Fenno-Ugria Infoleht 2003/2

Möödunud aastal mari kangelase päeval toimus maride kuues erakorraline rahvuskongress, millel nad esimest korda protesteerisid võimude vastu, sest nood ei arvesta oma toimetamistes Marimaa põlisrahvaga. Täpselt aasta hiljem oli Fenno-Ugria külaliseks mari kangelase päeva puhul üks sündmuste keskmes seisnud mehi – Mari Liidu tollane esimees Valeri Motšajev.

Vahetult enne Eestisse saabumist oli ta loobunud Mari Liidu esimehe kohast, hoolimat sellest, et 2002. aasta lõpus oli ta Marimaa poliitikute populaarsustabelis viies. Tallinnas esines ta ettekandega Matkamajas, millest avaldame Sven-Erik Soosaare helilinditõlke veidi lühendatud kujul.

2001. aastast alates juhib Mari Eli Vabariiki uus president Leonid Markelov. Ta on 39-aastane, põline moskvalane, hariduselt jurist, lõpetanud Sõjanduse Instituudi, teeninud sõjaväes Joškar-Ola garnisonis. 1993. aastal otsustas ta hakata poliitikuks. Arvates, et head šansid on Vladimir Zhirinovski Liberaaldemokraatlikul Parteil (LDP), tegi ta panuse sellele, paigutades sinna rahagi. Nii valitigi ta LDP nimekirjas 1995. a Venemaa Riigiduumasse. Järgmisel aastal otsustas ta kandideerida Mari Eli presidendiks.

Tollal kehtisid kandidaatidele piirangud. Markelov ei vastanud kahele Marimaa põhiseaduse nõudmisele, ta oli noorem kui 35 aastat ega osanud mari keelt. Kuid, olles hariduselt jurist, kaebas ta Marimaa põhiseaduse kohtusse ja võitis, sest Venemaa Föderatsioonis on föderaalseadused ülemad. Mari avalikkus ei teinud katsetki seda küsimust päevakorda tõsta. Siiski jäi Markelov valimiste teises voorus Vladimir Kislitsõnile alla. Neli aastat töötas ta Riigiduumas ja 2000. aastal sai revanši – valiti presidendiks.

Mari avalikkus võttis ta presidenditoolile istumise vastu ärevusega: kardeti, et LDP-lane hakkab ajama maride huvide vastast poliitikat.

Uue haridusministri (Marina Švetsova, üle hulga aja esimene venelasest haridusminister Marimaal – toim märkus) esimesel pressikonverentsil küsis valitsusmeelne ajakirjanik, kas veel kaua sunnitakse koolides õpilasi mari keelt õppima. Minister vastas, et mari keele õpetus peab olema vabatahtlik. Mari intelligents reageeris sellele valuliselt. Minister sai aru, et ta on ületanud teatud piiri ning asus koos mari intelligentsiga lahendust otsima. Formaalne lahendus leiti Venemaa Haridusministeeriumis välja töötatud uue õppeplaani abil, mille rahvuslik-regionaalne komponent lubab rahvusvabariikides riigikeele staatusega põlisrahvaste keeli õpetada koolis riigikeelena vastava rahva kompaktse asustusega aladel. Maride lapsed võivad mari keelt õppida emakeelena, kuid riigikeelena saab seda õpetada, kui kohalikud (rajoonitasandi) haridusülemused sellega nõus on. Marimaa seadustega jäi küsimus reguleerimata.

Teine rünnak toimus samuti 2001. aastal, kui uus vabariigi prokurör, rahvuselt tšuvašš, esitas parlamenti uue keeleseaduse eelnõu. Tema meelest ei vastanud senine seadus Venemaa seadustele. Mari intelligents oli väga mures: niigi olid mari keele õigused jäänud vaid paberile, nüüd taheti neidki kärpida. Parlamendis moodustati komisjon, mis uuris kaua föderaalseadusi ja valmistas ette uue variandi, mis isegi tugevdas mari keele õigusi. Siis sekkus president, eelnõu võeti tagasi ning kehtima jäi senine seadus veidi muudetud kujul.
Nii suudeti vastu panna kahele rünnakule maride huvide vastu.

