Värttinä – toode või traditsiooni looja?
INTERVJUU VÄRTTINÄ PILLIMEHE JANNE LAPPALAISEGA

Suvel Viljandis oli Värttinäl nii kiire pärimusmuusikafestivalilt äraminekuga, et intervjuu jäi võtmata ning seepärast pidi ansambli asutajaliikme ja mootori Janne Lappalaisega vestlema Helsingis. Küsimusi esitas Ott Heinapuu.

H: On sul mingi pilt, mida arvatakse eesti rahvamuusikast Soomes? Palju sa ise oled kuulnud või näinud?
L: Tiit Kikas oli mu sõber Sibeliuse Akadeemias, Tulli Lumi olen näinud esinemas, mängisime samal kontserdil. See on üsna bluesi- või jazzimõjuline, neil tundub olevat meiega sama idee: kasutada pärimust lähtepunktina, ei proovita enam teha asju nii, nagu neid enne tehti, sest vanaviisi tegemine ei tundu enam põnev.

H: Jaa, aga kui palju on Soomes inimesi, kes väärtustavad just seda allikat, kui palju sellist stiili harrastatakse?
L: Nii-öelda normaalsete inimeste hulgas seda ei kuule, see on rohkem õppeasutuste rida, nt Sibeliuse Akadeemias ja muudeski kõrgkoolides rahvaluule osakondades õpetatakse etnomusikoloogiat. Sealt leiab inimesi, kes trügivad sinna õppima, seal on siis head võimalused asjasse süveneda, uurida materjale, sest kirjapanekuid ja talletusi on palju. Soomes on elav pärimus katkenud, samuti Vene Karjala poolel suuresti. Seal maaühiskonnas on mitmeid sugupõlvi antud suuliselt pärimust edasi – see on olnud loomulik. Nõukogude Liidus siis pisteti lapsed kooli ja öeldi: vot, ei laula seda, ei räägi seda keelt, nii seal traditsioon katkeski.

H: Kas nüüd tuleks pärimust uuesti õpetada või anda võimalus seda õppida ja siis seda kasutada?
L: See ongi minu meelest probleem, et omal ajal laule-lugusid ei õpetatud, lihtsalt kuulati. Hetke pärast too kuulaja aga ei mäleta meloodiat enam täpselt ja teeb oma versiooni. Praegu, kui asju õpitakse noodist, õpivad kõik täpselt sama versiooni ja mängivad täpselt nii, nagu see, kellelt lugu üles on kirjutatud. Kunagi 18. sajandil polnud noote. Mees võttis viiuli ja mängis mingit lugu. Siis tuli teine moosekant, kuulis toda lugu ja läks oma teed. Hiljem aga hakkas meelde tuletama, et kuidas see käis.

H: Kas pärimusmuusika või rahvalaulu õpetus Soomes on noodipõhine?
L: Ei. Idee on selles, et mõlemat peab kasutama, nii noodilugemist kui kuulamist. On hea, kui kuulad vana arhiivilindistust ja võtad noodigi kõrvale, see on siis paremini mõistetav, kasutatakse sama rida, seejärel tekib muundusi, ja kui sa siis hakkad seda analüüsima, on kergem visandada pilti, mismoodi seda meloodiat võib teisendada. Teine võimalus on laulda sama rida kümme korda, siis küllastud sellest – hakkad teisendusi välja mõtlema (improviseerima). Mõlemat moodi on võimalik. Aga see, et jälle teatud mõttes jõuda selleni, mis see omal ajal on olnud, nõuab tänapäeval palju rohkem tööd, sest inimesed kalduvad rohkem jääma etteantud meloodiasse kinni. Põhjus on selles, et koolis õpetatakse muusikat ikkagi kui noote. See on aga hoopis erinev sellest, kuidas pärimuslikult asi on käinud.

H: Millised on võimalused toetuda traditsioonilisele rahvamuusikale või muuta osa traditsiooni oma kultuuri osaks siin Soomes? Kas peale Sibeliuse Akadeemia või Tampere etnomusikoloogia osakonna on veel kohti või inimesi, seltskondi, kes seda teevad?
L: Jaa, muidugi. Mu meelest on head võimalused, seepärast, et inimesed on nagu mõistnud selle olulisust.
On teatud vanu pillimehi, kelle arhiivilindistustest võib õppida nende stiili. Aga see pole lõppeesmärk, vaid igaüks arendab selle põhjal oma stiili välja. Arhiiv on esimene samm selles suunas. Arhiiv on nagu hinge toit, jõu allikas. Noodikogudest saab head teavet, näiteks rütmika kohta, mis kohati on üsna keeruline, nii et seda on raske lindilt välja lugeda.

H: Kui palju pärimuslikku muusikat lauldakse Helsingis lihtsalt n-ö huvi pärast? Milline see kultuur on?
L: Ma ütleks, et sellist nagu ei olegi, et lauldaks runolaulu või regilaulu. Võib-olla on mõningaid harrastajate rühmi, nt rahvaülikoolides. Ja kindlasti õpivad neid üliõpilased ülikoolis. Seda vist ikka ei ole, et kamp koguneb ja hakkab laulma. Ainsad kohad, kus kuuleb ja võib näha, et neid koos lauldakse, on festivalid, nt Kaustisel, Rääkkyläs või Haapaveel (Haapavesi Folk), seal siis – ka ikkagi peamiselt üliõpilased, kes on laule õppinud, neid ka laulavad.

