Kaljo Põllu
Eesti Kunstiakadeemias on saanud traditsiooniks korraldada üliõpilaste suvine õppepraktika ekspeditsioonidena Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste juurde. Töötatud on veel Ukrainas (Karpaatia ungarlaste juures) ja Eestis (Hiiumaal). Alustati 1978.a, seni on toimunud 19 uurimisreisi. Ettevõtmise kõige üldisemaks eesmärgiks oli juba algusest saadik joonistada - mõõdistada nende kõigi soome-ugri rahvaste traditsioonilisi rahvarõivaid, tarbeesemeid ja ehitisi kohapeal, loomulikus etnilises keskkonnas.
Iga ekspeditsioon kujutab endast aastast õppetsüklit kestusega üks aasta. Aprillikuu lõpus moodustatakse tavaliselt 15-st erineva eriala üliõpilasest koosnev töörühm. Osavõtt on vabatahtlik, kuid igale uurimisreisi koosseisu vastuvõetule muutub tegevuskavas ettenähtud ülesannete täitmine kohustuslikuks. Pärast vähemalt kolme konsultatsiooni väljasõidu eesmärgiks oleva paikkonna ajaloost, elanikest ja nende kultuuritraditsioonidest, loodusest ning igale üliõpilasele oma uurimisteema andmist sõidetakse juulis-augustis kolm nädalat kestvale uurimisreisile, kaasas välitööde juhend. Matkapäevade kohta tehakse järgemööda ühisesse päevikusse kahe-kolme leheküljelisi sissekandeid. Ekspeditsioonidelt on igal aastal kaasa toodud umbes 300 joonistust ja 450 diapositiivi või fotot, viimastel aastatel ka videosalvestusi. Kuid see ei ole kõik. Järgnevalt korrastavad üliõpilased saadud ainese (viimistlevad joonistusi, täpsustavad ja kirjutavad tuiga joonislehtedele andmestiku, ilmutavad ning dateerivad oma diapositiivid ja fotod). Väga tähtsaks on peetud, et nad loevad raamatukogudes antud teema kohast teaduslikku kirjandust ja kirjutavad lühiuurimuse, mille kannavad ette kevadisel Kunstiakadeemia teaduslikul konverentsil. Samal ajal toimub ka uurimisreisilt kaasa toodud ainese, mõnikord ka selle põhjal valminud loominguliste tööde näitus. Aasta on täis saanud. Kohe pärast seda algab järgmise uurimisreisi ettevalmistamine mõne teise soome-ugri rahva juurde.
Kohalike elanikega on kujunenud alati sõbralikud suhted, mille tulemusena oleme saanud joonistada, pildistada ja filmida lausa unikaalse väärtusega rahvakunstiesemeid. Omaette eesmärgiks pole olnud esemete kogumine, sest kogemuste puudusel võib üliõpilasel tekkida arusaamatusi eetilisel pinnal, ka ei ole meie kunstiõppeasutusel veel kultuuriväärtuste säilitamiseks nõutavaid tingimusi. Küll aga on esemeid vastu võetud kingitustena, millest nii mõnedki on saanud koha Eesti Rahva Muuseumi hoidlates. Kategooriliselt on olnud keelatud põliselanikelt joonistamiseks rahvakunstiesemete väljapressimine ja vanainimeste alkoholi toel laulma meelitamine.
Nagu juba öeldud, on seni toimunud üheksateist ekspeditsiooni, järgmistesse paikadesse:
1978. a. viibiti Murmanski oblasti Lovozero rajoonis, kus jäädvustati paberile koolasaamide ning eelmisel sajandil sinna elama tulnud komide ja neenetsite rahvarõivaid, tarbeesemeid, ehitisi jm.. Külastati koolasaamide püha Seidjärve, mille ühele saarele olevat maetud selle piirkonna saamide viimane amaan. Tagasiteel, Karjalas, Belomorski linna lähedal kopeeriti umbes 4500 aasta vanuseid Uus- ja Vana-Zalavruga ehk Valge mere kaljujooniseid. Olime esimesed eestlased üldse, kes alustasid kaljujooniste kopeerimist ja uurimist, peamiseks eesmärgiks nendes peituvate kunstiliste väärtuste väljaselgitamine.