Järgmine konflikt presidendiga puhkes, kui ta sai aru, et rahvuslik liikumine võib vastu seista tema poliitikale, mitte Venemaa provintsi kombe kohaselt “valvel seista ja au anda”. Seepeale tegi ta katse lõhestada mari rahvuslikku liikumist.
Et Kõigi Maride Nõukogu esimees Viktor Nikolajev kaitses maride õigusi avalikult ajakirjanduses, korraldati ta vallandamine Mari Rahvusteatri direktori ametikohalt. Talle tehti ettepanek lahkuda, kuid ta ei nõustunud. Seepeale tegid võimud väga jultunud käigu.

Mari Rahvusteater, 80-aastase ajalooga kõige tuntum Venemaa soome-ugri teater likvideeriti reorganiseerimise ettekäändel. Väidetavalt eelarveraha säästmiseks ühendati Rahvusteater ja Noorsooteater. Mõlema teatri töötajad vallandati ja võeti siis tööle uude moodustatud teatrisse, kõik peale Rahvusteatri direktori. See oli väga küüniline samm, kus võimud ei arvestanud ei ajaloo ega traditsioonidega. V. Nikolajev jäi töötuks ning läks poliitikasse, teatades, et kandideerib Venemaa Riigiduumasse ühemandaadilises ringkonnas ja võimalik, et 2004. aasta detsembris ka presidendiks.

Need kolm rünnakut viisid selleni, et 2002. aasta 5. veebruari Mari Ušemi (Mari Liidu) pleenumil kritiseeriti teravalt presidendi poliitikat. 20. veebruaril toimus pretsedenditu miiting mari rahva huvide kaitseks, millest Siseministeeriumi andmeil võttis osa umbes 500 inimest. (Ainus soomeugrilaste rahvuslikel motiividel toimunud tänavameelavaldus perestroikajärgsel Venemaal. – toim märkus) Miitingulised suundusid Rahvusteatri juurde, kus õhtul toimus etendus. Nikolajev oli pisarateni liigutatud inimeste toetusest ja avaldas kahetsust, et teatrit ei suudetud kaitsta.

Miitingul kuulutati välja, et 26. aprillil kutsutakse kokku kuues erakorraline mari rahva kongress. Esmakordselt ei olnud kongressil valitsuse toetust ning üritusele kaasa aidanud asutused (teiste hulgas Marimaa pealinna Joškar-Ola linnavalitsus – toim märkus) sattusid valitsuse surve alla. Vahetult enne kongressi peksti Nikolajev oma koduõues läbi. Seepeale esines Mari Ušem avaldusega, kus teatati, et Nikolajevi peksmine on katse avaldada survet Kongressi korraldajatele.

Kongress toimus hoolimata sellest, et võimud võtsid ette kaks käiku, et seda takistada. Need käigud ei ole iseloomulikud mitte ainult meie vabariigile, vaid kogu Venemaale.

Ootamatult ilmusid aprilli alguses riiklikes ajalehtedes teated, et on loodud kaks uut organisatsiooni: Mari Rahvuslik Kongress ja Tuanvel (mäemaride ühiskondlik organisatsioon, tõlkes ‘kodukotus’). Mõlemad organisatsioonid olid juba registreeritud. Uute organisatsioonide juhid hakkasid kohe kritiseerima Kõigi Maride Nõukogu ja selle esimeest ning Mari Ušemi. Õnneks rahvas, eriti haritlaskond, ei uskunud neid.

Nädal enne Kongressi korraldati Joškar-Olas mari kultuurikeskuste seminar, kuhu presidendi administratsioon kutsus 2000. aasta Mari Kongressi delegaate kogu Venemaalt. Eesmärgiks oli nurjata Mari Kongress, keelitada saadikuid 26. aprilli kokkutulekut ära jätma ning arutama kõiki probleeme kohe sealsamas. Külalistele oli korraldatud luksuslik vastuvõtt. Kuid Mari Kongressi see ei seganud: kuigi väljastpoolt vabariiki saabus oodatust vähem delegaate, oli diasporaa siiski esindatud. Vabariigist julges kohale tulla nii palju delegaate, et 700 kohaga saal oli peaaegu täis.

