Etnofuturismi kümnendat aastapäeva tähistades oleme seda lõplikult kinnitamas soomeugrilaste ja laiemaltki, uurali rahvaste, kunstile omaseimaks filosoofiaks ja esteetikaks. Kümne aasta jooksul on etnofuturism arenenud mõne noore Tartu luuletaja mõttevälgatusest tõsiselt võetavaks rahvusvaheliseks kunstisuunaks ja esteetiliseks programmiks. Ja et aastal 1994 korraldati siin, Eesti vaimuelu keskuses, esimene soome-ugri noorte loojate konverents, võime nüüd kolmandat konverentsi pidades tõdeda, et viie aasta jooksul on juhtunud imesid.

 Viimastel aastatel on ilmunud üha uusi üha rohkemates uurali keeltes kirjutavaid luuletajaid, nii noori kui vanu. On sündinud uusi kirjanduslikke keeligi, milles enne ei ole ilukirjandust trükitud. Mainin ainult lüüdi ja vepsa keelt Vene-Karjalas (Miikul Pahomov ja Nikolai Abramov) ning koltalapi keelt, sest Claudia Fofonoff on avaldanud tänavu esimese koltakeelse luulekogu. Niisuguses haruldases keeles nagu luulelapi on Stig Riembbe Gaelok tänavu kevadel avaldanud juba oma kümnenda teose. Samuti on mõned etnofuturistlikud kunstnikud, nagu võrolane Navitrolla, saanud tuntuks üle ilma.
Minu eesmärgiks on tuua esile mõningad etnofuturismi filosoofilised ja esteetilised põhimõtted, põhiliselt ilukirjanduse vaatevinklist, et luua terviklikku filosoofiat.
Sõna etnofuturism koosneb kahest osast: etnos, mis tähendab väikest rahvast või keelerühma, mis elab enamuse surve all, futurism aga ei viita enam vene või itaalia modernistlikule kunstivoolule, vaid tulevikusoovidele, elule, milles rahvad võivad arendada omakeelset kultuuri. Etnofuturism annab enese-usku. Pärast "Kalevala" ilmumist öeldi Soomes: "Vaata, ka mul on minevik, järelikult ka tulevik."
Etnofuturism ei ole kitsapiiriline teooria ega esteetiline programm, vaid lõtv raam, mis annab voli personaalsele ja rahvuslikule variatsioonile. Etnofuturismi keskseks ülesandeks on luua rahvuslikku linnakultuuri neile rahvastele, kes seni on olnud põhiliselt küttide, kalurite, karjakasvatajate ja talupojakultuuri viljelejad. Keskuste seisukohast on etnofuturism marginaalne.

Keel ja mõte

Etnofuturismi võiks rakendada peale uurali rahvaste ka teiste rahvaste kultuuridele, kuid etnofuturismi aluseks on siiski omapärane mõtteviis, mis põhineb uurali keelte ehitusel, mille erinevust indoeuroopa keeltest rõhutas juba Friedrich Nietzsche teoses "Jenseits von Gut und Böse" (1886). Ta räägib uurali ja altai rahvaste subjektimõiste nõrkusest. See aga on omane ka postmodernismile. Ludwig Wittgenstein ütles: "Minu keele piirid on minu maailma piirid." Uurali keeltes ei ole grammatilist sugu, mis viitab algupärasele mehe-naise võrdõiguslikkusele.
Soome-ugri keelefilosoofia alal on märkimisväärseid saavutusi eesti teoloogil, filosoofil ja kirjanikul Uku Masingul, eriti uurimuses "Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust". Kritiseerides "standardse keskmise eurooplase" (Standard Average European (SAE) – Benjamin Lee Whorfi termin – toim. märkus) rassistlikku mõtteviisi, vastandab ta indogermaanide võimuihale põhinevatele muinasjuttudele ja müütidele (nt. Grimmi muinasjutud) boreaalse muinasjutu, kus loomad ei ole mitte inimeste teenrid, vaid esiisad ja tootemid ning milles puudub loogiline sü˛ee. Venemaa nn. noorte kirjanduste (mladopis'mennye literatury) romaanikirjandus tekib raskustega just kausaalsuse ja finaalsuse erineva mõistmise tõttu. Nils Aslak Valkeapää järgi ei alga joig kusagilt ja ei lõpe kusagil.
Seda, mida keskused avastasid Ameerika Ühend-riikides 1960-ndail aastail, teadsid põhjarahvad juba igivanast ajast. Ferdinand de Saussure osutas möödunud sajandil sõnade ja mõistete arbitraarsusele, juhuslikkusele ja kokkuleppelisusele, ugrilased on aga alati teadnud, et nimi ei ole kunagi identne tähistatavaga. Kui indogermaan peab draakonit üheselt piiritletuks, siis lohemaoga on hoopis teisiti: lohe ja madu ei sulandu kunagi üheks ning olendi fantastilisus jääb alles. Masing viitab ka sellele, et indoeuroopa keeltes (non-, un- ja in-alguliste sõnadega tähistatavad) eituslikud mõisted iseseisvu-vad jaatavaks. Vähemalt läänemeresoome keeltes on ei- ja eba-algulised sõnad alati järsult eitavad. Meie keeltes pole võimalik, et "olematus" võiks iseseisvana "olemise" kõrval eksisteerida. Masingu järgi on indo-germaani ja boreaalse filosoofia erinevuseks ontoloogia. Esimesele on omane vaid üks absoluutne tõelisus, teisele vähemalt kolm, mõnel juhul kuni 12.