1979.a. uuriti Lääne-Siberis Jamali Neenetsi Autonoomses Ringkonnas urõkarõ rajoonis elavate põhjahantide rahvarõivaid, aga samuti jahi- ja kalapüügivahendeid, ehitisi, ornamente jm. Erilist tähelepanu pöörati hantide hulgas veel säilinud vanadele uskumustele ning nendega seotud kombetalitustele ja kultusehitistele (hauapealsed rajatised, hukkunute hingenukud, nende hoidmiseks ehitatud sammasaidad ning üks ohvrihiis), mida joonistati ja mõõdistati äärmise põhjalikkusega. Toodi kaasa kasetohutükkidest kokkuõmmeldud püstkoja kate (säilitamiseks üle antud Eesti Rahva Muuseumile). Valmis õppeotstarbeline Lääne-Siberi õistaimede herbaarium.
1980.a. suvel töötati algul Udmurdi Vabariigi lõunaosas Bobja-Uta külas. Seal, loomulikus etnilises keskkonnas, olid tähelepanu keskmes vanad kanepised rõivad, põllutööriistad ja hooned. Haruldaseks osutus meile juhatatud telkimispaik põlispuude ja veel praegugi puhtaveelise allikaga endine ohvrihiis. Huvitavateks osutusid ka veel praegugi tegutsevad metsamesilad oma niinekoorest katustega ehitiste ja tänapäevaste mesilastarudega. Hiljem, Põhja-Udmurdi Põketi külas, avanes haruldane võimalus suhelda väikesearvulise bessermani hõimuga (islamiusulised udmurdid), kellelt joonistati mitmeid põlvkondi tagasi valmistatud rõivaid ja hinnalisi ehteid. Palju rahvakunstiesemeid olid erinevad muuseumid juba ära viinud või ostnud, paar küla tuli pere-perelt läbi käia: vaevatasuks hinnalised joonistused ja haruldased fotod.
1981.a. suunduti Polaar-Uuralite piirkonda. Uurimistööd alustati Komi Vabariigi Inta rajooni etnograafiliselt väga huvitavatest Abezi ja muust asustusest kümnete kilomeetrite kaugusel, lõputuna näiva taigaga eraldatud Jepa külas, ainukeseks ühendusteeks nii suvel kui talvel Lemva jõgi. Sealt siirduti üle Uurali mägede Lääne-Siberisse, Jamali Neenetsi Autonoomses Ringkonnas, Obi jõe suudmealal asuvatesse põhjahantidest, komidest ja neenetsitest asustatud Harsaimi, Võposli ja (ainult püstkodadest koosnevasse) Impernjoli kaluriküladesse. Joonistati ainult Obil sõitmiseks kohandatud mitut tüüpi paate, kalapüügiriistu, rahvarõivaid, kultusesemeid ja -ehitisi. Tagasiteel tutvuti Salehardi ja Vorkuta koduloomuuseumidega. Ootamatult rikkalikeks osutusid viimases säilitatavad euroopa tundraneenetsite materiaalset kultuuri hõlmavad kogud.
