Näitusel esitatud talupojaarhitektuur tutvustab Nurmsi
küla etnilist ehitusviisi. Kuidas võiksid inimesed mõista vana ehitusviisi
tähtsust, kui materjalide hulk ja moevoolud tänapäeva maailmas aina
lisanduvad? Kas korratakse samu vigu, nagu neid tehti Soomes ehitamise
"hulludel aastatel"? Kas rehetare põhimõttel ehitatud maja
rahuldaks noore külaelaniku nõudmisi?
Sadu aastaid domineerinud saksa kõrgklassi kultuur mõjutas
Eestimaad - selle maastikku, mille üks oluline osa - näiteks Sargvere
maastikus - on mõisa väärispuupark. Kesk-Eesti maastikus on olnud tüüpilised
korrastatud põllud, rikkalikud aiad ja teeäärsed kuusehekid. Kuidas
võiksid põllud püsida hoolitsetuna, kui põllumajandus on kriisiseisus?
Nõukogude aeg kestis ainult 50 aastat, nii et V. I.
Lenini nimelise kolhoosi elamud ei jõudnud omandada veel etnilist väärtust.
Mida nendega teha, kui suur osa on endiselt kasutusel? Kuidas sobitada
kõledad ja suured ehitised ümbrusega, kuidas parandada keskkonnakahjustusi?
Kas viiakse Tartu - Tallinna maantee külast kaugemale
või jääb küla lõunaosa teisele pool teed, nagu algselt planeeriti? Kuidas
muuta praegune lai maantee traditsioonilise maastiku osaks?
Nurmsi endisel sõjaväelennuväljal kasvab rohi läbi kruusa,
aga korralikku põldu sellisest mullavaesest maast ei saa. Kas peaks
selle maastiku seisukohast lähtuvalt säilitama avatuna nagu see on sadu
aastaid olnud, või istutada sinna mets?
Projekteerijad, juhid ja elanikud peavad leidma vastuse
paljudele küsimustele nüüd, kus Eestis on käimas maapiirkondade planeerimine.
Projekteerijad ja juhid peaksid toetama külaelanikke
oma etnilise tausta teadvustamisel, samas pidama lugu nende kultuurist
ja tagasihoidlikustki ehitustraditsioonist.
Etnofuturistliku arhitektuuri mõttelaad on sama mis
Põhja-Soome regionalismil (ns. Oulu koolkond) : otsitakse arhitektuuri,
mis ühendaks traditsiooni ja maastiku, tänapäeva ja tuleviku. Samas
peab etnofuturism olema avar, kõiki elualasid hõlmav mõttelaad, juhul
kui tahetakse, et meie, väikerahvad, säiliksime.
VAJADUS ETNOFUTURISTLIKU PLANEERIMISE
JÄRELE
Eesti kultuur ja ehituskunst on kujunenud mitmete võõrmõjude
segunemise tulemusena soomeugri rahvatraditsiooni. Saksa mõju on olnud
suurim ja kestvaim, saksa kõrg- ja keskklass asus Eestis selliselgi
ajal, kui Rootsi ja Vana-Vene valitsesid maad. Kõrgklassil ja kaupmeestel
oli sidemeid muu Euroopaga. Kuna talupojad olid pärisorjad, siis rahvatraditsioonis
säilisid kohalikud eripärad veel kaua. Alles eelmise sajandi lõpupoolel
said inimesed liikumisvabaduse ja tavad hakkasid segunema. Kõige euroopalikum
oli Eestis 20 aastat kestnud esimese vabariigi aeg. Nõukogude ajal elasid
eestlased etnilise rühmana omal maal, kuid teise rahva võimu all. Võõrkultuuri
mõju oli Eesti ajaloo jooksul tugevaim, ja seda nii maal kui linnades.
Teisalt - paljude eluks vajaminevate asjade puudumisel toetuti endistele
toimetulemise-võimalustele ja vanad kombed püsisid au sees. Eestlastel
oli suur vajadus säilitada oma identiteet ja kultuur.
Nüüd, pärast uut iseseisvumist leiavad etnofuturistid,
et "kultuur on riigis oma õnne najal, ehk ainult üks tegur erinevate
väärtuste vahelises võitluses". Eesti on siirdunud kiiresti turumajandusse
ja läänelikud mõjud koos varjupooltega võetakse innukalt vastu.
Ehitusmaterjalide rohkus ja võõrad stiilid on juba näha
uusehitistes ning tänava- ja külapildis. Vana on veel nii palju alles,
et seda ei hinnata, vana puuarhitektuur sümboliseerib vaesust, nii et
tahetakse uut ja "uhket".
Etnofuturism võiks olla arhitektuuri kandvaks jõuks.
Kuigi kasutatakse modernseid tööviise, stiile ja materjale, võiks säilitada
oma elukeskkonda rajades ka esi-isade ajast pärit elujõuliseks osutunud
tavad. See eeldab, et projekteerijad tunnevad hästi ja hindavad kõrgelt
kohalikku kultuuritraditsiooni.
