Ingrid Rüütel
Kuna soome-ugri rahvamuusika kogumisest Eestis on käesolevas kogumikus eraldi käsitlus, piirdun alljärgnevalt peamiselt teaduskonverentside ning nendega seonduvaga, samuti soome-ugri rahvamuusika alaste väljaannete publitseerimisega Eestis viimase kahekümne aasta jooksul.
Vabariiklikke rahvamuusika alaseid teaduskonverentse hakati korraldama Eestis alates 1966. aastast professor Herbert Tampere initsiatiivil. Alates 1973. aastast, mil loodi tema eestvõtmisel Eesti NSV Heliloojate Liidu juurde alaline folkloorikomisjon, sai rahvamuusikakonverentside korraldamine nimetatud komisjoni üheks olulisemaks töölõiguks. Komisjoni etteotsa valiti Herbert Tampere, tema surma järel käesoleva ülevaate autor. Komisjon tegutses ühiskondlikel alustel ning ühendas erinevates asutustes tegutsevaid rahvamuusikahuvilisi.
Üksikuid ettekandeid lähemate sugulasrahvaste muusikast oli peetud enne ka vabariiklikel rahvamuusikakonverentsidel, 1976. a. üritati laiendada konverentside ulatust nii temaatiliselt kui ka geograafiliselt, haarates kaasa ka teisi tollase Nõukogude Liidu territooriumil asuvate hõimurahvaste muusikauurijaid. Nii korraldatigi Tallinnas esimene soome-ugri rahvamuusikakonverents, mis kandis nimetust "Soomeugrilaste rahvamuusika ja selle sidemed naaberkultuuridega". Kolme päeva jooksul, 22.–24. oktoobrini, kuulati ära 26 ettekannet Arhangelski, Astrahani, Ižkari (Iževski), Joškar-Ola, Kuibõševi, Leningradi, Moskva, Permi, Petroskoi, Riia, Saranski, Sõktõvkari, šupaškari (Tšeboksarõ), Tomski, Tallinna ja Tartu teadlastelt. Kõne all oli nii läänemeresoome, volga, permi kui ka ugri keelte rühma kuuluvate rahvaste muusikaline folkloor ja selle sidemed naaberrahvaste kultuuridega.
Kutsusime Eestisse konverentsi ajaks ka rahvalaulikuid ja -pillimehi, elava traditsiooni kandjaid. Akadeemilisele programmile lisaks toimusidki kontserdid, kus konverentsist osavõtjad võisid kuulata eesti, mordva, karjala ja isuri rahvalaule ja -muusikat autentses esituses. Eesti rahvamuusikat esitasid Kihnu ja setu laulikutele lisaks ansamblid Hellero, Leegajus ja Leigarid. Omaette kontserdil kuulati läänemersoome rahvaste muusikat eesti heliloojate töötlustes (Karl August Hermannist Ester Mäe ja Veljo Tormiseni). Rahvamuusikute kontserti korrati Tartus, kus konverentsist osavõtjaile tutvustati ka Kirjandusmuuuseumi Rahvaluule Osakonna ja Etnograafiamuuseumi kogusid ja korraldust.
Konverents toimus Üleliidulise Heliloojate Liidu folkloorikomisjoni toetusel. Algul suhtuti meie ettepanekusse küll umbusklikult ja tõrjuvalt – taolisi suuremaid ettevõtmisi oldi harjunud tegema üksnes metopolis, hiljem aga kujunes koostöö selle tollal üpris iseseisva ja progressiivse mõtlemisega etnomusikoloogiakeskusega soodsaks.