1982.a. töötati Eestis, Hiiumaa Kõpu poolsaare rannakülades. huvikeskmes olid endisaegsed kalapüügi-, põllutöö-, loomapidamise ja metsatöö vahendid. Avastati mõned veel päris lagunemata rehielamud, suitsusaunad, sepipajad ja tõrvaahjud. Lisaks pildistati ümber vanu kohalikku kultuuriloolist tähtsust omavaid fotosid (laulukooride, kodumajanduskursuste, külakoolide ja Kõpu poolsaarel ehitatud purjelaevade pildid) ning koguti ainest esimeste külafotograafide kohta. Meeldejäävalt mõttetihedateks kujunesid vestlused paari külafilosoofist vana mehega. Uurimisreisi teisel poolel töötati rannaluidete ja sanglepiku poolest tuntud Luidja külas ja selle ümbruses (Paope, Poama, Villamaa, Mardihansu).
1983.a. uuriti Lääne-Siberis Handi-Mansi autonoomses ringkonnas Berjozovo rajooni Sosva ja Lombovozhi külas elavate manside rahvakultuuri. Üllatav oli olukord Lombovozhis, kus peaaegu ainult mansidega asustatud külas rääkisid emakeelt ainult vanakesed, keskealised mõistsid paremini vene keelt, lapsed aga rääkisid ainult vene keeles. Noored kuulasid õhtustel kogunemistel ainult läänelikku muusikat. Oli märgata kõigi sealsete inimeste käekäigu sõltumist külapoest ehk palgatööst ja rahast. Ja ega tänapäeva mans või hant vibu ja noolega enam metsast ühtki looma kätte saa. Ajad ja inimesed on muutunud. Kuid rahvateaduslikust seisukohast oli see küla ülihuvitav. Erilist tähelepanu pälvisid manside vanad uskumused ning kombetalitused ja nendega seotud esemed, nagu elutoa nurgas eraldi kardinakesega varjatud riiulil hoitavad esivanemate hingenukud, kalmistu maapealseid matuseid varjavad hauapealsed ehitised ja küla taga metsas asuvad kultusekohad. Ka seekord valmis õppeotstarbeline herbaarium.
1984.a. viibiti seoses Kalevala"-eepose ilmumise 150. aastapäeva ürituste ettevalmistamisega Karjala Vabariigis. Pikem tööpeatus oli Kalevala (Uhtua) külas, kus joonistati ja mõõdistati mitmesugust, juba kasutuselt kadunud tarbevara. Seda oli säilinud armetult vähe, sest viimase sõja ajal, rinde lähenedes, evakueeriti ajutiselt suurem osa siinsetest elanikest Arhangelski oblastisse. Vara jäi laokile ja tassiti laiali või läks kütteks. Meeldejäävad olid oma ürgse lihtsusega vanad suitsusaunad. Huvitav oli ka Kalevalas hiljuti avatud runolauljate muuseum. Edasine uurimistöö toimus Belomorski lähedal, kus jätkati 1978. aastal alustatud Valge mere kaljujooniste kopeerimist. Hiljem siirduti Petrozavodski (Petroskoi) kaudu Äänisjärve idakalda graniidipaljandikesse taotud kaljujoonistega tutvuma. Kopeeriti nende ilmekamaid kompositsioone.
1985.a. uurimisreis suundus mokade ja ersamordvade etnilisest rühmast (tegelikult rahvast) koosnevate mordvalaste juurde, sihtpunktiks Kuibõevi oblastis ja Tatari Vabariigis elavad ersamordvalased. Oli viljakoristuse aeg ja külaelanikel polnud palju mahti meiega tegelda. Sellepärast jaguneti 3-4 inimese kaupa eri küladesse - Staraja entala,Timjaevo, Senkino, Starõi Baitermi, Mordovskoje Afonkino - peatuspaikadeks koolimajad. Kuigi külad on sealkandis üheilmelised ja rahvakunstiesemeid võrdlemisi vähe säilinud (metsikute" kogujate poolt ära viidud), õnnestus siiski joonistamiseks leida võrdlemisi vanu rõivaid, ehteid, õlgkatustega lehtpuupalkidest elamuid jm. Nagu kõigil volga rahvastel, peetakse ka siin, peaaegu stepialal, igas peres mesilasi.
