Soomeugrilaste hääled Tartus
Eha Viluoja
Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas peeti 29. ja 30. märtsil noorte etnoloogide konverents “Etnoloogia hääled 2”. Enamik neljateistkümnest ettekandest oli pühendatud meie keelesugulastele, kuus esinejat olid Tartu Ülikoolis õppivad idapoolsed soomeugrilased.
Konverentsi märksõnad võiksid olla identiteet, mälu, elulaad (ja selle muutumine), usund ja kombestik.
Pille Runnel käsitles enese nähtavaks tegemist interneti kodulehekülje vahendusel, Liina Paadik rollimänge, Monika Vestman muutusi maaühiskonnas Võrumaa näitel, Ene Kõresaar nõukogude perioodi kajastumist (või kajastumata jäämist) elulugudes ja Agnes Aljas mälestusi, jõudes järeldusele, et huvitav oleks uurida, mida inimesed soovivad mäletada ja miks.
Art Leete ettekanne oli põhjarahvaste (eeskätt obiugrilaste) isiksusekäsitlusest ja kohalike etnoloogide osast selle uurimisel ja interpreteerimisel.
Indrek Jääts vaatles komi rahvusluse ja õigeusu suhteid. Komid ristiusustati 14. sajandil Permi Stefani poolt, kes kasutas misjonitöös komi keelt ning lõi komi tähestiku ja kirja. Erinevalt vägivaldselt ristitud maridest ja udmurtidest, kes jäid sisuliselt paganaiks, said komidest tõelised õigeusklikud. Komi rahvuslikult meelestatud haritlased seisid küsimuse ees, kas integreerida õigeusk ja Permi Stefan rahvuslikku narratiivi või rajada komi identiteet paganlusele. Maris Müürsepp rääkis linnakomide mentaliteedist, toetudes Tartu Ülikoolis õppivate komi üliõpilaste seas tehtud küsitlusele. Selgus, et linnana tajuvad komid üksnes Sõktõvkari, muud linnad seostuvad vangilaagrite ja naftatööstusega. Komi magistrant Kirill Istomin oli uurinud arhiivimaterjale, selgitamaks kuivõrd põhjapõdrakasvatajate rändeteede muutmine Bolšezemelskaja tundras seoses kolhooside moodustamisega 20. sajandi alguses mõjutas põhjapõdrakasvatust. Kuigi põtrade arv vähenes, pole selge, kas ja milline osa sellest langes rändeteede muutmisele, milline tundra saastamisele. Esineja järeldus oli, et seoses rändeteede muutmisega ei ole tõestatud negatiivset majandustulemust ja et põdrakasvatajatel on suurem vabadus rändeteede valikul, kui seni arvati.
Anastassia Horoševa kirjeldas surnud esivanemate mälestuspäeva štšemik, mis on permikomidel tänaseni au sees. Ettekandja lähtus oma perekonna ja koduküla traditsioonist, tuues võrdlusi ka teistelt Permikomi aladelt.
Udmurdi tudengitelt oli neli ettekannet. Olga Zaitseva käsitles sünniga seotud kombeid, viidates Kuzebai Gerdi uurimusele, ja vastsündinuga seotud tavasid udmurtidel. Jelena Rjabina peatus lõunaudmurtide kombel jõr-põd sjoton (pea ja jalgade andmine), mis võib toimuda hilissügisest kuni 19. jaanuarini. Riituse käigus tuuakse ohver surnud vanemale: pojalt isale hobune, tütrelt emale lehm. Oma ettekandes “Išan ehk ebatavalised nähtused” tutvustas Jelena Vlassova udmurdi uskumusi, kombeid, memoraate ja muistendeid Goznja külast. Inga Ignatjeva teema oli udmurtide etnilised stereotüübid (s.t. tüüpilised iseloomujooned, mida teiste rahvuste esindajad omistavad udmurtidele) ja autostereotüübid (rahvuse ettekujutused iseendast). Uurimuses oli kasutatud Ameerika teadlase D. Pibodi psühhosemantilist metoodikat A. Šmeljovi kohanduses: katseisikud pidid 32 omadussõnapaari abil kirjeldama ühelt poolt iseennast kui oma rahvuse esindajat ning teiselt poolt tüüpilist antud rahvuse esindajat.
Pärast konverentsi sai Eesti Kirjandusmuuseumi saalis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi filmiõhtul vaadata Anzori Barkalaja ja Veiko Taluste lühifilmi “Pimi jõe handid: uus põlvkond?” Kommentaariks ütles Barkalaja, et nende eesmärk oli näidata hantide toibumist looduse meeletu saastamise šokist ja uue alalhoiustrateegia teket antud tingimustes. Ometi oli masendav näha, kuidas handid värskelt reostatud kodujõe naftalaigust kala välja tõstsid.