Hantõ-Mansiisk
– Moskva – Udmurtia
Ühe seto tüdruku rännak, et ugrilasi oma silmaga
kaeda
Kairi
Alljärgnevalt
on tegemist ülalnimetet kodaniku reisiheijega, mille ta saatis
oma isiklikele sõpradele ja mida on kohutaval kombel tsenseerinud
infokeskuse töötaja, kes tegelikult on hoopis kongressi
sekretär.
Jõudnud hiljaaegu koju, sain rahulikult tööpostil
istudes ning üle pika aja taas kord korralikku kohvi juues
sirvida muljeid oma viimaselt reisilt…
Hantõ-Mansiisk
Külastasin paika Uurali mägede taga – Hantõ-Mansiiskit.
Elamusi kogunes kahetisi: ühelt poolt vaadatuna oli reis
imeline, teisalt aga paras kultuurišokk.
Lend Hantõ-Mansiiskisse läks iseenesest hästi
– tegin lennukis kohe tutvust oma naabritega (kolm suurt
vene meest), kellega tuli edasise sõpruse kindlustuseks
paar pitsi tõsta. Keeldumine oli tulutu. Ütlesin nalja
pärast, et neil tuleb mulle kiirabi lennujaama vastu kutsuda.
Ja mis ootas mind lennujaamas? Loomulikult kiirabiauto, mis oli
valmis mind ja neid kolme viima, kuhu iganes meil soov on! Ent
olin siiski piisavalt osav leidmaks inimesi, kes mind tegelikult
ootasid ning viisid hotelli nimega “Seitsmel mäel”.
Hotell, mis kunagi on ehitatud rahvusvahelise kahevõistluse
tarvis, asub kaunis ning kohalike inimeste jaoks olulises, kui
mitte lausa pühas paigas.
Kogu reis oli nagu tragikoomiline tõsielufilm. Et olime
Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee liikmed, siis võõrustas
meid Handi-Mansi Autonoomse Ringkonna administratsioon.
Päevad olid täidetud istungite ja ekskursioonidega,
millele õhtuti järgnes kultuuriprogramm. Sain üsna
kähku aru, et ametlikku programmi järgides ei näe
ma midagi. Linn ei ole põlisrahvaste – hantide ja
manside – elukoht. Linnas elavad põhiliselt venelased
või venestunud kohalikud. Õhtune kultuuriprogramm
tähendas enamasti, et tuli istuda pika laua ääres,
süüa tohutus koguses maitsvat toitu ning “taluda”
vähemalt kümmet toosti tunnis, mis omakorda tähendas,
et viinaklaasid täitusid aina uuesti ja uuesti… Pidulaud
paistis täitvat külaliste laialivalgumist vältivat
funktsiooni. Sellest
hoolimata õnnestus mul jalutama lipsata.
Oli üsna pime ja olin kuulnud, et õhtuti võib
linnas üksi kõndimine ohtlik olla, ent tegelikkuses
see polnudki nii hull. Linn iseenesest on kena, kui sealt kiiresti
läbi sõita. Ma rõhutan: kiiresti. Peatänavad
on asfalteeritud (ideaalsed nt rulluisutamiseks), hoonete fassaadidelt
särab vastu värske värv, marmor, läikiv metall…
Suure osa uutest euroopalikus stiilis, ent veidrate venepäraste
detailidega majadest (pangad, kino, administratsiooni hoone, kultuurikeskus,
teater) on ehitanud soomlased.
Aga pruugib astuda vaid mõni samm kõrvaltänavale,
et näha elumaju, sageli lagunenuid, koledaid, lehkavaid.
Et piirkonna käekäiku on kujundamas 17 naftakompaniid,
näeb ühiskondlikest hoonetest. Tegemist on n-ö
nafta-linnaga. On ehitatud teater, ülikoolihoone jm, mida
meile esitleti kogu hiilguses, et näidata, kui palju on tehtud
põlisrahvaste heaks. Igaüks, kes tahab seal töötada,
saab uhiuue korteri jne. Ent, kallid sõbrad, mis rõõmu
on suurest 5000 üliõpilasega ülikoolist piirkonnas,
kus põlisrahvastel on vaevalt põhiharidus? Lisaks
– hariduseredelil edasi jõudmine tähendab automaatset
venestumist.
