TEKSTID

vene keeles | inglise keeles | soome keeles

kava | esinejad | esimene ringkiri

Mordva rahvalaulust ja ansamblist Toorama

Vaike Sarv

Mordva, nii ersa kui ka mokša rahvalaulu oli eesti rahvamuusikateadlastel võimalik elavas esituses kuulata juba 1970.-1980. aastatel Moskvas, kus NSVL Heliloojate Liidu rahvamuusikakomisjon korraldas iga aasta lõpul muusikalis-etnograafilisi kontserte. Need lõpetasid välitööde hooaja ja andsid rahvaviisikogujatele võimaluse viia mõni oma parimatest esitajatest laiema publiku ette. Sinna jõudis Udo Kolk setu ja Ingrid Rüütel kihnu laulikutega. Kui 1980. aastal Trõnnõ küla naistega ja 1985. aastal Värska “Leikoga” Moskvasse esinema sõitsime, märkasime sarnasusi mordva ja setu laulude ning laulmistavade vahel (naiste mitmehäälne koor, kime häälevärv, summas laulmine, kargussammud, keha kiigutamine laulmise ajal, rikkalikud hõbeehted jms).

1976. aastal alustas Ingrid Rüütel tookordsete “üleliiduliste” rahvamuusikakonveretside korraldamist Tallinnas. Siia sõitsid kokku paljude soome-ugri rahvaste rahvamuusikauurijad ja koos nendega ka pärimusliku muusika kandjad. Iga kolme aasta järel oli siis võimalus kuulata ka mõnda ersa või mokša naistekoori. Tookord käis Eestis ka parim mordva muusika spetsialist Nikolai Bojarikin.

Eesti rahvamuusikateadlaste tutvus mordva rahvalauludega süvenes jõudsalt peale ansambli “Hellero” esimesi esinemisi alates 1972. aastast. Ersalane Viktor Danilov mitte ainult ei õpetanud eesti noortele mordva laule, vaid laulis ka setu lauludele ersa aktsendi külge. Ise jõudsin volga-soomlaste maile 1992. aastal teaduskonverentsi raames, millest olulise osa haarasid kontserdid ja laulurikkad koosviibimised.

Lisaks kõlamuljele lisandus vähehaaval ka teoreetilisi teadmisi ersa ja mokša laulust. Peamine abi tuli Saranskis töötavalt etnomusikoloogilt Nikolai Bojarkinilt, kes 1981. aastal alustas oma võimsa noodipublikatsiooni “Ausambad mordva rahvamuusikakunstile” väljaandmist (esimene köide 1981 sisaldab 120 partituurina noodistatud mitmehäälset mokša tavandilaulu ja itku, teine köide 1984 sisaldab 62 tavandivälist laulu, kolmas köide 1988 sisaldab 100 ersa tavandilaulu ja itku). 1983. aastal valmis N. I. Bojarkini doktoritöö mordva rahvamuusika alalt.

Viimastel aastatel oleme mordva laulu kuulnud peamiselt ansambli Toorama esituses, mis asutati Saranskis 1990. aastal. Ansambli tuumiku moodustab Vladimir Romaškin koos kahe poja ja tütrega. Nad on korduvalt esinenud Eestis ja andnud välja kaks kompaktplaati (Mordvin Songs 1996, MIPU CD 502 ja Moksha-Mordvin Songs 2000, Eesti Ersa-Mokša Sõprade Selts CD), lisaks ühe koos soome ansambliga Me Naiset 2001 (MN CD 1). Toorama lauludes pole volgasoomlaste rahvalaulu maagiline mõju kadunud, kuigi siin esitavad varem peamiselt naiste esituses kõlanud laule meeshääled.

Minu kauneim kogemus Vladimir Romaškini ja tema perekonna esinemisest pärineb 2001. aasta varakevadest, mil nad Fenno-Ugria Asutuse korraldusel esinesid Tallinna Šoti klubi nooblis saalis. Seal tuli väga selgesti esile, et Toorama pole tavaline festivaliansambel, kus on lubatud mõnesugused vääratused nii muusikalises, esituslikus kui ka intellektuaalses kvaliteedis. Paljasjalgsed ersa laulikud Šoti klubis näitasid, et nad kuuluvad muusikakultuuri tippude hulka.

On loomulik, et üks eesti kuulaja, olgugi muusikalise haridusega, kõigis mordva rahvalaulu peensustes ei orienteeru. Ometi rabab selle laulu muusikaline rikkus ja sisemine jõud. Kuidas seda kirjeldada? Etnofuturismi konverentsil sobib ehk pakkuda meetodit, mille on poeetiliselt edasi andnud prantsuse poeet Jaques Prevert oma luuletuses Kuidas portreteerida lindu (ilmunud Ain Kaalepi tõlkes Loomingu Raamatukogus 1965 nr 11, lk 22-23). Jaotan luuletuse kolme lõiku, millest igaüks vastab poeetilises vormis mõnele küsimusele. Seejärel lisan teadusliku kommentaari.

