Eesti Keele Instituut ja soome-ugri keeled
Anu-Reet Hausenberg
"Keel on, mis üht rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust enda sees..." (C. R. Jakobson, 1868)
Seda väge on tajunud küllap enamik keeleuurijaid, kes oma kaustikutega külast külla käinud - olgu Eestimaal, Vadjamaal, Komimaal või veelgi kaugemal. See salapärane vägi sunnib keelejuhi otsinguil koputama võhivõõra ukse taga, aga majast lahkud juba omainimesena, kui oled osanud kuulata ja mõista seda, mis sõnade taga: seal on midagi, mis seob. Ja kuni me tunneme seda habrast sidet, ei ole eurogeenid meid kõiki veel lootusetult muutnud. Kestab huvi keelesugulaste vastu, jätkub ka soome-ugri keelte uurimine.
Sõjajärgsetel aastakümnetel kujunes Eestis kaks fennougristikakeskust: Tartu Ülikool jätkas eeskätt koolituskeskusena ja Eesti Keele Instituudi eelkäija Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut andis tööd uurijaile. Kui 1947. aastal instituut loodi, jätkus seal esialgu jõudu ainult eesti keele jaoks. Kümmekond aastat hiljem oli aeg küps, et asuda sihipäraselt tegelema ka teiste soome-ugri keeltega. Tulemusliku tõuke andis sellele hiljuti akadeemiku tiitli pälvinud Paul Ariste, kelle rolli Eesti fennougristikas on ilmselt raske üle hinnata. Tänu Paul Ariste tarmule ja veenmisoskusele loodi 16. veebruaril 1957 instituudis soome-ugri keelte sektor. Oma isiku ja teadmistega on Paul Ariste sütitanud mitut Eesti (ja mitte ainult Eesti) fennougristide põlvkonda. Ka uue sektori esimesed töötajad Valmen Hallap, Elna Pajusalu (hiljem Adler), Karl Kont ja Arvo Laanest olid Paul Ariste õpilased. Valmen Hallap oli juba 1956. aastal kaitsnud kandidaadiväitekirja mordva verbituletusest (kahjuks on see tähelepanuväärt töö tänini käsikirjas), teiste väitekirjad olid valmimas läänemeresoome keelte teemadel. Seega oli sektori hädavajalik eriharidusega tuumik koolitatud. Esialgu, 1960. aastani juhatas sektorit ülikoolitöö kõrvalt akadeemik ise; tema järglaseks sai Valmen Hallap. 1981–1992 juhtis sektori tööd Arvo Laanest ja praegu – Kristiina Ross. Sektor kasvas ja sirutas tiibu eriti Valmen Hallapi käe all, kelle ideedest sai alguse enamik sektori erinevatest töösuundadest. Kõik polnud küll otseselt seotud soome-ugri rahvaste ja keeltega (nt eksperimentaalfoneetika labori loomine), aga teaduse edenemist teenisid kõik algatused. Ja veel: EKI fennougristid pole kunagi piirdunud pisiteemade detailuurimisega, vaid väikesed töörühmad on teinud tõepoolest suurt tööd, mille tulemusi kasutavad fennougristid kogu maailmas - küllap ka tulevikus.
Loomulikult ei mahuta järgnev pisiülevaade kõike, mida on instituudis soome-ugri keelte alal tehtud. Meenutan vaid peamisi taotlusi ja suuremaid projekte.
Vadja keele sõnaraamatu koostamine oli sektori esimene ja peamine ülesanne. Juba tollal oli vadja keel enim ohustatud läänemeresoome keeli ja P. Ariste otsustas säilitada seda teadusele nii palju kui veel võimalik. Aastail 1956–1980 oli ta ise, sageli koos üliõpilastega igal suvel Vadjamaal, talletades seal peamiselt etnoloogilist ainestikku ja kogudes sõnavara. Usinalt kogusid keeleainestikku ka sektori töötajad. Ilmselt suudetigi tulevikule säilitada peaaegu kõik see, mida veel säilitada sai, sest viimased ekspeditsioonid ei toonud enam juurde uut ainestikku. Vadja keele kogumisest, kogujatest ja publikatsioonidest annab ülevaate Paul Ariste kirjutis Emakeele Seltsi Aastaraamatu 31. köites (ilmunud 1987).