1978. a. õnnestus luua Eestis esimene iseseisev rahvamuusika uurimisüksus – rahvamuusikasektor Teaduste Akadeemia Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi juures, kus lisaks allakirjutanule, kes valiti sektori juhatajaks, asusid tööle Vaike Sarv, Anu Vissel, Õie Sarv, Edna Tuvi, hiljem ka rahvatantsu-uurija Kristjan Torop, nganassaani rahvamuusika uurija Triinu Ojamaa, obiugri rahvamuusikale spetsiariseerunud Heikki Silvet (kes kahjuks hiljem lahkus teisele tööle), jt. Viimastel aastatel on neile lisandunud eeskätt tõlgi ning ingliskeelsete kogumike keeletoimetajana tegutsenud ja uurijana tänapäeva folklooripidustuste vaatlusele pühendunud Kristin Kuutma. Soome-ugri rahvamuusika alane tegevus ning konverentside korraldamine on olnud sektori üheks oluliseks töölõiguks eesti rahvamuusika kogumise, korraldamise, uurimise, publitseerimise, loengute ja folklooripropaganda kõrval.
Soome-ugri rahvamuusika teaduskonverentsid Eestis muutusid regulaarseks, neid hakati korraldama iga 3-4 aasta järel, autentse rahvamuusika kontserte (paralleelselt Tartus ja Tallinnas) aga koguni igal aastal. Kõik rahvamuusikute esinemised jäädvustati helilindile ja suurelt osalt ka filmi- või videolindile. Lisaks rahvamuusikasektori kollektiivile osalesid soome-ugri rahvamuusikaürituste läbiviimisel ühel või teisel moel Eesti Heliloojate Liidu folkloorikomisjoni liikmed Igor Tõnurist, Jaan Sarv, Mikk Sarv jt. Jaan Sarve kui Eesti Raadio helirežissööri peamiseks funktsiooniks oli kõik rahvamuusikute esinemised heal tehnilisel tasemel helililndile jäädvustada. Eesti Televisiooni muusikasaadete toimetaja Eva Potteri vahendusel õnnestus suur osa neist ka filmi- või videolindile salvestada ning tänu neile mõlemale kõlas soome-ugri rahvamuusika aeg-ajalt ka Eesti Raadio ning TV-programmides. Konverentside peamised majandusmured (majutus, transport jne.) võttis enda kanda tollane Muusikafond (direktor Ülo Reier).
Nii kujunes tõhusalt koostööd tegev aktiiv, kelle jaoks soome-ugri rahvamuusikakonverentside ja kontsertide korraldamine oli eelkõige huviasjaks ja omaalgatusliku eneseteostuse väljundiks ning kes tegid seda missioonitundest.
Järgmine konverents, mis toimus 11.–16. maini 1979. a., kandis nimetust "Soome-ugri rahvamuusika arhailised kihistused ja nende osa nüüdiskultuuris". Eelmisel konverentsil esindatud uurimiskeskustele lisaks osalesid siin rahvamuusikauurijad Hantõ-Mansiiskist, Vilniusest, Minskist ja Užgorodist. Tahtsime sellel konverentsil pöörata peatähelepanu vanematele muusikakihistustele, peamise eesmärgiga leida sealt võimalikke vanu soome-ugri ühisjooni, süvendades paralleelselt ka teadmisi soomeugrilaste ja teiste rahvaste muusika sarnasustest ja erinevustest.
Konverentsi üldisest suunitlustest andis hea ülevaate kadunud Jaan Sarv: "Kas andis tänane konverents meile, rahvamuusika uurijatele ja propageerijatele, seda, mida ootasime?" küsib ta oma konverentsiülevaates (Sarv 1979). Ja vastab samas: "Andis ja ei andnud ka. Andis kõike seda, mida kuulsime, nägime ja milles me ise kaasa tegime. Andis mari ja handi, tšuktši ja karjala, mansi ja ungari laule, tantse, pillilugusid, andis parema ettekujutuse näitekski handi ja mansi keerulisest rituaalsest karupeost, jakuudi šamanismist ja sellestki, mis häält teevad jänesed ja ööbikud Põhja-Karjalas. Samuti saime ettekujutuse, kuidas tantsitakse Karjala ja Marimaa eri piirkondades ...