Etnofuturismi keskseteks põhimõteteks on
1) ühendada uus ja vana kultuur, mütoloogia ja folkloor ning kirjutatud kirjanduse rahvuslik aines,
2) kasutada ära postmodernistliku mõtlemise parim osa: simulatsioon, stiilisegamine, pastišš ja intertekstuaalsus.

Filosoofilised eelkäijad ja liitlased

Etnofuturismi võib filosoofiliselt põhjendada komi filosoof, Peterburi ülikooli psühhoneuroloogiainstituudi professor Kallistrat Žakov (1866-1926). Žakovi filosoofiline peateos "Limitism. Teaduse, filosoofia ja religiooni ühtsus" ilmus 1929. a. Riias. Keskseks lähtekohaks on limitismis terviklikkus, milles usu, teaduse ja kunsti vahelised piirid kaovad. Nii nagu looduse eri osade vahel valitseb ühtsus, on ka inimliku mõtlemise eri alade vahel ühtsus. Liites siia religiooni, ei pidanud Žakov silmas kristlust, ta oli üks sajandivahetuse "jumalaehitajaist", looduskeskse uue usundi arendajaist. Tema keskseteks materiaal-müstilisteks mõisteteks olid energia ja tahe. Tema mõtlemine on sama-suunaline Ostwaldi, Bergsoni ja Berdjajeviga. Tema mõju on tunda tema õpilase, Ameerika Ühendriikides tegutsenud sotsioloogi Pitirim Sorokini teooriates.
Etnofuturismi filosoofiale võib anda ainest ka lapi kirikuõpetaja, filosoofi ja loodusteadlase Lars Levi Laestadiuse (1800-1861) looming, kelle peateost "Dårhushjonet" ("Hullumajaline") võib võrrelda Põhjamaade tähtsaima elufilosoofi Sören Kierkegaardi toodanguga. Laestadiuse õpetus rõhutab palvetamise tähtsust, sest see on energia allikaks. Usuline ekstaas on energia reorganiseerimine, ent samuti mäss seisaku vastu. Ekstaas tähendab etümoloogiliseltki staatilisest olukorrast väljumist, paigast liikumist. Selles avaldub vastumüütide loomine domineerivale õhtumaisele mõtteviisile.
Etnofuturism võib filosoofiliselt liituda õhtumaise meta-füüsika ("valge mütoloogia" – Robert Young) kriitikaga, mida on juba tehtud postkolonialismi, nn. orientalismi (Edward Said) ja Emmanuel Levinasi eetika vaimus. Õhtumaine Mõistuse kummardamine, keele logotsentrism on ka etno-tsentrism, nagu näitab Jacques Derrida "Grammatoloogia". Levinas tõdeb, et läänemaine filosoofia, moraal ja poliitika on suunatud ainult sõja ettenägemisele ja selle võitmisele mis tahes hinnaga. Õhtumaises filosoofias moodustab Sõda Olemise filosoofia kontseptsiooni. Levinas vastandab õhtu-maisele isekale vabadusele õigluse. Kui Martin Heideggerile on aeg ja ajalugu Olemise horisont, siis Levinasile on Teine eraldatud ajaloost.
Selles suhtes on Levinasi mõtted sarnased Mircea Eliade "Igavese tagasituleku müüdi" (1949) kahele aja ja ajaloo mõistmise viisile. Arhailistes ühiskondades tullakse pidevalt tagasi müütilise aja algusse. Ajalugu ja progress on pattu-langemine, arhetüüpide ja kordamise paradiisist väljaajamine. Ajalukku kistud põlisrahvad kistakse samas ka sõdadesse ja ökokatastroofi. Arhailise ontoloogia järgi, hüljates profaanse aja, siirdudes Pühasse, müüdi ja kultuse järgi sakraalsesse aega ja/või kohta, sündi, surma ja taassündi, saadakse ühendus kosmilise maailma-korral-dusega. Vaid igavene naasmine on tõeline.