1. Milline peaks olema puur ja kuidas lind sinna sisse saada?

Kõigepealt maalida puur
mille uks on lahti
järgnevalt maalida
üht – teist rõõmsat
üht – teist lihtsat
üht – teist ilusat
üht – teist kasulikku..
linnu jaoks
Seejärel asetada lõuend puu najale
aeda
parki
või metsa
peidus püsida puu taga
olla vait
ja vaga...
Lind tuleb mõnikord kähku
aga tihti see palju aastaid nõuab
kuni ta pärale jõuab
Mitte kaotada julgust
oodata
oodata aastaid kui vaja
sest see kas ta tuleb kähku
või viivitab aastatepikkuse aja
ei ole sugugi sellega seoses
mis saab teosest

Etnomusikoloogid on puuri maalimisel hoidnud silme ees holistlikku printsiipi, mille kohaselt rahvalaulu käsitletakse kui osa terviklikust kultuurist. See põhimõte nõuab, et iga üksiku uurimisobjekti taustal püütakse näha selle eksisteerimiseks vajalikku keskkonda. Konkreetse teksti analüüsiks on seega vajalik võtta arvesse ersa laule ümbritsevat loodust, mis omakorda on aluseks ersade majanduselule selle ajaloolises arengus. Kindlasti on vaja tunda ka ersa ühiskonna sotsiaalset struktuuri, milles tekst funktsioneerib. Ja kindlasti on vaja tunda teksti kasutava indiviidi psühholoogiat. Holistlik analüüs tugineb eri teadusharudes tehtud uurimistöö tulemustele. Etnomusikoloogilises uurimistöös on arvesse võetud näiteks majandusgeograafide, ajaloolaste, keeleteadlaste, usundiuurijate, etnoloogide ja folkloristide tööde põhjal saadud tulemusi. Selline lähenemine nõuab uurijalt süstemaatilist tegevust pikkade aastate kestel.

2. Milline on see lind, keda tahame õrnalt, aga siiski puuris hoida?

Kui lind siis tuleb
juhul kui ta tuleb
säilitada sügavaimat vaikust
oodata kuni lind läheb puuri
ja kui ta on puuris
sulgeda põgusa pintslitõmbega
õrnasti uks tema taga
siis aga
kustutada ükshaaval kõik trellid
silmas pidades et linnul ei puudutataks
ühtegi sulge

Mordva rahvalaulud on Bojarkin jaganud liikidesse vastavalt nende sisule ja funktsioonile. Tavandilaulud jagunevad kalendrilauludeks (talvise pööripäeva, vastla- ja urbepäeva laulud) ja perekondlike tähtpäevade lauludeks (surnu- ja pulmaitkud, pulmalaulud, hälli- ja lastelaulud). Kalendrilaule esitavad peamiselt noormehed ja neiud, osalt ka lapsed. Itkud on naiste pärusmaa, samuti hälli- ja lastelaulud. Rituaalseid pulmalaule on aga laulnud nii mehed kui ka naised. Tavandivälised laulud jagunevad pikkadeks eepilisteks ja lüürilisteks lauludeks ning tantsulauludeks. Neid laulavad naised. Suurem osa lauludest kõlab mitmehäälse ansambli esituses, tantsulaule lauldakse ka pilli saatel.

Bojarkin on esitanud mokša laulude struktuuritüübid. Ta võtab arvesse neli tunnuste rühma: üksi või kooris esitatud laulu faktuur; viisi laadiline ülesehitus; muusikalise rütmi tüübid ja selle seosed värsiehitusega; stroofi muusikaline vorm. Osa laule on kõnelähedased, osa laululised. Kooris esitatud laulud jagunevad kolme stiilirühma vastavalt sellele, millist mitmehäälsuse liiki kasutatakse: (1) heterofoonilist (noorte laulud); (2) kolmehäälselt polüfoonilist (naiste tavandilaulud) või (3) paralleelsetes tertsides liikuvat (lüroeepika ja tantsulaulud). Suuremat osa vanemast laulukihist esitatakse polüfooniliselt. Laadid on esindatud mitmekesiselt. Siin on kaheastmelisi sekundi-tertsi ulatusega anhemitoonilisi kvardi-kvindi ulatusega laade (liik 1), anhemitoonilisi kvindi-seksti-septimi ulatusega laade (liik 2) ja diatoonilisi kvindi-seksti-oktavi ulatusega laade (liik 3). Rütmimustreid jagab Bojarkin nii poolvärsside (5-7 erineva pikkusega rütmiühikut) kui ka värsside (8-9, ka 10-12 ja pikemad erineva pikkusega rütmiühikut). Meloodilised stroofid võivad olla kas refrääniga või ilma, järelelaulmisega või ilma, koosneda ühest, kahest või enamast meloodilisest perioodist.