Mis andis konverents teadlastele? Üks külaline heitis meile ette: "Milleks selline konverents? Te ei lahendagi suuri teoreetilisi probleeme..., te vaid kogute, uurite ja propageerite." Aga kui meie, nagu ka handi, udmurdi, mari, komi ja mitmete teiste väikeste rahvaste folkloristid, asuksime lahendama globaalseid probleeme ja jätaksime seniks oma materjalid kogumata, süstematiseerimata ja publitseerimata, poleks üsna pea üldse globaalseid probleeme lahendada..., sest folkloor selles tähenduses, nagu meie seda praegu mõistame, lakkaks olemast. Suur osa teaduskonverentsist oli pühendatud hoopiski propagandale, folkloori eksisteerimisele ja arenemisele tänapäeva olustikus, võimalustele tänapäeva foolkloorist kõrvalseisjatesse teatud kogus rahvakultuuri ürgseid väärtusi hinge süstida...
Mida me omalt poolt suutsime konverentsile pakkuda? Uusi võimalusi rahvamuusika uurimiseks täppismeetoditega, ekspeditsioone kaugemate ja lähemate sugulasrahvaste juurde rahvamuusika kogumiseks ja muidugi head tahet nende probleemide mõistmiseks, mis kerkivad esile meie omast erinevate kultuuride uurimisel. Pakkusime ka äärmiselt eksootilise ja arhailise mõrsjakummardamise Setumaalt, Muhu lauliku Adeele Sulase pikad regilaulud, Tartu pillimehe Meinhard Pille imetoredad programmilised lõõtspillilood (paljudele külalistele enne nägemata Teppo lõõtsal), Tõnu Kaljuste ja "Ellerheina" kammerkoori meeleoluka kontserdi "Rahvalaul ja helilooja" ning muidugi kogu südamest tuleva soovi organiseerida konverents nii, et igal külalisel oleks kaasa viia kas või väikegi killuke rõõmu meil kuuldust ja nähtust."
Järgmine, 1.-4. oktoobrini 1982. a. toimunud konverents oli pühendatud rahvamuusika sünkretismiprobleemidele. Käsitleti kõne ja muusika ning laulutekstide ja -viiside suhteid, muusika seoseid usundi ja kombestikuga ning tantsu ja liikumisega. Huvist meie konverentside vastu räägib esinejate geograafilise areaali laienemine – sellel osales uurijaid ka Kaasanist, Ufast ja Kalmõki pealinnast Elistast. Lisaks soome-ugri rahvaste folkloorikontsertidele pakuti külalistele vaatamiseks Veljo Tormise "Eesti ballaade" "Estonia" teatris kui näidet rahvamuusika kasutusvõimalustest tänapäeva professionaalses modernkunstis.
Kuna eelmised konverentsid olid näidanud, et üheks vanemaks nähtuseks, milles võib erinevail soome-ugri rahvastel leida teatavaid usundilis-tavandilisi kui ka muusikalisi ühisjooni, on pulmakombestik, otsustati järgnev konverents keskendada tervikuna sellele temaatikale. 6.-9. oktoobrini 1986. a. toimuski Tallinnas järjekordne teaduskonverents "Muusika soomeugrilaste ja naaberrahvaste pulmakommetes". Ka teadusliku osaga kaasnenud rahvamuusikakontsertidel oli pulmakommetele ja nendega seotud muusikale pühendatud peatähelepanu. Oma pulmakombeid ja selle juurde kuuluvaid laule ning tantse näitasid setud ja kihnlased, mordvalased, Baškiiri marid jt. Spontaanseks teaduslikuks avastuseks oli koolasaamide instseneering oma pulmakommetest – mõrsja ärasaatmise tseremooniast – koos itkude ja muu selle juurde kuuluvaga. Pulmastseeni panid nad kokku alles konverentsi käigus, olles inspireeritud teiste rahvaste kavadest ja soovides ka oma pulmakombeid näidata. See oli täiesti ootamatu, kuna seni oli kirjanduse andmetel kujunenud üldine arusaam, et saamidel pulmakombestikku ja -itke ei eksisteeri ega pole kunagi olemas olnudki!