Maailmapilt ja müüdid

Neil mõtetel on palju sarnasusi uurali rahvaste maailmapildiga. Kordumine lisab esemetele väärtust ja kommetele pühaduse tunnet.
Kirjanduse korduvad elemendid sisaldavad ka esteetilist väärtust. Kuid just luules on peamine võimalus ületada piir profaansest pühasse. Pühas toimub aja taassünd ja indiviid või ka rahvas võib seda kogedes uueneda.
Rahvuslikus surutises on etnofutu vastumüüdiks, vastupanu kultuuriks, mis olude kergenedes muutub karneval-likuks rõõmutoojaks või individualistlikumaks.
Tähtis on rahvaste üksteiselt õppimine ja üksteise toetamine, kusjuures suund ei ole mitte suurtelt väikestele, sest kõik uurali rahvad on väikesed. Sõdadevahelise aja hõimukoostöö taastamine on küsitav, sest mõnede Soome äärmusparempoolsete rühmituste hõimurahvaste juhi ambitsioonid aitasid stalinismil fabritseerida natsionalismisüüdistusi, mis omakorda aitasid kaasa uurali vähemuste assimilatsioonile. Etnofuturismil ei ole selliste asjadega pistmist. Vajalik on siduda uurali väikerahvaste kirjandusi, et nad pääseksid maailmakirjanduse koori, kusjuures Eesti, Soome ja Ungari etnofuturistide roll ei ole mitte otsustaja, vaid toetaja oma.
Ühise algupära romantilised müüdid võivad olla loovas tegevuses viljakad. Etnofuturism on romantiline filosoofia ses mõttes, et ta toetub paarsada aasta tagasi Euroopas alanud rahvusliku eripära väärtustamisele.
Uurali kirjandused tegutsevad võimukeelte surve all, kus vastumüüdina võib toimida nende rahvaste põlisus, mida tugevdatakse omade alguse müütidega. Etnofuturism püüab leida rahva algupärast identiteeti, Algvaimu. Et rahvad kogu aeg mõjutavad üksteist, ei ole tegemist piirava, vaid täiendava printsiibiga. Praegu pole aeg eraldada rahvaid, vaid ühendada neid vastastikustes kultuurimõjudes. Asi pole ei olemuslikus ega mõistelises puhtuses. Tänapäeva Euroopas, etniliste puhastuste tõotatud maailmajaos, on ohtlik rääkida muutumatust rahvuslikust identiteedist, sest muud rahvad võivad sellest valesti aru saada. Me ei tohi ülemäära tõsiselt suhtuda rahvuslikku ideoloogiasse, mis, nagu kõik ideoloogiad, on kunstlik konstrukt. Et rahvuslus levib aegamööda intelligentsilt rahvale, on etnofuturism just nüüd tähtis filosoofia, kirjanduse ja kunstina.
Loodususk, mis maridel ja obiugirlastel on säilinud elava tradisioonina, on taaselustatud mitmete rahvaste juures, mis kajastub ka kirjanduses (Kauksi Ülle). Ühise alguse ja lõpu müüdid viljastavad etnofuturistlikku luulet nagu algmuna müüt meid Lennart Mere filmile viidates "Veelinnu rahvaks" ühendab, või saami klassiku Johan Turi maailmalõpumüüt Taevapõdra jahist. Masingu järgi oleme "Taevapõdra rahvad".
Et väikerahvaste kunstnikud on sageli ka poliitikategelased, on rahvusliku mütoloogia kujud jõudnud riiklikku sümboolikasse, nt. lindinimese motiiv Komi ja Udmurtia vappidel. Võõra vallutaja tõrjumise müüti on kasutatud nt. Nils A. Gaupi filmis "Ofelaš" ("Teejuht"). Metsa ja loodust on personifitseerinud komide Ivan Kuratov (“Jagmort”) ja udmurtide Viktor Žibanov. Nii saab loodus ise, kodumaastik, osaks rahvuslikust pääsemisest.
