SURI saamidest | saami kroonika 1995-2000 

Arhiiv. Viimane muudatus 2003

Saamid

Saamid (laplased) asustavad 150-300 kilomeetri laiust maariba Põhja-Jäämere ääres Kesk-Skandinaaviast Koola poolsaare idarannikuni. Saamimaa jaotub nelja riigi – Norra, Rootsi Soome ja Venemaa – vahel. 

Norras elab u 40 000, Rootsis u 10 000, Soomes u 5 000 ja Venemaal u 2 000 saami. Saamide rahvaarvu on hinnatud ka mitmeid kordi suuremaks. Erinevused tulenevad peamiselt erinevatest saamluse määratlemise kriteeriumidest, kas aluseks võetakse emakeeleoskus või päritolu.

Saamide huve kaitsevad regulaarselt korraldatavad Saami Konverentsid, nende vaheaegadel aga pidevalt töötav Saami Nõukogu. Mõlemasse kuuluvad Norra, Rootsi ja Soome saamide keskorganisatsioonide esindajad. Venemaa saamide huve kaitseb Koolasaamide Assotsiatsioon. Soomes, Norras ja Rootsis töötavad saamiparlamendid, millel on nende maade võimude juures nõuandev staatus. Lisaks otsustavad nad saami kultuurile jagatava raha üle.

Pealinna Saamimaal ei ole. Ülesaamilised asutused on jagunenud mitme keskuse vahel: Guovdageaidnu (Kautokeino) ja Karašjohka (Karasjok) Norras, Ohcejohka (Utsjoki) ja Ana'r (Inari) Soome.

Soome-ugri keelte hulka kuuluvad saami keeled on läänemeresoome keelte (soome, eesti jt) kõige lähemad sugulaskeeled. 70% saamidest suurel maa-alal Norras, Rootsis ja Soomes räägib põhjasaami keelt. 1978. kehtestati ühtne põhjasaami kirjakeel, mis hõlbustas eri riikides elavate saamide omavahelist suhtlemist ja elavdas kultuurielu. Enne seda kirjutati igas riigis isemoodi. 

Lisaks sellele kõneldakse Rootsis ja Norras lõunasaami murdeid, Soomes inari ja kolta murdeid, Koola poolsaarel kildini ja turja murdeid. Kõigil neil on olemas ka kirjakeeled, viimasena loodi 1980. a eesti teadlaste osavõtul vene tähestiku alusel koolasaami kirjakeel. Koola saamidel oli ka varem, 30-ndatel aastatel ladinatäheline kirjakeel, kuid selle kasutamine keelustati 1938 ja praktiliselt kogu kirjandus, mis selles avaldati, on hävitatud.

Saamid ristiusustati 16.-17. sajandil. Erakordse julmusega hävitati ristiusustamise käigus saamide omausku. Näiteks hävitati või rööviti kõik saamide šamaanitrummid, mille enamus säilib praegu Kopenhaagenis.

Enamus saame on luterlased, koola saamid ja koltad tunnistavad apostellikku õigeusku. Väga suur tähtsus on lestadiaanlusel, saami päritolu pastori Lars Lavi Laestadiuse (1800-1861) algatatud äärmuslikult hardal äratusliikumisel.

Oma ajaloo jooksul on saamid olnud sunnitud pidevalt taganema lõunast tuleva ekspansiooni ja kolonisatsiooni eest. Veel keskajal ulatus saami asustus Lõuna-Soomeni. Saamid on varasemal ajal maksnud makse mitmele riigile (Rootsi, Novgorod, Norra) korraga. Esimene riigipiir tõmmati läbi Saamimaa aastal 1751 Norra-Rootsi piirilepinguga, mis aga garanteeris saamidele vaba liikumise üle piiride. Enne seda võis juhtuda, et ühe saami käest nõudsid makse kolm riiki.

Saamide peamisi tegevusalasid on põhjapõdrakasvatus. Tundrusaamide põdrakarjade kohta on teateid juba 9. sajandist, kuid üldiseks muutus põdrakasvatus alles 16.-17 sajandil. Põhjapõdrakasvatus on aidanud saamidel säilitada oma traditsioonilist kultuuri ja elulaadi.

Esimene saamikeelne raamat (kirikukäsiraamat) trükiti Rootsis 1619. aastal, Uus Testament ilmus Norras1728, Rootsis1755. Esimene saamikeelne Piibel trükiti Rootsis 1811. Saami ajakirjanduse algusaasta on 1873.

Varem said saamid end avalikult väljendada ainult härrasrahva keeles ja kultuuris, praeguseks aga, tänu möödunud sajandi lõpus alanud saamide võitlusele oma õiguste eest, on Norras, Soomes ja Rootsis loodud paremad tingimused saami kultuuri arenguks. Hoolimata sajandeid kestnud assimileerimispoliitikast on saamid suutnud välja arendada rahvuslikele traditsioonidele toetuva moodsa euroopaliku kultuuri.