Sõnaraamatu aluseks tõi P. Ariste oma sedelkogu, mida ta hiljem pidevalt täiendas. Kohe sektori loomisel loovutas ta 1000 sõnasedelit, aasta lõpuks kasvas kogu 12 500 sedelini. Vadja kartoteegi kogumaht on 204 344 sõnasedelit ja 44 130 sellest pärineb Paul Aristelt. Peale P. Ariste ja sektori töötajate kogutud materjali sisaldab sõnaraamatu aluskartoteek väljasedeldusi trükitud allikatest, vadjalase Dmitri Tsvetkovi poolt 1920-ndail aastail kirja pandud Jõgõperä murraku sõnavarakogu, Gustav Vilbaste vadja taimenimede kogu ja Tiit-Rein Viitso merendusalase sõnavara kogu. Üsna kähku, juba 1959. aastal alustati ka sõnaraamatu prooviartiklite koostamist. Ent materjal kasvas kiiresti, korduvalt tuli muuta esitusviisi, osa koostajaidki pühendus teistele ülesannetele, nii et aastaid viimistles tohutut materjalikogu ainult kaks uurijat - Elna Adler ja Merle Leppik. Seetõttu ei edenenud käsikiri nii kiiresti kui algul loodetud. 1985. aastal oli juba sõnaraamatu idee autorgi skeptiline: "Trükitehniliste raskuste tõttu pole veel praegugi selge, millal see suur sõnaraamat ilmub, millal rahvusvaheline fennougristika saab seda kasutada." (Ibid.)
Suursõnaraamatu I osa ilmus alles pärast Paul Ariste lahkumist manalamaile (Vadja keele sõnaraamat. 1. Toimetanud Elna Adler ja Merle Leppik. Tallinn 1990). Tänaseks on avaldatud kolm osa, neljandat on oodata 1997. a algul ja kui praegune tööhoog ei rauge, järgneb peatselt ka lõpp.
Varem on vadja keele sõnavarast avaldatud vaid ühe küla murdesõnaraamat (Vatjan kielen Kukkusin murteen sanakirja. Ainekset kerännyt Lauri Posti, painokuntoon toimittanut Seppo Suhonen.- Helsinki 1980). Eesti Keele Instituudi väljaandes on püütud võimalikult täpselt registreerida vadja keele eri murrakute sõnavara koos muutevormidega ja avada sõnade tähendusi ulatuslike keelenäidete toel. Näitematerjali hulgas on palju vadja keele omapäraseid sõnaühendeid ja lausekatkeid, idiomaatilisi väljendeid ning fraseoloogiat. Märksõnadel on eesti- ja venekeelne tõlge, näitelaused on tõlgitud eesti keelde. Nõnda on üks ununev soome-ugri keel tulevaste uurijate jaoks alles hoitud.
Mõistagi ei piirdunud Paul Ariste plaanid sektorit luues ainult vadja keele talletamisega.Tema nägemuses pidi sektor kujunema uurimiskeskuseks, kus oleks iga soome-ugri keele või vähemalt keelerühma spetsialiste. Instituudi parimatel aastatel töötaski seal tõepoolest harali huvidega ja erinevatele keeltele pühendunud seltskond. Kuna kõik soome-ugri eriharu üliõpilased said oma välitööristsed läänemeresoome rahvaste juures, leidis nii mõnigi endale nende hulgast oma, kelle kütkesse jäigi pidama: Elna Adleri köitis vadja keel, Merle Leppik keskendus ingerisoome murretele, Arvo Laanest kujunes parimaks isuri keele spetsialistiks – küllap kogu maailmas pole temale võrdset. Oma teadmisi teistest läänemeresoome keeltest on ta rakendanud mahukas käsiraamatus Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse (eesti keeles 1975, saksakeelne täiendatud variant ilmus Hamburgis 1982) ja osa võttes läänemeresoome keelte murdeatlase ja Euroopa keeleatlase Atlas Linguarum Europae koostamisest. Mitmekülgsete huvide ja teadmistega Karl Kont täitis vajaduse korral lapi keele spetsialisti rolli. Nooremast põlvkonnast valis Aime Kährik vepsa keele ja Jaan Õispuu karjala keele. Tiit-Rein Viitso kui laiahaardeline uurija oli pädev nii vadja, vepsa kui ka liivi keeles. Silmas pidades sektori arengut, suunas professor oma õpilasi ka kaugemate sugulaskeelte juurde. Tänu sellele avastasin minagi komid, kellelt olen õppinud palju rohkem kui ainult keelt. Valmen Hallap ja Valdek Pall tundsid mordva keeli. Kuigi viimane on valdavalt tegelnud eesti toponüümikaga, avaldas ta hiljuti esimese eestikeelse ersa keele grammatika (Ersa keel. Õpiku konspekt ja sõnaloend. Tallinn 1996). Paul Kokla on paljude muude ülesannete kõrval uurijana siiski truuks jäänud mari keelele, kuid praktilist juhatust sai temalt ka ungari keele küsimustes. Kõik me olime Tartu ülikooli kasvandikud ja meie uurimisobjekt polnud meie emakeel. Ainsa kolleegi, kes uuris oma emakeelt, saime 1973. aastal Eestisse elama asunud komi Adolf Turkini näol. Peale Komi toponüümika tundis ta hästi ka paljude soome-ugri keeleteadlaste elukäikusid.
