Rahvuspoliitika tänapäeva Venemaal
Konstantin Zamjatin, Tartu ülikool
Viimase aastakümne poliitilised muutused Venemaal on paratamatult mõjutanud ka rahvustevaheliste suhete riikliku reguleerimise põhimõtteid.
Nõukogude etnograafide põhikategooriaks oli etnos. Etnosel olid alati omad ajaloolised juured. Olemuslikku tähtsust omistati rahva kultuuripärandile. Oldi kindlad, et, olemaks etnos, peab rahvus olema omal maal elanud juba pikka aega. Vastavalt juurte põhimõttele loodi ka riigi internatsionalismi ja rahvaste sõprusega kindlustatud föderaalstruktuur.
Et nõukogude ideoloogiline doktriin oli tõestanud oma täielikku põhjendamatust, kerkis uuesti Vene riigi ja tema territooriumil elavate rahvaste suhete korraldamise küsimus. Et täita tekkinud tühikut, kinnitati 1996. aasta 15. juunil presidendi seadlusega nr 909 Venemaa Föderatsiooni rahvuspoliitika kontseptsioon.
Kontseptsiooni kinnitamisele eelnes laialdane diskussioon nii Moskva poliitlise eliidi ringkondades kui ka regioonides vähemusrahvuste intelligentsi seas1. Diskussioonis väljendati palju huvitavaid mõtteid, muuhulgas ka etnofuturistlikke. Siiski sai valdavaks etniliste protsesside käsitlemise Lääne, eriti Ameerika traditsiooni järgimine. "Uued läänlased" soovitasid jalgratta leiutamise asemel üle minna praegu Läänes valitsevale paradigmale.
Selle paradigma tuum seisab allakirjutanu meelest järgmises:
Etnilisust mõistetakse nagu omalaadset substantsi, nagu ressurssi, nagu kapitali, analoogselt raha- ning infokapitalile jms. Rühm inimesi, kes tahaksid omandada etnilist kapitali, niiöelda etnoettevõtjad, loob müüdi rahvast, milles tegelikkus on küllaltki peenelt põimunud poeetilise väljamõeldisega. Vastavalt kapitalismi seadustele areneb see müüt reklaamikampaaniaks. Kui inimesed hakkavad sellesse müüti uskuma, nagu tavaliselt juhtubki, rakendub inimeste etnilisus algatajate teenistusse ja avab müüdiloojatele ligipääsu võimule. Olles võtnud endale õiguse esindada mingi rahva huve, jäävad nad sellesama rahva kontrolli alt välja2. Tundub, et siin on tegu süsteemide kooskõlastamatusega.
Poliitilise süsteemi ja etnilisuse vastastikuse sõltuvuse küsimus on alati jäänud problemaatiliseks. Nagu ülal näidatud, ei leia etnilisus Venemaa poliitilistes protsessides siiani adekvaatset väljendust. Võibolla püüab riik just seetõttu vältida teiste süsteemide – nt etnilise – vorme, kasutades ainult oma, poliitilise süsteemi vorme? Poliitilises süsteemis on etnilisuse põhivormiks natsioon kui kogu riigi põhielanikkond. Just teda ja ainult teda tunnustatakse tahteavalduse subjektina. On olemas ka teisi etniliste rühmade vorme, nagu tituljnaja nacija (termin, mida kasutatakse Venemaal endistele ANSVdele, autonoomsetele oblastitele ja ringkondadele nime andnud rahvaste kohta – toim), paljurahvuseline rahvas, rahvusvähemused, diasporaa. Kuid nende olemasolu kasutatakse tänapäeval põhiliselt selleks, et võimuvõitluses välja tõrjuda teisi regionaalseid jõude, kes pretendeerivad poliitilises elus osalemisele. Seejuures võetakse arvesse justkui asjakohast põhjust: praeguseni pole olemas rahvuslike huvide adekvaatse esindamise vorme. Ja neid huvisid kuritarvitatakse3.
