Juri Perevoztšikov pidas 7.-16.04.2003 Tartu Ülikoolis loengukursuse "Venemaa, Udmurtia ja udmurdid – rahvuslik renessanss?" tänapäeva etnilistest protsessidest Udmurtias.

Teemad olid järgmised:

1. Rahvuspoliitika ja soome-ugri rahvaste poliitilis-õiguslik staatus Venemaa Föderatsioonis.
2. Soome-ugri põlisrahvaste elukeskkonnaõiguse rahvuskultuurilised alused.
3. Etnodemograafilised protsessid Udmurdi Vabariigis: ellujäämisstrateegia.
4. Etnosotsiaalsed protsessid Udmurtias: moderniseerimise perspektiivid.
5. Etnopoliitilised protsessid Udmurtias: rahvusliku liikumise perspektiivid.
6. Etnolingvistilised protsessid Udmurtias. Keeleseadus ja selle realiseerimine.
7. Massiteabevahendite roll Udmurtia rahvuskultuuripoliitikas.
8. Udmurdi diasporaa ja soome-ugri maailm Udmurtia rahvusvaheliste ja regioonidevaheliste suhete süsteemis.
9. Udmurdi rahvuslik liikumine ja soome-ugri maailm: arengumudelid, rahvuslike ideede leidmine.
10. Udmurdi noored ja rahvuslik noorsooliikumine Udmurtias.

Loengud olid väga huvitavad. Eriti tänu võrdlusele teiste soome-ugri rahvastega. Udmurdid elavad peamiselt Udmurdi Vabariigis (69,4% ehk ligi 500 000), Baškortostanis, Tatarstanis, Permi ja Kirovi oblastis – veel umbes 100 000. Udmurtias elab umbes 70 erinevat rahvast. 1920. aastal moodustasid udmurdid 58,7% ja venelased 37,7% kogu elanikkonnast.

1989. a rahvaloenduse järgi moodustasid enamuse Udmurdimaa rahvastikust venelased (58,9%), teisel kohal olid udmurdid (30,9%). Muutus rahvuslikus koosseisus toimus peamiselt migratsiooni tõttu ning seoses sellega, et 1930. aastatel ühendati Udmurdi Autonoomse Vabariigiga viis venekeelset rajooni.

Kuni 1960. aastateni oli udmurtide sündimus kõrgem kui venelaste oma, hiljem hakkas see langema. Kuni 1993. aastani elanike arv Udmurtias kasvas, pärast seda hakkas aga kahanema. Udmurdi pered on rohkem lastele orienteeritud kui vene pered, kuid linnaelu paljulapselisust ei soodusta. 1999. aastaks oli udmurtide loomulik iive 0,7‰ (vrd: komidel 2,00,7‰; mordvalastel 6,50,7‰ ja maridel 2,60,7‰).

1920. aastatel arendati rahvuslikku haridust: asutati koole, koolitati õpetajaid, avaldati õpikuid ja raamatuid, normeeriti keelt jne. 1930ndatel sai jalad alla rahvuslik udmurdikeelne haridus, kuigi ka vene keele õppimisele pandi suurt rõhku. 1950ndatel aastatel tugevnes vene keele surve, kuigi kooliõpetus käis ikka veel udmurdi keeles. Järgneval kümnendil läks õpetamine lapsevanemate soovil venekeelseks. 1970ndatel aastatel tekkis tendents loobuda udmurdi keele õpetamisest ka õppeainena ning paari järgmise aastakümne jooksul süvenes udmurdi keele stagnatsioon.

Uuringud näitavad, et naistel säilib keel paremini kui meestel. Samuti on olemas negatiivne korrelatsioon hariduse ja keele säilivuse vahel: mida madalam haridus, seda parem on keele säilivus.

58% põhjaudmurtidest on venekeelse hariduse poolt, lõunaudmurtidest aga ainult 27%. Udmurdi autorite raamatuid loeb 1/3 põhjaudmurtidest ja üle poolte lõunaudmurtidest. 42% udmurte valdab oma emakeelt vabalt, 38% oskab ainult kõnekeelt ning 12% saab udmurdi keelest aru, kuid ei räägi. Keelest kõneldes tuleks mainida ka keeleseadust. 1991 koostati esimene keeleseaduse projekt, seejärel veel mitu projekti, keeleseadus võeti vastu alles 6.12.2001.

Üldiselt arvatakse, et poliitiliselt käitub Udmurtia stabiilselt ja võrreldes teiste Vene Föderatsiooni subjektidega on ta suhteliselt passiivne. Raske öelda, miks see nii on. Pakutakse selliseid seletusi nagu poliitiline infantiilsus ja pragmaatiline ettevaatlikkus ehk poliitiline tarkus.

Rahvuslikust liikumisest rääkides peab mainima, et udmurtidel pole põlisrahvana erilisi õigusi, nad on võrdsed teiste Udmurdi Vabariigis elavate rahvastega. 1980. aastate lõpus tekkis Iževski intelligentsi algatusel Udmurdi klubi. Aastal 1989 asutati ühing Дэмен (Koos), kuid seda ei õnnestunud kohe registreerida. 1991 tuli kokku esimene Удмурт Кенеш (Üleriigiline Udmurtide Nõukogu), mida korraldas Дэмен. Tekkis idee asutada Udmurdi rahva taastamise fond, kuid paraku ei saanud see teoks. 1994 lõi Дэменist lahku omausuühing Удмурт Вöсь (Udmurdi Palvus). 1999. aastal peeti Удмурт Кенеш esimest korda udmurdi keeles. Kahjuks ei olnud Удмурт Кенеш kuigi aktiivne ja selle töö elavnes alles aastal 1997: loodi piirkondlikud кенеш-id, korraldati kursusi, anti välja ajalehte Герд jne. Põhjusteks, miks Удмурт Кенеш-i töö ei olnud eriti tõhus, tuuakse:

• võimude vastupanu,
• poliitilise kogemuse ja heade poliitikute puudumine,
• autoriteetse liidri puudumine,
• infoblokaad,
• teoreetilise baasi puudumine.
  

1990. aastal asutati Udmurdi Noorte Ühiskondlik-Poliitiline Organisatsioon “Шунды” (Päike), mille nimetusest kadus hiljem sõna “poliitiline”. See registreeriti aastal 1992.

Üldiselt võib öelda, et vaatamata viimasel ajal Udmurtias aktiviseerunud etnilistele protsessidele, on siiski veel vara rääkida rahvuslikust renessansist.
2001 anti Moskvas välja raamat “Феномен Удмуртии. Парадоксы этнополитической трансформации на исходе XX века” (autorid: М. N. Guboglo, S. К. Smirnova), millest pidi saama sarja “Феномен Удмуртии” avaköide. Teise köite, “Постижение суверенности: становление государственности Удмуртской Республики”, esimene raamat “Сфера законодательной власти” ilmus 2002 kirjastuses “Удмуртия”. Kokku on oodata 5-6 köidet.