Postimees, 1997, 17. juuli

Mõtteid ersalaste ärasaatmise õhtul

JUTT

TOOMAS HELP

Aasta tagasi käisin Tallinna vähemusrahvuste päevadel ersalaste sabas. Ma tõesti ei tea, miks. Lihtsalt käisin. Kuulasin nende laule. Vaatasin nende valgeid punaste triipude ja mustade tagapõlledega rahvarõivaid ja muudkui käisin. Nad olid nii ehtsad.

 Ma olin harjunud mõtlema, et ainult marid ja udmurdid on alles jäänud, et ersalased on välja surnud. Aga need inimesed polnud. Sel aastal küsisin nende käest, mis tööd nad teevad. Kolm ajakirjanikku ja kuus töölist või tööliseks olnud pensionäri.

 Vilde ausamba juures tuli minu juurde vana vene muzhik, pisarad silmis. Rääkis, et vot see on see tegelik kultuur, et tuli pärast sõja lõppu suure pere lapsena siia ja kasvatas siin üles suure pere. Et õppis tipis inseneriks ja on nüüd pensionär. Ja nüüd kuuleb oma elus veel oma rahva laule.

 Siis tulid mööda Viru tänavat elevandid ja kõik see «Lamzuri» ansambel pildistas ennast elevantide taustal. Ah jaa, sel korral rääkisid ersalased minu kohta, et nad ei saanud mullu aru, pochemu tot muzhchina k nam pricepilsja, arvasid, et olen teatud organitest.

Eesti ersalased on lõhki läinud. Vilde ausamba juures käis äge vaidlus kogukonna kahe poole vahel. Üks Ersa ersalane ütles mulle, et ärme teeme välja, et tema teeb alati sel juhul näo, et ei saa midagi aru ja laseb asjal lihtsalt mööda minna.

 Haakisime lihtsalt ennast üksteise sappa ja läksime Toompeale. Pika jala alguses vaatasime tänavasilti, ma tõlkisin ja siis ütles see ainsa ametliku ersakeelse ajalehe ersalane, et ahaa, jalgo tähendab ersa keeles ju jalgsi.

 Taani kuninga aias tegime pilti ja rääkisime sellest, et eestlastel on olnud palju kergem kui ersalastel, selles mõttes, et me oleme alati olnud mitme eri mõjutaja mõjuväljas, et ersalastel on viimastel sajanditel olnud ainult üks mõjutaja.

 Aleksander Nevski trepil saime esimest korda kokku mingi prantsuskeelse kruiisiga, võib arvata, kes kellest pilte tegi. Toomkirikus küsisid ersalased, milleks on kirikus pingid. Ma seletasin. Siis ütles üks ersalane, et muidugi, et «Santa Barbaras» kirikus ju ka istutakse. Vappide kohta lisasin, et Toomkirik oli vanasti nemeckaja cerkoví.

 Toompeal laulsid ersalased oma laulu, seekord prantslased plaksutasid. Pühavaimu kirikus puhkasime jalgu, ersalased ütlesid, et enam ei jäksa, et tahavad veel ainult näha merd. Läksime trammi peale, kolmandat korda prantslastega kohtudes naeratasime vandeseltslaslikult.

 «Estonia» mälestusmärgi juures rääkisin sellest, et mere ääres elamisel on ka varjuküljed. Vaikisime. Trammis ersalased laulsid, algul vaiksemalt, pärast Viru väljakut kõvasti. Russalka juures jätsin ersalased üksinda, olin nii väsinud, et läksin veidikeseks koju.

 Mõtleks, ütles üks ersalane pärast peol, me võime siin oma rõivaid kanda ja oma laule laulda ning meile plaksutatakse. Kui Saranskis nende riietega tänavale minna, siis heal juhul nende peale naerdakse.

 Lasnamäe bussis laulsid nad edasi ja siis kärkis üks vene mees, et miks nad ei laula vene laule. See läks ersalastele väga hinge ja nad küsisid vastu, miks see vene mees pole eesti keelt ära õppinud.

 Järgmisel päeval laulsid ersalased ka «Viru» kahekümne teisel korrusel. Liftis küsisid Veneetsia itaallased, mis rahva riided need ersalastel seljas on. Ma ütlesin, et nad on peaaegu eestlased, aga elavad Venemaal, et kõik, kes elavad Venemaal, pole venelased. Seepeale ütlesid kaks soomlast, et õige, et see on õige jutt.

