Kuninga uinumine
Kauksi Ülle teno ja itk

 Kanazjor kulos, kanazor, oi jumas,
Vishke aimakti, oh, lomanenza iljads...

 Päälik äräq kuuliq, päälik är om lännüq
vägevähe valda tä rahva perrä jätt...

(10. laul mokša plaadi päält valitsõja, kuninga pääliku kuulmisest...)

Ma olli õigõ väiku latskõnõ, kui joosi müüdä omma murro upinhainu pääl ja näie nägemist suurõst kuningast, kinkaga kunagi kokko saa. Ehkkä näi tä kujjo tuukõrd nii selgehe, ast tä mu ellu iks nii varguisi, et taipus tull’ küländ ilda, a siski – immi-imäq ja avadõ-ava tahiq anda ja anniq – mi saimiq kokku ja mullõ tunnuss et kaunis lähikeste. Saimiq kokko, et armasta ütstõsõ rahvast ja karada lakja, et viil inämb hoita umma rahvast ja kedägi kiä läbini umma verd...

Olli ni pümestet tast kimmäst valgusõst, et arvassi tada kumavat mitmidkümnid aastid. Olli ni kimmäs, et es rutta milläki. Aga timä vässü uma kuurmast ärq. Tedä kaeti ku suurt päälikut, tedä võeti kui päästkääntävät, timä mõo oll’ ni kirgas, et rassõ oll’ tä pääle süändüdäq. Tälle es andaq midägi andiss, a timä pidi andma ku vajja. Suurõ kur’ä Vinnemaa pümedüsest ja nõmõdusõst vei tä uma rahva laulu inemisi kõrvu, muilõ mailõ, valgõ ja elo kätte.

Tä oll’ hää esä. Naksigi timäst arvu saama sõbras saien puja Vitaliga. Kesk vene vaimu ja venelannaga abielun ollõn opas tä uma kolm last ersa kiilt kõnõlõma ja ersa keeli laulma. Kõnõlimiki pallo latsist ja latsi kasvatamisest. Nallatamisi ütel tä, et latsi om viil iks vajja. Ja kõnõldas, et avaq anniki. Nii niguq tä esiq jäi katõpoolõtsõlt esäldä, nii noq ka timä viimäde sündünüq.

Kos olliq Sys nuu kuningavõimõ vai šamaanitunnismärgiq, millest kõnõldi egälpuul, kohe tä uma Tooramaga joud?

Soomõ kir’änik Jouni Tossavainen, kiä oll’ timäga Sarani hotellin ja valitsusõ maja iin ja Taula külän laulnu, ni kontserdit kullõlnu, ütel, et tä ollõv suur Šamaan. Olo raput pääd ja ütel, et olõ-õiq. Tulõ iks lauldaq ja iist võtta, rahvast herätä vajja. Jouni vasta, et piät iks veidüq olõma, kui nii häste mängit. Tuupääle tennäs tä Jounit kättpiten. Sakõstõ kaivas tä mullõgi, et tä ei tahaq ollaq määnegi päälik, kuning egaq ka kõrraldaja. Tä ütel, et tä om muusik, tä taht lauldaq. Tä ei tahaq ollaq mänedser, kiä sõimas umma ansamblit, kui nuuq puroh pääga stuudiolõ tulõva, tä jaoss ommaq tä laulja velidse, muidu ei saaq kuuh lauldaq. Aga laulma tä inemisi pand. Löüdmä hindäst toda vägevät perismaalast, kiä hingest ja süämest vällä uikas uma iihkäüjid ja perrätulõjid. Miiq muusigainemiseq tulõtasõq sakõstõ miilde timä laulmisi Viljandi folgi vai ylikuuli aula lavadõl vai viil inämb hotelli vüürüsten vai rongijaamun vai kos igänes. Inemiseq, kiä timäga lauliq, ei unõta toda igänes ja laulva edesi. Tä es ütel kinkalõgi, et laulat võlssi, aga tä tund ja tennäs kygõ, kui laulti süämest. Ka mullõ and tä helüq ja puudus olõva sõnaq minu laulõ jaoss ni herät peräst mitmid aastid luulõtajanaq vaikimist minon vahtsõst, hoobis tõistmuudu luulõtaja ni umausu palvide laulja. Timä käest kinniq hoitõn lauli ma hulga laulõ, miä säälsaman sündü ni kohegi kirjä es jääq.

Noorõ muusikunaq oll tä sattunuq küllä eidekeste laulu kullõma ja sinnäq tä süä jäigi. Tä kor’as kastitäüsi lindistüisi eri paigust ersa-mokða maie päält ni nakas 90ndätel tutvustama laulõ nii umal maal kui muial maailman uma ansamblitega, kinkast kõgõ tuntub oll Toorama.

