NARR VILEPILLIGA

Juri Dõrini maalid
Tartu, OBU galerii, 5.-23.05.1999. Avamine: 5.05. kell 17.00

1967. aasta 25. augustil sündinud Juri Dõrini looming kuulub ühte tunnetusvoogu viimase 10 aasta jooksul uusi väljendusvahendeid otsivate soome-ugri noorte kunstikega (Marimaalt Aleksander Ivanov, Komimaalt Pavel Mikušev ja Juri Lisovski, Udmurdimaalt Sergei Orlov jt.) Eesti paralleelidena võiks nimetada Albert Gulki ja Navitrollat.
Tegemist on suureformaadiliste rõõmsavärviliste maalidega, mis loodud maausu tunnetusega ning mille värvikäsitlus ühtib nende rahvaste rahvariiete ja muu käsitöö värvilahendustega. Selle koolkonna – Eestis on see saanud nimetuse etnofuturistlik koolkond – tööd kujutavad tihti omausundi haldjaid vms. nende rahvaste folkloorist tuntud fantastilisi tegelasi. Juri Dõrin loob ühtviisi huvitavalt mitmes stiilis. Eestis viibis Juri Dõrin esmakordselt 1998. aasta augusti algul soome-ugri noorte kunstnike kunstilaagris Piirisssarel. Navitrolla valis just tema tööd näitusele oma galeriisse. Kunstikoguja Matti Milius avaldas oma tunnustust sellega, et sirvides Dõrini maalide fotode pakki, soovis ta neid ridamisi kingituseks saada.

Eksponeeritud on järgmised maalid:

1.  Metsakuningas 90 × 70 - Heno Sarve reproduktsioon
2.  Näkineid 50 × 70 - Heno Sarve reproduktsioon
3.  Maa hing 70 × 90  - Heno Sarve reproduktsioon
4.  Uneskõndija 100 × 70  - Heno Sarve reproduktsioon
5.  Rahvuspalvus 60 × 70  - Heno Sarve reproduktsioon
6.  Maalind 60 × 70  - Heno Sarve reproduktsioon
7.  Narr vilepilliga 70 × 90  - Heno Sarve reproduktsioon
8.  Helge uni 50 × 90  - Heno Sarve reproduktsioon
9.  Merja ja Tshuudimaa 70 × 90  - Heno Sarve reproduktsioon
10.  Põdrapull 70 × 90  - Heno Sarve reproduktsioon
 

Taustaks:

ERSAD

Venelased (ja nende järgi ka teised rahvad) on ersasid ja nende lähisugulasi mokšasid nimetanud ühise nimetusega mordvalasteks. Ersad ja mokšad kõnelevad eri keelt ning vähemalt ersade meelest on tegemist kahe eri rahvaga. Ersade asualad paiknevad suuremate või väiksemate saarekestena venelaste, tatarlaste, tšuvaššide ja baškiiride asustusalade vahel Okaa-Volga vaheliselt alalt Siberini. Pärast Kaasani vallutamist 1552. a. jäid ersad Vene riigi alluvusse. Algas vägivaldne vene õigeusku pööramine. Vana omausu sugemeid on siiski säilinud tänaseni. Olulised on hiies toimuvad külapalvused põllutööde alguse ja lõpu puhul ning ikalduste ja epideemiate korral. Kui inimesed tunnevad, et ei suuda üleloomulike jõududega ühendust ise võtta, paluvad nad abi arbujatelt. Paljud ersade-mokšade jumalad on naissoost ja nende nimed koosnevad kahest osast: esimene pool näitab jumaluse mõjupiirkonda, teine pool on ava - ema, naine: Moda-ava (Maaema), Vir-ava (Metsaema), Ved-ava (Veeema), Varma-ava (Tuuleema), Tol-ava (Tuleema), Kudo-ava (Koduema).
Soome-ugri rahvastest just ersasid tabasid eriti suured repressioonid, hukati praktiliselt kogu nende intelligents. Seetõttu, ent samuti suure hajutatuse tõttu, on nende keel ja kultuur praegu suhteliselt raskes olukorras, kuigi oma rahvaarvult nad on koos mokšadega ungarlaste ja soomlaste järel kolmandad, edestades ka eestlasi. Kirjakeel loodi vene tähestiku alusel ersadel 1925 ja mokšadel 1933. Veel eelmisel sajandi lõpul kasutasid ersad-mokshad mitmesuguste teadete edasiandmiseks omapäraseid mõistekirja märke. Kunstnikest on tuntuim Erzja (kodanikunimega Stepan Nefjodov, 1876-1959), kes oma Itaalias, Prantsusmaal ja Argentiinas valminud jõulise skulptuuriloominguga on saavutanud maailmakuulsuse.
Ersade rahvarõivad ja laul on väga lähedased setu riietusele ja laulule. Sellele osutas tähelepanu juba Lennart Meri oma filmis “Linnutee tuuled”. Nende puunikerduskunstist aga leiab ühesuguseid päikeseratta ja hobusepea motiive kasvõi Saaremaa õllekappadel. Rahvariiete ja muu käsitöö ornamentides oli armastatud värv punane, millega liideti kollast ja sinist.