SAAMI LAULUTRADITSIOON
TÄNAPÄEVAL
Helen Kõmmus
Oma ettekandes tutvustan 1998. ja 1999. aastal Soome Lapimaal tehtud
välitööde materjale ja analüüsitulemusi. Informantideks olid põhja-
ja koltasaamid. Töö eesmärgiks on olnud talletada Soome saamide traditsioonilise
muusikakultuuri hetkeseisu.
Põhjala põlisrahvas saamid on üks maailma uurituim rahvas. Nende eksootilisuse
ja geograafiliselt suhteliselt kerge ligipääsetavuse tõttu on nad läbi
aegade olnud rahvusvaheliselt populaarseks uurimisobjektiks. Saamide
uurimist on keerustanud aga asjaolu, et ei eksisteeri ühtset saami keelt
ega kultuuri. Erinevate uurijate seisukohtadest lähtuvalt jaotatakse
see soome-ugri rahvas üheksaks-kümneks hõimuks, kelle asuala ehk Saamimaa
jääb nii Norra, Rootsi, Soome kui ka Venemaa peamiselt põhjapool põhjapolaarjoont
asuvale territooriumile, Koola poolsaare idaservast Skandinaavia keskosani.
Norras elab u 40 000, Rootsis u 10 000, Soomes u 5 000 ja Venemaal
u 2 000 saami. Saamide rahvaarvu on hinnatud ka mitmeid kordi suuremaks.
Erinevused tulenevad peamiselt erinevatest saamluse määratlemise kriteeriumidest,
kas aluseks võetakse emakeeleoskus või päritolu. Soomes elab kolm saami
hõimu: põhjasaamid (u 4 000), inarisaamid (u 400) ja koltasaamid (u
600). Põhjasaami keel ja kultuur kuuluvad lääne, inari ja kolta keel
ning kultuur ida rühma.
Saamide rahvamuusika on säilitanud inimkonna muusikakultuuri vanimaid
kihistusi. Ida ja lääne hõimude laulmistavad on erinevad. Lääne rühma
kuuluvas põhjasaamide traditsioonis on kesksel kohal joig, mis on peite-
ja täitesõnade küllane ühe-, kaherealise meloodiaga isiku- või kohalaul.
Ida rühma kuuluvatel koltadel on samaväärsel positsioonil leudd, mis
on rikka poeetilise keelekasutusega lugulaul. Mõlemal puhul on tähtis
koht improvisatsioonil.
Põhjasaami joiule on iseloomulik maþoorse pentatoonika (c-d-e-g-a)
kasutamine, maþoorkolmkõla keskne asend, suured intervallihüpped (lemmikintervallideks
kvart, kvint ja oktav). Sõnu on vähe või pole üldse. Palju kasutatakse
peite- ehk täitesõnu (lol, lol, lol; nun, nun, nun ), mida ei kohta
kõnekeeles. Viisid on ühe-kaherealised, kus juures teine rida sarnaneb
tihti esimesega. Häälekasutus on jõuline.
Koltasaami leudd erineb põhjasaami joiust nii teksti kui ka muusika
poolest. Kolta leuddid on pikad jutustavad lugulaulud, kus tähtsal kohal
on kaunid ja poeetilised kirjeldused. Laulja ei püüa sisu kokku suruda,
vaid avab see võimalikult laualt, lisades uusi tabavaid võrdlusi ja
kujutluspilte. Palju on improvisatsioonilisust. Meloodia on suhteliselt
väheliikuv, suuri intervallihüppeid pole. Valdav on vahelduv taktimõõt.
Leuddi tegemiseks nimetatakse tihti vanale viisile uute sõnade loomist.
1998. aasta oktoobris tegin Soome-Lapis intervjuud kahe saami laulikuga,
Enontekiös elava 40. aastates põhjasaami naisega, kes ametilt kooliõpetaja
ja Rovaniemis elava 50. aastates kolta saami mehega, kes on elukutseline
laulja. Intervjuud on tehtud soome keeles.
