Fenno-Ugria Infoleht 2003/2

20.–26. märtsini toimus Tartus ja Võrumaal Fenno-Ugria korraldusel ja Hõimurahvaste Programmi toetusel III soome-ugri noorte loojate tõlkimise ja enesetäiendamise seminar, millest võtsid osa eesti, komi, udmurdi, mari, karjala ja soome kirjanikud. Lisaks vastastikusele tõlkimisele, mille tulemusel korraldati Tartus ka luuleõhtu, toimusid ettekanded nii külalistelt kui võõrustajatelt. Alljärgnev on Ott Heinapuu ja Siiri Riese üleskirjutus Hasso Krulli 23. märtsil Kiidi turismitalus peetud ettekandest.

Kümmekond aastat tagasi toimus Eestis meedia ja ajakirjanduse revolutsioon, uksed-aknad avanesid, sisse tuli väga palju uut, tuliuut. Publiku reaktsioon sellele paistis aga olevat otse vastupidine, kaotati igasugune huvi välismaailma vastu; varsti läks samale rajale meedia ja ajakirjandus. Eesti telekanalites ei näidata maailmas toimuvat ega mujal tehtavaid filme; kui tõlgitakse kirjandust, siis on see alati ühesugune ja tõlgitud ühest keelest.

Maailmas on just viimase veerandsaja aasta jooksul inimeste hulk väga suureks kasvanud: juba pikemat aega moodustavad enamuse kõikidest aegade algusest saadik maailmas elanud inimestest need, kes elavad praegu. Surnud on täielikus vähemuses, kuid fundamentaalses mõttes on kõik selle, milles me elame, loonud nemad. Hoolimata sellest on enamus kultuurist kaasaegne ja enamus kultuure, mis on üldse eksisteerinud, samuti praegu meie kaasaegsed. Aega on vähe: inimkond on tõesti liiga suur ja see tingib peagi katastroofe, mis inimeste arvu kahandavad. On saabunud teatav nullpunkt lineaarsel ajaskaalal. Kõigest sellest teatakse väga vähe, ei tahetagi teada.

Kuna ma ei ole ajakirjanik ega visuaalse meedia maaletooja, siis ei püüa ma ka seda protsessi ajakirjanduse poolel suunata. See-eest olen kaua aega tegelenud luule ja kirjandusega, mis loob juurdepääsu suures ilmas sünkroonselt toimuvale.

Huvi kadumisega välismaailma vastu kadus Eestis ka luule tõlkimine. Seoses eelmise kümnendi arvutikultuuri pealetungiga on Eesti tugevalt internetiseerunud. Luule kaotas 20. sajandil hulga koormavaid piiranguid, asemele tulid teatavad tihendamise vormid, mis tegid luulest parema kommunikatsiooni vormi, informatiivseima meediumi. Luule on efektiivne kanal väljendamaks mõtet bittides.

Mind raputas üles üks india luuletaja. India on huvitav näide kultuurist, kus kolonisaatoristest on vabanetud, aga oma eesmärkide saavutamiseks kasutatakse ikkagi kolonisaatorite keelt. Indiat võiks nimetada maailma ja kogu universumi hüpermudeliks – igas osariigis on üle kümne riigikeele, kirjutatavate ja kõneldavate keelte koguhulgast rääkimata. Oma keelte kaudu tunnevad indialased kultuuri ja oma maad vähe, kirjutamiseks ja tõlkimiseks kasutatakse inglise keelt, mis on emakeeleks vähem kui 3%-le elanikkonnast.

India gujarati keelt kõnelev luuletaja Sujata Bhatti läks juba noorena elama Ameerikasse. Abiellus saksa luuletajaga. Tutvusin tema abikaasaga, kes näitas mulle tema luuleraamatut. Lugesin raamatu lennujaamas läbi ning olin hämmastunud, et inglise keele kaudu saab nii lihtsalt ajada nii palju olulisi asju kirjandust ja kultuuri lõhkumata.

See ajendaski üle hulga aja tegelema luule tõlkimisega. Tuli mõte Interneti-ajakirjast, kus saaks ära kasutada väikese keele eeliseid – väikesesse keelde sattunu fookustub paremini (nt inglise keeles leidub materjali nii tohutu palju, et keegi ei jaksa seda läbi tuhlata). Tõlkeluule ajakiri sai nime selle sama india luuletaja luuletuse järgi – Ninniku (e. k. küüslauk).

See luuletus kajastab pisut mõistukõnelisel viisil Interneti-ajakirja projekti ideed.

