Umbes samas vanuses nagu filmi “Päikeselapsed” autorid Liis Ruussaar ja Kristel Kaljund praegu, töötasin ma 1977. a jaanuaris filmi “Linnutee tuuled” etnograafiatoimetajana režissööri assistendi kohustes. Ühel hommikul helistas režissöör Lennart Meri, paludes mul saata folklorist Margarita Hruštšovale minu allkirjaga kiri, mille Lennart Mere poolt dikteeritud sisuks oli meie loobumine udmurtide jäädvustamisest kõiki teisi soome-ugri rahvaid hõlmavas kaksikfilmimonograafias “Veelinnurahvas” / “Linnutee tuuled”.

Sellest hetkest peale olen teadlasena tundnud end mõnes mõttes võlgu udmurdi kultuuri ees, mida sain ääri-veeri kustutama asuda juba järgmisel aastal Eesti Rahva Muuseumis Aleksei Petersoni kogutud udmurdi rahvariideid kirjeldades. Kolm ja pool aastat hiljem, juulis 1980, olin koos Petersoni ja “Linnutee tuulte” operaatori assistendi Aado Lintropiga Kuzjebajevo hiies filmimas udmurtide loodususu ohvritalitust. Kuskilt siit sai alguse eestlaste udmurdibuum, mis filmi “Päikeselapsed” autorite sõnul etnilise portreefilmi objektivaliku otsustas.

Päikeselapsed. Uurimusfilm. Autorid: Liis Ruussaar ja Kristel Kaljundi. Teejuht Irina Orehhova, fotograaf Thomas KneiSl, operaator Priit Palomets, monteerijad Liis Ruussaar, Urmas Sepp, Kristel Kaljund ja Irina Orehhova. Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus ja Nikodemus Film 2002. 34 min.

Olen internetis läbi tuhninud hulga põlisrahvastele pühendatud lehekülgi, leidmata udmurte maailma põlisrahvaste nimekirjast. Neid on selleks liiga arvukalt alles ja nende asuala loodustingimused on liiga lähedased enamikku maailma põlisrahvastest hävitanud kolonisaatorrahvaste päritolumaale. Udmurtide etnopoliitiline situatsioon ei loo võimalusi eksootiliseks Juri Vella maailmaks, mille lihtne lugu Venemaa presidendile pühendatud põhjapõdrast nopib küll peapreemia Lyoni filmifestivalilt. Samas on lugu aga oma kommertslikus ülekordamises muutunud isegi filmi autorina Vella teenistusse rakendunud Liivo Niglasele sedavõrd tüütuks, et ta eelistab seda oma filmis esitada pika tsitaadina sakslaste tehtud samateemalisest filmist. Juri Vella maailm on Euroopale arusaadav, sest see on loodud eurooplaste väärtushinnanguid silmas pidades. Metsaneenetsi põdrakarjus ei mõista, miks on vaja tema hõimlast sellisena näidata.

Juri Vella, Jeremei Aipin ja Juvan Šestalov on üksiküritajatena viinud metsaneenetsi, idahandi ja põhjamansi hääbuvate kultuuride üksikosakesi niinimetatud maailmakultuuri. Sellega seoses ei loe aga nende rahvad neid enam enda hulka kuuluvaks. Udmurte on mõnisada korda enam, seetõttu ei ole nende seast üksikisikul nii lihtne tormata maailmakultuuri, kaenla all mõningad eksootilised riismed oma rahva põliskultuurist. See ei ole aga ka võimatu, sest Lennart Meri on veelgi suurema rahva presidendina seda ometi suutnud. Võib-olla on samalaadsed saavutused Kreutzwaldi “Kalevipoeg” ja Lönnroti “Kalevala”. Siit teeksin paradoksaalse järelduse, et udmurdi põliskultuur hoiab oma terviklikkust tugevamini kui metsaneenetsi või eesti kultuur ning udmurtidel on suurem pieteeditunne oma põliskultuuri vastu.