Nemad iseloomustasid oma muusikakultuuri järgmiselt.
Põhjasaam: “Joig on väga lai mõiste Kui keegi, eks pole kunagi joigu
kuulnud küsiks minult, mis joig on, siis ütleksin, et see on saamide
muusika.. Esiteks see on sündinud väga loomulikult. Võib olla on selle
loonud mingi liikumine, näiteks põhjapõtrade ajamine. See on kohutavalt
tähtis osa minu elust, sest ma liigun kogu aeg. Minu mõtted liiguvad,
minu keha liigub, loodus liigub, tuul ja vesi liiguvad, kõik liigub.
Aga kõige tähtsam on muidugi inimese mõtte. Samas on tehtud üheskoos
palju rasket tööd. Siis on koos joiatud. See on suhtlemise viis teiste
inimeste, looduse, iseenda ja jumalaga.
Joig sünnib lihtsalt nii. See ei pea algama kindlast noodist. Ja
keegi ei saa öelda, kuidas on kõige õigem joiata. Kui ma joigan asja
või inimest kogu hingest, siis see on õigesti joiatud. Sel hetkel on
see õige. Improviseerimine on tähtis. Ühte joigu ei saa kunagi teist
korda samal moel esitada.
Meie kandis Enontekiös on joig üsna liikuva meloodiaga. Ka rütm
tõuseb esile. Kolmas tähtis asi on hääletämber. Me kasutame vaid üksikuid
sõnu. Nende paari kolme sõna ajel loob kuulja ise endale silme ette
pildi sellest, kellest-millest joig räägib.
Joius on minu meelest mingi samasugune atmosfäär kui dþässis ja
bluusis. Isegi kirikukoraalidega leiab ühist, koguduselaul on veniv
ja meditatiivne nagu joigki vahel. See tunne on sarnane.
Joigude järgi on nõudlus. Neid peab sündima. Saamid ja saami muusikast
huvitatud inimesed nõuavad seda muusikat, selle järele on vajadus. See
on osa meie kultuurist. Kui saamid mõne püha puhul kokku tulevad, siis
seal on ka joiule kindel koht. Joig on see muusika, mis seal elab.”
Kolta saam: “Leudd on nagu pikk ja kaunis jutt, millele pannakse
juurde rütm ja viis. Luulel on selles väga tähtis osa. Leudd on veidi
nagi dþäss, see sünnib siin ja praegu. Laulja sõnavaras peab olema umbes
5 kuni 8 tuhat sõna. Kui tahetakse asjast põhjalikult rääkida, siis
tuleb keelt väga hästi tunda. Leuddi rütm on tänapäeva inimese jaoks
keeruline, see muutub pidavalt. Oskuslik leuddija suudab laulda kõigest,
mida enda ümber näeb. Tal tuleb nagu kõneledes sõna sõna järel.
Ennevanasti tehti leudde kogu aeg. See oli nagu Kalevala, mida lauldes
räägiti ajalugu. Nüüd on see aeg ümber saanud. Loomata jäänud leudid
tähendavad seda, et meie ajaloo kirjutamises on lüngad sees. Kui ma
tahaks nüüd neid ununenud aastakümneid, 50., 60. 70.; talletada, siis
läheb meil kohutavalt kiireks.
Kui tänapäeval räägitakse leuddist kui omaette asjast, unustatakse
ära kõik see, mis neil loomulikult ümber oli, ei osata ega viitsita
näha kultuuri tervikuna, esitatakse seda vaid turistidele, siis see
on see surnud muusika.”