Kontserti "Rahvamuusika eesti heliloojate loomingus", mis juba tavakohaselt korraldati eeskätt Vaike Sarve eestvedamisel, kuulati seekord Lagedi Kultuurikeskuses.
Rahvamuusikute esinemised toimusid reeglina mitmesugustes väiksemates, intiimsemates saalides, kus esinejate ja publiku kontakt oleks võimalikult vahetu ja lähedane. Tartus oli need Eesti Põllumajanduse Akadeemia üliõpilasklubis, hiljem akadeemia ning ülikooli aulas ning kontserdile järgnenud simmanitel lõid aktiivselt kaasa Tartu tudengid. Põllumajanduse Akadeemia klubi juures hakkas tegutsema ka suurel määral just hõimurahvaste folkloorile orienteeritud rahvalauluansambel Hellero, kelle initsiaatoriteks olid akadeemia tollane õppejõud, ersalane Viktor Danilov ja metsandusteaduskonna tudeng Mikk Sarv. Hiljem toimusid kontserdid ka Tartu Ülikooli aulas.
Tallinnas osutus eriti vastuvõtklikuks publikuks Kunstiinstituudi rahvas. 1986. aastal oli seal üles pandud ka Kaljo Põllu õpilaste soome-ugri alaste tööde näitus. Kontsertide lõppedes tavaks saanud esinejate ja publiku ühistantsudes ja -lauludes osalesid ka kunstiinstituudi tudengid ning õppejõud.
Riikliku suletuse tingimustes polnud luba kutsuda konverentsidele välismaa teadlasi, isegi mitte Soomest ja Ungarist, kuigi nad nende vastu suurt huvi tundsid. Esimene läbimurre toimus "perestroika" ajal, 1989. a., mil järjekordsel konverentsil "Rahvamuusika tänapäeval" osales ka Ungari, Poola, Iiri ja Põhjamaade teadlasi. Venemaalt lülitus seekordsesse konverentsi aktiivselt Novosibirski rahvamuusika uurimiskeskus. Konverentsiks ilmus senisest mahukam ettekannete kokkuvõtete kogumik, mille eessõnas leidub ka ülevaade soome-ugri rahvamuusika alasest tegevusest Eestis (Rüütel 1989).
Konverents oli ühitatud rahvusvahelise folkloorifestivaliga "Baltica", olles õieti selle jätkuks. Teadlastel oli võimalus osaleda ka festivali üritustel, kus olid Baltimaade ja Põhjamaade folkloorirühmade kõrval esindatud ka soome-ugri rahvad. Lisaks Tallinnale ja Tartule toimusid väljasõidud maakondadesse. Folkloorirühmad osalesid Viru särul, Setu leelopäevadel, Viljandimaa virredel, Saaremaa suvesimmanil ja Pärnumaa folklooripidudel, teadlastele kujunes meeleolukaks ekskursioon Lahemaa rahvusparki.
Üheks suurejoonelisemaks ettevõtmiseks "Baltica" raames oli Pirita näitusepaviljonis avatud soome-ugri rahvakunstinäitus, kus olid väga värvikalt ja mõjuvalt esindatud kõikide soome-ugri rahvaste materiaalne kultuur.
Edaspidi jätkati rahvusvaheliste folkloorikonverentside traditsiooni, laiendades nii konverentside temaatikat kui ka osavõtjate geograafilist areaali.