Uurali müüte võib vastandada modernsele individualismile. Individualismi ja selle kunstilise väljenduse, geeniusekultuse pimedaks pooleks on enesekesksus ja enesega piirdumine, mis lamendab ja kitsendab elu, muutes selle tähenduse ühekülgseks ja soodustades hoolimatust teiste inimeste ja ühiskonna suhtes. Arhailises ühiskonnas on inimene osa kogukonnast ja rahvast ning neist kõrgemale tõusvast maailmakorrast. Algupärase ühtekuuluvuse taasta-mise üheks võimaluseks on kosmilise energeetika arendamine etnofuturistliku elufilosoofia kaudu, milleks saame ainest uurali rahvaste maailmapildist. Tarkust saab juurde mitte ainult Idast, vaid ka šamanistlikust Põhjast.
Esteetiliselt võib etnofuturismi vastandada originaalsuse müüdile ja õhtumaistele žanri-kaanonitele. Siin jõutakse osalt samadele positsioonidele postmodernismiga. Ei ole olemas midagi individualistlikult algupärast, kõik on laenatud varasemast; žanripiiride rikkumine on uurali rahvaste “arenemata” traditsioonis niisama tavaline kui postmodernismis.
Etnofuturism on kollektiivne, sest väikerahva liikmed on õed-vennad, ning poliitiline, sest kirjanik väljendab eelkõige oma rahva või hõimu eesmärke. Uurali kirjanik on oma väikese rahva esindaja, mitte laululind või individualistlik jutustaja.
Etnofuturism võib olla kunstiline "ellujäämisõpetus", mis tagab uurali rahvaste identiteedi tugevnemise, olgu nendeks Venemaa soome-ugri rahvad, saamid või kveenid.
Kõige tähtsam on keelte säilimine. Nii nagu viimane tasmaanlane Manganinnie kaitses tuld, sest ei osanud seda hõõrudes enam teha, peame me kaitsma liivi ja vadja keelt. Kamassi keelt saame kuulda vaid helilindilt viimase keeleoskaja Klavdia Plotnikova suu läbi. Uute kirjakeelte ja ilukirjanduse sündimisel on eriline tähendus. Selles töös on keskne vastutus etnofutul.
Keele ja kultuuri ning kirjanduse ja keele vaheline suhe on orgaaniline. Siiski on võimalik etnofuturismi kirjutada ka valitseva rahva keeles. Rootsi Tornio jõe oru kirjanik Bengt Pohjanen on öelnud oma nn. "meän keele" kohta, et see on "pieni kieli jolla hoiethan suuria asioita".
Väikese rahva kirjaniku probleem on emakeele valda-mine kirjas, aga probleemiks võib olla ka kaotatud keele tagasivõitmine, nagu Valt Ernštreidi puhul, kes on siirdunud läti keelelt esiemade keelele – liivi keelele.
Euroopa e. Õhtumaa on hetkel väga väsinud, Oswald Spengleri järgi elab ta endiselt "Õhtumaa hukus". George Soros on teoses "The Crisis of Global Capitalism" öelnud, et rahvusvaheline kapitalism on jõudnud oma tee lõppu. Me peame valmistuma suurteks sündmusteks. Meie võimaluseks on kõrgkultuurilt noored, kuid pärimuslikult kultuurilt igivanad rahvad Saamimaal, Komis või Narjan Maris. Vanade, end juba kordavate ismide kõrval annab looduslikult värske etnofuturism lootust uurali kevadele, mis viib meie rahvad uude aastatuhandesse. 

Lühendatult tõlkinud Sven-Erik Soosaar