Ma ei kohanud ühtegi hanti. Põlisrahvad elavad metsades,
kunagi linna minemata. Nende traditsiooniline eluviis on samuti
ohus: põdrad joovad naftakompaniide reostatud vett, lapsed
on tihti haiged… Kõige kummalisem on aga see, et
nende esivanemate maal ei ole enam vahet öö ega päeva
vahel: puuraukude tulede valgel võib öösiti vabalt
nt raamatut lugeda. Kui nafta ükskord otsa saab, hüljatakse
piirkond arvatavasti täielikult, sest üsna pea muutub
see lihtsalt elamiskõlbmatuks. Oleksin ehk meelsasti läinud
Obi jõele õngitsema, ent vaevalt tihanuks ma sealt
püütud kala süüa – arvatavasti ei ole
selle säilitamiseks õli tarvis lisada, sest see voolab
jões niikuinii…
Linna väline hiilgus mind ei huvitanud, lootsin vaadelda
ja kohata tavalisi inimesi, kes elavad üsna äärmuslikes
oludes (muidugi mitte nende jaoks). Neil on vähe lootust
parematele aegadele, keele säilimisele, kultuuri püsimisele
väljaspool muuseumiseinu. Inimesed, kes sellistes tingimustes
on suutnud säilitada emakeele ja traditsioonilise eluviisi,
lihtsalt peavad olema äärmiselt tugevad. Ja neil on
õigus enda üle uhke olla.
Jah, midagi nii ekstreemset ei leia Euroopas mitte iialgi. Lahkusin
Hantõ-Mansiiskist kerge masendustundega, lootes jõuda
sinna uuesti võimalikult ruttu ning ilma igasuguste ametlike
programmideta.
Moskva
Saabunud Hantõ-Mansiiskist Moskvasse, jäi meil edasilennuni
Ishkari aega seitse tundi. Kasutasime seda kesklinnas lõunatamiseks:
bussi ja metrooga kesklinna, lõuna restoranis “MuMu”
Arbatil, metroo ja bussiga tagasi Vnukovo lennuväljale, kus
kohtasime kena vanemat vene härrasmeest (tal oli ülikondki
seljas). Härrasmees pakkus meile abi õige värava
leidmisel, check in’is jm. Et meil oli endiselt lennuni
aega, tänasime teda ning otsisime kohta, kus seda õlut
juues kiiremini mööda saata. Meie tuttav härra
muidugi teadis meid juhatada kioskisse, kus õlu oli kaks
korda kallim kui mujal, ent mida ümbritsesid istumiseks mõeldud
lauakesed. Olime üsna väsinud. Vene geoloog –
nagu härrasmees mainis end olevat – muudkui aga lobises,
kiitis Eestit ja Soomet, kõneles oma Eesti sõpradest
ning jutustas kurva loo sellest, kuidas ta oli olnud sunnitud
müüma oma suvila Pärnus, ja et ta on parajasti
teel Iisraeli südameoperatsioonile.
Olin just lõpetanud oma esimese õlle, kui meie juurde
astus kena noor mees, Soome lipp nööpaugus (sest ta
olevat Karjalast pärit), ja küsis pastakat, sest ta
polnud leidnud mitte ühtegi kogu lennujaamas. Tahtis täita
mingit deklaratsiooni. Noormees näitas üles huvi meie
päritolu vastu ja üritas istuda meie lauda, mis õnnetuseks
oli aga kõiksugu pampudega ümbritsetud. Niisiis istus
ta naaberlauda ja kirjutas seal ise aeg-ajalt meie poole kiigates.