1986.a. uuriti Ukrainas Taga-Karpaatia oblastis elavate ungarlaste rahvakunsti. Pikemaks peatuspaigaks oli valdavalt ungarlastega asustatud Muzhievo (Muzsály) küla. Sealt tehti ka ühepäevaseid tööreise ümberkaudsetesse küladesse, nagu Beregi, Pétersalvat ning Beregovo (Beregszász) linna. Kui mõningaid esemeid külaelanikel enam polnud, nagu mitut tüüpi nahast karjasepasunad, keraamilised veekannud ja mitmevärvilise lillornamendiga veinipudelid, siis sai neid joonistada rikkalike kogudega külamuuseumides. Eriliseks üllatuseks ja huviobjektiks kujunes nende veel praegugi elujõuline naivistlik rahvamaal ning külapottseppade poolt valmistatavad kirevalt kaunistatud toidunõud ja pisiplastika. Tänu suurele nõudmisele ja ilmselt ka sisemisele vajadusele ennast pildi või keraamika tegemise läbi esile tõsta, oli asjaarmastajalikke naivistlikke kunstnikke palju. Rahvakunstimeistrite vanemaid töid leidub kirikute lae- ja koorirõdude maalitud puutahvlite ja kalmistute skulptuuride näol. Need kõik on kunagised talupoeglikke nõudmisi rahuldanud kunstilise loometöö saadused.
1987.a. ekspeditsioon alustas uurimistööd Karjalas Äänisjärve idakaldal. Jätkati kolm aastat varem alustatut sealsete kaljujooniste kopeerimisel. Seekord õnnestus osal uurimisrühma liikmeist käia ka samas asuvatel väikestel Guri saartel. Neist ühe graniidipaljandil leidub arvatavasti kalevalalikku maailmamunateemalist loomismüüti kajastav joonisterühm (veelind ja muna). Jõuti teha ka korduskoopiaid Bessi ja Peri neeme väljapaistvamatest joonistekogumitest. Siis siirduti Belomorski linna lähedale, kus jätkati 1978. ja 1984.a. tehtud tööd Uus- ja Vana-Zalavruga kaljujooniste kopeerimisel. Järgmiseks peatuspaigaks oli Kandalaka. Seal uuriti linna lähedal asuvat suuremõõtmelist kivilabürinti. Välitööd jätkusid koolasaamide keskuses Lovozeros, kust saadi lisa juba 1978.a. kogutud materjalidele. Eriliseks õnnestumiseks oli lennusõit Koola poolsaare keskosas asuvasse Krasnoteljesse ja sealt paadiretk piki Ponoi jõge Talmnõ-Varri kaljujooniseid kopeerima. Elamusterohke oli jalgsimatk mägede rüpes asuva koolasaamide püha Seidjärve juurde. Välitööd lõppesid Murmanskis, kus joonistati ja pildistati sealses koduloomuuseumis leiduvaid koolasaamide rahvakunsti paremaid näidiseid.
1988.a. siirduti alguses kümneks päevaks Hiiumaa looderannikule. Seekord töötati kunagi rannarootslastest asustatud Reigi ümbruse ja Tahkuna poolsaare külades. Ka siis olid kõigil üliõpilastel Hiiumaale kaasa võetud jalgrattad. Põhiliseks eesmärgiks oli taluehitiste joonistamine ja pildistamine. Malvaste külas tutvuti üksikasjalikumalt peaaegu puutumatult säilinud ja hoitud Mihkli talu-muuseumi hoonerühmaga. Koguti ka kohanimesid ning uuriti Reigi rannas Kootsaare poolsaarel asuvat kivilabürinti. Selle ekspeditsiooni esimese poole lõpupäevadel töötati jällegi Luidja kandis.
Uurimisreisi teisel poolel jätkati eelmisel aastal pooleli jäänud tööd Karjalas Äänisjärve idakalda kaljujooniste kopeerimisel.