Oma rahvast ja selle kultuuriprobleemidest räägivad filmis müüja Ludmilla Mamontova, kooliõpetaja Jelena Lavrentjeva, käsitööõpetaja Vjatšeslav Lavrentjev, tekstiilikunstnik Aleksander Tšetkarjov, udmurdi lipu kujundaja Juri Lobanov, kirjastuse Udmurtija direktor Juri Kuznetsov, juustuvabriku direktor Anatoli Maksimov ja ajakirjanik Lidia Orehhova. USA rahvuslipp Anatoli Maksimovi töölaual markeerib udmurdi juustuvabriku sidemeid maailmakultuuri lipulaevaga. Kultuurisituatsiooni absurdsust illustreerib emotsionaalse vahestseenina intervjuudele Udmurdi rahvusteatri balletiartistide diskotants “Pepsi” reklaami taustal, saatemuusikaks arhailine udmurdi rahvalaul.

Eesti Humanitaarinstituudi magistrand Liis Ruussaar ja Müncheni Ülikooli doktorand Kristel Kaljund noorte teadushuntidena kodu lähedalt ei murra. Seetõttu ei ole filmis esitletud teadlaste vaateid udmurdi identiteedile. Mainiksin siin kahte udmurdi ja kahte Venemaa etnoloogi.

Mihhail Atamanov, Iževski Patriarhaadi valitsuse referent, Udmurdi Riikliku Ülikooli juhtivteadur, filoloogiadoktor, on õppinud Tartus ja uurinud udmurtide lokaalse identiteedi üht huvitavamat ja arhailisemat avaldumisvormi – traditsioonilise ühiskonna jagunemist voršud-sugukondlikeks gruppideks. Praegu tegeleb ta piibli tõlkimisega udmurdi keelde, lähendades nii maailmakultuuri udmurtidele.

Vladimir Vladõkin, Udmurdi Ülikooli etnograafiaprofessor, ajaloodoktor. Nii nagu Juri Vella, on ka Vladõkin õppinud Moskvas ja kirjutab oma rahvuskultuurist inspireeritud erakordselt huvitavaid luuletusi. Tema raamatule “Udmurtide uskumuslik-mütoloogiline maailmapilt” andis Hamburgi Ülikooli uralistikaprofessor Eugen Helimski hiljuti suusõnalise hinnangu, mille järgi on seal udmurdi loodususk liiga kergekäeliselt kokku sobitatud antiikkultuuride panteoni mudeliga. Mul oli seda kuuldes tuttav tunne, sest sedasama heitis Oskar Looritsa eesti rahvausu käsitlusele ette Uku Masing.

Vladimir Pimenov, praegune Moskva Ülikooli etnoloogiakateedri juhataja, on kirjutanud klassikalise etnograafilise uurimuse vepslastest. Järgnevalt võttis ta käsile udmurdid, kuid see kultuur ei allunud klassikalisele uurimismeetodile ning Pimenov juurutas 1977. a statistilis-etnograafilise uurimismeetodi. See arendas vaieldamatult oluliselt edasi Venemaa teoreetilist etnoloogiat, samal ajal aga praktiliselt välistas udmurdi traditsioonilise kultuuri etnoloogilise lahtimõtestamise võimaluse.

Udmurdibuumi Venemaa etnoloogias veab praegu Mikluhho-Maklai Etnoloogia Instituudi asedirektor Mihhail Guboglo (seesama, kelle Mati Hint laulva revolutsiooni aastail venestamistondina eesti ajakirjanduses kuulsaks kirjutas), toimetades 6-köitelist kollektiivmonograafiat “Udmurdimaa fenomen”. Seega ei kuulu udmurdibuum eestlaste endeemiliste haiguste hulka.

Kuigi Ruussaare ja Kaljundi uurimus on oma standardse küsimustiku esitamise poolest võrreldav Pimenovi tööga, ei välista vastuseks saadud pikad intervjuud udmurtide traditsioonilise mõttemaailma uurimist. Praegu ei julge tõesti öelda, kas ja milleks peaks globaliseeruma udmurdi kultuur. Võib-olla vajab maailmakultuur püsimiseks just üht mitteglobaliseeruvat kultuuri?