Eestlaste huvi- ja tööreis Marimaale

Eestlaste huvi- ja tööreis Marimaale

2.-9. juunini külastas Marimaa Vabariiki 35-liikmeline Eesti ja Soome teadurite ja ametnike rühm. Esindatud olid Eesti haridusministeerium (Jüri Valge, Ester Pihl) ja kultuuriministeerium (Madis Järv), Tartu Ülikool (prof Mati Erelt, prof emer Helmut Piirimäe, prof Jaan Ross, prof Tiit Rosenberg jt), Tallinna Pedagoogikaülikool, Eesti Keele Instituut (Kristiina Ross, Jüri Viikberg), Emakeele Selts (Tõnu Tender), Soome Instituut Eestis. Peale selle veel emeriitprofessorid Kalevi Wiik (Turu Ülikool) ja Mauno Koski (Åbo Akademi).

Mida tehti-nähti

Toimusid kohtumised Mari Eli Vabariigi ametlike esindajatega, sealhulgas haridusministri, rahvussuhete vastutava sekretäri, Marimaa–Eesti ühingu esimehe Vassili Janalovi, Mari Riikliku Ülikooli rektori prof Vitali Makarovi, MRÜ soome-ugri keelte kateedri professori Juri Anduganoviga. Madis Järv kohtus kultuuriministri Mihhail Vasjutiniga. Tutvuti ka Mari Teadusliku Uurimise Instituudi ja Mari Riikliku Pedagoogilise Instituudiga, riikliku kirjastuskomitee esimehe Jevgeni Suslovi ning ajalehe Mari El peatoimetaja Aleksandr Abduloviga ning teadustöötajate, pedagoogide ja külaelanikega. Kultuuriprogrammi raames külastati Mari Rahvusraamatukogu, Mari Rahvusmuuseumi, Tšavaini muuseumi, Vabaõhumuuseumi. Mari kõrgkoolidele ja rahvusraamatukogule kingiti üle saja teadusliku ning Eestit tutvustava teose.

Moskvas kohtuti suursaadiku hr Tiit Matsulevitšiga (andis ülevaate Venemaa sise- ja välispoliitikast ning eesti vähemuse olukorrast Siberis) ja Moskva Eesti Seltsi esindajatega, Petseris aga II (eesti) keskkooli õppealajuhataja Kiira Matvejevaga.

Kohtumisel Marimaa valitsuse aseesimehega arutati haridusalast koostööd, eesti keele ja kultuuri õpetamist Marimaal ja maristika õpetamist Eestis, vajalike tehnikaspetsialistide ettevalmistamist Eestis, vastastikuse tõlketegevuse korraldamist. Mari pool soostus kõikides arutatud küsimustes EV Haridusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi ettepanekutega, olles nõus kandma 50% lektorivahetusega seotud kuludest. Mari pool rõhutas vastastikuse koostöö lepingute uuendamise tähtsust (mis allkirjastatakse eeldatavasti augustis Tartus fennougristikakongressi ajal (tegelikult ei allkirjastatud - toim).

Olukorrast Marimaal

Majanduslik olukord Marimaal on halb (suur tööpuudus, ressursside vähesus), sellest ka teadus- ja kultuuriasutuste ebapiisav finantseerimine. Varustatus arvutitega on ebaühtlane, kusjuures eriti halb on olukord humanitaarteadlaste seisukohalt: kirjastustel ja trükikodadel pole tööd, kuid valmis käsikirjad ei ilmu avaldamiseks vajalike (väikeste) summade puudumise tõttu (“Väikese Illimari” kahe aasta eest valminud marikeelse tõlke avaldamiseks pole suudetud leida 1000 dollarit).

Linnaelanikkond elab sageli küla, noored vanade pensioni arvel (palgamaksmisega on suuri probleeme). Sellise ebanormaalse olukorra positiivne tagajärg on see, et põhiliselt marikeelsed külad ei ole tühjenenud.