1989.a. suunduti Lätimaale Talsi maakonna rannakülades veel elavate liivlaste juurde. Töötati Mustanumme (läbisõidul), Kuolka, Ire, Piza, Vaide, Pitrõgi, Ira ja Luu? i külades. Võeti osa samal ajal toimunud Liivi Rahvamaja taasavamisest Kuolkas, kus elab veel põlisliivlasi. Samas pandi välja liivi külades valminud joonistuste näitus, mis äratas suurt huvi ning leidis rohket külastamist külaelanike poolt.
1990.a. viibiti Leningradi oblasti Podporozhje rajoonis elavate vepslaste juures. Tegelikult on vepslaste asustusala suurem, laiudes Äänisjärve ja Valge mere vahelisel alal. Ekspeditsiooni püsivamad peatuspaigad olid Järvede (Ozjora), ondola (Sondovitsi) ja Ladva külas. Lisaks etnograafilise materjali paberile jäädvustamisele, tutvuti omapäraste vene õigeusu pühadetalitustega, aga ka vepslaste vanade pulmakommetega.
1991.a. ekspeditsioon töötas Leningradi oblasti Kingissepa rajooni lääneosa põlisrahvaste, vadjalaste ja isurite maal. Uurimisreisi alustati Luuga lahe piirkonnas Ruti, Muikola (Mõkit), Venakotsa (Pohomovka) ja Soikkola külas, tööd jätkati Lomonossovi raj. Heva (Kovat) jõe äärsetes isuri asulates. Joonistati vanemate puitehitiste välis- ja sisevaateid, külade asendiplaane, kodust tarbevara, rõivaid jm. Pildistati varemeis kirikuid ja samas asuvatel mahajäetud kalmistutel enne Põhjasõja-eelseid rootslaste hauaehitisi.
1992.a., seoses majanduslike raskustega Eestis ja segadustega Venemaal, kuid kindla sooviga mitte katkestada uurimisreiside järjepidavust, otsustati minna jällegi Hiiumaale. Töötati saare kahes osas: läänerannikul Õngu, Nurste, Leisu, Emmaste ja Sõru kandis, hiljem idaosas asuvates Suuremõisa ümbruse külades. Niiviisi tulid selgemini ilmsiks väikese Hiiumaa kihelkondlikud iseärasused: ühelt poolt saare läänerannik, oma juba 19. sajandil päriseks ostetud põlistaludega ja teiselt poolt idaosa, kus on veel praegugi tuntav peamiselt 1920-ndatel aastatel mõisamaade tükeldamisest tekkinud asustuse eripära. Eelöeldust tulenev peegeldub ka tarbevara koostises ja isegi inimeste meelelaadis.
1993.a. oli uurimisreisi rahastamisega veelgi suuremad raskused. ka Venemaa olud olid etteaimamatud. Otsustati ekspeditsioonide traditsiooni siiski jätkata ja veelkord minna lähedasele ja omapärasele Hiiumaale, selle kõnesolevate ekslpeditsioonide poolt veel läbikäimata paikadesse. Kunstiakadeemia andis veoauto töövahendite ja jalgrataste viimiseks sinna ja tagasi. Alguses töötati Käina ümbruse ja Kassari saare külades, hiljem Kärdla lähedal Palade, Hellamaa ja Partsi piirkonnas. osa üliõpilasi joonistas ja pildistas rahvakunstialast ainest saare suhteliselt vähe uuritud siseosas, põhiliselt Nõmba ja Tubala külas. Meeldejääv oli osavõtjate kulul toimunud ühepäevane bussisõit ümber Hiiumaa, mil tutvuti ka Kootsaare kivilabürindiga ja sajanditevanuse Kõpu tuletorniga.
