Siinkohal tulebki esile vastuolu kahe sünkretistliku nähtuse
vahel, mis võitlevad omavahel ühise marjamaa pärast.
Üheks duellandiks on New Age, vool, mis on suunatud massile
tarbimiseks, sama söödav ja populaarne oma impersonaalsuses
nagu McDonaldsi hamburger ühes õunakoogiga. Tema vastas
seisab lõppematus väljakujunemises etnofuturism,
kantuna hajumise ning mitmekesisuse haaramatuse ihalusest. Lihtsal pealevaatamisel
ei märkagi kohe erinevusi kahe suuna vahel, mõlemad tegutsevad
rahvaluule ja professionaalse kunsti vahel, mõlemad pakuvad linnastunud
inimesele värve tehniseerunud maailma halli igapäevaellu.
Erinevus on ideoloogilistes alustalades.
New Agei aluseks olev moodsa lääne mõttemaailm
suhtub ümbritsevasse valdavalt kui objekti, mida kasutatakse ning
mis seejärel heidetakse kõrvale kui banaanikoor (millel
hea libastuda). Etnofuturismi kannab traditsionaalsete kultuuride
suhe ümbritsevaga, mille järgi maailm on iseseisev subjekt,
kellega suheldakse võrdväärsetel alustel.
Newagelikus meetodis rebitakse erinevate traditsioonide üksikud
elemendid välja, tembitakse nad varem väljarehkendatud söödava
kastme sisse ning pakitakse seejärel pilkupüüdvasse pakendisse.
Tähtis on seejuures uudsuse maik, sest massi meel tüdineb
kiiresti. Seega on vaja üha uusi lisandeid, maitsestamaks saepuru,
mida kosmopoliitsele massile leiva pähe müüakse. Ja nõnda
saab toimida lõppematult üha uuesti, sest saepuru ju ei
toida, vaid jätab pideva näljatunde.
Etnofuturistliku lähenemise meetod on vastupidine. Nagu
nimigi juba ütleb, lähtutakse etnosest, oma identiteeti
väärtustavast inimgrupist. Et veel lähiminevikus oli
etnose ekvivalendiks rahvus, tuginebki etnofuturism praegusel
ajal rahvatraditsioonile ja -loomingule. Ajalooliselt on välja
kujunenud, et rahvalooming on seostunud maaeluga. Intensiivse linnastumisega
kaasneb võõrandumine maaelust ja sellega seotud märgisüsteemist.
Seega tuleb rahvaloomingut tõlkida uude keelde, anda sõnumile
kaasaegsem vorm, et viia ta vanast märgisüsteemist võõrandunud
inimesteni. Vana traditsioon saab seeläbi uue impulsi edasikestmiseks
ning arenemiseks ka linnaühiskonnas.
Kui New Age kasutab surnud rahvatraditsioonide tükke
viiel erineval eklektilisel moel, siis etnofuturism võimaldab
rahvatraditsioonidel läbi erinevate vormide uuenemise elavalt edasi
kesta, kaotamata oma identiteeti ning väärtushinnangute süsteemi.
Kui New Age pakub vanade müütide asemel müstifikatsioone,
siis etnofuturism annab neile müütidele tänapäevase
inimese jaoks mõistetavamad ning hingelähedasemad vormid..
