid teoseid, näiteks
koos lauldavaid laule. Hea on, kui sealjuures kasutatakse ka oma vanemat
tuumikfolkloori. Folkloor on võimalik mingi ühise oma kogemusena ja
kui see esineb lauluna, tuleb talle kasuks lauldav viis ja hea tekst,
mis pakub nii üllatust kui äratundmisrõõmu - sellised me oleme! nii
ütleksin minagi!
Kirjandus.
Anttonen, Pertti 1993: Folklore, Modernity and Postmodernism:
A Theoretical Overview. Nordic Frontiers. Recent Issues in the Study
of Modern Taditional Culture in the Nordic Countries, lk 17-34. Ed.
by Pertti J. Anttonen and Reimund Kvideland. Nordic Institute of Folklore.
Turku.
Arujärv, Evi 1993: Ideoloogia, rituaal, muusika. - Teater. Muusika.
Kino 2.
Bahtin, Mihhail 1987: Francois Rabelais' looming ja keskaja
ning renessansi rahvakultuur. - Valitud töid, lk 185-205. Tallinn.
Ben Amos, Dan. Definition der Folklore im Kontext. - Jahrbuch
für Volksliederforschung. 26. Jg, lk 15-30. Berlin.
Beitl, Klaus 1985: Gegenwartsvolkskunde. Arbeitsfeld und Methoden.
- Probleme der Gegenwartsvolkskunde. Referate der Österreichischen Volkskundetagung
1983 in Mattersburg (Burgenland). Buchreihe der Österreichischen Zeitschrift
für Volkskunde. Neue serie band 6, lk 45-71. Wien.
Blacking, John 1977: Some Problems of Theory and Method in
the Study of Musical
Change. Yearbook of the IFMC, Vol. 9.
Claus, Peter J., Korom, Frank J. 1991: Folkloristics and Indian
Folklore. Regional Resources Centre for Folk Performing Arts, Mahatma
Gandhi Memorial College, India.
Contra 1996: Üüratu üürlane (lauluraamat). Mina Ise.
Contra 1998 A: Ei ole mina su raadio. Mina Ise. Urvaste.
Contra 1998 B: Tarzcan. Mina Ise.
Contra 1999: Naine on mees. Mina Ise. Urvaste 1999.
EE 1936: Eesti Entsüklopeedia VI. Tartu.
EKA 1966: Eesti kirjanduse ajalugu II köide. XIX sajandi teine
pool. Toim. E. Nirk. Tallinn.
FS 1996: Folk Song and Folk Music as the Carrier of Identity
and the Object of Cultural Exchange. Abstracts. Tallinn.
Hiiemäe 1978: Kodavere pajatused. Tallinn.
Honko, Lauri 1998: Folklooriprotsess. - Mäetagused 6. Hüperajakiri.
Tartu 1998, 56-84. http://haldjas.folklore.ee/tagused
(Vaike Sarve tõlge L. Honko artiklist Folkloreprosessi. - Sananjalka
32, 1990, lk 93-119).
Jaago, Tiiu 1999: Rahvaluule mõiste kujunemine Eestis. - Mäetagused
9.
Hüperajakiri. http://haldjas.folklore.ee/tagused
Klusen, Ernst 1986: The Group Song as Object. - German Volkskunde.
Bloomington, Indiana.
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1961: Kalevipoeg. Eesti rahva
eepos. Kogunud ja ümber töötanud Fr. R. Kreutzwald. Tallinn.
Kvideland, Reimund 1989: Folk Ballads and Folk Song. - Nordic
Folklore. Bloomington, Indiana.
Lauluraamat 1989: Lauluraamat. Koostanud Udo Uibo. Eesti Keele
Sihtasutus. Tallinn.
Levin, Isidor 1997: Extracts from a conversation with Isidor
Levin. - Copenhagen Folklore Notes 1-2/1997, lk 2-4.
Mihkelev, Anneli 1999: Lugejate Contra. - Teesid. Kirjandusmuuseumi
VIII Nüpli kevadkool. Muutuste mehhanism.
Märka, Veiko 1998: Jumal, Lenin ja Emajõgi. - NAK. Hea raamat,
lk. 31-38. Tartu Noorte Autorite Koondis.
Nettl, Bruno 1983: The Study of Ethnomusicology. Twenty-nine
Issues and Concepts. Urbana. University of Illinois Press.
NIF 1989: NIF Newsletters 2-3, 8.
Ruitlane, Olavi 1998: Inemise sisu. EK$-i Kaasaegse Kirjanduse
Keskus. Tartu.
Särg, Taive 1999: Contra: meedia, kirjanduse ja folkloori vahel.
- Vikerkaar 5-6.
Särg, Taive 2000: Naer on puhas. Erinevate elementide naljakas
segunemine uuemates lauludes. - Võro kirändüse luumine. Võro Instituut.
Taagepera, Rein 1999: Põlisrahva iseendaksjäämisest tänapäeval
ja tulevikus. - Fenno-Ugria infoleht nr. 2, lk. 7-9.
Trobadors 1985: Die Trobadors. Leben und Lieder. Sammlung Dieterich.
Band 104. Dieterich'sche Verlagsbuchhandlung. Leipzig.
Helisalvestused, videod jm allikmaterjal.
Helisalvestused tegi ja filmimise juures viibis T. Särg, filmisid E.
Sinijärv ja I. Särg.
1 Helisalvestus Aino Reimolt ERA 1998. a. ekspeditsioonil.
2 Helisalvestus Kaika suveülikoolis 1998.
3 Video esinemiselt "Punatähe" baaris 1999.
4 Helisalvestus Evar Saare sauna sisseõnnistamiselt 1999.
5 Üleskirjutus seminarilt "Lätete pääl" Järvekülas 1998. I. ja T. Särg.
6 Video Jan Rahmani laulmisest Tartu Fenno-Ugria toas 1998.
7 Video Contra esinemisest EPÜ klubis 1999.
8 Helisalvestus Saranskis ülikooli ühiselamus soome luterlaste toas
1999.
9 T. Särje vestlusest Jan Rahmaniga videosalvestusel.6
10 Teksti dikteeris Jan Rahman seminaril "Lätete pääl" Kärgulas 1999.
11 Video Kauksi Ülle laulmisest Tartu Fenno-Ugria toas 1998.
12 Video Francois Serpent'i ja Kauksi Ülle õhtust "Legend"-galeriis
1998.
13 Video Kauksi Ülle sünnipäevalt 1998.
14 T. Särje vestlusest Contraga 5. juulil 1999.
15 T. Särje vestlusest NAKi esimehe Urmas Vadiga 8. juulil 1999.