1994.a. ekspeditsioonide majanduslik olukord paranes. Asendamatuks abiks kujunes Avatud Eesti Fondi rahaline toetus. Siirduti jälle Venemaale, koolasaamide juurde. Uurimisreisil osalenud üliõpilastest polnud keegi seal varem käinud, sest eelmistest retkedest osavõtnud olid Kunstiakadeemia juba aastaid tagasi lõpetanud. Alguses tutvuti Kandalaka kivilabürindiga. Siis jaguneti kahte rühma: üks osa töötas Koola poolsaare läänesosas asuvas Kovdori rajooni Jona külas, teine poolsaare keskosas asuvas saamide pealinnas" Lovozeros. Hiljem sõitsid kõik koos lennukiga põhiliselt komidega asustatud Krasnoteljesse, kust mindi mootorpaatidega mahajäetud saami-komi külla Talmnõ-Varri. Seal joonistati ja pildistati mõnd veel püstiseisvat vana ehitist, omapärast kalmistut ja iidseid kaljujooniseid. Uurimisreisi lõpetuseks jättis osavõtnuile suure elamuse jalgsimatk üle tundrute koolasaamide püha Seidjärve juurde.
1995.a. töötati Vene Föderatsioonis Mari Vabariigis (Mari El), eesmärgiks maride kahe etnilise rühma (tegelikult rahva), mäemaride ja niidumaride, materiaalse kultuuri ja vaimse pärandiga seotud esemete ja kultusehitiste jäädvustamine paberile. Kõigepealt peatuti mõned päevad Mari pealinnas Jokar-Olas, kus kohaneti kohalike oludega ja tutvuti külalislahkete ja asjalike võõrustajate saatel mari kultuuri vaatamisväärsustega, nagu kultuurikolledzh, keskraamatukogu jne. Algul töötati vabariigi idaosas, niidumaridega asustatud Tadrõjalis ja Morkis, hiljem mäemaride keskuses Kozmodemjanskis ja selle lähedastes külades. Tagasisõidul peatuti jällegi Jokar-Olas, kus veelkord tutvuti kohalike kultuuriasutustega. Ekspeditsioonilt toodi kaasa hulgaliselt joonistusi, mustvalgeid ja värvifotosid, diapositiive, videolinte.
1996.a. suvel jätkati juba 1981. a. alustatud tööd Jamali neenetsite rahvakultuuri uurimisel. Seekord siirduti Salehardist veelgi kaugemale põhjapoole, Obi jõe suudmeala Jar-Sale rajooni. Jaguneti kolme rühma, kes töötasid eraldi Salemali, Panajevski ning Sünei-Sale kalurite ja põhjapõdrakasvatajate külades. Sealkandis on veel suures aus elada vähemalt suvel külade kaupa või perekonniti püstkodades: mehed püüavad ja müütavad Obil kokkuostulaevadele kala, naised tegelevad koduse majapidamise ja laste kasvatamisega. Uurimisreisilt toodi kaasa rikkalik paberile, filmi- ja videolindile jäädvustatud kujutav aines Jamali neenetsite tarbevarast, lisaks veel materjali nende uskumustega seotud hingenukkudest, hauaehitistest ja kultuskohtadest.
Kuigi Soomes ei ole otseselt uurimisreisil käidud, on suhtlemine sealsete akadeemiliste ringkondadega olnud väga tihe. Soomlaste eestvõtul on tutvutud küll rühmadena ja üksikult Helsingis Soome Rahvusmuuseumiga, vabaõhumuuseumiga Seurasaaril ning pildistatud kaljumaalinguid Helsingi lähedal ja Saima järvistu alal. Asendamatu on olnud Heslingi, Jyväskylä ja Oulu ülikooli abi erialase teadusliku kirjanduse saatmise näol. Venemaa soomlastega oleme kohtunud Karjalas, Koola poolsaarel ja isegi Siberis Obi kallastel. Viimasest koolasaami ning mari ja neenetsi ekspeditsioonist on osa võtnud ka 12 Helsingi Kõrgema Kunsttööstuskooli üliõpilast.