 Fuajees ärgitasin neid samuti laulma, aga siis tuli turvamees ja käskis otsekohe ära lõpetada. Pärast küsis ersalane, et huvitav, kas selle pärast, et ta arvas, et me küsime almust. Ma seletasin, et ei, et kardeti, et keegi võiks nende kuulamise varjus kuhugi pommi panna.

Pühapäevaseks suureks kontserdiks harjutasid ersalased Dominiiklaste kloostri õuel. Kellelegi ingliskeelsele tuli selgitada, kus Saransk asub. Et Venemaal, sellest ei piisanud, Et Nizhni Novgorodi ja Samara vahel, sellest aitas.

 Ersalased harjutasid oma Suure Looja riitust. Lapsed, kes enne ringi jooksid, kogunesid vaikselt kokku. Mul hakkas hirm: mida ma teen, toon paganausu kristlikusse kloostrisse! Pole viga, öeldi mulle, eile olid siin budistid.

 Kloostri Aidas rääkisime maailma asjadest, et ersa asja ajamine ei saa toimuda lahus vene asja ajamisest, sest ersalased elavad venelastega nii läbisegi üle mitme oblasti. Et ersa ei tohi mingil juhul olla antirusskoe või antirossijskoje.

Ersalased ütlesid, et ersa televisiooni on kolmkümmend minutit nädalas, et vähesedki ersa ajakirjanukud ei oska korralikult ersa keelt, et kogu Saranski linnas on ainult Vabariigi Assamblee silt ersakeelne.

 Suurel kontserdil ei olnud Päikeseriitus nii mõjuv kui kloostris. Aga meie juurde lendas lepatriinu. Ja järgmise päeva hommikul tulid sõid varblased otse meie alustassidelt. Ersalastele meeldisid väga Sapozhnini passaazhi purskkaev ja iseenesest lahtikäivad uksed.

 Viru väljaku endise tuletõrjemaja ees vaatasin kõnniteed ja ütlesin, et Helsingis sellist konarlikkust ei kohta. Ersalane küsis, kas siis tõesti on seal veel parem. Ma ütlesin, et on küll. Teine ersalane olevat ütelnud, et ta armastab Tallinnas kõike, ka tänavate kõiki kivisid ja konarusi.

Balti jaamas polnud ersalastel enam rahvariideid seljas. Aitasime neil kotte vagunitesse tarida. Vaguni ukse juures palusin ma ühelt ersalaselt vaadata Eesti viisat. Ilus viisa oli.

Vejke, kavto, kolmo, nile, vete, koto, sisem, kavsko, vejkse, kemení... Ilus keel, see ersa keel. Ja ersalased ise: nad ei taha kuuldagi, et nad peaksid koos mokshadega moodustama mingi ühise mordva rahvuse - umbes et nagu eestlaste ja soomlaste asemel on hoopis tshuudid.

 Nüüd kus hõimupuu on Kalevi Wiigi algatusel ja Ago Künnapi lahkel kaasabil murdunud, oleme saanud asemele ju veel paremalt mütoloogilise mineviku: praegused soomeugrilased on rassiliselt eri algupäraga jää-äärlased, keda ühendas üks ja sama tegevusala, suurulukite ehk mammutite küttimine, millega hakkamasaamiseks hakkasid kõik eri geneetilise algupäraga Jää-äärele sattunud hõimud kasutama üht ja sama, selleks kohanenud soome-ugri/uurali algkeelt.

 Ja need könnid indoeurooplased, nendel oli juurdepääs Jää-äärele keelatud ja nemad, nemad küttisid ainult väikeulukeid, jäneseid! Äkki saaks eestlaste ja ersalaste vahele taasluua ärikontaktid, mis oma mahult vastaks kunagisele ühisele mammutiküttimisele.

 Ning kui see ühine mammutiküttimine tekib, siis haaraku see mitte ainult Eesti ja Mordva Vabariigi, vaid Eesti ja kogu ersade asuala Saranskist/Mordva Vabariigist läänes kuni Orenburgi oblastini idas üle Penza, Nizhni Novgorodi, Simbirski ja Samara.

Russko-erzjanskoe shestvie na mamontov võiks näiteks olla ersalasi oma kodumaal venelaste hulgas propageeriva ning ersalaste eneseteadvust tõstva Eestit ja Lõuna-Venemaad ühendava majandusfoorumi nimi.

 Orenburgi oblastiga on Eestil partnersuhted ju juba sõlmitud. Jajaa, mõtetel peab olema hoogu.

Artikli algusesse



lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997