H: Milline on teie stiili rahvamuusika või, ütleme, etnomuusika positsioon Soomes?
L: Festivalidel pakutakse tänapäeval kõigile midagi. Nt 15 aastat tagasi oli Kaustise festival “hoopis teine asi”, siis käisid seal vaid n-ö asjas sees olevad inimesed. Nüüd on sellest saanud pereüritus, kus on ka rocki, jazzi jmt. See on vahend festivalile raha hankimiseks. Festivali algne idee on tagaplaanile jäänud. Kaustinen oli algul ikka tõeline pärimuse koht. Aga teisalt – kui meie esinesime esimesi kordi Kaustisel, siis meie peale oldi nagu pahased, selle muusika peale, mida me esitasime, et – “mida te nüüd õieti teete, et see ei ole päris rahvamuusika, nii ei tohi laulda ega mängida jne”… Meie muusika iva ongi just selles, et me proovisime muusikat n-ö elustada, teha muusika elavaks. Mõnedel inimestel on kivistunud ettekujutus, milline rahvamuusika peab olema, ja nad tahavad seda sellisena säilitada, panna muusika n-ö klaaspurki ja säilitada seda formaliinis.

H: Kui Tulli Lumil on elektrit, teevad nad uuemat muusikat. Kui ei ole, siis laulab Julgi nagu vanasti.
L: Meie kasutame ka elektrilisi pille, mitte akustilisi, sest muidu polekski tänapäeval võimalik, see peegeldabki tänapäeva elu maailmas, me ei tahagi olla inimesed kolmesaja aasta tagant. See oleks mõistusevastane. Sest ma tean, et need inimesed elavad praeguses ajas. Peame olema arengu tipul ja mõtlema välja uusi asju. Oleme loovad inimesed. Loovus peab olema see juhtlõng, mitte iga hinna eest paigal seista, samal ajal kui kõik muu liigub.

H: Üks, mis on mõjutanud Eesti pärimusmuusika maastikku, on see, et Eesti on lihtsalt nii palju vaesem maa, meil lihtsalt ei ole nii palju võimendusi ega kitarre ega muid pille. Tantsuõhtuks piisab ühest lõõtsamehest, kenal suveõhtul võib sama hästi tantsida õues.
L: See ongi jah, just vana mõtte järgi. Selle vastu mul ei ole midagi. Eks mõnikord satume meiegi sõpradega baaris jämmima, mängime nii soome rahvamuusikat kui iiri oma… mida iganes. See on tavaline asi, kuigi oleme võõrdunud akustilisest maailmast. See, kellele muusika on suunatud, esitab teatud mõttes nagu omi nõudmisi: kui omal ajal inimene laulis iseendale toa nurgas, võis see olla täitsa võimas. Selle muusika algne lähtekoht oli, et see ei olnud “esitatav muusika”, “muusika esitamiseks”, vaid iseendale äraolemise mõnusaks tegemiseks. Nüüd on olukord muutunud – teised inimesed on huvitatud sellest, mida sa teed ja see seabki tingimused – kui sul on publikuks tuhandeid inimesi ja kõik tahavad samal ajal sind kuulata, siis polegi muud võimalust kui kasutada võimendust. Ja situatsioonis, kus ei esitata endale, vaid vastamisi on esitaja ja kuulaja, on vastastikune mõju ka pisut erinev. Kui sul on tuhande inimesega tarvis kontakti saavutada, siis see on ikka hoopis teine asi kui laulda kahele inimesele.

H: Kas ja kuidas tuleks ühendada Värttinä pärimuse õpetamise või omaksvõtmisega, pärimuse ökoloogiaga? Millisel positsioonil on ülikoolid, harrastajad, Värttinä? Kas sellisel skaalal olete teie olete õpetajad, eeskujud või reklaamijad?
L: Õpetajaid on olnud ka enne meie tegevuse algust. Aga kui meid hakati märkama, sai võimalikuks, et paljudele noortele hakkas meeldima see, mida meie teeme. See jällegi tekitas võimaluse korraldada laagreid, kust saab üha paremaid ja paremaid õpetajaid. Rahvamuusikaõpetuse tase tõusis üsna kõvasti. Kui mõelda, et me läksime Sibeliuse Akadeemiasse õppima, võrrelda kui palju inimesi üritas siis sinna pääseda ja kui palju nüüd, ja mis tasemega nad juba tulevad, siis nüüd on nii suur tung, et kõik inimesed ei mahugi õppima. Ilmselt on meil seejuures teatav äratajate roll. Näitasime, et ka pärimusmuusika on huvitav, kui võtta ta omaks ja teha seda omamoodi.

H: Palju Soomes selliseid Värttina-tüüpi kollektiive üldse on? On neid palju?
L: Ma ei ütleks, et palju, aga peale selle on ju palju lihtsalt harrastajaid, kes mängivad meie meloodiaid ja meie mugandusi, kas lindilt kuulatuid või noodist. Hiljuti ilmus raamat *, kus on ka meie lugude noote. Eesmärgiks oli, et harrastaja võtab oma kitarri ja hakkab siis laulma, seejärel kuulab meie plaati ja näeb, mis tegelikult loos toimub. Seal raamatus on kõik pisut lihtsustatud, paarirealine laulumeloodia ja kitarrisaade on kirjas, et oleks lihtne seda kohe mängida.
____________
*Nevalainen, Kimmo. Värttinä : korkeelta ja kovvoo : historia, musiikki ja nuotit. Helsinki : Like, 2001.