1997.a. on kavas minna Uurali lähistel elavate permikomide juurde.
Ülalkirjeldatud uurimisreisid on Tartu Ülikooli prof. Paul Ariste (1905-1990) õhutusel Eesti Kunstiakadeemias 1978.a. ellu kutsunud ning tänaseni juhendanud Kaljo Põllu. Osa välitöid on juhtinud varasemate uurimisreiside kasvandikud: 1989.a. ja 1990.a. Andri Ksenofontov, 1991.a. Peeter Must ning 1994., 1995. ja 1996.a. väga heade tulemustega Kadri Viires. Ekspeditsioone alustades püstitatud eesmärk käia kõigi soome-ugri rahvaste juures on teoks saanud. välitööde toimumispaikades korraldatud näitused on äratanud kohalike elanike hulgas suurt tähelepanu ja leidnud elavat külastamist. Kaasa toodud materjalidest on väljaspool Kunstiakadeemiat korraldatud mitmeid näitusi: Tartu Ülikoolis (1980), Helsingi Ülikoolis (1982), Tartu Kunstimuuseumis (1983) ja Helsingi Tarbekunstimuuseumis (1992). Erilist tähelepanu väärib näitus VI rahvusvahelisel fenno-ugristide kongressil Komi Vabariigi pealinnas Sõktõvkaris 1985. aastal, kus oli väljas 306 joonistust, 153 fotot, 5 Karjala kaljujooniste koopiat ja 14 ekspeditsioonide materjalide alusel valminud loomingulist tööd. Selle näituse eest andis kongressi korraldav rahvusvaheline komitee Kunstiinstituudile aukirja. Sama näitus oli vähendatud mahus väljas ka Soomes (1987.a. Jyväskylä Ülikoolis ja 1988.a. Oulus), Rootsis (1986. a. Södertäljes), Norras (1989. a. Harstatis). Kõnesolevate ekspeditsioonide kohta on ilmunud mitmeid kirjutisi Eesti, Soome ja Venemaa ajakirjanduses, nende ridade autoril aga raamat Kümme soome-ugri uurimisreisi" (Kirjastus Olion", Tallinn, 1990).
Rahvakunstiesemete joonistamise eesmärgil toimuvatel välitöödel on Eestis juba pikaajalised traditsioonid. Oli ju Eesti Rahva Muuseumi asutamine 1909. a. ja sellele järgnev ulatuslik esemete kogumise ja ka joonistamise organiseerimine lahutamatult seotud eesti kunsti ühe suurkuju Kristjan Rauaga. Hiljem, 1920-ndatel aastatel suunas seda tööd Gustav Ränk. Silmas peeti eelkõige rahvapäraste ehitiste plaanistamist. Sõjajärgsetel aastatel seostati Kunstiinstituudis üliõpilaste õppeülesandeid üksnes muuseumides leiduvate rahvakunstialaste kogude tundmaõppimise ja kasutamisega. Kuid juba 1960-ndate aastate algusest olid erinevate tarbekunsti erialade üliõpilased tegevad Eesti Rahva Muuseumi joonistekogu täiendamisega välitöödel plaanilise mõõtmispraktika raames. Selle töövormi ellukutsujateks ja juhendajateks olid Leila Pärtelpoeg ja Bruno Tomberg, hiljem Anu Raud. On iseloomulik, et sellised välitööd toimusid eranditult vabariigi piires, peamiselt Lääne-Eestis ja saartel.
