Pühapäeval, 23. jaanuaril 2000 toimus muuseumitornis Kiek in de Kök omapärane
üritus pealkirja all "Vaalade laulud".
Eesti Muinastaideseltsi fotonäituse avamist ilmestas ameeriklase Jim Nollmani valguspiltide ja helisalvestustega illustreeritud loeng inimese kommunikatsioonikatsetest vaaladega ning vastavast temaatikast soomeugrilaste aladelt leitud ürgsetel kaljujoonistel.
Lühidas enesetutvustuses selgitas Jim Nollman, kuidas ta -- noorpõlves muusikuna alustanud -- järk-järgult vaalauurimise ning sealtkaudu kaljujooniste juurde jõudis.
70-ndail aastail mitmesuguseid avangardkontserte korraldanud Nollmanil tuli kord tänupüha eel mõte mängida tänupüha eel pilli kalkunifarmis, otsekui viimseks lohutuseks peagi ahju minevaile lindudele. Seejärel mänginud ta veel naljaviluks mitmesugustele loomadele, jõudes viimaks vaaladeni, kes olnud väga altid omapoolse lauluga vastama. Kõige paremini aitavat Nollmani meelest vaaladega kontakti luua kitarr, eeldusel, et neile mängitakse ikka tõelist muusikat, mitte üksnes suvalisi helisid.
Selle tõestuseks mängis Nollman veealuseid lindistusi oma kitarrimängust koos vaalade vastustega. Kusjuures eri vaalaliigid erinesid suuresti nii oma lävimistahte kui kõne ehk laulu mitmekesisuse poolest. Nollmani sõnul on üks lobisemishimulisemaid liike valgevaal, kuid edukalt annab koostööd teha ka mõrtsukvaala ja küürvaalaga.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tõi bioloogiahuvi Nollmani Karjala ja saami aladele vaalu uurima. Seal aga sattus ta kontakti iidseid kaljujooniseid otsivate teadlastega, muuhulgas ka Eestist pärit Loit Jõekalda ja Väino Poikalaineniga, kelle petroglüüfide fotonäitus ühtlasi Kiek in de Kökis avatigi. Sedapuhku olid nad näitusele valinud peamiselt mere-, kalapüügi- ja vaalateemalised kivipildid. (Väino Poikalainen andis ka Nollmani ingliskeelse loengu lühireferaadi eesti keeles.)
Mitmel leitud kaljujoonisel tundnud Nollman ära teatud kindlat liiki vaalu, mis tema sellealast huvi veelgi süvendas.
Eriti huvipakkuv oli Nollmani vägagi veenev hüpotees ühe Karjalast Uigu jõe suudme ligidalt leitud kaljujoonise tähenduse kohta. Sellel leiduvat inimfiguuri oli esialgu peetud meheks, tema kummaski käes olevale piklikule ovaalsele esemele ei osatud aga õieti mingit konkreetset tähendust/vastet leida. Nollman arvas aga figuuri olevat naise, kes taamal leiduva küürvaala last sünnitab (selle tõlgenduse toetuseks leidub mitmeid müüte mereäärsete rahvaste pärimuses). Naise käes olevaid esemeid pidas Nollman aga 'vaalalokuks' -- kaheks raudkõvast puust voolitud piklikuks pulgaks, mida vee all kokku tagudes veel tänapäevalgi näiteks Austraalia pärismaalased vaalu ja delfiine ligi kutsuvad ja nendega lävivad.
Arvestades muistsete soomeugri hõimude asualasid ja ajaloolisi vaalade migratsiooniteid, võib üsna kindlalt väita, et meie esiisadel oli tihedaid kokkupuuteid nende tarkade mereelukatega. Mütoloogiast ja kaljujoonistelt saab veelgi tuge hüpotees, et vaalu üksnes ei jahitud, vaid et neid ka austati ning osati nendega kontakti võtta. Kuulajail oli rõõm teada saada, et veel umbes tuhande aasta eest leidus vaalu ka Soome lahes.
Jim Nollmani üleskutse selle loenguga mööda maailma ringi käies oli lühidalt järgmine: selle asemel, et kulutada tohutuid summasid maaväliste tsivilisatsioonidega kontakteerumiseks, võiks märksa rohkem tähelepanu pöörata meile palju ligemal asuvaile kõrge intellektiga olendeile, kellelt meil võiks olla ehk nii mõndagi õppida.
