Mart Meri
Estonia talveaias
14. oktoobril 2002

 Hõimupäevade alguse puhul

I

Soome-ugri rahvaste ajalooline kogemus on rikkam kui osatakse arvata. Ma ei pea selle kogemuse all silmas mitte üksnes kultuuripärandit selle mõiste n.ö tavapärases mahus, vaid eelkõige just oma ühiskonna ülesehitamisest ja selle toimimisest saadud kogemust. Mainigem kasvõi kooskõla saavutamist loodusliku keskkonnaga, kus inimene käsitab loodust partnerina ega mitte vaenlase või tuhvlialusena, keda tuleb rünnata või keda saab ahistada. Mainigem röövmajanduse põlgamist, sest soomeugrilane teab, et mõõdutundetus toob varem või hiljem kaasa mitte rasvase rikkuse vaid haleda nälja. Soomeugrilase kogemus ütleb, et kõige ratsionaalsem on säästlik eluviis. Tänapäeva Läänes kutsutakse seda iidset, enesest mõistetavat sotsiaalmajanduslikku tarkust peenutsevalt sõnaga, mis eesti keeles kõlab: jätkusuutlikkus. Jätkusuutlik ühiskond – aga see ongi ainuvõimalik ja loomulik, kui tajutakse aja kulgu õigesti ja teatakse, et tänasele päevale järgneb homne päev. Soome-ugri keeltes ei ole tuleviku grammatilist vormi, sest soomeugrilase olevik on ühtlasi tema tulevik; sest tänane tegu kujundab homset olevikku.

 II

Olen siin maininud soome-ugrilikku kogemust. Häda on selles, et see kogemus on valdavalt tundmata. Põline soomeugrilane elab oma kogemuse sees ja ei tee sellest suuremat numbrit. Või halval juhul – kipub seda häbenema. Meie, eestlased, veel ühtte-teist tajume, kuigi oleme ajaloo sunnil ehedast soomeugrilikkusest mõnevõrra kõrvale kaldunud. Aga samas annab selline positsioon – pisut seesolijana, pisut kõrvaltvaatajana – meile lisavõimaluse: võimaluse soome-ugri kogemust edasi anda, seda sõnastada, tõlkida, tõlgendada nii, et see muutuks tuntuks, arusaadavaks ja vajalikuks ka teistele rahvastele nii idas kui läänes ja võib-olla isegi lõunas. Olen veendunud, et maailm vajab seda kogemust. Kui soovite, siis nimetame selle poliitikaks, soome-ugri jätkusuutlikkuse poliitikaks, mis on olnud edukas äärmiselt pikka aega ja mis on hakanud välissurve mõjul vankuma alles viimase saja aasta sees.

Eestis toimuvad Hõimupäevad on üks väike killuke selles tohutus ja esialgu veel sageli tänamatus selgitustöös. Hõimupäevad on kenasti sulandunud Eesti kultuurikalendrisse, isegi – ime küll! – meedia pole minetanud huvi nende vastu. Aga eesmärk olgu veel võimsam – jõuda soome-ugri kultuuripäevadega ka Euroopa kultuurikalendrisse ja niiviisi kultuuri abil positiivse hõlvamise taktikat kasutades tutvustada laiemalt ka seda soome-ugri ühiskondlikku kogemust.

Üks suurepärane võimalus avaneb selleks 2004. aasta augustikuus siinsamas, mil Tallinnas toimub Soome-ugri Rahvaste IV Maailmakongress. Ma loodan, et vabariigi valitsus, kultuuriministeerium sealhulgas, mõistab õigeaegselt selle kongressi rahvusvahelist tähtsust ja paneb selle korraldamisele riigi siiski juba üsna tugeva õla jõuliselt alla.

III

Head sõbrad!

Tänavused hõimupäevad toimuvad ilma Jovlan Olo ehk Vladimir Romaškini füüsilise kohalolekuta. Hõimupäevad on pühendatud tema mälestusele.  Jovlan Olo oli mees, kes mõistis, et tänapäeva maailmas on soome-ugrilasel mõistlik poliitikat teha kultuuri abil. Mitte poliitika poliitika abil, mitte intriigide, rivaalitsemise abil, vaid muusika, laulusõnade ja tantsu abil. Selle mõistmise rakendamine oma igapäevases töös tegi temast rahva vaimse juhi. Aga mitte ainult ersade ja mokšade silmis ei tõusnud ta liidriks, vaid ka teised idapoolsed soome-ugri rahvad nägid temas kultuurilist jäälõhkujat avamas läbipääsu seni tundmata avarustele.

Me ei pea täna leinaseisakut Jovlan Olo mälestuseks. Tema vaim on siin. Me kuulame ühte tema lugu. Ja see lugu kuulutab Hõimupäevad alanuks!