Eestil puudub soome-ugri poliitika

Andres Heinapuu

Seisukoht

16. augustil algab Budapestis II soome-ugri rahvaste maailmakongress, millest võtavad osa kõigi soome-ugri rahvaste esindajad, eestlased nende hulgas. 1992. aasta Sõktõvkari kongressi järel puhkes sisepoliitiline pisiskandaal, peapõhjuseks rahvusliku konsensuse puudumine suhtumises soome-ugri koostöösse, eriti idapoolsete hõimurahvastega.

Isegi skandaal ei aidanud kujundada ühtset poliitilist seisukohta, kuidas ja mil määral peaks Eesti abistama Venemaa soomeugrilasi.

Budapesti kongressilegi on teised riigid poliitilisel tasandil enam tähelepanu pööranud kui meie. Soome põhieesmärk on eelkõige mitte halvendada oma suhteid Venemaaga. Teiseks püüavad nad jätkata kultuurilist koostööd hoolimata poliitilise kliima muutumisest Venemaal, kui see ei halvenda riikidevahelisi suhteid.

Ungarlased on veidi keerulisemas olukorras. Eelmise valitsuse ajal antud lubadus sunnib uut valitsust korraldama talle suhteliselt ebamugavat kongressi (presidendi suhtumine erineb valitsuse omast tunduvalt). Taas on taustaks Ungari väga head suhted Venemaaga, millest püütakse maksimaalset majanduslikku kasu saada. Seetõttu oli ka kongressil algselt plaanis arutada muu hulgas majandussuhteid ning sestap näevad ungarlased hea meelega kongressil rahvaste delegatsioonide kõrval ka administratsioonide esindajaid. Soome ja Ungari huvid, nagu ka hirmud, on täiesti mõistetavad nende riikide välispoliitika üldises kontekstis.

Venemaa loodab Budapestis näidata oma hoolitsust soome-ugri vähemuste eest. Koonerdamata saadetakse kongressile kõrgetasemelisi külalisi, igale delegatsioonile lisandub paarikümneliikmeline folkloorirühm, kuigi rahvakunstiõhtul on igale rahvale esinemisaega antud ainult kümme minutit. Kui arvestada, et iga inimese pealt, kes ei kuulu kümne- kuni kahekümneliikmelisse rahvusdelegatsiooni, tuleb tasuda ülalpidamiskulusid 900 US dollarit, tuleb Venemaa investeeringut kongressi lugeda mitmetes miljardites rublades.

Kuid mis on Eesti huvi? Mingit loogiliselt seletatavat poliitilist positsiooni pole Eestil soome-ugri küsimustes siiamaani. Ilmselt sellepärast oli välisministeerium ainus institutsioon, kes ei saatnud kongressi Eesti-poolsesse korraldustoimkonda oma esindajat. Ka ei suuda välisministeerium (erinevalt Soome välisministeeriumist) leida raha ühegi oma töötaja komandeerimiseks kongressile. Halenaljakas asekantslerite (ja veel madalamal) tasemel ping-pong rahataotlusega Budapesti sõiduks ei mõjunud Eesti autoriteedile Ungaris sugugi hästi, sest meie osavõtumaks laekub sinna viimasena, kuu aega tähtajast hiljem.

Eesti peataoleku väljendused korraldustasandil jätavad Eesti riigist kummalise mulje, kuid see pole peamine. Olulisem on, et Eesti jätab oma välispoliitikas, aga samuti maine seisukohast ja majanduslikultki kasutamata oma erilise asendi soome-ugri rahvaste hulgas. Meil on praegu veel soome-ugri riigirahvastest kõige tihedamad sidemed idapoolsete hõimlastega ning oleme parimad nende olukorra tundjad. Meie koostöö on idapoolsete hõimurahvastega olnud paremal järjel kui soomlastel ja ungarlastel. See töö on aga jäänud entusiasmi tasemele ega ole leidnud nii kõrget (riiklikku) väärtustamist ja finantseerimist kui Soomes või Ungaris. Olukorra jätkudes võime kergesti oma eristaatuse ida- ja läänepoolsete soomeugrilaste vahendajana kaotada. Meie oskuslikust toetamisest on idapoolseil soomeugrilastel kindlasti kasu, nagu ka Eesti riigil, kes saaks luua mulje enesest kui vähemuskultuuride toetajast, mis oleks igal juhul positiivne.

Andres Heinapuu on kongressi Eesti-poolse korraldustoimkonna esimees