Mitmest katsest hoolimata ei leidnud instituut piisavalt entusiastlikku obi-ugri keelte uurijat. Ka udmurdi keelega sõbrunenud Peeter Päll eelistas soome-ugri sektorile tegelemist praktilise keele- ja nimekorraldusega. Mõnest lüngast hoolimata oli 70-ndatel instituudis piisavalt eri soome-ugri keelte spetsialiste, et kavandada etümoloogilist uurimistööd.
70-ndate aastate algul hakkas sektoris küpsema mõte asuda koostama eesti keele etümoloogilist sõnaraamatut. Etümoloogilise kartoteegi koostamist oli organiseerinud juba Tartu ülikooli eesti keele professor Andrus Saareste 30-ndail aastail, tema tööd oli jätkanud Paul Ariste. Kogu sisaldas umbes 100 000 sedelit, kui see 1965. aastal ülikooli tulekahjus hävis. 1974. a otsustati otsast alata. Mõistagi oli nüüd ka kahtlejaid, kas selline sõnaraamat on hädavajalik ja mõistlik ettevõtmine instituudis, kus on niigi mitu suurt sõnaraamatut pooleli. Pealegi on ju suur osa eesti sõnatüvedest soome tüvedega sama algupära, viimaseid on põhjanaabrid juba üle poole sajandi usinalt uurinud ja nende SKES (Suomen kielen etymologinen sanakirja) ka meie keeleuurijaile kättesaadav. Tegelikult, nagu selgitas Paul Kokla, SKES meid ei rahulda, sest SKESist leiaks selgituse ehk umbes pooltele meid huvitavast eesti sõnavarast: traditsiooniliselt hõlmab etümoloogiasõnaraamat ühiskeele (kõnekeele), nüüdiskirjakeele ja vana kirjakeele sõnavara, valikuliselt murdesõnu ning säilmeid rahvaluulest. Nende hulgas on ka soome keelest erinevat tüvevara, millele võib vasteid leida teistest läänemeresoome või kaugematest soome-ugri keeltest. Paul Kokla vaagis reaalset olukorda ja tõdes, et koostajaid ootab määratu töö: alustada asjaomaste sõnaraamatute, monograafiate ja kogu uralistika perioodika läbitöötamisest, et registreerida varasemad sõnavarakäsitlused, materjal korrastada ja täiendada selliste märksõnadega, mis peaksid kartoteeki kuuluma, aga on seni sõnavara päritolu uurijate tähelepanu alt kõrvale jäänud (Kokla 1975).
Etümoloogiatöö algaski olemasolevate sõnaseletuste kogumisega ja eesmärk püstitati reaalseid võimalusi arvestavalt tagasihoidlik: koostada eesti sõnaetümoloogiate kartoteek, sest selliselgi viisil koondatud materjal oleks uurijaile suureks abiks. Aastaid on seda tööd hinges hoidnud ja visalt edasi viinud Lembit Vaba. Tänaseks on koos umbes 400 000 sõnaseletust, millest koostatakse arvutiandmebaasi. Ligi kolmandik ongi juba arvutis, varustatud edasist töötlemist ja otsinguid hõlbustavate märgenditega (lähemalt vt Vaba 1995).