Kongress viidi läbi kõrgel tasemel. Nikolajevi ettekanne oli sisutihe, käsitledes mari rahva ajalugu ja eriti Venemaaga liitmist. Võeti vastu 6-punktiline deklaratsioon. President Markelovi seisukohti ja tema poliitikat hinnati kui marivastast ja rahvavastast. Talle tehti ettepanek vabatahtlikult ametist lahkuda. Istungjärk andis Kõigi Maride Nõukogule õiguse alustada vajaduse korral menetlust presidendi kohtulikule vastutusele võtmiseks. Seda õigust seni kasutatud ei ole. Täpselt aasta tagasi toimunud kongress äratas suurt huvi ja leidis laialdast vastukaja, samuti oli tunda inimeste toetust ja rahvustunde tõusu. See oli meie poliitilise töö kõrghetk.

Peale kongressi muutsime veidi taktikat. Kõigi Maride Nõukogu ja V. Nikolajev keskendusid puhtalt poliitilisele tööle. Mari Ušem, kõige suurem maride organisatsioon, depolitiseerus ja hakkas tegelema kultuuritööga. Tema peaülesanneteks on mari keele säilitamine, kultuuri arendamine ja mari omausu toetamine. Poliitiliste küsimustega tegeleb Kõigi Maride Nõukogu, poliitikud parteide kaudu või iseseisvalt.

Kahjuks pole kõik mari ühiskonnategelased sellega nõustunud. Kõigi Maride Nõukogu struktuur ei ole veel piisavalt välja arenenud. Erinevalt Mari Ušemist ei ole tal kõigis regioonides esindusi. Kohtadel on poliitilisteks liidriteks sageli Mari Ušemi liikmed. Kuid Venemaa poliitikas toimub struktuurimuutus: edaspidi saab valimistel kandideerida vaid ülevenemaalistes parteinimekirjades. Poliitikaga tuleb hakata tegelema professionaalselt.

Järgmiseks katsumuseks sai Marimaa Venemaaga ühendamise aastapäev. 450 aastat tagasi 1552. aastal langes Kaasani khaaniriik ja Marimaa liideti ametlikult Venemaaga. Mäemarid nõustusid sellega, sest nad olid juba varem Venemaa mõju all ja nägid, et võimsamaga on parem liituda. Niidumarid aga ei andnud alla ja veel 30 aastat pärast Kaasani khaaniriigi langemist käisid nn tšeremissi sõjad. Lõpuks allutati meid tule ja mõõgaga.

Probleem tekkis, kui president Markelov andis välja määruse Marimaa Venemaaga liitmise 450. aastapäeva tähistamise kohta. Seepeale andis vastava määruse ka Venemaa president Vladimir Putin, mis kinnitas Markelovi ukaasi ja eraldas vahendid “vabatahtliku ühinemise” aastapäeva pidustusteks.

Mari liikumistel tekkis selle kampaania valguses küsimus, kuidas käituda, sest juba mari rahva kuuendal kongressil öeldi, et esivanemate kontidel me pidutsema ei hakka. Küsimust arutati Mari Ušemi ja Kõigi Maride Nõukogu ühisel pleenumil, kus pakuti välja mitu varianti, 13 sammu 450. aastapäeva puhuks.

Otsustasime, et kuna mari rahvas oma ajalugu eriti hästi ei tunne, tuleb sellest rääkida, nii tehti ajalehtede eriväljaanded (mida pidi trükkima väljapool Marimaad, opositsioonilisi väljaandeid ei saa trükkida ei Marimaal ega naabervabariikides, sest kõik trükikojad on riiklikud, st alluvad vabariikide ülemustele – toim märkus). Lisaks sõitis maride esindus Kaasanisse, kus võeti osa Kaasani langemise mälestuseks toimunud tatarlaste miitingust. Viidi läbi aktsioon “Puhas kalmistu” ja mitu sarnast aktsiooni. Tehti ka ettepanenek korraldada tänavameeleavaldus, kuid seda ma ei toetanud. Veensin ka teisi loobuma, sest samal päeval toimus pidulik üritus koos külalistega Moskvast ja miiting võinuks tekitada tarbetut poliitilist vastasseisu. Las nad teevad oma üritusi, meie neid ei sega, meie tegeleme oma asjadega.