Veebruaris 1998 alustasin küsitlust, mille eesmärgiks oli selgitada
välja Soome Lapimaal elavate saami noorte suhtumine oma rahva traditsioonilisse
muusikakultuuri. Soomekeelne küsimustik oli koostatud kahes variandis:
koltasaamide ja põhjasaamide muusikakultuurist. Kummaski ankeedis oli
51 küsimust, mis varieerusid vastavalt saamide ida ja lääne traditsiooni
eripäradele. Kolm peamist küsimusvälja olid traditsioonilise ja modernse
muusika osatähtsus tänapäevases saami ühiskonnas, kodu ja pere muusikatraditsiooni
kandjatena ja noored muusikatraditsiooni kandjatena. Saatsin küsitlusi
Soomes asuvatesse saami koolidesse ja tuttavatele saamidele. Nii posti
kui ka elektronposti teel on hetkeseisuga laekunud 40 vastust (21-lt
koltasaamilt ja 19-lt põhjasaamilt). Vastajad on vanuses 8 - 22. Vastuste
väike arv ei võimalda teha representatiivset statistikat, ent selle
põhjal võib tuua välja huvitavaid tendentse.
Oma sõprade, tuttavate ja pereliikmete muusikaeelistustest kirjutades
hinnati nii põhjasaami kui ka koltade seas kõige enamkuulatumaks muusikastiiliks
popmuusikat. Koltad mainisid ka kantrit, etnot, heavy rocki, tecnot,
lööklaule ja klassikalist muusikat. Erinevalt põhjasaamidest nimetati
konkreetseid ansambleid, näiteks Spice Girls’i. Põhjasaamide hulgas
olid enam nimetatud stiilideks saamikeelne (levi?)muusika ja soome lööklaulud.
Äramärkimist leidsid sellised stiilid nagu etno, disco, rock, tecno,
tecnopop ja joiud.
Hinnates traditsioonilist lauluoskust valdavate leuddilauljate/joigajate
populaarsust oma lähiringkonnas pidas enamik koltasaame neid ebapopulaarseteks,
enamik põhjasaame aga populaarseteks. Traditsioonilise laulukunsti parimateks
oskajateks loeti koltasaamide hulgas Jaakko Gauriloffi, Tyyne Fofonoffi
ja Domna Sanilat. Parimaks oli peetud ka lihtsalt oma vanaema. Põhjasaamid
nimetasid põhjasaame Nils-Aslak Valkeapääd, Wimme Saarit, Inga Juusot
ja ansambli "Angelin tytöt" lauljaid.
Populaarsusprotsent kaasaegset saami muusikat viljelevate lauljate
hindamisel oli põhjasaamide puhul taas kõrgem. Kui koltad piirdusid
enamasti nappide ei/jah vastustega, siis põhjasaami noored lisasid tihti
nii tunnustavaid kui ka kriitilisi kommentaare. Koltad nimetasid tuntumate
saami muusikute seast koltasaami lauljat Jaakko Gauriloffi ja põhjasaami
ansamblit "Angelin tytöt". Mõlemate repertuaaris on nii traditsiooniline
kui ka modernne saamikeelne muusika. Põhjasaamid nimetasid lisaks eelpool
mainitutele põhjasaami lauljat Mari Boinet ja põhjasaami ansamblit "Shamaani
duo".
43 protsendil koltadest ja 80 protsendil põhjasaamidest on eakaaslasi,
kes tunnevad traditsioonilist laulutraditsiooni. Koltad mainivad eeskätt
sugulasi, näit. õde, nõbu. Põhjasaamid nimetavad lisaks sugulastele
ka sõpru ja koolikaaslasi. Märgitakse ära sedagi, et joiata oskavad
sõbrad on saanud lastelauvõistlustel hinnatavaid kohti.
Koltasaami noortest 14% ja põhjasaami noortest 20% märkis, et nende
kodus on kombeks laulda leudde/joige. Koltasaamide puhul kirjutas 19%
vastanutest, et lauldakse vanavanemate juures. Lauljatena nimetasid
koltad sagedusjärjekorras vanaema, vanaisa, õdesid, vendi ja iseennast,
põhjasaamid iseennast, ema, isa, onusid ja tädisid.
Koltad on oma lauluoskuse õppinud reeglina vanavanematelt või vanematelt
inimestelt, põhjasaamid mainivad lisaks vanematele, vanavanematele,
onudele-tädidele ka massimeedia didaktilist mõju joigude omandamisel.
