Etnofuturismi kurv kisub vägisi lõpmatusse

Soome-ugri noorte loojate etnofuturismi konverentsi päevil (5.-9. V) jalutas rühm udmurdi esindajaid Tartus rahvalaulu ümisedes konverentsipaiga poole, kui üks lõbus ingliskeelne turist neile vastu tuli. Turist vaatas neid hetke, siis selgines ta nägu ning ta küsis: "Are you Ethnofuturists?" ning, saanud jaatava vastuse, soovis ta edu ülemaailmsele etnofuturistlikule liikumisele ja läks oma teed.

Tundub, et 1980. aastate lõpul rühmituse "Hirohall" välja mõeldud sõna on konverentsi tulemusena tõesti läinud rahvusvahelisele käibele. Oma konverentsiettekandes määratles Piret Viires etnofuturismi kui eluvaadet ja loomemeetodit, mis ühendab arhailise, ürgse, meie rahvusele ainuomase etnilise sisu ja moodsa vormi või arhailise vormi (näiteks regivärsi) ja moodsa sisu. Kuigi "Hirohalli" ning Eesti Kostabi $eltsi esindatud kirjandus- ja kunstivool tekkis kahtlemata seoses 1980-ndate lõpu rahvusliku "uusärkamisega", oli Viirese meelest tegemist siiski "kohaliku, perifeerse ja provintsialistliku postmodernisrni võsuga".

Mis ajendas seda "perifeerset ja provintsialistlikku võsu" rahvusvahelisele turule tirima? Esiteks muidugi see, et igasugu provintsialism (regionalism) ja perifeersus on postmodernismile rahvusvaheliselt omane, ja teiseks täiesti ilmne sotsiaalne tellimus ida poolt. Kolmandaks põhjuseks oli, et saami kultuuris on alates 1970. aastatest rahvusliku ja arhailise sisu valamine uude vormi üpris üldiseks muutunud, seejuures on tänapäevase väljendamine traditsiooniliste vahenditega saami kultuurile kogu aeg ja katkematult omane olnud. Umbes 50 000-lise rahvaarvuga saamide kultuur on vaieldamatult edukaim omariikluseta põlisrahva kultuur tänapäeva Euroopas. Siit ka Eesti-Saami Ühenduse liitumine korraldajatega.

Idapoolsete soomeugrilaste kultuuriline iseolemine on endiselt, hoolimata uute võimaluste tekkimisest, hävimisohus. Rahvuslik kultuur lähtub maalt, nõukogulik linnakultuur on vaid üks vene subkultuure. "Rahvuslik kunst" selle tunnustatud esindajate loomingu näol on jäänud suures osas "sisult sotsialistlikuks, vormilt rahvuslikuks". Ka nende keeli on püütud suruda vene keele dialekti seisusesse, risustades neid vene toorlaenudega. Niisugused kirjakeeled on kõlbmatud ilukirjanduse loomiseks.

Et kesta tänapäeva maailmas, tuleb tingimata luua rahvuslik professionaalne linna- ja kõrgkultuur.Ainult agraarsel rahvakultuuril baseeruvad rahvused said eksisteerida tänu nõukogude ühiskonna suletusele, juba toimunud ja prognoositud muutused Venemaal hävitavad nad. Rahvuslikku kõrgkultuuri saab aga luua ainult toetudes arhailisele külakultuurile, sest muud kultuuriliselt väärtuslikku elavat traditsiooni lihtsalt ei ole. Teiseks tuleb vabaneda vene subkultuuri rollist, aga see omakorda on võimalik ainult vahetute kontaktide kaudu moodsa maailmakultuuriga. Kui ei teki uusi poliitilisi takistusi, peaks see täiesti võimalik olema.

Kanoniseerituse kadumine tänapäeva postmodernses kultuuris teeb etnofuturistlike printsiipide rakendamise tunduvalt hõlpsamaks - kunstnik võib lähtuda millest tahes ning arendada oma loomingut mistahes suunas, olles vabam kui kunagi varem. Soome-ugri uutel kõrgkultuuridel on tunduvalt suurem võimalus säilitada oma ürgne eripära kui eestlastel või soomlastel möödunud sajandi teisel poolel, mil meie kõrg- ja linnakultuuri traditsioon tekkis. Ja neil polegi muud võimalust kui oma vabadus ära kasutada. Nii võibki juhtuda, et Eestis perifeerne etnofuturism võib muutuda tsentraalseks teiste soome-ugri rahvaste juures ning nende rahvuskultuuridki perifeerseist tsentraalseiks muuta.

Konverents näitas, et eeldatav sotsiaalne tellimus etnofuturismi-sõnale oli tõepoolest olemas. See võeti käibele lausa lennult. Ma pole ühtki eestlast kuulnud tarvitavat seda sõna säärase iseenesestmõistetavusega. Pea kõigil külalistel olid mõtted juba varemgi samas suunas liikunud, kellel vähem (marid), kellel rohkem (udmurdid ja komid). On ka konkreetseid tulemusi.

Lisaks saamideie (tuntuim näide Nils-Aslak Valkeapää, kellest konverentsil oli ka ettekanne) võib etnofuturismi ülaltoodud määratlus kehtida ka Moskva avangardistlike kunstnike hulgas laialt tuntud handi kunstniku Gennadi Raiševi ja mitme udmurdi kunstniku kohta. Soome-ugri noortel loojatel puudus vaid sõna oma taotluste väljendamiseks. Tartust nad selle said. Ma ei üllatuks, kui lähemal ajal hakkaksid toimuma Venemaa soome-ugri rahvaste ajakirjanduses ägedad diskussioonid etnofuturismi üle, mõeldagu pealegi eri rahvaste juures selle all eri asju.

Sõna populaarsust näitab seegi, et ungarlased tahtsid luua oma, Tartule alternatiivse etnofuturismikeskuse, mis muidugi meie perifeeriategelastele ei meeldinud, udmurdid aga sattusid asjast nii vaimustusse, et tahtsid järgmise konverentsi korraldamise õigust enesele. Lõpuks lepiti kokku, et etnofuturismi konverentsid hakkavad toimuma paarisaastatel Tartus, paaritutel aga kusagil mujal, järgmisel suvel udmurdi külas, teemaks "Arheoloogia, mütoloogia ja moodne kunst".

Konverentsi ajal imestasid mitmed: "Miks te seda teete, miks teile seda vaja on?" Võib-olla sellepärast, et pikendada ühe kodumaise perifeerse kirjandusnähtuse eluiga, võib-olla sellepärast, et saada mingi ülemaailmse liikumise etteotsa? Pigem ikka sellepärast, et hõimuvendade abiga "taas iseendaks saada", leida endale uus identiteet, millega tõepoolest teistest erineda, meelde jääda. Käesoleval aastal osalesid "Eurovisiooni" lauluvõistlusel esmakordselt kaks soome-ugri rahvast - eestlased ja ungarlased. Meie iga hinna eest euroopalikuks timmitud laul jäi eelviimaseks, ungarlaste avameelselt oma, rahvuslik laul tuli aga neljandaks.

Lõpetuseks tuli meelde, et kui küsisin kunagi Kauksi Üllelt, kuidas on "etnofuturism" võro keeles, vastas ta: "Tulevikusttulemine".

 

ANDRES HEINAPUU,
Eesti-Saami Ühenduse liige, Sihtasutise "Fenno-Ugria" juhatuse liige