Paar päeva hiljem korraldasime mälestuspäeva Joškar-Ola pargis, kuhu kogunes u 50 inimest, samalaadseid üritusi soovitasime korraldada ka rajoonides.
Suutsime riigi masinavärgile vastu astuda ja selle peatada. Me ei tegutsenud valjuhäälselt, kuid ettevõtmisel oli edu. Sellised olid tähtsamad sündmused poliitilises elus 2001. ja 2002. aastal.

Milline on mari rahvusliku liikumise olukord praegu? Kuivõrd organiseeritud me oleme? Ühiskondlikke organisatsioone on paberil u. 20, kuid reaalselt tegutseb neist üheksa. Organisatsioonid on väikesed, kõige suurem on Mari Ušem, kus viimastel andmetel on 1247 liiget. (Võrdluseks: Mari Eli Vabariigi suurimas parteis, Komparteis, on u. 1200 liiget ja neil on suur toetus, valimistel võivad nad koguda 35 % häältest.) Meie nii suurt toetust loota ei saa, pealegi pole Mari Ušem poliitiline partei.
Mari Ušemis on ka üliõpilasosakond, kus on u 200 liiget ja lisaks eraldi noorteorganisatsioon U Vij, kus on praktiliselt samad näod. On näha, et noortel on suur tahtmine midagi ära teha, ja meile, keskealistele inimestele, meeldib, et meil on järelkasvu. Varem, nõukogude ajal, ei olnud mari noortel ühiskondlik-poliitilises plaanis sellist rahvuslikku meelt. Eespool nimetatud kaks võltsorganisatsiooni pole aasta jooksul midagi teinud ja on jäänud vaid paberile.

Üht on Markelov siiski teinud, ta on hakanud finantseerima kõiki mari väljaandeid, mis varem on raha küsinud (ühtlasi allutades kõik Marimaal ilmuvad marikeelsed väljaanded oma kontrollile – toim märkus). Nad saavad eelarvest raha ega nurise enam, kuid tiraazhid on siiski väikesed, kõige populaarsema päevalehe Mari El trükiarv on 9 000-10 000, heal juhul 12 000, noortelehel Kugarnja 3 000, lastelehel Jamde-Lij u 1000. Seda on väga vähe.

President asutas veel ühe venekeelse ajalehe, mis on suunatud noortele. Lisaks asutas ta raadiojaama, praegu on seal eetris rohkem laulud ja muusika, kuid on tunda, et tööd tehakse tuleviku nimel, et võita publikut.

Kõige tugevam on ta panus televisiooni. Marimaal on vaid üks telekanal ja see on riiklik. Viimasel ajal on televisioon muutunud raadiost populaarsemaks. Marikeelsete saadete osakaalu aga vähendati. Praegu on marikeelseid saateid vaid 40% omatoodangust, 5-6% vähem kui varem. Raadios on jäänud marikeelsete saadete maht samaks. Televisioonist on ühiskondlik-poliitilise sisuga saated praktiliselt kadunud. Pool marikeelsest saatekavast on täidetud tellitud muusikaga, tervituste ja õnnitlustega. Soovikontsert soovikontserdi järel. Tahaks kuulda midagi elust, aga ei kuule midagi.

Kas on ka midagi positiivset? On. Pärast kongressi tahtsime teada, kuidas reageerib sellele Moskva. Mitteametlikke kanaleid pidi saime teada, et Putinit informeeriti kiiresti meie kongressist ja ta ei olnud rahul, et Vabariigi president ei suuda kokku leppida ühiskonnaga. Sellele reageeris presidendi esindaja Volgaäärses föderaalringkonnas Sergei Kirijenko, tehes vabariiki mitu visiiti. Üks külaelanik julges talle kaevata, et Marimaa venekeelses ajalehes on palju marivastaseid artikleid.

Asjade käik näitas, et Kirijenko tegi visiidi just kerkinud rahvusküsimuste, mitte majanduslike probleemide tõttu. Meid rõõmustas, et lõpuks on ka keskvõim meie probleemidele tähelepanu hakanud pöörama. Kahjuks filtreeris Vene võim probleeme ning Motšajevi välja käidud probleemidele vastas Kirijenko, et jätame poliitilised probleemid kõrvale.

