22.–25. veebruaril toimus Murmanskis rahvusvaheline konverents “Snowchange 2003”. Ettevõtmine oli pühendatud põhjapool polaarjoont elavate põlisrahvaste asualadel aset leidvate kliimamuutuste vaatlustele. Konverentsi korraldasid Tampere Polütehniline Kõrgkool ja Murmanski Humanitaarinstituut. Snowchange’il vastuvõetud deklaratsiooni ja pikemaajalist tegevuskava tutvustatakse internetileheküljel http://www.snowchange.org

Kuigi koosviibimisel räägiti palju kliimamuutustest, kerkis konverentsi jooksul üha selgemalt esile küsimus, mida oleks peale vaatluste ja muutuste jälgimise võimalik teha, et põlisrahvad uutes tingimustes paremini toime tuleksid või et nende toimetulek jääks vähemalt praegusele tasemele.

Eesti Vabariigi aastapäeva paiku Koola poolsaarel viibides võisime kliima soojenemist omal nahal kogeda. Esimeste päevade kergele külmale järgnes sula. Suur lumehulk sulas kiiresti. Nädala pärast oli mõni päev Murmanskis sama soe kui Sotšis – viis soojakraadi. Mitmed kohalikud elanikud ütlesid, et nad ei mäleta, et kogu nende elu jooksul midagi sellist oleks juhtunud – õige veebruarikuu ilm peaks olema pakaseline ja tuisune.

Mitme põhja põlisrahva esindajad kirjeldasid muutusi, mida kliima soojenemine on nende kodukohas kaasa toonud. Eriti huvitavad olid need ettekanded, kus käsitleti põlisrahvaste elu sotsiaalseid, poliitilisi ning majanduslikke aspekte, sest ökoloogiliste probleemide eraldi käsitlemine tundub kunstlikuna.
Näiteks Habarovski krais on viimastel aastatel olnud väga suured metsatulekahjud. Kala- ja jahisaagi pideva vähenemise tõttu on ohus sealsete põlisrahvaste toimetulek.

Neenetsid ei taha leppida naftapuurimisega

Neenetsi autonoomses ringkonnas elab umbes 6000 neenetsit, kellest 90% tegeleb põhjapõdrakasvatusega. Naftapuurimine algas ringkonna põhjaosas juba 1970. aastatel. Vladimir Kotkin neenetsite ühendusest Jasavei kirjeldas konverentsil oma kodukoha saatust: “Praeguseks on naftareostuse tõttu kahjustatud 1% põdrakarjamaadest ja naftajuhtmed takistavad põhjapõtrade liikumist. Kuuldavasti on õige puurimine algamas paari aasta pärast.”

Tänu Jasavei tegevusele on alates 2001. aastast suhetes naftafirmadega jõutud uuele tasandile – toimuvad iga-aastased ümarlauad, millest võtavad osa põdrakasvatajad, naftafirmade ja administratsiooni esindajad ning kohalik intelligents. Jasavei on seadnud üheks eesmärgiks avalikkuse informeerimise tegelikust olukorrast. Võetakse osa ka ringkonna põlisrahvaid puudutava seadusandluse väljatöötamisest. Protestiks naftafirmade reostuse vastu saadeti pöördumine president Putinile, Venemaa Riigiduumale ja riigiprokuratuurile. Asi saadeti lahendamiseks kohalikule prokuratuurile, mis määras naftafirmadele minimaalsed trahvid. Jasavei on teinud ringkonna administratsioonile ettepaneku kompensatsioone oluliselt suurendada. Peamine mure on praegu põlisrahva tervis.