Soome-ugri keelte tõsiteaduslikul uurimisel on kõigest sajandipikkune ajalugu. Enamasti on neid keeli uurinud teadlased, kes pole ise kunagi uuritavat keelt selle loomulikus keskkonnas kuulnud. Aga kui on kasutada põhjalikud ja usaldusväärsed ainekogud, siis võib ka niisugune uurimistöö olla edukas. Hästi hoitult on selline keeleainestik abiks ka veel siis, kui elav keel on hääbunud. Enamik soome-ugri keeli on tänapäeval rohkem või vähem ohus, aga ainekogud on napid ja lünklikud. Soome-ugri sektoris olid iga-aastased ekspeditsioonid tööelu loomulik osa. Enamik uurimusigi tugines vähemalt osaliselt oma kogutud keeleainestikule. Aastatega on instituudi fonoteeki hoiule jõudnud 2001 tundi elava keele lindistusi. 1996. aasta sügisel oli soome-ugri heliarhiivi koosseis järgmine:
liivi 314 tundi (kogutud alates 1973. a: T.-R. Viitso)
vadja 185 tundi (alates 1956. a: P. Ariste, E. Adler, M. Vinkel)
saami 169 tundi (1960, 1966: K. Kont, 1975, 1976: V. Klaus, alates 1989. a: M. Sarv)
isuri 122 tundi (alates 1956. a: A. Laanest)
vepsa 85 tundi (1962–1964: T.-R. Viitso, 1969-1986: A. Kährik)
komi 73 tundi (1963: K. Kont, Ü. Tedre, alates 1968.a: A.-R. Hausenberg ja 1974. a A. Turkin)
soome 53 tundi (1966–1973: M. Leppik)
karjala 50 tundi (1956: V. Hallap, alates 1978. a: J. Õispuu)
mordva 28 tundi (1953–1962: V. Hallap)
mari 5 tundi (1966: P. Kokla)
mansi 3 tundi (1983: K. Ross)
udmurdi 2 tundi (1980: K. Ross)
handi 2 tundi (1981: K. Ross)
Lisaks helilintidele on kirja pandud sõnavara ja kohanimesid. Instituudile loovutatud sedelkogudes on vadja sõnavara 204 344 sedelit, isuri keelest 11 599, karjala keelest 8931, lõunavepsa keelest 2379 sõnasedelit ja liivi kohanimesid 47 sedelit.
Niisugused tähtlühendid meenutavad soome-ugri sektori aastatepikkust tegevust teadusinfo vahendajana.
1965. aastal sündis sektori hõlmas rahvusvahelise levikuga fennougristika-ajakiri Sovetskoe finno-ugrovedenie - Soviet Finno-Ugric Studies (SFU), mida alates 1990. a tuntakse Linguistica Uralica nime all (vt ka P.Kokla kirjutist käesolevas kogumikus). Kuni 1978. aastani kuulus ajakiri sektori juurde ja seda toimetati sektori jõududega. SFU väljaandmisega on tegelnud nt Arvo Laanest, Tiit-Rein Viitso, Lembit Vaba, Aime Kährik, Adolf Turkin ja Valdek Pall, aga kõige staazikamad on praegused toimetajad Paul Kokla ja Väino Klaus. Ajakiri pakkus suhteliselt käepärase avaldamisvõimaluse nii tuntud kui ka algajatele, noortele uurijatele, hoidis vahetuid kontakte teiste maade fenno-ugristidega ja sai kingituseks rohkesti teaduskirjandust, mis aitas meil kursis olla ka kaugete kolleegide uurimistööga.
Samas ei hoidnud me oma kursisolekut enda teada. BU ehk Bibliographia Uralica oli aastabibliograafiate sari, mis sisaldas kogu endises Nõukogude Liidus soome-ugri ja samojeedi keelte kohta ilmunud teadustööde andmeid. Bibliograafiat on toimetanud Valmen Hallap, Arvo Laanest ja Anu-Reet Hausenberg, koostas algul Osvald Kivi, hiljem Maeve Leivo ja Jaan Õispuu. See oli oodatud teatmeteos, mida saatsime igasse ilmakaarde, kus tegeldi soome-ugri keelte uurimisega. Aastabibliograafiad katsid ajavahemiku 1962–1984, koondbibliograafia sisaldab uurimusi aastatest 1918–1962.