Kui teadvustatakse oma etnilise tausta tähtsus, võib
tulevikust saada jätk oma kultuurile ka kiirelt muutuvas ühiskonnas.
ALGUSSÕNAD NURMSI KÜLAUURIMUSELE
Näitus Nurmsi külapäeval 27.06.1998 (Näitus Tartu Ülikooli
raamatukogus 4.05.1999)
Käisin esimest korda vanaisa kodumaal Eestis aastal
1990, ja juba siis tundus mulle kõik nii tuttavlik. Hakkasin süvitsi
tutvuma Eesti kultuuriga. Aastal 1993 sain Tartu arhiivist kätte sugupuu
andmed, kust selgus, et mu esivanemate suguvõsa on pärit Järvamaalt:
vanaisa isa poolelt Blumbachid Sargverest ja ema poolelt Medarid Päinurmest.
Vanaisa läks nekrutiks Viiburisse ja jäi sinna elama. Vend kolis Siberisse
aastal 1908, ja pärast 20-ndaid aastaid ei ole tema perest midagi kuulda.
Hakkasin uurima oma "põlispaikasid", eriti
Nurmsi küla, ühelt poolt personaalsest huvist, teisalt ametialasest
huvist: olen töötanud üle kahekümne aasta kirikukülade ja maakohtade
generaalplaneerijana, viimased 12 aastat oma arhitektuuribüroos Põhja-Soomes
Liminka vallas koos abikaasaga. Pärast Eestiga tutvumist jätkasin oma
poolelijäänud arhitektuuriõpinguid Oulu ülikoolis, ja see näitus on
tehtud diplomi-eelse süvendava õppetööna. Samas on see töö suunatud
soomlastele, kes Eesti maaelu ei tunne.
See näitus on ülevaade ühest Eesti külast, mille arhitektuur
on tagasihoidlik: kõik ehitused on tehtud, kui nende järgi on olnud
vajadus, ja kui on olnud võimalusi ehitada, - nii on nad kõik otstarbekad.
Just selle otstarbeka arhitektuuri pärast hakkasin kasutama oma töö
toetuseks etnofuturistliku arhitektuuri filosoofiat: see on tuleviku
ehitamine etnilise teadvuse põhjal. Kuigi selles kiirelt muutuvas maailmas
kasutatakse modernseid tööviise, stiile ja materjale, võiks oma elukeskkonda
rajades säilitada ka esiisade ajal otstarbekaks osutunud tavad. See
eeldab, et tulevikus tunneksid peale külaelanike ka juhid ja projekteerijad
huvi kohaliku kultuuri vastu ning peaksid lugu nii sellest kui ka tema
tagasihoidlikust ehitustraditsioonist.
Näitusel on esitatud ka lühike ülevaade Põllumajandusliidu
Ehitustalituses töötanud arhitektide August Volbergi ja Edgar Velberi
projekteerimistest maaehituses 20- ja 30-ndatel aastatel. Nad esindavad
minu arvates ilmekalt etnofuturistlikku arhitektuuri.
Näituse tekstid on enamikus tõlgitud eesti keelde. Küla
arengust, iseloomust ja välimusest on lühike iseloomustus. Küla arengut
oleks huvitav uurida täpsemalt, näiteks millal talud ja saunad on rajatud
ja millal miski on hävinenud; kas häving on olnud seotud suurte ajalooliste
juhtumustega.
Taludest olen uurinud umbes 15 talu, neist ainult kahest
olid olemas mingisugusedki plaanid. Teised on mõõdetud sammudega, nii
et need näitavad ainult hoonete tüüpe. Näitusel on 10 talu, erinevatest
elamutest on võetud paar näidet. Nõukogude aja lautadest, vanast koolimajast
ja pritsimajast on samuti mõningaid andmeid. Sargvere mõis, hilisem
koolimaja, ning V. I. Lenini nimelise kolhoosi keskusehoone on ka näitusel
esitatud, ja nimelt seepärast, et Sargvere on alati olnud nurmsilaste
töö-, kooli- ja teeninduskeskuseks. Mäeküla ärikeskus oleks samuti pidanud
olema esitatud, aga ajapuudusel jäi see uurimata.
Arhitektile silma paistnud suured ebakõlad küla ilmes
on märgitud kaardile. Tulevikule mõeldes on püstitatud küsimusi ja avaldatud
lootusi, pidades silmas etnofuturistlikku lähenemisviisi.
Mul on kavatsus hiljem teha igast Nurmsi küla talust
kaardid, kus on esitatud samasugused andmed, millised on näitusel näha.
Loodan, et nendest on kasu, kui kunagi hakatakse näiteks külaplaneerimise
projekti tegema. Tulevikku silmas pidades on igal juhul hea, et külast
jäävad andmed järgmistele sugupõlvedele.
Seda uurimistööd on olnud raske teha, kuna elan kaugel
ja inimesed, kellelt oleks mälestusi koguda, on juba surnud. Raskusi
oli ka kirjalike materjalide hankimisel. Need kas puudusid üldse või
siis ei olnud võimalik saada teavet, kus miski asub. Arhiivides - nii
Tartus kui Tallinnas - olen viibinud palju tunde ja päevi, tihti midagi
leidmata.