Dmitri Horolja, neenetsi põhjapõdrakasvatajate assotsiatsiooni president ja kuberneri nõunik, ütles: “Tööstus on hävitanud põlisrahvaste maailma ja kultuuri. Põlisrahvad on alustanud võitlust, et saada tagasi oma maa, mis neilt on võetud.” Ta võrdles omaaegset Nõukogude Liidu põlisrahvaste olukorda, kus nood pidid sõnatult pealt vaatama, kuidas maavarasid suurriigi huvides kaevandati, Kanada põlisrahvaste parema saatusega, kes on saanud oma kasutusse maa ning kellele makstakse suuri kompensatsioone. Jamalil on geoloogilist luuret tehtud kohalike elanike arvamust arvestamata, kaotatud on põdrakarjamaid, suureks probleemiks on põhjapõtrade röövtapmine. Siiski on põhjapõdrakasvatusel tulevikku, eriti Jamalil, kuna enam kui pooled Venemaa põhjapõdrakarjadest asuvad seal. Horolja kinnitas, et nafta ja muud maavarad kaotavad oma väärtuse, kuid põhjapõdrad jäävad.

“Ökoturistid” ohustavad Kamtšatka lõhejõgesid

Kamtšatka esindaja Viktoria Šarahmatova kirjeldas sealseid probleeme – alates 1991. aastast on välismaalastel lubatud sportlik kalapüük sealseil lõhejõgedel, väljapüüki reguleerivad normid puuduvad. Praeguseks on algatatud vene ja ameerika teadlaste lõhevarude uurimise koostööprojekt, loodud on Lõhekeskus. Nn ökoturistide arv üha kasvab, ulatudes praeguseks u 1000 inimeseni hooajal. Tuusiku hind on 3000-7500 dollarit. Kalastusest huvitatud osapooled – ühistud ja ühiskondlikud organisatsioonid peaksid algatama omavahelise koostöövõrgu. Põlisrahvaste ühistud on loonud oma liidu, mis algatab lisaks juba olemasolevale esimesele traditsioonilise looduskasutuse territooriumile (itelmeenide Tšanum) veel teise sellise territooriumi loomist. Et ka Kamtšatkal on kavas hakata naftat puurima, kavandatakse selle vastaseid protestiaktsioone.

Handi-Mansimaal loodi naftatöötlejate litsentsikomitee

Ljudmila Alfjorova “Ugrimaa päästmise” ühingust andis ülevaate olukorrast Handi-Mansi rahvusringkonnas. Seal on vastu võetud põlisrahvaid puudutav seadus. Neile on lubatud ringkonna eelarvest 2,5 miljardit rubla, mis tuleks kulutada sotsiaalsfääris, infrastruktuurile, kapitaalehitistele, kultuurile, spordile ja väikeettevõtlusele ning traditsiooniliste elatusalade toetamiseks. Praeguseks on loodud 40 põlisrahva ühistut ja rahvuslikku ettevõtet. Ringkonnas tegutseb enam kui 50 naftafirmat. Põlisrahvaste ja naftatöötlejate suhete reguleerimiseks on loodud litsentsikomitee.

Saamid nõuavad tagasi maad ja põtru

Koola saamid, kelle territooriumil konverents toimus, tõid põhiliste probleemidena esile maakasutuse küsimused ning põhjapõtrade arvu vähenemise viimaste aastate jooksul röövtapmise tõttu. Selle kohta märgiti õigusega, et kodustatud põhjapõdra tapmine peaks olema karistatav mitte salaküttimise paragrahvi alusel nagu praegu, vaid seda tuleb käsitleda relvastatud kallaletungina eraisiku varale. Kildini ühistule ei taheta endiselt kasutada anda maid Petšenga (Petsamo) rajoonis.
Kasvavat ärevust tuntakse plaanitava Siberi naftajuhtme pärast, mille ehitamisel võivad olla väga tõsised tagajärjed põhjapõdrakasvatusele, kuna juhul, kui naftajuhe ehitatakse rannikuga paralleelselt, lõigatakse läbi põhjapõtrade migratsiooniteed.

Bellona keskkonnakaitseorganisatsiooni Murmanski esindajad andsid ülevaate peamistest aatomienergiaga seotud probleemidest poolsaarel. Nendeks on kasutatud aatomikütuse ja muude radioaktiivsete jäätmete käitlemine, keskkonna saastatus ning sellest tulenevalt elanike terviseprobleemid.