Nõukogude ajal oli tabuteemaks religioon, ka rahvausundi uurimine oli pidurdatud. Eesti folkloristikal seevastu olid arvestatavad rahvausundi uurimise traditsioonid. 1990. a. möödus 90 aastat silmapaistva eesti folkloristi, usundiuurija ja Eesti Rahvaluule Arhiivi rajaja Oskar Looritsa sünnist, kes suri 1961. a. Rootsis pagulaspõlves. Sellele tähtpäevale oligi pühendatud rahvusvaheline teaduskonverents "Rahvausund tänapäeval" ("Traditional Folk Belief Today"). See oli esimeseks sõjajärgseks usundikonverentsiks Ida-Euroopas, mistõttu oli mõistetav ka suur huvi selle vastu. Konverentsil osales arvukas hulk uurijaid erinevatelt maadelt. Ettekannetest ilmus hiljem mahukas artiklite kogumik, eraldi eesti ja inglise keeles (toimetajad Mare Kõiva ja Mall Hiiemäe).
Väiksemaid seminare ja konverentse välismaa teadlaste osavõtul, kuhu on palutud esinema ka soome-ugri uurijaid, on viimastel aastatel korraldatud mitmeid. Neis on käsitletud tänapäeva folkloori, rahvajutte ja -usundit, rahvamuusika aktuaalseid probleeme jm.
Taaskäivitatud hõimupäevade raames toimus 1993. a. Eesti Keele Instituudi rahvamuusikasektori ja Sihtasutise Fenno-Ugria ühisettevõtmisel üleminekusituatsiooni ajajärgule vastavalt tagasihoidlikuma mastaabiga teaduskonverents "Autentne folkloor tänapäeva folklooriliikumises", kus eesti teadlaste kõrval osalesid mari, udmurdi, komi ja ungari rahvamuusika uurijad ning soome folkloristid.
1994. a. oli UNESCO poolt kuulutatud perekonna-aastaks. Sel puhul sai teoks Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonna ja Põhjamaade Folklooriinstituudi (Nordic Institute of Folklore) ühisel ettevõtmisel suurem rahvusvaheline teaduskonverents "Perekond kui traditsiooni kandja", millel osales u. 70 teadlast enam kui 20-st Põhjamaade, Baltimaade, Ungari ja Venemaa soome-ugri folkloori uurimiskeskusest. Konverentsi temaatika haaras perekonnatraditsiooni sotsioloogilisi aspekte, perekonnapärimusena säilitatavaid folkloorižanre (laule, muusikat, jutte, lühivorme), usundit, kombestikku, rahvapedagoogikat.
Esmakordselt kohtusid erinevad rahvad, erinevad koolkonnad, erinevate traditsioonide kandjad ja uurijad. Paljudele Lääne uurijatele oli üllatuseks ja ehk koguni omamoodi kultuurišokiks, et arhailised kultuuritradtisioonid, mis neile olid tuntud vaid kirjanduse ja arhiiviallikate vahendusel ning millesse suhtuti eelkõige kui teoreetiliste käsitluste ja teaduslike interpretatsioonide materjali, on mõnede kaugemate soome-ugri rahvaste jaoks veel täiesti reaalne elu. Ka perekonna ja suguvõsa roll inimese elus on neil märksa suurem kui tänapäeva eurooplasel, rääkimata valgetest ameeriklastest. See on ka põhjuseks, miks traditsioonilise eetika ja tänapäeva avatud industriaalühiskonna halastamatu raha- ja turumoraali kokkusobitamine on nende jaoks suurem probleem kui viimasesse aegamööda integreerunud Lääne inimesele ja miks ka lähenemisnurk uurimismaterjalile nende ettekannetes erines tugevasti Lääne uurijate omast. Teoreetilisest kirjandusest tuttav emic-etic vastandus (traditsiooni kandjate ja võõraste uurijate lähenemisnurk) tuli siin ootamatult esile konverentsil esinejate eneste seisukohtades, mis lääne uurijates tekitas kohati teatavat võõristust. Kõik osavõtjad said kõigest hoolimata uusi kogemusi, uusi äratundmisi ja ainet edasimõtlemiseks.