Visiidist oli siiski kasu, sest 2003. a eelarves on rahvustevaheliste suhete arendamise finantseerimist suurendatud kolm korda, u 4 miljoni rubla võrra. Kultuuri ja rahvustevaheliste suhete ministril, mäemaril Mihhail Vasjutinil, kes on hea kultuurimänedzher, õnnestus veenda valitsust, et rahvuspoliitika kontseptsiooni täideviimist hakaku juhtima ühiskondlikud organisatsioonid. Mari Ušemi esitatud projektidest lülitati seitseteist 2003. a programmi, nii et ta korraldab koos teiste ühiskondlike ja riiklike organisatsioonidega üritusi, mida finantseeritakse riigieelarvest. Leian, et see on targasti tehtud ja on ka märk rahva ja valitsuse lähenemisest. Jääb mulje, et Markelov hakkab aru saama, et rahvusprobleeme ei saa lahendada nii, nagu varem üritati. Tundub, et ka Venemaa juhib regioonide liidreid selles suunas.

Suvel toimus ka Eesti, Soome ja Ungari saadikute visiit Marimaale. Ootasime, et saame kutsed nendega kohtumisele, kuid meie nimed tõmmati nimekirjast maha ja kui üks saadikuist küsis, kas siin ka ühiskondlike organisatsioonide esindajaid on, tõusid kohe käed ning nimetati presidendi poolt loodud võltsorganisatsioone.

Väike Eesti nüanss. Palju aastaid õpib mari tudengeid Eestis, ent neist pole suurt midagi kuulda. Hakkasin asja vastu huvi tundma ja mulle öeldi u 10 nime, kes peale Eesti õpingute lõppu on asunud tööle Marimaale. Mulle tundus, et seda on vähe, ma ei tea küll, palju inimesi täpselt on Eestis õppinud, aga ilmselt aastate jooksul vähemalt 60-70. Enamik nimesid olid mulle tundmatud, kuid kaks inimest, Erik Juzõkain ja Olga Tjugajeva (Vedenkina) töötavad kultuuriministeeriumis ja just rahvussuhete osakonnas. Nemad ongi sisuliselt kogu osakond. Varem oli seal 5-6 inimest, aga nemad saavad kahekesi selle tööga hakkama. Kui kakski kümnest annavad sellise panuse, siis tahaksin tänada Eesti valitsust, et nad võimaldavad andekatel inimestel õppida. Neil kahel on juba teistlaadi, euroopalik mõtlemine. Loodame, et tuleb tagasi rohkem spetsialiste. Võib-olla peaks esimese valiku kandidaatide seast tegema juba Marimaal.

Pärast ettekannet esitasid kuulajad Valeri Motšajevile küsimusi. Järgneb valik vastustest.

Enn Eesmaa: Kas mari keelt soovitakse õppida?

See on suur probleem. Kui mari ühiskond hakkas kaitsma mari keelt, ei toetanud meid lapsevanemad. Ametnikud heidavad seda meile ette. Sage on nihilistlik suhtumine: milleks mari keel, piisab vene keelest, või siis: õppigu laps parem inglise keelt.

Andres Herkel: Milline on presidendi populaarsuse dünaamika ja millal on järgmised presidendivalimised?

Sõltumatut küsitlust on raske läbi viia. MarNII (Mari valitsusele alluv teadusinstituut – toim märkus) andmetel Markelovi reiting tõuseb. Põhjuseks on see, et eelmise presidendi Kislitsõni ajal viivitati palkade ja pensionite maksmisega ja riik oli rahvale võlgu, nüüd makstakse kõik õigeaegselt. Kuid rahvas ei tea, et see on hoopis keskvõimu teene. Lastetoetusi maksis varem vabariik, nüüd aga Venemaa keskvalitsus.

Järgmised valimised on 2004. a detsembris. Kuid hiljuti vastu võetud seaduse järgi valitakse kohalikku parlamenti iga viie aasta järel. On tehtud algatus, et ka presidenti võiks valida 5 aasta järel, nii et presidendi ja parlamendi ametiaeg kattuks. Praegu on presidendi ametiaeg 4 aastat. Kui eelnõu vastu võetaks, toimuksid neljad valimised korraga: presidendi, parlamendi, rajoonijuhtide ja külanõukogude valimised. See lubaks presidendil ressursse kokku hoida. Praegu peab ta ressursse jagama eri valimiste peale.

