Sõnumileht, 1999, 15. X, lk. 11

Hõimlased Kloostri Aidas
Tekst: Andres Keil, foto: Tiina Kõrtsini

Kloostri Aidas mängiti üleeile liivi muusikat. Välja oli reklaamitud eesti muusikataevasse tõusev täht Tuïïi Lum.
Kahte trummikomplekti, viiulit ja muid pille-instrumente kasutavat liivi rahvaviiside töötlusel põhinevat rokki mängiv täiskoosseis Aita siiski ei tulnud.
“Me ei oleks siia ära mahtunud, no kuule, meil on kaksteist kilovatti võimu vaja, et saund normaalselt kostaks, sa oleks tükkis tooliga uksest välja lennanud,” põhjendab bändi mootor, eesti üks paremaid kitarriste Jaan Sööt.
Ja loomulikult oli Jaaniga kaasas Julgi Stalte. Äärmiselt võluv ja võimsa häälega liivlannast laulja. Tõsi, uskuge, ta mõjub ühtmoodi võimsalt nii suurel vabaõhukontserdilaval kui ka kammerlikumas Kloostri Aidas.

Julgi, miks sa seda kõike teed, miks sa liivi keeles laulad?
Ma saan aru, mida sa mõtled. See on väga raske küsimus. See on lihtsalt tunnetuse asi.
Ütleme siis nii - kui ma laulu õppima läksin, siis teadsin, et laul on ainus, mis liigub südamest südamesse. Ja ma ei alula ju ainult laulu - ma laulan tunnet.
Muidugi tahan ma liivlust teadvustada - iga kolmanda lätlase soontes voolab liivi verd. Liivlased pole kuhugi kadunud, nad tuleb lihtsalt üles leida. Ka iseendas. Juured tuleb üles leida!

www.suri.ee liivi lehekülgede arhiiv