Äkitselt tuli veel üks mees. Küsis pastakat, et
deklaratsiooni täita. Kui ma talle pastaka andsin, nügis
ta pambud laua ümbert eemale, tõi kohale kaks tooli
– endale ja noormehele kõrvallauast. Mees väitis
end olevat New Yorgist ja teel sugulasi külastama. Seega
oli moodustunud kena “rahvusvaheline seltskond”, nagu
nad olukorda nimetasid. Kõik tutvustasid end üksteisele,
surusid kätt…
Niisiis võtsin ma veel ühe õlle ja juttu jätkus,
kuni geoloog küsis, kas ma olen Saksamaal käinud. –
Muidugi, jaa! – Saksamaal mängivat naised ohtrasti
kaarte. Mehed joovad õlut, naised mängivad kaarte.
Hmm. Mina ja mu reisikaaslane ei olnud üldse kaartidest huvitatud,
meie uued tuttavad aga muudkui arutasid mastide ja piltide väärtuse
erinevusi Karjalas ja New Yorgis. Ja mida ma näen! Täiesti
tühjast kohvrist (nagu ma kogemata märkasin) võttis
geoloog välja paki kaarte (NB! Kõik, mida vajate reisiks
Iisraeli, on pakk mängukaarte, ja veel veekindlaid). Mu reisikaaslane
ütles “ei” ning jätkas rahulikult õllejoomist
– ta oli juba aru saanud, mis äriga on tegemist…
Ka mina keeldusin, mispeale vahetasime paar eestikeelset lauset.
Geoloog lahkus sõnatult lauast. Härrasmees New Yorgist
hakkas meid vene keeles roppustega üle valama, et mis me
räägime eesti keelt nii toredas rahvusvahelises seltskonnas,
see polevat üldse viisakas, eestlased on üldse ülbed,
pahad ja rumalad…
Eemalt nägime neid üksteisele õlale patsutamas.
Suurepärane! Kogu näitemäng oli vaid meie jaoks
mõeldud: kolm meest lõbustasid meid poolteist tundi,
üritades kaardimänguni jõuda. Ilmselt oli palju
harjutatud, sest kõik tuli neil nii loomulikult välja.
Siit ka pisike hoiatus: olge Moskva lennuväljadel ettevaatlikud,
sest nagu me ümber vaadates märkasime, oli käimas
mitmeid sedalaadi stsenaariume ja näidendeid...
Udmurdimaal
festivalil Pelnjan
Lend
Moskvast Udmurtiasse kestis kolm tundi. Ishkari mineku peamine
põhjus oli etnofutu festival “Pelnjan” (tõlkes
“pelmeen”, täht-tähelt “kõrvakujuline
leib”), mis koosnes debattidest, ümarlaudadest, soome-ugri
kunstnike näitustest ning kontsertidest ja kõiksugu
etendustest.
Lennuk maandus vihmasajus, Udmurdi etnomusikoloog Marina ja tema
autoga sõber olid meil vastas. Muuseas, ma olin lennukis
ainuke naisreisija, ülejäänud inimesed olid ärimeeste
moodi – lennureis maksab tavalise inimese jaoks lihtsalt
liiga palju – ühe otsa pilet 100 eurot. Panime pagasi
auto peale ja istusime sisse. Auto ei käivitunud. Seejärel
proovis hulk mehi seda käima lükata, kuid tulutult.
Seejärel kasutas meie autojuht palju inetuid sõnu
ning kutsus ligi teise auto, et kasutada selle akut. Lõpuks
olime teel Ižkari. Sadas nagu oavarrest ja me olime surmväsinud.
Mis ometigi ei seganud meid Marina pool varase hommikutunnini
juttu vestmast, seltsiks palju ehtsaid udmurdi pelmeene ja jooke.