Omaette uurimisteema moodustab mokša kolmehäälse kooripolüfoonia traditsiooniline stiil. Rahvapäraselt on siin eraldatud kolm partiid, millel on erinev funktsioon: alumine ehk madal hääl (alu vaigäl’), ülemine ehk kõrge hääl (vär’i vaigäl’) ja laulmise või laulu hääl (morama / mora vaigäl’). Ilmekaid väljendeid häälte kohta on teisigi, mida Taive Särg on aidanud transkribeerida ja tõlgendada järgmiselt: kaiga 'kaikuv, kõlav'; šuvan’ä 'pehme, õrn'; etške 'jäme', viške 'tugev, võimas', otsju 'suur'. Bojarkini partituuride põhjal tuleb välja, et meloodilisi liine on tegelikult rohkem, iga funktsiooni piires on esitajal küllaltki palju vabadust oma viisi laulda. Eeslaulja alustab viisi talle sobiva partii raames, kuid võib seda ka vahetada laulu jooksul, samuti võivad laulu jooksul vahetuda eeslauljad. Tähtis on, et kõik tunnevad stiili läbi ja lõhki ning on harjunud koos laulma.

3. Lindu tuntakse laulust, aga kuidas panna lind laulma?

Järgnevalt maalida puu portree
ja valida linnule
ilusaim oks selt puult
maalida ka haljaid lehti ja lahedat tuult
päikesepihu
loomade häält ja suvelõõsas rohu häält
ja siis oodata kuni lind
nõuks võtab laulda
Kui ta aga ei laula
siis see on halb märk
märk et pilt on halb
aga kui ta laulab siis see on hea märk
märk et võite nüüd alla märkida oma nime
Üliõrnasti võite siis kitkuda välja
linnul ühe sule
ja kirjutada oma nime maalingule

Laulu uuritakse viimasel ajal mitte kui iseseisvat teksti, vaid rõhk on asetatud laulu uurimisele tema kultuurilises kontekstis. Etnomusikoloogia klassik Allan P. Merriam rõhutas juba 1975. aastal, et muusika on kultuur ja see, mida muusikud teevad, on ühiskonna tegevus. Tema kolmeosalises uurimismudelis võib selle üks komponent – muusikaline heli, antud juhul ersa rahvalaul – olla ka tavapärase muusikalise analüüsi huviobjektiks. Lisaks sellele tuleb aga uurida ka nii muusikute eneste kui ka kuulajate käitumist. Kõige selle kohal seisab abstraktne muusikaga seotud mõistete süsteem, mis omakorda on seotud muude kultuuriilmingutega. Niisiis tuleb uurida ka seda, kuidas muusikud ja ka muusika kuulajad mõtlevad ning kuidas tekib nendevaheline kommunikatsioon.

Siinkohal tuleb eristada kahte uurimisaspekti, seespoolset ja väljaspoolset, mida lingvistide eeskujul on nimetatud ka phonetic (etic ) – phonemic (emic) dihhotoomiaks. Parimate analüüside puhul on võimalik, et need kaks aspekti vähemalt osaliselt omavahel kattuvad.

1) Fonoloogia uurib morfeeme, väikseimaid keeleüksusi, mis kannavad tähendust. Fonoloogiast lähtuva uurimistöö käigus tuuakse esile konkreetsest muusikakultuurist väljaspool seisva uurija jaoks tähendust omav materjal.

2) Foneetika uurib foneeme, väiksemaid kõneüksusi. Foneetikast lähtuva uurimistöö käigus on esikohal elemendid ükshaaval, ühte kultuuri kuuluvate grupiliikmete ettekujutus oma lauludest, nende liigitus ja väärtushinnangud.

Tabel. Muusikakultuuri väljaspoolse ja seespoolse vaatluse võrdlus

Selline uurimistöö on pikk protsess, mille käigus kesksel kohal seisab kultuuri mõiste. Etnoloogias on rõhutatud, et kultuur on abstraktne mudel. Kultuuri elemendid on organiseeritud funktsionaalsesse tervikusse ja moodustavad süsteemi. Samal ajal on kultuuri taga alati reaalne kogemus, mis on analüütikute poolt kategooriatesse jaotatud, lihtsustatud ja üldistatud. Kultuuri-uurijad rõhutavad, et kultuur on õpitav ja ühiselt kasutatav inimestevahelises kommunikatsioonis. Tähtis on meeles pidada, et kultuur ise ennast muuta ei saa, vaid kultuur muutub koos muutustega tegutsevas ühiskonnas.

Toorama kogemus näitab, et nad reageerivad väga tundlikult muudatustele ühiskonnas. Nende probleemiks tundub aga olevat asjaolu, et Toorama elab ja töötab korraga kahes ühiskonnas: idapoolses, oma traditsionaalses keskkonnas Mordvas ning üsna sageli ka läänepoolses, kontsertreisidel Eestis, Soomes ning mujalgi. Neis ühiskondades kehtivad erinevad reeglid, mis vormivad ka inimesi erinevateks. Samal ajal annab selline erakordne positsioon Tooramale võimaluse ühendada seespoolse ja väljaspoolse vaatenurga. Nad tunnevad nii oma muusika elemente kui ka süsteemi ja oskavad rahvalaulu rakendada vastavalt esitussituatsioonile. Ühtlasi suudavad Toorama lauljad võrrelda oma muusikat võõrastega, leida ühisjooni ja ühiseid kasutusvõimalusi.