Koltadel teeb leudditraditsiooni jätkumine pingutava hüppe üle keskealiste
internaatkoolides soomestamispainet kogenud põlvkonna. Lauljatena on
arvestavad vanurid ja noored. Põhjasaamidel on tähtis roll just keskealistel
joigajatel. Sootuks vanavanemaid võib rahvamuusika hindamisel kammitseda
usuvagadus. Põhjasaamidega vesteldes on öeldud välja tõsiasi, et tihti
pole sobilik joiata usklike vanainimeste juuresolekul.
Kodus lauldakse koltanoorte tähelepanekute järgi perekesksetel sündmustel
ja ka argipäeviti, kui on tuju. Noorte põhjasaamide poolt nähtuna saadab
joig argiseid töid-tegemisi, näit. käsitööd, mootorsaaniga metsas sõitmist
jne. Taas leiab äramärkimist massimeedia roll. On peresid, kus peale
raadios või teleris olnud joigamist jätkatakse laulmist juba ise.
Kodust väljaspool lauldakse leudde rahvalikel pidustustel, kooliüritustel,
reisil ja ka juhul, kui mõni tuttav seda palub. Põhjasaamidel seostub
väljaspool perekonnaringi joigamine reeglina ürtustel ja kontsertidel
esinemistega.
Vastanute seast pidas vaid üks koltanoor ennast leuddilauljaks. Teine,
kes ei pidanud end oskajaks, mainis, et laulab siiski koolis. Vastuseks
koltade teistest saamidest erineva tantsutraditsiooni tundmise kohta
kirjutati, et kolta keele tunnis on neid õpetatud. Samuti nimetati ühe
traditsioonikogemiskohana kooliüritusi, kus on tavaks esitada pärimusmuusikat.
Põhjasaami noortest nimetasid kaks end esinevateks muusikuteks ja kaks
tunnistasid, et joigasid varem. Meenutati, et algkoolis tuli muusikatunnis
joigamist harjutada. Samuti olevat lauldud keskkooli ajal.
Ükski vastanud koltanoor ei ole ise leudde teinud, ent esines optimistlik
seisukohavõtt, et kunagi inspiratsiooni tekkides oleksid kindlasti üheks
peamiseks teemaks põdrad. Üks põhjasaami noor on loonud ka ise joige.
Teemadeks on olnud tuli, vesi ja põdrad. Samuti on sama vastaja teinud
isikliku joiu oma tädile. Ent teine aktiivselt esinev joigaja tunnistab,
et ei oska ega pole isegi üritanud. joige teha
Koltanoorte hinnangul peab heal lauljal olema rikas sõnavara ja hea
fantaasia. Põhjasaamid nimetavad oskuslikku häälekasutust, isikupärast
stiili, tugevat isiksust, hingelist ja vaimset tasakaalu ja tihedat
kontakti loodusega. Ei välistata ka suguvõsa esiisadest joigajate geneetilist
mõju.
Mõlema ankeedi vastuste hulgas mainitakse improvisatsioonioskuse tähtsust,
ent otsest autorlust toodi koltasaamide juures esile vaid kahel korral,
kus selleks oli vanaema, ja vaid üks põhjasaami noor joigaja tunnistas,
et on loonud joige, sealhulgas ka isikliku joiu oma sugulasele. Oli
informante, kes tunnistasid, et neil ei ole isiklikku joigu, kuna nende
suguvõsas ei ole enam joigajaid.
Laulmise ajal laulja sisimas toimuvat kirjeldatakse järgmiselt: "Lähen
joiu sisse. Mõtlen selle peale, mida joigan. Tegelikult pole ma joiates
siin vaid mujal.”
“Kui joigan mõne tuttava inimese isiklikku joigu tuleb ta mulle
tahes-tahtmata meelde ja joigan teatud mõttes temale."