Oli palju kõnelda. Hommikul saatis Marina meid bussi peale,
mis pidi kõik festivalil osalejad sõidutama Alnaši
külla (see on rajoonikeskus Lõuna-Udmurtias). Meid
oli tervitama tulnud kogu küla – kumõška
(kohalik samakas), pelmeenide, või ja leivaga, maitsvate
rahvustoitudega, eriliselt hea seenekaljaga (võib-olla
sisaldas ka kärbseseeni – ei tea). Lauad olid kaetud
linna peatänavale ning oli lausa võimatu vältida
vanu naisi kolmeliitriste kumõškapudelitega või
ära joosta pirukakaussidega mammide eest, kes isiklikult
kõikidele palu suhu toppisid ning kontrollisid, kas kõik
sai ikka korralikult alla neelatud…
Nii me siis jalutasime läbi küla – ümberringi
tantsivad ja laulvad rahvariietes kohalikud, koolitäis lapsi
kõigile lilli jagamas, mehed lõõtsa mängimas.
Ja loomulikult kohtas igal sammul vanamammisid suurte pudelitega
külalisi püüdmas ja kinnitamas, et just nende napsud
on parimad kogu linnas. Lõpuks jõudsime kultuurimajja,
kus toimus umbes neljatunnine kontsert, mis hõlmas erinevaid
performance’eid, kontserte, tantse jne. Lisaks oli seal
mitmesuguseid töötube ning seto kunstniku Evar Riitsaare
näituse avamine, kus ma julgesin ka veidi torupilli mängida.
Sel hetkel olin ma juba osav muusik (vahemärkuseks –
teatava koguse kumõška järel võib nii
mõnestki kobakäpast äkitsi hea pillimees saada).
Õhtu lähenedes pakiti meid jälle pisikestesse
vahvatesse igivanadesse bussidesse, mille juht pidi iga kümne
kilomeetri järel mootorisse vett ja bensiini lisama, ning
sõidutati külla nimega Assangurt, et külarahvaga
pidutseda ning vaadata, kuidas põlevad õlgedest
skulptuurid, mille meisterdamiseks kunstnikel oli kulunud terve
päev. Külla saabumisel tabas meid taas eelpool kirjeldatu:
kumõška, pelmeenid, toit, laul, tants, ning loomulikult
oli kogu küla kohal.
Et kõrvaltänavad olid väga mudased, saime jällegi
kena jalutuskäigu osaliseks küla peatänaval (taas
lauad lookas ohtrast söögist ja joogist) sihiga küla
kultuurimajja.
Haned – iseenesest kenad olevused – plätserdasid
kõikjal vabalt mudas ringi ning öösel, kui väsinult
magamiskohta jalutasime, pidin korduvalt pori seest oma kingi
otsima, mis sinna ära kadusid.
Ei saa jätta mainimata, et udmurdi traditsioonis on pudel
majas alati naise käes: kui naine soostub mehele pitsi andma,
siis ta ka annab, vastasel korral on mees kaine.
Kui kultuurimajja jõudsime (mis nägi rohkem välja
nagu vana küün), oli see juba rahvast tulvil. Selgus,
et algamas on järjekordne kontsert ja kõigil külalistel
palutakse üles astuda. Laulmine tundus hea mõte ning
me ronisime eestlastega lavale. Ja laulsime kogu südamest!
Meid saatis tohutu edu – inimesed aplodeerisid, huikasid
ja äkitselt olime kuulsad…
Seejärel kutsuti meid ühe künka nõlvale
niidule, sest seal olid valmis saanud puder ja supp – mille
keetsid vanad naised sealsamas niidul paganlikul moel ohverdatud
looma lihast. Tegemist oli niisiis püha pudru ja supiga,
kuigi meile seda otseselt ei öeldud. Ja taas algas üleüldine
pidu, tantsud, ühislaulmised jne. Imeline. Öösel
süüdati suured lõkked ning õlgedest skulptuurid.
Kõik tundus lausa nõiduslik, seda on raske kirjeldada.