Kui 80-ndate aastate II poolel kiitis nõukogude teaduspoliitika heaks koostöö välisriikidega, andsid väikesed BU-raamatud Moskva kolleegidele idee teha koos Soome Akadeemiaga ühisbibliograafia, mis hõlmaks nii Soome kui ka Nõukogude Liidu fennougristikauurimusi. Nõnda sündis järjekordne suurprojekt BSU - Bibliographia Studiorum Uralicorum 1917–1987. Eesti ja Venemaa keeleteaduse materjalide ettevalmistamine oli taas peamiselt soome-ugri sektori töötajate Maeve Leivo ja Anu-Reet Hausenbergi õlul. BU ja BSU ainestik kattub vaid osaliselt. BU sisaldab ka populaarteaduslikke kirjutisi ja ajalehtede artikleid, BSU seevastu on võimaliste piires täitnud kaks olulist BU lünka: registreerinud Eestis aastail 1917–1944 avaldatud uurimused ning eestlaste poolt eksiilis publitseeritud tööd. Märksõnastatud trükibibliograafia sisaldab ligi 14 000 nimetust ja jõudis kasutajateni 1994. aastal. Paralleelselt koostatud arvutiandmebaasi müüs Moskva osapool Soomele. Tänaseks on see saadaval ka CD-ROM-ina.
Nagu looduses, nii on ka mistahes inimlikus elusfääris tõusud ja mõõnad ilmselt paratamatud. Soome-ugri sektor oli instituudis mitmekülgne ja rahvusvaheliseltki tunnustatud uurimisüksus. Ometi hakkas 80-ndate aastate keskel tunda andma seisak. Põlvkondade järjepidevusse oli tekkinud lünk, aga andekaid noori sektorisse ei kippunud. Kümme aastat tagasi jätkus Tiit-Rein Viitsol veel optimismi kavandada soome-ugri keelte uurimise tulevikku. Rõhutades eriti keeleainestiku kogumise tähtsust, kirjutas ta: "...meil, eestlastel, tuleb ennekõike pisikeste sugulaskeelte uurimine enese kätte võtta, ja seda võimalikult kohe. Teha seda alles aastal 2000 on lootusetult hilja... Esiteks ... tuleb tagasi pöörduda Paul Ariste taotluse juurde - leida kõigile uurali keeltele eestlastest uurijad. Esimese häda leevendamiseks leida Keele ja Kirjanduse Instituuti kiiresti vähemalt viis uut uralistikaspetsi – üks lapi,üks mansi, üks handi, üks põhjasamojeedi, üks sölkupi jaoks – ja hiljem see arv vähehaaval vähemalt kahekordistada (Viitso 1986).
Sajandilõpp ei näi soodustavat nende unistuste täitumist. Viimasel aastakümnel on sektorisse juurde tulnud ainult saami keele uurija Marju Sarv. Koondamised ja süvenev kitsikus lõid ebakindlustunde. Kümnendi lõpul hakkas sektor hajuma: kes läks turvalisemat tööpaika otsima, keda tabas haigus, kelle viis vikatimees. (Valmen Hallapi viis haigus 1987. a, Aime Kähriku - 1991. a ja Adolf Turkin väsis ootamatult 1996. a kevadel.) Täna on sektori tööruumid hõredaks jäänud. Seitsmekesi jätkatakse seda, mida lihtsalt pole võimalik pooleli jätta. Vadja keele sõnaraamatu viivad lõpule Merle Leppik ja Silja Grünberg, etümoloogiatööd jätkavad Lembit Vaba ja Maeve Leivo, Arvo Laanest on lõpetamas isuri keele Hevaha murde sõnaraamatut. Marju Sarv hoiab kontakte saamidega ja on praegu ainus, kes veel täiendab heliarhiivi. Sektorijuhataja Kristiina Rossi teadushuvid on fennougristikast eemaldunud. Idaväravad on ahtad, uurimistoetused napid. Ainult entusiasmist tänapäeva teaduses ei piisa, aga entusiasmi peab olema. Ka mõõn on vajalik, et koguda jõudu uueks tõusulaineks. Kuni püsivad soome-ugri keeled, seni peab jätkuma nende uurimine ka Eesti Keele Instituudis.
Kokla, Paul 1975. Eesti keele etümoloogilise uurimise minevik ja tulevik. – Keel ja Kirjandus ,nr. 1.
Vaba, Lembit 1995. Etimologicheskaja kartoteka estonskogo jazyka (predposylki sozdanija i principy podbora materjala). - Nacional'nye leksiko-frazeologicheskie fondy. Sankt-Peterburg. Nauka.
Viitso, Tiit-Rein 1986. Uralistika meil ja mujal. – Keel ja Kirjandus, nr 1.
©SURI 1998