Enamik kolta- ja põhjasaaminoori peab rahvariideid laulmise lahutamatuks
osaks. Põhjasaamid teevad siiski suuremaid järeleandmisi rahvariide
vormi osas. Seda võib teatud piirides muuta, kaasajastada.
Kui keskealiste põlvkond ei näi koltadest noorte silmis vanavanemate
ja laste kõrval omavat märkimisväärset rolli laulutraditsiooni kandjana,
siis põhjasaamidest noorte hulgas peetakse peamiseks mõjuriks u. 30-40.
aastaste vanuserühma. Näib, et koltadest keskealised suhtuvad traditsioonilisse
muusikasse suhteliselt ükskõikselt võrreldes sama vanade põhjasaamidega,
kellel on asjast reeglina kindel poolt või vastu arvamus. Põhjasaamide
juures on kodus mitte laulmise põhjusena toodud välja ka näiteks tõsiasi,
et see ei meeldi vanematele.
Koolil on tähtis roll traditsioonide säilitajana. Kooli aktiivne seisukohavõtt
ilmneb eriti kolta noorte vastustes. Ei saa muidugi jätta märkimata,
et nüüdseks keskealiste saamide üks peamisi oma kultuurist võõrutamisinstantse
on omal ajal olnud just kool, mis on ajast aega olnud riikliku ideoloogia
esindaja.
Saamide juures, kus isiklike leuddide/joigude loomisel ja omamisel
on olnud ühiskonnas tähtis sotsiaalne roll, on selle traditsiooni hääbumine
märgiks ühiskondlike ja ka perekesksete suhete teisenemisest ja euroopapärastumisest.
Ühe rahvuse kahe erineva hõimu noorte poolt saadetud ankeete võrreldes
tuli selgelt esile tõsiasi, et omakeelse raadio, televisiooni, haridus-
ja kultuurielu tähtsust väikekultuuride püsimajäämisel ei saa alahinnata.
Näiteks on joigamist õpitud ka massimeedia vahendusel. Telerist või
raadiost kuuldud joigamine võib innustada edasisele perekesksele musitseerimisele.
Noored joigajad on televisioonis toimunud lauluvõistlustel pälvinud
märkimisväärseid kohti. Loomulikult on põhjendatud massimeedia standardiseerivat
mõju taunivad murelikud seisukohavõtud, seda eriti saamide juures, kus
rahvus jaguneb kultuuriliselt väga erineva kulturiga hõimudeks. Ent
väliskeskkonna mõjusid arvestav dünaamiline areng on kultuuri säilimise
seisukohalt vältimatu protsess.
Koltade laulutraditsioon on ankeedimaterjali põhjal otsustades jäänud
pere- ja kogukonnakesksemaks kui põhjasaamidel. Põhjasaamide poolt parimateks
muusikatraditsiooni valdajateks peetud joigajad on kõik massimeedia
vahendusel tuntuks saanud muusikud. Koltasaamide poolt eelistatute seas
on vaid üks professionaalne muusik, ülejäänud on külaühiskonnas traditsioonilist
leuddipärandit edasikandvad laulikud.
Põhjasaamidel näib noorte traditsiooniteadlike inimeste ring olevat
laiem ja nende vahelised kontaktid tihedamad, kui koltadel, kes nimetavad
lauljatena peamiselt lähisugulasi. Ka on põhjasaamidel julgust läheneda
oma traditsioonile vabamalt ja innovaatilisemalt kui koltadel. Traditsiooniehtsaid
lauljaid ja kaasaegseid traditsioonilist stiili viljelevaid muusikuid
tunnustatakse ja kritiseeritakse argumenteeritult. Rahvariietest rääkides
sallitakse kaasajastavaid muudatusi.
Joig on midagi enamat kui pelk laulukunst. See on kompleksne nähtus,
mis hõlmab nii saamide vaimset kui ka materiaalset kultuuri, nii eilset
kui ka tänast rahvakultuuri.