Poliitilises mõttes valitseb nõukogulik mentaliteet: suurem osa ajakirjandusest on riigi kontrolli all, välisinfo pärineb Vene allikaist, formaalselt tsensuur puudub, kuid küllap on see tegelikult olemas, tänava- ja asutuste nimed on pärit nõukogude ajast; valitseb üldine usk kõrgel positsioonil olevaisse ametnikesse (Putin, kohalik president), mitte seadustesse ning igatsus “kõva käe” järele (otse ütles seda välja kirjastuskomitee esimees J. Suslov).

Mari keelte (mäemari ja niidumari) olukorda raskendavad mitmed asjaolud: eeskätt üldise arusaama puudumine rahvuslikest eesmärkidest (mille põhjus on kindlasti mari rahvusliku intelligentsi hävitamine 1930.aastatel). Rahvuslikkuse propaganda on enamjaolt suunatud minevikku. Ilmselt pole vabanetud sajandite jooksul sisendatud rahvuslikust alaväärsuskompleksist ning külaelanike sõnul jätkub venelaste halvustav suhtumine marikeelseisse inimestesse ka praegu (nii et linna kooli läinud marid ei julge emakeeles rääkida).

Mari tänapäeva intelligents on killustatud

Mari keelt ei nähta enamiku maride poolt kõrghariduse ega isegi keskhariduse keelena (kõrgharidusega marist ema oli rahul, et tema last koolis mari keelega väga ei vaevata), isegi mari keele teadusliku uurimisega tegelevates asutustes on uksesildid ainult venekeelsed. Samas on mõlemal mari keelel kõrvuti vene keelega riigikeele staatus; võimaluste piires õpetatakse mari keelt koolis ja lasteaias (ka mitte-mari lastele), ülikooli pääseb marikeelsete eksamitega (aga sooritada tuleb ka vene keele eksam). Marikeelse kõrghariduse andmist raskendab kahtlemata oma kõrgharidusministeeriumi puudumine ning kõrgkoolide alluvus ning aruandluskohustus Vene Föderatsiooni vastavale ministeeriumile.

Mari keeleseadus on küll olemas, aga seda ei rakendata. Kolm riigikeelt on kuulutatud võrdseks, ent välja kujunenud olukorras tähendab see sisuliselt vene keele ainukasutust nii maride suhtluses mitte-maridega kui ka omavahel.

Marikeelset kirjandust antakse välja alla 10 raamatu aastas (rahvusraamatukogu 1,5 miljonist raamatust on marikeelseid 4 500), rahapuudusel viibib mari seletava sõnaraamatu ja teiste sõnaraamatute, eelkõige aga kooliõpikute publitseerimine. Mari keele uurimist takistab ka uuema lingvistilise kirjanduse puudumine ning üldine võõrkeelte (v.a vene keel) mitteoskamine.

Marikeelsete ajalehtede (suurim neist Mari El – 12 000 eksemplari) levikut takistab madal ostuvõime (üks number maksab 2 rubla); marikeelsed raadio- ja telesaated toimuvad õigetele adressaatidele ebasobival ajal.

Eestisse ja eestlastesse suhtub enamik maridest ettevaatlikult nagu teistessegi välismaalastesse (keda liigub Marimaal erakordselt vähe), olles mõjutatud kohalikus pressis ilmuvast. Föderaalvalitsus soodustab militaarsusel põhinevat patriotismi (ühiskondlikest hoonetest suurim ja kõige paremas korras on rohkem kui 7-korruseline uue nime all tegutseva KGB maja).

Samas on tähelepanuväärne, et igas tähtsas mari uurimis- või haridusasutuses on inimesi, kes on õppinud Eestis ja oskavad eesti ja/või soome keelt. Paul Ariste on nende silmis suur autoriteet, Eestit peetakse eeskujuks ja "vanemaks vennaks". Eestiga kontakte omavad inimesed nimetasid Eesti rühma külaskäiku rahvuslikuks pidupäevaks (võib olla kindel, et nad olid siirad).

reisijate jutu järgi üles kirjutanud Katrin Kiik,
fotod: Jüri Viikbergi kogust