Lõpuks, kui ma olin nii väsinud, et ei suutnud enam
kõndida ega tantsida sentimeetritki, jagati külalised
n-ö oksjoni korras laiali. Võite juba ette kujutada,
et vastuvõtja kodus ootas ees lookas laud ja kumõška…
Ja enne hommikusööki – arvake ära! –
ikka pisike tops kumõškat enne teejoomist! Ja pandi
kaasa veel teemoonakski…
Külarahvaga hüvastijätt peatänaval kujunes
kahetunniseks: nemad laulsid, meie laulsime, tantsud-mängud…
ja need mammid suurte pudelitega: “Joo, joo!” –
see tähendab udmurdi keeles sedasama mis eesti keeles.
Reis jätkus sõiduga Jelabuga linna, kus kõik
algas otsast peale. Tatarstanis asuv Jelabuga oli aegu tagasi
tähtsamaid udmurdi hariduskeskusi. Taas kord märkasin,
kui ajuvaba on viia kultuurikeskus rahvast eemale ja tõmmata
administratiivpiir sinna, kuhu see absoluutselt ei sobi... Aga
nii on lihtsam assimileerida, integreerida, hävitada rahvustunne.
Tegelikult ei olnudki seal enam midagi näha peale püha
mäe, kus mul tekkis tarvidus torupilli mängida, kuigi
muudkui sadas ja sadas, mis pole pillile sugugi hea. Aga seal
mäe peal oli kõik nagu muinasjutus! Mängisin
nagu ei kunagi varem, mängisin viise, mida ma polnud iial
varem kuulnud, mängisin ja mängisin – tundus,
et väga pikalt, mis on minu kohta ebatavaline, tundus nagu
ümbritseks mind tohutu vägi.
Päeva veeredes külastasime Šiškini muuseumi,
kus polnud vist mitte ainsatki kunstniku originaaltööd
– see-eest vohas ümber maja kanep. Jelabuga suurima
vaatamisväärsusena pakkus giid vaadata maja, kus poos
end üles kuulus luuletaja Tsvetajeva, nägime tema hauda,
kust maiseid jäänuseid pole iial leitud.
Võiksin sellest ilmselt jutustada päevade kaupa –
kõik oli tohutult veider, aga samas tore ning põnev.
Sattusin ka mõnda poodi – kas kujutate ette suurt
kauplust kaheksa müüjaga ning ainsamagi ostjata, kus
on müügil umbes 20 erinevat eset (nt 1 mootorratas,
1 diivan, külmkapitäis searasva, 1 jogurt ja hapukoor,
üht sorti makaronid, pluss kümme sorti komme ja alkohoolseid
jooke)? Mina ka mitte. Tõsiasi on aga see, et kohalikel
poodi asja ei ole – oma toidu kasvatavad nad kodus ise.
Ega neil millegi ostmiseks raha ka pole, sest palka saadakse erinevates
toodetes (nt padjavabrikus töötades saadakse palka patjades,
mida võib siis ise sobivama kraami vastu vahetada).
Kurbusega pidin maha jätma lahkete ja toredate inimeste maa.
Kui me ära hakkasime sõitma, loobiti meie bussile
järele sületäis lilli. Kuna hüvastijätt
võttis taas kord üsna palju aega, jõudsime
raudteejaama alles 15 minutit enne rongi väljumist, ostsime
piletid ja veetsime rongis rahuliku öö teel Moskvasse.
Ülejäänud reis oli igavavõitu. Välja
arvatud kohutav kogemus Tuborgi õllega, mille ostsin Komsomolskaja
raudteejaamast Moskvas. Pärast esimest lonksu selgus, et
sel pole minule tuttava Tuborgiga mitte midagi ühist –
käesolev oli toodetud Ukrainas, nagu sildilt lugeda võis.
Midagi nii kohutavat polnud ma kunagi varem maitsnud! Siit soovitus:
ärge ostke eales Venemaal “välismaa” asju,
eelistage kohalikku kraami – see on vähemalt ehtne!
Selle optimistliku märkusega lõpetan oma raporti ja
soovin teile kena suve ja puhkust… juhul kui teil see on…