Prognoos on, et kui Kreml valimissüsteemi ei muuda või mõnda muud kardinaalset muudatust ei juhtu, valitakse president 2004. a detsembris tagasi. Tema peamine vastane on praegu Volzhski linnapea, kes on Paremjõudude Liidust. Kolmandal kohal on Viktor Nikolajev Mari Ušemist. Markelovi konkurente mustatakse ajalehes.

On olnud selliseid katsed, kuid meil on vähe raha. Iga sellise katse surub valitsus maha. Meil oli võimalus luua raadiojaam 2001. a. Litsentsiks oli vaja 300 000 rubla (u 150 000 krooni). Me küsisime seda raha mari poliitikult, kes tahab presidendiks kandideerida, kuid ta ei suutnud seda leida ja me ei saanud litsentsi.
Mari intelligents ei ole üksmeelne. Kongressi ajal konsolideeruti, kuid hiljem hakati jälle vaidlema, kes peaks presidendiks kandideerima. Probleem on selles, et kõik on esimese põlve intelligendid, külast pärit. Ametnikel on lihtrahvale suurem mõju kui intelligentsil. Mari intelligents on ka küllalt arg ega julge ametliku liiniga vastuollu minna.

Andres Heinapuu: Milline oli välismaiste reaktsioonide, nt Helsingin Sanomate artikli mõju Marimaal?

Tahaksin tänada 22 Riigikogu liiget, kes saatsid Markelovile kirja ettepanekuga teha koostööd mari rahva kongressiga. Helsingin Sanomate artiklit kasutas Markelov ära meie mustamiseks, sest ajakirjanik oli artiklis mõned vead teinud.

Jaak Prozes: Kui võrrelda mari rahvuslikku liikumist tatarlaste ja tšuvaššide omaga, siis millised on kokkupuutepunktid?

Isikliku info põhjal: tšuvašid tulid meie kongressile ja kiitsid, et sellise üritusega hakkama saime. Tšuvaššias see võimalik ei oleks, kuna president (tšuvašš Nikolai Fjodorov – toim märkus) ei luba. Ühiskondlikud liikumised on seal valitsuse kontrolli all. Tatarlastel on kahel tasemel töö – ametlik ja ühiskondlik. Ametlik võim distantseerub radikaalsetest rahvusliikumistest. Venekeelne rahvastik toetab seetõttu Tatarstani presidenti (tatarlast Mintimer Šaimijevit – toim märkus). President on loonud vabariigis tugeva majanduse ja on praegu isegi keskvalitsuse eelarvedoonoriks. (Tatarlased moodustavad Tatarstani elanikkonnast alla poole [1989], tšuvašid Tšuvaššia omast ligi 70% – toim märkus.)

Kõigi Maride Nõukogu (Всемарийский Совет, Мер Канаш ‘suur nõukogu’) – mari rahva kongressil valitud täidesaatev nõukogu

Mari rahva kongress (Марий калык погын) – maailma kõigi maride esinduskogu (u pooled maridest elavad väljaspool Mari Eli Vabariiki), delegaadid esindavad proportsionaalselt kõiki maride asualasid. Esimene mari rahva kongress toimus 1917 Birskis, teine Kaasanis 1918, kolmas 1992 Joškar-Olas. Järgmised Joškar-Olas 1996 ja 2000.

Mari Ušem – 1917 loodud, 1990 taastatud maride keskorganisatsioon (“demokraatlik ühiskondlik ühendus”), ühendab Venemaal elavaid marisid.

U Vii (‘uus jõud’) – 1990. a aprillis taastatud mari noorteorganisatsioon

Infolehes varem ilmunud: V mari rahva kongressi ülevaade (2000, nr 4); Silmus Marimaa presidendi kaela ümber (2000, nr 6, mõlemad ka võrgus: http://www.suri.ee/il/, vt ka sisuregistrist: http://www.suri.ee/il/mari.html)