Vana ja uus moodustab saamide mõtteilmas omalaadse terviku. Intervjuude
ja küsitluste põhjal võib väita, et 20. sajandi lõpu saamiühiskonda
iseloomustab liberaalne suhtumine omakultuurse elustiili säilitamisstrateegiatesse.
Põliskultuuri kestmine tagatakse läbi mõõdukate muutuste, nii et noorem
põlvkond tunneks end osana katkematust kultuuriahelast. Nii ankeetides
kui ka intervjuudes rõhutati omakeelse televisiooni, raadio ja muusikatööstuse
suurt tähtsust väikekultuuri püsimajäämisel. Joigamist ja leuddimist
on nimelt õpitud ka massimeedia vahendusel. Saamid on jõudnud nii teadlikult
kui ka alateadlikult arusaamisele, et väliskeskkonna mõjusid arvestav
dünaamiline areng on kultuuri säilimise seisukohalt vältimatu protsess.
Saami noorte vastustest ilmneb , et perekond on kaotanud või kaotamas
oma juhtivat rolli muusika- (ja mitte ainult muusika-) traditsiooni
säilitajana. Seda tendentsi on tunda eriti koltade juures. Tegu on 50.,
60. ja 70. aastate soomestamise tulemusega, kus saamlus oli midagi vana
ja võõrast, mis oli parem unustada. Sellest ajast on keskealistel saamidel
säilinud alateadlik hirm erineda ümbritsevast kultuurist. Seetõttu on
nende sugupõlve ajal sattunud ohtu traditsioonide loomulik säilimine.
Läänes näib küsitletute side oma muusikaliste traditsioonidega olevat
tugevam kui idas. See on mõistetav mõeldes koltade ja põhjasaamide erinevale
ajaloolisele taustale, eriti Teise maailmasõja poolt põhjustatud ajalookeerdkäikudele.
Põhjasaamid elavad siiani valdavat oma põlistel asualadel. Kui sealt
on lahkutud, siis pigem vabatahtlikult kui sunniviisiliselt. Suhe oma
maaga on andnud neile võimaluse tunda uhkust oma põlisuse üle ja julgust
jääda iseendaks. Praegu Soome Lapis elavad koltad ei oma enam otsest
kontakti oma põliste aladega. 40. aastate teise poole sõjakeerises pidid
nad lõplikult maha jätma oma kodukülad Petsamos ja alustama pagulastena
uut elu Soomes. Võõral maal ja võõra rahva keskel elamine pole soosinud
traditsioonide sujuvat jätkumist. Koltadel on paraku juba lihtsam rääkida
omavahel soome keelt kui kolta murret. Keel on aga üks esmaseid kultuurikandjaid
ja –hoidjaid. Keele hääbudes kaob ka omakeelne laulutraditsioon, mis
on tihedalt seotud instrumentaalmuusika ja tantsukultuuriga. Norra,
Rootsi ja Soome piirialal elavate põhjasaamide olukord on tunduvalt
parem. Saami keel on säilitanud peamise suhtlusvahendi rolli. Üksteise
riigikeeli ei pruugita mõista, ühist emakeelt osatakse aga kindlasti.
Maailma kõige rahulikum piir ei takista hõimu omavahelisi keele- ja
kultuurikontakte. Tänu kõigele sellele on põhjasaamide rahvuslik enesehinnang
märgatavalt kõrgem kui koltadel, kelle valulävi kõikvõimalike võõrmõjude
suhtes on väga madal. Uut tõrjudes jääb aga traditsioon elukaugeks ja
hääbub.
Välitöömaterjalide põhjal võib väita, et 20. sajandi lõpu 21. sajandi
alguse saamiühiskonda iseloomustab omakuulturse elustiili väärtustamine.
Noortelt saadud vastustest ilmnes nende positiivne suhtumine ja suur
huvi oma muusika- ja rahvakultuuri vastu laiemalt. Kuigi traditsiooniline
muusika pole noorte saamide jaoks enam identiteediliselt määravaim näitaja,
on see siiski tähtis osa nende elust. Seda loomulikult neile sobivas
kaasajastunud vormis.