Praeguseks on läänepoolsetel saamidel hommikust õhtuni töötav saamiraadio (põhjasaami keeles), igaõhtused teleuudised, aga samuti raadiosaateid teistes saami keeltes. Pidevalt ilmub kaks ajalehte ja mitmeid ajakirju. Saamid on asunud vallutama ka internetti: saami- ja härraskeelseid võrgulehekülgi on neil mitusada.

Emakeelne kooliharidus on võimalik Norras ja Rootsis, 1999. aastal kaitses Vuokko Hirvonen esmakordselt saami keeles doktoriväitekirja.

Kui Nils-Aslak Valkeapää sai 1991. Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna, märkis žürii oma valikut põhjendades, et Valkeapää teos “Beaivi, a'hča'žan” (Päevlik, mu isa) ühendab eneses mineviku ja tänapäeva, dokumendi ja fiktsiooni, luues uusi vorme. Saami kultuur ühendab endas orgaaniliselt vana traditsioonilise rahvuskultuuri kõige modernsemate kunstivooludega, näiteks joiu džässiga või/ja konkreetse muusikaga, nagu auhinnatud raamatu juurde kuuluvas helikassetis on teinud Nils-Aslak Valkeapää koos Esa Kotilaisega.

Saami kirjanduse algusaega arvestatakse aastast 1910. Siis ilmus Johan Turi “Muittalus sa'mid birra” (Jutustus saamidest) – etnograafilis-esseistlik kirjeldus saamidest, nende ajaloost ja kaasajast. Saami klassikute hulka kuulvad ka religioosne isamaalaulik Paulus Utsi ja impressionistlik novellist ja luuletaja Pedar Jalvi. Kirsti Paltto romaan “Olge terved, mu põdrad” kandideeris 1990. Finlandia-auhinnale. Norra, Rootsi ja Soome kirjanikke ühendav saami kirjanike liit asutati aastal 1979. Aasta 1991 hiliskevadel, pärast autori surma sai ilmuda ka koolasaami luuletaja Oktjabrina Voronova esimene saamikeelne luulekogu. Eluajal avaldati tema teoseid ainult venekeelses tõlkes.

Kui saami kirjandust tuntakse maailmas suhteliselt vähe, ehkki Turi, Utsi, Valkeapää jt teoseid on lisaks skandinaavia keeltele tõlgitud ka inglise, prantsuse ja saksa keelde, siis saami muusika, eriti improviseeriv joig, on üle maailma kuulus kui Euroopa vanim ja algupäraseim muusikavorm. Joiul baseerub kogu saami moodne muusika – rokist ja folgist kuni sümfooniliste suurvormideni. Edukamatest muusikutest võiks nimetada juba mainitud A'illohašile (Nils-Aslak Valkeapää omakeelne nimi) folklaulust džässini arenenud Mari Boinet, Wimmet ja lõunasaami Frode Fjellheimi koos ansambliga Transjoik. Vähem tuntud on idapoolsete saamide leudd. Kui joiul ei pruugi üldse teksti olla, siis leudd on rikka poeetilise keelekasutusega lugulaul. Koltade kuulsaim laulik on Jaakko Gauriloff, kunagine Soome tangokuningas, kes on praegu tagasi pöördunud traditsioonilise leuddi juurde.

1970-ndatel aastatel sai alguse ka saami teatritegevus. Tähtsaim teatritest on rahvusteatri staatuse saanud täisprofessionaalne Beaivvaš Guodageaidnus. Saami keeles on mängitud nii oma dramaturgiat kui Lorcat, Brechti, Shakespeare’i ja jaapani autoreidki. Teatri modernsem suund on olnud seotud Eugenio Barba jt Euroopa teatri uuendajatega.

Saami mängufilm “Teejuht” (Ofelaš, režisöör Nils Gaup) on olnud Oscari kandidaatide hulgas. Lühifilme ja dokumentalistikat luuakse peamiselt televisiooni tarbeks. Edukaim saami filmimeestest on olnud Paul-Andrers Simma, kelle läbilöögifilm “Let’s Dance” (1991) on saanud mitmeid auhindu. Teistest ta filmidest on tuntumad pooldokumentaalne “Tundru testament” (Duoddara a'rbi, 1994), irooniline lühifilm “Koeraelu” (Beatnaga eallin, 1996) ja täispikk komöödia “Sagojoga minister” (Luohte ministarii!, 1997). Suur ühiskondlik tähtsus oli filmil “Andke tagasi meie luukered” (1999).

Tuntuimad kunstnikud on naivist Andreas Alariesto, mitmekülgne Ingunn Utsi (klaas, maal, graafika) ja graafik Merja Ranttila, ent ka Iver Jåks, Hans Ragnar Mathiesen ja Nils-Aslak Valkeapää. 

Eriti minev kaup on traditsiooniline käsitöö. Paraku toodetakse “ehtsat saami käsitööd” ka Hongkongis. Seepärast ettevaatust! – päris ehtsat saami käsitööd saab ikkagi ainult saamide käest osta.