Kui nüüd, kunstiakadeemia 20. soome-ugri ekspeditsiooni künnisel tehtule tagasi vaadata, siis tuleb erilise väärtusena esile tõsta kõnesolevate uurimisreiside järjepidevust ja komplekssust. See tähendab, et kasutatakse ära Eesti Kunstiakadeemia ainulaadselt laia erialastruktuuri, mis võimaldab ekspeditsioonitervikusse välitöödele ja kogutud materjalide uurimisele ühe korraga kaasa haarata mitmete erialade üliõpilasi, ning teha seda kõrgel kunstilisel ja teoreetilisel tasemel. Veel esimesel ekspeditsioonil joonistasid üliõpilased peamiselt külamuuseumis või ööbimispaigas sinna juhendaja poolt kokku toodud esemelist vanavara. Suhted põliselanikega jäid pinnapealseks. Mida edasi, seda enam on lastud üliõpilastel, kas küsitluse või perest-peresse käimise teel omale ise joonistamiseks (mitte kogumiseks) materjali hankida. Niisuguses vahetus suhtlemises eseme kasutajaga muutub iga joonistusleht omaette lühiuurimuseks, heaks allikmaterjaliks hilisematele uurijatele. Teisalt aitab selline lähedus noorel inimesel paremini märgata antud paikkonna etnilist omapära ning mõista selgemalt põlisrahvaste ajaloolisest paratamatusest tingitud olukorda. Muidugi, enne väljasõitu tööpiirkonda peavad eelnema konsultatsioonid, ka peavad kaasas olema üksikasjalikud juhendid. Nii ongi aastaid tehtud. Ette rutatates näen sellisele vabale uurimistööle meie idapoolsete sugulasrahvaste juures juba lähiajal piiranguid, sest mõne aasta pärast tuleb uurimisreisidest osa võtta soovijate kunstialase võimekuse asemel hakata kontrollima nende vene keele oskust.
Lisagem veel, et kõik ekspeditsioonidelt kaasa toodud materjalid on üle antud Eesti teadusasutustele, teisisõnu teaduslikku ringlusse ning muudetud kättesaadavaks kõigile asjast huvitatud kodu- ning välismaistele uurijatele ja kunstnikele. Suuremat osa ekspeditsioonimaterjal säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis Tartus, Karjala kaljujooniste koopiad asuvad Eesti Kunstimuuseumis ja osa Hiiumaa uurimisreiside materjale Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares Tallinnas.
Veel algusaastail oli kavatsus teha ekspeditsioonidest osavõtnute eriline kunstirühmitus ja arendada välja omanäoline, soome-ugri rahvakultuurile toetuv loominguline lähenemisviis. Kuid ekspeditsioon on ainult aastase tegevuskavaga vabatahtlik ühendus, milles osalejate põhierialade nõudmised võivad olla risti vastupidised uurimisreiside omadega. Siiski on kogutud materjalide alusel loodud hulganisti väga kõrgetasemelisi kaasaegsetele nõuetele vastavaid kunstiteoseid, peamiselt tarbekunsti vallas. Need on leidnud tunnustust nii kodu- kui välismaal. Nii ongi kavas korraldada 1998. a. kevadel üks suurem näitus, kuhu oleks koondatud kogu kahekümne aasta kestel nendel uurimisreisidelt koosa toodud ainese paremik koos kõigil reisidel osalenute kunstiloomingu väljapanekuga. Samal ajal toimuks ka ettekandekoosolek.
Eesti Kunstiakadeemia poolt soome-ugri rahvaste juurde korraldatavate ekspeditsioonide kaugemaks eesmärgiks tuleb pidada rahvakunstis peituvate sisuliste, kompositsiooniliste ja koloriidiväärtuste selgitamist ja teoreetilis-metoodiliste aluste koostamist nende rakendamiseks kuntilises loovtegevuses. On ju kunstnikuks kujunemine äärmiselt keerukas protsess ja raske öelda, millal ja kuidas ekspeditsioonidel kogetud jõulised elamused praeguste üliõpilaste, tulevaste kunstnike, loomingus väljenduvad. Kindlasti aitab neil rändudel tunnetatu kaasa kordumatu väljenduslaadiga loovisiksuseks kasvamisele.
©SURI 1998