1996. aastal möödus 20 aastat esimeset soome-ugri rahvamuusikakonverentsist. Sellele tähtpäevale pühendatud konverentsi teemaks oli "Rahvalaul ja -muusika kui identiteedi kandja ja kultuurivahetuse objekt". Esinejaid oli 30 ümber – Eestist, Lätist ja Leedust, Soomest, Ungarist ja Venemaa soome-ugri folkloori uurimiskeskustest. Paraku jäid mitmed Venemaalt kutsutud esinejad sedapuhku tulemata ootamatute ja seletamatute takistuste tõttu.
Konverents toimus hõimupäevade raames ning teadlastel oli võimalus osaleda nüüd juba hõimupäevade traditsiooniks saanud soome-ugri rahvamuusikakontserdil Tallinnas Rahvusraamatukogus ja sellele järgnenud ühisel simmanil Laulasmaa puhkekeskuses, mis paraku pidi asendama ka ajapuudusel ärajäänud ühist ümarlauaseminari.
Igaks konverentsiks avaldati teeside kogumik, ettekanded on ilmunud hiljem valikuliselt omaette kogumikena (vt. artikli lõpus avaldatud bibliograafiat).
Esimene soome-ugri rahvamuusika alaste uurimuste ja materjalide kogumik – "Soomeugrilaste muusikapärandist" – oli koostatud juba mitu aastat enne esimest konverentsi ja ilmus 1977. a. Tõuke selleks ja soome-ugri rahvamuusika uurimiseks üldse sain professor Paul Aristelt. 1966. a. kutsus professor Ariste mind kaasa Vadjamaale rahvaviise helilindistama, tiivustades ühtlasi neid hiljem noodistama, analüüsima ja publitseerima, kuna vadja rahvamuusika uurimisega ei olnud seni veel keegi tegelnud. Eelmainitud kogumikus avaldasin oma uurimuse "Vadja rahvaviiside tüpoloogia" lisana kõik seni kogutud vadja rahvaviisid.
Teiseks tiivustasid mind taolisi kogumikke koostama ja publitseerima aga Venemaa soome-ugri rahvamuusikauurijad, kes kaebasid väga piiratud võimaluste üle oma töid avaldada. Temaatika oli paeluv ja väheuuritud, traditsiooniline muusika ise aga paljude rahvaste juures veel täiesti elav. Esialgu oli kavatsus luua samanimeline väljaannete seeria ("Soome-ugri rahvaste muusikaspärandist"), mis sisaldanuks uurimusi ja kommenteeritud materjale erinevate soome-ugri rahvaste muusikast, samuti bibliograafiaid, ekspeditsiooniülevaateid jms. Selgus aga, et seeriaväljaannete jaoks oli võimatu ametlikku luba saada, paremal juhul võis avaldada vaid üksikuid temaatilisi kogumikke.
Esimese kogumiku publitseerimine ka üksikväljaandena oli siiski seotud suurte raskustega. Ei mõistetud selle tähtsust ja tähendust, või kui mõistetigi, siis ei tahetud mõista või koguni kardeti võimalikku soome-ugri šovinismi teket ja levikut. Kui käsikiri kirjastuses vastu võeti, ootas see veel viis aastat, enne kui päevavalgust nägi, hoolimata tuntud teadlaste Paul Ariste, Herbert Tampere ja Karl Leichteri positiivsetest siseretsensioonidest. Lisaks uurimustele ja unikaalsetele avaldamata materjalidele sisaldab see ka ulatusliku soome-ugri rahvaste rahvamuusika bibliograafia, mis jätkub hilisemates kogumikes.
Tänu kogumiku heale vastuvõtule ja tunnustusele eelkõige välismaal oli edaspidi kirjastuses jutule saada ning trükiluba hankida veidi kergem. Nii ilmusidki raamatud "Soomeugrilaste rahvamuusika ja suhted naaberkultuuridega" (1980), mis lisaks uurimustele ja bibliograafiale sisaldas ka ülevaate soome-ugri rahvamuusikakogudest Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis, "Muusika soomeugrilaste töödes ja tavandites" ja "Muusika soomeugrilaste ja naaberrahvaste pulmakommetes" (1986), mis sisaldasid peamiselt samateemaliste konverentside materjale. Viimane ilmus juba konverentsiks, asendamaks seniseid teeside kogumikke.