Paraku teevad Venemaa politoloogid sellest paradoksaalse järelduse: kui rahvuslike huvide väljendamise adekvaatseid vorme pole praegu poliitilises sfääris olemas, tuleb rahvusküsimused suruda poliitiliste küsimuste hulgast välja, rahvuskultuuri raamidesse. Etnilisust poliitilise kategooriana keeldutakse mõistmast ja tunnustamast. Nii toimub tegeliku etnilisuse välja salajane ümbervahetamine. Juhindutakse justkui heast kavatsusest säilitada rahvuskultuuri, seejuures kultuuri tema kõige laiemas tähenduses, st dihhotoomias loodusega, kultuuri kui inimese ja ühiskonna rahvuslikult mõtestatud maailma. Kui aga asutakse rahvuskultuuri säilitamise plaane ellu viima, lähtutakse kultuuri kitsamast tähendusest, tegeldes keele, traditsioonide ja kommete, eriti pidustuste jms säilitamisega. Muuseas, niisuguses kitsamas tähenduses kasutatakse sõna rahvuskultuur Venemaa föderaalseaduses "Rahvuslikust kultuuriautonoomiast".
Nii osutuvadki rahvuslikud huvid ühiskonna poliitilise elu sfäärist välja visatuks. Kui aga need huvid ei saa poliitilist väljendust, jäävad nad poliitilistes protsessides arvestamata – neid justkui ei olekski. Paraku ei kao rahuldamata huvid jäljetult. Nad ilmnevad muuhulgas sotsiaalse pinge akumulatsiooni kaudu4, tekitades nii poliitilise süsteemi arengule ületamatuid raskusi. Sellest järeldub, et etnilised probleemid jäävad Venemaa poliitilises süsteemis lahendamata.
Võib teha üldise järelduse, et Venemaa riiklik rahvuspoliitika on valdavalt olnud ratsionalistlik5. Mõned selle põhjused on meie meelest küllalt läbipaistvad: tõenäoliselt on võimudele mugav, kui kogu riigi rahvastiku moodustaksid ühest rahvusest inimesed, sest homogeenset süsteemi on lihtsam juhtida.
Ometi tekib küsimus: kui kindlaks osutub võim, kui oletada, et ta eksib oma kujutluses etnilistest protsessidest? See küsimus pole sugugi tähtsusetu, eriti kui meenutada tänaseks kujunenud olukorda Tšetšeenias.
Praegu, aastatuhandevahetusel, jääb esmatähtsaks etnilisuse poliitiliste väljendusvormide leidmine, nagu kinnitab ka Venemaa etniliste protsesside analüüs. Just siin tuleb oodata läbimurret etnilisuse jõuvarude rakendumises.
1Näiteks toimus 15. ja 16. jaanuaril 1996 Ižkaris ülevenemaaline teaduslik-praktiline konverents "Venemaa Föderatsiooni Riikliku rahvuspoliitika kontseptsiooni realiseerimise mehhanismid: regionaalne kogemus". [Tagasi]
2Lähemalt vt nt: Resursy mobilizovannoj étničnosti. Moskva; Ufa, 1997, 1.-2. kd. (Raamatusse on kogutud Venemaa etnoloogide ja antropoloogide II kongressi materjalid), samuti: Tiškov, V. A. Očerki teorii étničnosti. Moskva, 1997.[Tagasi]
3Tõesti, nagu näitab rahvuse esindamise kogemus Venemaa soomeugri vabariikides, on rahvuslik eliit tihti kasutanud etnilist kapitali oma rahva huve eirates, mõnikord lausa rahva huvide vastu. Muuseas, rahvas näeb seda ja saab sellest aru. Näiteks kaotab Udmurdimaal poliitiline liikumine "Udmurt Keneš" järjekindlalt valijate hääli, mille tulemusena väheneb vabariigi parlamendis põlisrahva osakaal. Kui 1991. aastal oli Udmurdi Ülemnõukogus 25 % udmurte, siis 1995. aastal oli Udmurdi Vabariigi Riiginõukogu liikmetest udmurte 17 %, aga 1999. aastal ainult 11 %. [Tagasi]
4Eri rahvaste juures väljendub see pinge erinevalt. Turgi rahvastele on iseloomulik (allakirjutanu subjektiivse kogemuse järgi) välise agressiivsuse kasv, eriti teiste rahvaste esindajate vastu. Soomeugrilased seevastu suunavad agressiooni iseenese vastu. Soomeugrilaste enesetappude suur sagedus ei ole niisuguses valguses sugugi juhuslik.[Tagasi]
5Eeltoodud faktid kinnitavad seda järeldust samavõrd, kui kahtlusi Venemaa rahvuspoliitika arukuses.[Tagasi]