Konverentsi jooksul tõusis üha selgemini üles küsimus, mida oleks peale vaatluste ja muutuste jälgimise võimalik teha, et põlisrahvad muutunud tingimustes paremini toime tuleksid või et nende toimetulek jääks vähemalt praegusele tasemele.

Valitsused peaksid suhetes põlisrahvastega tuginema austusele ja osalusele

Kuigi konverents käsitles eelkõige keskkonnaküsimusi, pole kahtlemata võimalik mööda vaadata poliitilisest aspektist. Stefan Mikaelsson, Saami Nõukogu viitsepresident, rõhutas oma ettekandes otsest seost põlisrahvaste saatuse ja kliimamuutuste vahel, hoiatades, et põlisrahvaid puudutavate rahvusvaheliste konventsioonide eiramisel võivad olla kurvad tagajärjed ning nõudes, et kohe tuleks ühineda rahvusvahelise tööorganisatsiooni ILO konventsiooniga nr 169, mis kohustab valitsusi suhetes põlisrahvastega tuginema austusele ja osalusele. Praegu on ILO konventsiooniga ühinenud ainult Norra, mitte aga muud saamide asuala riigid – Soome, Rootsi ja Venemaa, vaatamata sellele, et Europarlament on teinud Euroopa Liidu liikmesriikidele ettepaneku konventsioon kiiresti ratifitseerida. Siiski on Põhjamaade saami küsimuste eest vastutavad ministrid otsustanud alustada tööd “Põhjamaade saami konventsiooni” väljatöötamiseks, mis peaks tuginema ILO konventsiooni põhimõtetele.

Teadmised arhiividest välja

Konverentsi korraldaja Tero Mustoneni sissejuhatav artikkel “rahva teadusest” – põlisrahva traditsioonilistest teadmistest – küsib samuti, mida võivad inimesed ise ära teha ja pakub võimalust alustada lihtsatest asjadest, mida Eestis on harjutud folkloori, etnograafia või käsitöö alla liigitama: koguda kohanimesid, lugusid, panna tähele ilmaennustamise oskusi ja õppida neid vanematelt inimestelt, õppida valmistama traditsioonilisi liikumisvahendeid, õppida laule ja tantse ning rituaale, mis meid maaga ühendavad.

Oleme oma rahvalaulud kirja pannud, kokku kogunud ja arhiivi asetanud ning suulise traditsiooni kirjalikuks muutumise käigus neist võõrandunud ja kaotanud sellega seose ja lugupidamise nende vastu. Indiaanlaste või inuitide käest püütakse koguda samu teadmisi, aga kuna nad oma vanematest ja nende teadmistest lugu peavad, suhtuvad ka kogujad neisse suurema austusega.

Johan Albert Kalstad, saami etnograaf Tromsø Muuseumist, ütles: “Paljud uurijad räägivad põlisrahva traditsioonilistest teadmistest, kuid vähestel on õnnestunud neid jäädvustada”.

John Keogak, inuvialut Kanadast, rääkis suure lugupidamisega sellest, kui targad vanemad on tema rahval. Vanemad ei lasknud misjonäridel rahva seas riidu külvata, kui tuli uus usk. Need olid vanemad, kes oskasid maade väärkasutuse eest saadud suuri kompensatsioone õigesti investeerida, nii et praeguseks on kõigil olemas kindel sissetulek ja keegi ei pea puudust kannatama. Lisaks sellele on asutatud oma lennukompanii ja muid põlisrahvale kuuluvaid ettevõtteid. Põlisrahvas on oma maa tagasi saanud.

Usun, et meil on põlisrahvastelt võimalik õppida lugupidavat suhtumist oma vanematesse ja nende teadmistesse. Ehk tasub mõelda ka selle üle, kuidas “esivanemate varandus”, nagu M. J. Eisen meie rahva traditsioonilisi teadmisi nimetas, meile jälle lähedaseks ja kättesaadavaks võiks muutuda – mida me saame selleks teha?