1994. a. konverentsi ettekannetest on ilmunud seni I osa – inglisekeelne kogumik "The Family as the Tradition Carrier". Publitseerimiseks saadi toetust Põhjamaade Nõukogult ning see ilmus Põhjamaade Folkloori Instituudi väljaannete seerias NIF Publications.
Lisaks trükiväljaannetele oli kavas ka ulatuslikum heliplaadiseeria "Soome-ugri rahvaste laule", millest heliplaadifirma Melodija väljaandel jõudis ilmuda 4 plaati – vadja ja isuri, ersamordva, liivi ja koolasaami rahvalaulud (vt. bibliograafiat artikli lõpus). Lisaks sellele on hiljem eraldi ilmunud helikassett "Ingerisoome rahvalaule".
Kuigi akadeemik Ariste, kes oli juba aastaid juhtinud fennougristika alast tööd Nõukogude Liidus, ise ei tegelenud kunagi rahvamuusikaga, andis just tema autoriteet ja tegevus oluliselt tuge ka soome-ugri rahvamuusikateaduse edendamiseks ning sisuliselt hõimuliikumise taastamiseks ja arendamiseks Eestis. Tänu tema ning soome ja ungari prominentsete teadlaste ühistele jõupingutustele korraldati regulaarselt iga viie aasta tagant ülemaailmseid fennougristide kongresse, mida peeti kordamööda ühel soomeugrilaste asualal – Soomes, Ungaris ja Nõukogude Liidus. Just tänu rahvusvahelisele fennougristikale, millest nõukogude teadlastel ei peetud sobivaks kõrvale jääda, saigi üldse võimalikuks eelkõige teadusürituste varjus tegelda Eestis sisuliselt ka hõimuliikumisega.
Meie tegevusel oli mitu eesmärki. Üks neist oli muidugi puht-teaduslik. Soome-ugri rahvamuusika uurimine võimaldas lisaks teadmiste täienemisele igast üksikust muusikakultuurist muuhulgas
Lisaks sellele püüdsime
Tänapäeval aitab meil soomeugri identiteet euroopaliku identiteedi kõrval tunda end erilise eurooplasena ning säilida rahvana.
Rahvuskultuurid ja maailmakultuur arenevad dialektilises ühtsuses, kusjuures rahvaste folklooripärand on nende oluliseks allikaks. Seal, kus see elab veel oma loomulikku elu, on esmatähtis toetada ja säilitada seda ilma välise sekkumiseta, meie kohuseks on vaid fikseerida, salvestada ja tundma õppida. Seal, kus traditsioonilise folkloori taandumine on paratamatu ja pöördumatu protsess, on võimalik säilitada seda tänapäevakultuuris üksnes folklorismina – harrastusliikumise ja professionaalse loomingu kaudu.
Soome-ugri rahvaste tänapäeva kultuurisituatsioonis on rahvusliku identiteedi ja rahvuse säilimise ning kultuuri arengu probleemid üksteisest lahutamatud. Laiemas kontekstis seostub soome-ugri kultuuride säilimine ja areng üldisema ideega rahvuslikust ja kultuurilisest pluralismist kui kogu maailmakultuuri rikkuse ja mitmekesisuse allikast.
Sarv, Jaan 1979. Teaduslik konverents "Soome-ugri rahvamuusika arhailised kihistused ja nende osa nüüdiskultuuris. – Sirp ja Vasar, 18. mai.
Rüütel, Ingrid 1989. Editor’s Preface: About Finno-Ugric Follk Music Activities in Estonia. – International Conference "Folk Music Today": Abstracts. Tallinn, lk 2-23."
© SURI 1998