Eesti rahvus on aegunud toode
Miks ma Helsingisse laplaseks läksin

Epp Annusele ja teistele mütopoeetidele.

Eestlasi ma ei salli, eriti eesti haritlasi ja patrioote, eesti rahvust seega.
Miks?
Kõigepealt näib see olevat üldsoomeugriline asi. Udmurt udmurdiga ei räägi, udmurtidega suheldes on tõesti parem ise mitte udmurt olla. Liivlased jaotuvad praegu umbes kolmeks vaenulikuks grupiks, mida ühendab suguluse kõrval kadedus või üleolek kõigi ülejäänute suhtes. Kuigi ei saa mainimata jätta, et konkurents nende kolme rühma vahel suurendab liivi rahva arenguvõimet ettekujuteldamatult. Ilma selleta liivlased võibolla sureksidki välja, aga praegu küll ei sure.

Näpuga näitajad
Ei need soomeugrilased veel niipea sure, hoolimata eestlaste sinisilmselt siirasest ja tõsistest, kuid siiski ülbetest arvamistest nagu: "Kas neil paarisajal idas elaval mongolil poleks parem hakata tsiviliseeritud venelasteks kui vireleda püstkodades ja taguda trummi tundrates nälgivatele põtradele?" (anonüümne allikas, tsiteeritud artikli järgi: Helen Kõmmus. Lindinimese tiibade varjus. // Fenno-Ugria Infoleht 1999, nr 1, lk 2) Nohjah, eestlased ei tea ju mida kuraditki, kuigi räägivad, nii et suu suitseb. Et arvavad nii. Ja siis veel irvitavad kah.
Eestlaste huumorimeel on haige. "Minul on tihti olnud tunne, et eesti huumor on haige... Tihti olen näinud kuidas nad naeravad selle üle mis on teisele kallis. Ühest poolest see on omaette stiil, mis on omamoodi huvitav. Teistelgi ugrimugridel seda on. Aga siis kui asja tõstetakse telekasse või lehte, mulle küll see naljakas ei tundu. Võibolla olen loll ja vähearenenud tšeremišš, aga siiamani on kibe tunne Kivisildniku artiklist "Marid panid pidu..." ajalehest POST mõni aasta tagasi. Sest nägin, kuidas inimesed (need, kes asjast kaugel, mitte mingid eliitkirjanikud) reageerisid sellele - peaaegu näpuga näidates "see on kah mari". Minule see küll naljakas või cool ei tundunud," kirjutab üks mari magistrand postiloendis UGRIMUGRI.

Eesti rahvas on aegunud toode
Ahjaa, ja ülbed on eestlased kah. Neil on veel paariks aastaks oma riik – kuni Jüri Mõis selle ebaeduka kaubamärgina maha müüb ja mõne parema asemele ostab või disainida laseb – nad oskavad inglise keelt, kes ei oska, sülitab inglise keelele ja oskab parem vene keelt. Päris lollidel ei jää midagi muud üle kui soome keelt purssida ja sealjuures laplasi mõnitada, mille tehnikat Kreisi-raadio suurepäraselt mõni aeg tagasi telekas demonstreeris. Ja sellest on küll. Ajast mahajäänumad mõnitavad, tõsi küll, tšuktše või eskimoid. Aga "hõimuliikumine kogub noorte hulgas populaarsust" (Vahur Afanasjev. Kas meil on kuuekümnendad? // Vikerkaar 1999, nr 10, lk 94).
Siiski pole see päris see. Mitte ainult. Isiklikumateks põhjusteks on maitse-eelistused.
Nimelt pole eesti rahvus muud kui väga aegunud toode, oli juba aegunud siis, kui ta 150 aastat tagasi välja lasti. Kontseptsiooni töötasid välja baltisaks dr. Schultz-Bertram koostöös Õpetatud Eesti Seltsiga (mõte anda rahvale eepos ja ajalugu, et ta seeläbi rahvuseks teha) ja edutult kadakasaksaks pürginud Johann Woldemar Jannsen koostöös Postimehe tööka kollektiiviga, mille tase oli ligikaudu sama madal kui praegusel Pulleritsu Postimehel (suurimaks saavutuseks kopivrait praeguseni käibivale nimele).
Toote teostajateks ja täiendajateks sattus kamp ebaprofessionaalseid müto- ja muidupoeete.

