Teesid
1. Venemaa soomeugrilased on
mõnedes oma tekstides seadnud võrdusmärgi etnofuturismi ja postmodernismi
vahele. tegelikult on postmodernism ainult sobiv keskkond etnofuturismi
jaoks. Ta ei dikteeri rangeid tingimusi kultuurne ja moodne olemiseks,
vaid annab võimaluse luua aktseptaablit kultuuri ka oma traditsioonil
põhinedes.
2. XX sajandi alguseks oli enamus
liivi rahvast (seejures kõik Liivimaa liivlased; osalt vägivaldselt)
assimileeritud. liivi keel ja eneseeristamine olid säilinud vaid Kuramaa
rannas. Liivlaste enesenimetusteks olid "randlane" ja "kalamees", liivi
kultuuri aluseks meresõit ja kalapüük, nagu porokasvatus näiteks hantidel
ja saamidel.
3. liivlaste eneseteadvuse äratasid
käesoleva sajandi 20-ndate aastate algul soome ja eesti teadlased (L.Kettunen,
O.Loorits). Lätis polnud 20.-30. aastatel liivi keelel ega liivlastel
mingeid rahvuslikke õigusi, liivikeelset kirjandust trükiti välismaal
(Eestis ja Soomes), oma ajakirja trükkimiseks kinkisid rotaatori neile
ka soomlased. Liivi rahvamaja ehitati suuremas osas Soomest, Eestist
ja Ungarist kogutud vahenditega. Liivi kultuur sõltus täielikult välisabist
ja välismõjudest.
4. Nõukogude okupatsioonivõimud
loobusid tunnustamast isegi liivlaste olemasolu (passis, rahvaloendustel)
ja jätsid liivlased ilma traditsioonilistest elatusvahenditest, keelates
neil merelemineku. kalurirahvas pidi hakkama tööd otsima linnadest (Ventspils,
Riia).
5. Nõukogude ajal tunnustasid
liivlasi rahvusena ainult teadlased (enamasti eesti teadlased), kellele
nad olid uuringute objektiks. Teadlased olid veendunud, et liivlased
on väljasurev rahvas ning püüdsid talletada viimastelt liivlastelt nii
palju, kui veel võimalik. Nii oligi liivlaste ainus mõeldav rahvusliku
eksistentsi viis olla viimased.
6. Baltikumi "laulev" revolutsioon/restauratsioon
postmodernis kultuurikontekstis sünnitas Eestis etnofuturismi, Lätis
aga taastas liivi rahva. Noor haritlaspõlvkond, kes oli Liivi rannas
ainult suviseid koolivaheagu veetnud, omandas liivi identiteedi ja õppis
selgeks liivi keele. Nende juhtmõtteks sai "Realiseerime utoopilisi
ideid". Nad olid vabad isade traditsioonilisest eluviisist, samuti eesti
teadlaste eestkostest, kuid oskasid kasutada nende töö tulemusi. Neil
polnud tunnustuse saamiseks tarvis hakata viimasteks, nad said hoopis
esimesteks liivlasteks. Ühtlasi tähendas see ka paratamatuid konflikte
"kalameeste", "viimaste" ja "majanduslike" liivlastega.
7. Liivi liikumise saavutused
1988-1999 on suuremad kui kunagi varem, näiteks on selle aja jooksul
saavutanud liivlased põlisrahvas staatuse Lätis, moodustati kultuurajalooline
kaitseala "Liivi rand", praegu valmistatakse ette riiklikku programmi
"Liivlased Lätis". Esimene liivlane valiti Läti parlamendi liikmeks.
Ilmus kolm numbrit esimest liivikeelset ajakirja "Õva", avaldati esimene
liivi luule antoloogia, mis oli ühtlasi esimeseks Lätis trükitud liivikeelseks
raamatuks, esimene liivi-läti-liivi sõnaraamat, esimene liivi-inglise
vestmik. Esimene liivlane lõpetas Tartu ülikooli. Hiljaaegu avati esimene
liivi kultuuri infopunkt-kõrts liivimaal Staicele linnas.
8. Perspektiiv. Põhimõtteliselt
pole välistatud Iisraeli kogemuse kordamine, kuid kindel on, et liivlased
vähemalt käesoleva põlvkonna eluajal välja ei sure.
9. Järeldused. Liivlaste edu
põhjus on selles, et nad esmakordselt XX sajandil hakkasid end tunnetama
subjektina ning subjektina käituma. Uus liivi kultuur on läbinisti etnofututristlik,
sest põhineb traditsioonil ja on suunatud tulevikku. Nagu 80. aastate
lõpu – 90. aastate Läti sotsiaalpoliitiline keskkond andis liivlastele
võimaluse subjektistuda, nii lubab ka postmodernismi esteetiline keskkond
igal rahval, igal kunstnikul saada iseseisvaks ning kehtestada oma mängureeglid.
Noored liivlased ei oodanud nõuandeid ei eestlastelt ega Läti 
riigilt, vaid tegid, mis neil vaja. Nii ei pea ka etnofuturistid õppima
Barthesilt ega Lacanilt, vaid pigem neid õpetama hakkama, nagu liivlased
juba pikemat aega Läti riiki õpetavad.