Tänapäeva meediat iseloomustab endassesulgumine. Et meedias hoitakse lahti ühte väga kitsast kanalit, tekitab raevu. Selle lõhkumiseks on võimalik kasutada sama keelt, mille kaudu kanalit ahendatakse – inglise keelt. Üle planeedi on inimesi, kes seda näevad. Mõned neist võtavad ette midagi küllaltki otsustavat ja sõjakat, mistõttu neid on hakatud nimetama terroristideks. Liikuma paneb neid inimesi aga idee, mis on kellegi terroriseerimisest väga kaugel. Üks väheseid rahumeelseid vahendeid olukorra parandamisks on kommunikatsioon. Ent ka see vahend on n-ö üle pruugitud, kommunikatsiooni kanalid on ummistatud. Demokraatlike väärtuste hulka kuuluvat sõnavabadust kasutatakse selleks, et ükski mõistlik sõnum ei jõuaks üle kellegi huulte ühegi kuuljani. Heaks võrdluskujuks võiks olla Fr. Kafka “Keisri sõnum”, kus kuller hakkab tulema keisri sõnumiga, mis talle kõrva sisse sosistati. Aga enne kui ta paleest välja saab, peab ta läbima mitmeid vestibüüle ja saale. Olles seda teinud, peab ta tulema veel läbi väravate. Väravad on osa veel suurematest hoovidest ning vestibüülidest. Isegi kui tal see õnnestub, on peaaegu võimatu, et ta suudab leida tee rägastikes, viitadeta teedel, mis on väljaspool paleed. Lõpuks ei tea ta enam, kus elab see, kellele keiser sõnumi saatis. Tõenäoliselt ei jõua sõnum kunagi kohale. Tegelikult saatis keiser sõnumi just sulle, kes sa istud õhtul kodus akna all ja ootad.

Leidsin, et siiski on võimalik töötada nii, et sõnum kohale jõuaks. Parim vahend selleks on luule, sest 20. sajandi luulevorm on diskrediteeritud. On tekkinud ja levinud arusaam nagu saaks luules väljendada kõike, et sestap pole mõtet sellega tegeleda. See tingimus teeb luulest eriti efektiivse kommunikatsiooni kanali.

Kommunikatsioon luules on raskesti kontrollitav, seda ei vaevu keegi tegema. Tänu sellele on võimalik kasutada luulet kommunikatsiooni vahendina ülerahvastatuses. Luule on valmistumine kõige halvemaks kõige rahumeelsemate vahenditega.

Tänaseks on Interneti-ajakirja juurde saamas tõlkeluuletajate raamatusari. Esimesena M. Atwood, seejärel vene luuletaja L. Rubinstein. Ükski raamatusari ei saa olla sama kiire ja liikuv kui luule avaldamine internetiversioonis. Samas on raamatusari Interneti-väljaande kõrval minu jaoks mugavus ja luksus. Raamatute hea omadus on sattuda nende inimeste kätte, kes pole seda oodanud. See mõjub paremini kui Internetis surfamine, sest Internet võib tekitada üleüldise tülgastuse kõige vastu, mis seal pika otsimise peale leidub.

Raamatuformaat on minu kiindumus, sellist tõlkeluulesarja ei ole olnud Eestis 20 aastat. Mis sellest kõigest edasi saab, ei tea, aga tähtis on hoida raamatu hinda madalal, see tekitab võimaluse, et keisri sõnum võib jõuda juhuslikult sinuni.

Prantsuse sotsioloog Bordieu on kirjeldanud, kuidas igas telekanalis jälgitakse teisi telekanaleid, st kui teistel on uudistes midagi sellist, mis “kodukanali eetris” pole olnud, tuleb pahandus. Seepärast kopeeritaksegi teisi ning ring aheneb üha, uut informatsiooni ei tule. Paralleele võib tõmmata inimkonna arenguga: alguses oli igal puul oma jumal, hiljem üritati kokku panna pilt universumist, mis oleks tervenisti üheainsa, teisi hävitava jumaluse valduses.

Luule puhul saab aga rakendada ka tihendamismeetodit või dekodeerimist. Tulemuseks on n-ö väikesed osakesed ja pudi. Koode (luulet) saab n-ö lahti võtta ja seejärel on alati võimalik seda uuesti teisel viisil kokku panna, see võimalikustabki transversaalsuse. Läbides korraga palju kihte, tuleb ilmsiks selliseid suhteid, mida pole üheski teises massikanalis. Põhimõtteliselt on see nagu šamaani tee mööda emapuud läbi kõikide maailmade. Tagasi tulles on tal raviv sõnum.