Haige kamba produkt
Rahvatohter Vidri Rein Ristimets, kes lapsepõlves oli kuulnud mõnda hiiumuistendit (peategelast nimetati mõnikord Kalevipojaks või Vanapaganaks või kuidas keegi veel, ühed suured, tugevad ja lollid kõik, neil eriti vahet ei tehtud) ja mõnda rahvalaulu. Lugenud "Kalevala" saksakeelset tõlget, mis tol ajal popp ja noortepärane oli, üritas kuuldut mälu järgi taastada ning üles kirjutada, lõpuks venitas vähese materjali pikaks ja lohisevaks kui Homerose eeposed. Ikka Euroopa moodi.
Perekondlike sidemete kaudu kaasati projekti Lydia Emilie Florentine Jannsen-Michelson, abielu poolest ise Kroonlinna lätlane, kes eesti rahvusliku kirjanduse alguseks tõlkis halba maakeelde paar köidet teise- ja kolmandajärgulist saksa rämpskirjandust. Ja slavofiil Carl Robert Jakobson, läbikukkunud ajaloolane, kes andis vastsele rahvusele ajaloo kandvaks motiiviks orjaöö. Vaadake, noored, et te teda lingvist Roman Jakobsoniga segi ei aja (tema on kirjutanud põhjapanevaid teaduslikke käsitlusi ersa keelest ja ersa rahvalaulu poeetikast). Roman Jakobsoni ei tohi niimoodi mõnitada.

Eestlust kootakse põlve otsas
Nende toodetud rahvus ei kõlba kuhugi. Ajab öökima. Aga ta on kohustuslik (ametlik enam ei ole, kui Eesti kaubamärk maha müüdud) ja jääb kohustuslikuks, kuni on aatelisi vurlesid, kes kadakasaksteks ei kõlba. Ja on arvata, et neid jätkub. Mis kõige imelikum, seda nurisünnitist, mida kasutati tema tekke ajal üksnes sellepärast, et ühtki muud ei olnud, üritatakse siiamaani pisiparandustega kasutamiskõlblikumaks teha. Pisiparandused on eranditult jaburad..
Üks viimase aja rahvuslikke hullustusi on euroskepsis, juurdunud üsna kenasti. Kartku kasvõi kogu eesti kultuurarahvas ja intelligentsija Euroopa Liitu kui tuld, ikkagi sureksid pooled ilma Euroopata nälga, mõned lollakamad ehk Ameeriatagi, aga neist ma ei räägi. Poleks midagi tõlkida, poleks kellelegi viidata, poleks, keda kopeerida.
Standard Average Europeaniks on tehtud oma koelt eesti keel, eesti rahvuse veidi haridust saanud aule, südametunnistusele ja mõistusele ongi Standard Average European kultuuriruum kogu maailm. Kreekagi jääb vist välja, Aasiasse. Oldagu siis vähemalt Euroopa suhtes järjekindlad, kui muud mitte. Kopeeriti neilt rahvuski. Aga loogikaga pole ilmselt siin – nagu õigekeelsuseski –midagi teha. Tegu on traditsiooniga, mis sest, et õblukesega.
Niimoodi tehaksegi eesti rahvust edasi põlve otsas. Nojah, sitast saia on teha küll võimalik, aga selleks võimelised on tegevad mõttekamatel aladel, näiteks müüvad õhku, ja sülitavad rahvusele kui sellisele laias kaares. Ja õigesti teevad.
Aga mina ei saa, olen vanamoodne. On isegi alust arvata – hoidku kõikvõimalikud jumalad selle eest – et aateline. Aatelised on inimesed, kellel on puudu kas au, südametunnistus või mõistus. Või siis midagi rohkem.

Laplastel on turgu
Seetõttu ei jää mul vist midagi muud üle, kui minna Helsingisse laplaseks. Laplane on Helsingis lihtne olla. Teed kurja nägu, kui keegi ütleb sinu või kellegi teise kohta lappalainen ja pead loengu, et saamelainen, kannad ca kaks korda aastas (pluss presidendi vastuvõtul) mõnda Guovdageaidnu kandi rahvarõivast (enimlevind ja uhkeim) või siis räägid vahel paar lauset lapi keelt (aga ei pruugi). Teed, mida meeldib, ja küsid selle eest Soome riigilt, Põhjamaadelt või siis Euroopa Liidult raha.
Laplastel nimelt omad moodsad sõjad eurooplaste vastu möödas. Peeti neid viimati kinolinal, kus kaval lapi Rambo hoogsas actionis suuremal hulgal tuude (loe: soomlasi) surnuks külmutas. Seda ameeriklaste ja norralaste raha eest.
Sel sõjal oli üks füüsiline ohver, norralasest autojuht, kes veel ilmutamata filmi Ruija tundrutest Oslo poole transportides surnuks külmus – aga see oli ilmselt ainult jõudemonstratsioon, ülejäänud maailm veendi ümber ilma otsese vägivallata. Tulemuseks on see, et laplasi ei julge keegi puutuda. Kui mõni tuleb, antakse raha. Vabatahtlikult.
Loodan, et lapi rahvusele on turgu. See võiks päästa maitsemeelemürgitusse suremast hulga neid, kes õnnetu juhuse läbi eestlasteks sattunud.

Soaidnamuora Guovža, laplane
Helsses, 7. guovvamanu 2000