Rohkem peaksin oskama saksa ja vene keelt, kuna vanad
arhiivimaterjalid on nendes keeltes.
Esimestel kordadel, kui käisin Nurmsis, nägin ainult
ilusaid asju, vaatasin ehitisi, mis pärinesid kaugemast minevikust kui
seda oli nõukogude aeg, ja otsisin jälgi oma esiisade elust-olust. Olin
õnnelik, et olin leidnud oma põlispaiga ja nägin kõike läbi roosade
prillide. Pärast seda olen elanud üle palju raskusi ning olen näinud
rohkem ebakõlasid.
Lõpuks üks ilus mälestus: kui 1994. aastal käisin Tuglase
seltsiga Eestis ja me reisisime mööda Elias Lönnroti (selle meie Kreutzwaldi)
jalajälgi. Siis kirjutasin muuhulgas Koeru kohta, kus mu vanaisa vend
oli abiellunud, Põhja-Soome ajalehes "Kaleva" järgmist: "Kuidas
Tammsaare ongi kirjutanud "Tões ja õiguses"? - "…aga
tagasi tuleb ta ikka; või kui ei tule tema, siis tulevad ta pojad…".
Tulin Koerusse sada aastat pärast vanaonu pulmi. Kas
oli vana kõrtsituba tõesti nii kaunis, või vaatasin seda looritatud
silmadega, kui mõtlesin, et kas olid mu vanaisa jalad nagu Lönnrotilgi
50 aastat enne seda kulutanud muhklikku kivipõrandat ning silmad vaadanud
aknast üle külaväljaku kiriku poole?
Ritva-Liisa Pihlaja
ETNOFUTURISM - TEE TULEVIKKU
Mis on etnofuturism?
"Etnofuturism on tuleviku ehitamine etnilise teadvuse
põhjal." (fil. dots. Kari Sillamaa Oulus 24.03.1997)
Etnofuturistlik ideoloogia tekkis Eestis 1980-ndatel
aastatel nn. laulva revolutsiooni ajal, mil luuletajad hakkasid tundma
muret oma rahva säilimise pärast.
Tartus toimus 1994. aasta maikuus soomeugri noorte loojate
etnofuturismi konverents, milles osalesid kõigi soome-ugri rahvaste
esindajad. Nad otsustasid pidada vastu, töötada etnilise tuleviku ehk
väikerahvaste säilimise heaks. Vahendiks oleks soome-ugri traditsiooni
ühendamine infoühiskonna loodud võimalusi kasutades: ühendus interneti
kaudu. Etnofuturismi idee on ühendada kultuuri kaks poolt. Ühelt poolt
- kultuur väljendab mingi rahva muinsust, selle mitmekihilist, omapärast
traditsiooni; samaaegselt tulevad selles esile uuema, modernse maailmakultuuri
jooned. Nendevahelistest seostest ammutab kultuur oma elujõu. Soome-ugrilaste
seisukohalt pole suurt erinevust selles, kas neid sunnitakse assimileeruma
Vene või Euroopa rahvastega. Mõlemal juhul tähendab ühinemine surma.
ARHITEKTID EESTI MAA-ARHITEKTUURI
LOOJATENA 1920- JA 30-NDATEL AASTATEL
Arhitektid August Volberg (1896-1983), Edgar Velbri
(1902-1977) ning mõned teised noored arhitektid töötasid 1920-30-ndatel
aastatel Eesti Asunikkude, Riigirentnike ja Talupidajate Põllumajandusliidu
Ehitustalituses.
Nad töötasid välja maapiirkondadele majatüüpe, milles
oli ühendatud ehitistraditsioon ja moodne arhitektuur. Tol ajal ehitati
muuhulgas uusehitisi, kus vana kombe kohaselt elamu, laut ja heinaküün
olid sama katuse all. Eraldi olevate elamute ja lautade ehitamine oli
siiski enamlevinud. Kombainide kasutuselevõtuga muutus rehetuba tarbetuks.
Elamu ei olnud enam talu suurim ehitis, vaid selleks
muutus taluõues laut koos karjaköögi, piimaruumi ja silohoidlaga. Õued
püüti uutegi vajaduste jaoks rajada vana tava järgi.
Nõukogude-aja alguses ilmunud arhitektuurialbumis kirjutas
Volberg taluehitiste planeerimisest ja tutvustas seal mitme lehma pidamiseks
mõeldud talulautasid. 1952. aastaks aga olid kolhoosid loodud üle Eesti
ja majapidamises võis olla ainult üks lehm. Volberg tundis muret karpmajade
levimise pärast maapiirkondades ning pidas vajalikuks maale 
sobivate talutüüpide projekteerimist. (Eesti Arhitektide Almanahh 1946).
Volbergi ja Velbrit võib pidada oma ajastu etnofuturistideks.