Eestin lindistist Toorama 19. – 21. aprillil 2000 mokša laulõ plaadi. Istimi Taive Särje, Kati Valgu ja Leanne Barboga Taive puul, Ersa-Mokða Sõprade Seltsi pääkorterin, kui tulliq Indrek Särg ja Jovlan Olo edimädse kassetiga. Es tiiäq ma tuukõrd, mis lauluq sääl kasseti pääl olliq, ei tiiäq, kost tuu tujahus tull’ ni naksi tüdrikidega laulma naasetapjat ja mõrsjakoolõtust, laiva surmat velle ja kaonu hobõst, tammõlt taiva lännüq tütrikku, kaonu kaasat ciatappu ja luua tuumist. Olo küsse, et millest sa laulit, seledi sys, mis lauluq na ollliq, ni vabandi, et tõistsugutsid ei mõistaq, ootamatu oll timä vastus – sääntsist plaadi teigi.

Timä helü ja laulmine liigut inemisi paigast, aga timä muidu olõk ravits inemisi. Muuseän ja lihtside lausidega. Kaibsi tälle, et mul ei tulõq vahel und kui om ärevä pääväq olnuq vai tulõman. Timä ütel lihtsalt, et üüq ommaq puhkamise jaoss. Ja kui mul und ei tulõq, tulõ tuu pilt, kui tä toda ütel ja nuuq sõnaq silmä ette ja ma tõtõstõ jää magama. Paistus nii lihtne, aga tiiq sa perrä. Tä oll ni esieräline uma tsinovnikid hirmutava perräjätmädüse ja kimmüsega ni hellüse, mängulidsüse ja naarukusõga, miä tull’ vällä kui tä latsilõ ersa kiilt ja laulu opas. Muusikalõ vaeldusõs tä pidi mehitsid. Mehidse es putuq tedä ja seto kuningriigin ist hainaritsik tä saapa pääl. Seto kuningriiki oll tä tahtnu mitmid aastid tullaq ja 2001. aasta suvõl õnnõstu kuuhtüüh seto sõprugaq timä tuu unistus täütä. Tä sais uma kuningumäntliga iihreäh ja laul süämest seto hümni. Setomaalõ jäiq täl sõbraq ja sinnäq kutsuti tedä tagasi. Perän pito ütel tä, et pää halutas, ni uinu magama. Hummugu isti kõo all, näide ilmapuu, miiq õuõpuu. Latsõq hällseväq ni lauliq, timä ütel, et tä om nii väsünü. Et jälleki piät minemä raha pallõma vahtside plaatõ jaoss, dsässi, raadio, popmuusika – kõgõ jaoss.

Süküss tull’, ütel tä, ku kõllanõ kõoleht robisi mahaq. Ja istki tä oma latsiga väiksele mikrobussi, et kodo Sarani ni säält Suumõ sõita, et Me Naiset ansambligaq plaat sisse lauldaq. Mikrobussi uss mürdsät kinniq, ni mul olõs käsi piä vahele jäänüq, kui tuu kinniq läts. Nii hirmunult jäimiki ütstõist kaema ja inämb ilmsi es näeq.

Ja mõni päiv inne timahavast seto kuningriiki tull’ sõna tä haigusõst. Ni mõnõ nädälä peräst igävene uinumine.

Miä sinon või viil elläq
muusik mehinik esä ni päälik
miä sust om tuumada olnuq
mõcik uhkõ kavval ni tark
iistpallõja tansaman narr

Um rassõ täst perräjäänüisi vaihel timä perändit edesi kandaq. Tä sais nii sirgõlt, tä laul ni süämest, tä oll’ elo nimel häöngu vasta kui vajja, tä riksõ elo nimel käskõ kui vajja, niguq kodasõ linnukaar oll tä elo, iks helüga päälpuul pilvi ja korgõl korgõl vai poigi süütmän ni oppaman.

Ikma jäi mina koorin

mitmide rahvide häie inemisi

kallide latsi mehitside ja kõgõga

Aga Sa ei lõpõq

olnuq ei häöq

ilo ei kaoq

Jätit Toorama niguq Tjustjagi

Kui hädä käen om midä puhku

Suur kuning. Aitjuma.

Hääd rauhalist und.

Velekene Sinno itkõ ma velekene

velekene kuugu Su perrä kullakõnõ

velekene kuis är lätsit ni äkitselt

velekene lätsit maahhõ magama

velekene varra säit valmis viimädse asõma

velekene jätit latsõq esäldä

velekene kalli kasuja kaejadaq

velekene hõimu jätit päälikulda

velekene koori jätit iistlauljadaq

velekene rahva jätit kuningaldaq

velekene hõimuq jätit itkõma

velekene sõbraq jätit lämmäldäq

velekene naaseq jätit kuuma kaehtusõldaq

velekene mehidse jätit hellä hoolõlda

velekene egäq Sa iks es koolõq

velekene lilliq Su puhtel ei närvedä

velekene lauluq Su minnen ei vaiki jääq

velekene sõbraq Su kujju ei kaoda

velekene kos kävet Sinnäq jäleq jäiq

velekene kos lauliq sääl viieq jäiq

velekene kos ollit sinnä vastsõst oodõti

velekene seeni itkõ kui ma elä

velekene seeni kuugu kui ma koole

velekene kõgõst jätä suurõ teno

velekene anna viimädse aitjuma

velekene taga erjaza shkai