Enesenimetused on vepslaine, bepslaane, lüdinik, lüdilaine (mitm.vepslaized, bepslaazed, lüdinikad, lüdilaized). Vene allikates on varem vepslasi märgitud ves´- ja tšuud-nimetustega. Vene kõnekeeles nimetatakse vepslasi (enamasti halvustavalt) tšuhariteks või kaivanydeks.
Asuala
Vepslaste asuala paikneb Laadoga, Äänis- (Onega) ja Valgjärve (Beloje ozero) vahel, kus nad elavad 3 eraldi rühmana kolme oblasti 7 rajoonis: Karjala Vabariigis 5954, Leningradi oblastis 4273, Vologda oblastis 728, Sankt-Peterburis 368 inimest (1989). Haldusüksustevahelised piirid lõhuvad vepslaste asuala ühtsuse ning vepslased on sattunud kõigis haldusüksustes ääremaadele. Kirjanik A. Petuhhovi arvates ongi vepslaste assimileerumise peapõhjus selles, et neil puudub oma haldusüksus. Väga vähestel vepslastel (u. 0,7% maavepslastest) on hea ettekujutus sellest, kus ja kui palju rahvuskaaslasi üldse elab.
Rahvaarv
| Aasta | Rahvaarv | Emakeele oskus |
| 1897 | 25 284 | |
| 1926 | 32 773 | |
| 1939 | 32 000 | |
| 1959 | 16 400 | 46,1% |
| 1970 | 8 281 | 34,3% |
| 1979 | 8 094 | 38,3% |
| 1989 | 12 142 | 50,8% |
1970. ja 1979.a. rahvaloenduse andmed pole objektiivsed, vaid peegeldavad suures osas ametnike meelevalda ja suva rahvuskuuluvuse fikseerimisel. Isikut tõendavates dokumentides ja külanõukogude majaraamatutes on võltsitud vepslaste rahvuslikku kuuluvust. Ebaõigete andmete esitamise põhjuseks on olnud ka vepslaste hirm end avalikkuse ees vepslaseks tunnistada. 1983 viidi rahvusteadlaste ettevõtmisel läbi küsitlus, mis näitas, et vepslasi oli endises NL-s tegelikult kuni 13 000, kellest Karjalas elas 5600, Leningradi oblastis u. 4000 ja Vologda oblastis vähem kui 1000 inimest.
Murdepunkte vepslaste ajaloost
10. s. - algab slaavi invasioon vepsa aladele
1478 - vepsa alad liidetakse Moskva suurvürstiriigiga. Vene asustuse pidev tungimine põhja poole muudab vepslaste asustuse nende ajaloolistel elualadel saareliseks
1930-ndad - NL-s käivitatud vägivald väikerahvaste kallal tabab täies mahus ka vepslasi. Algab vepslaste assimileerimine nö. kiirendatud tempos. Lõpetatakse igasugune rahvuslik kultuuritöö: koolid suletakse, õpikud põletatakse, õpetajad vangistatakse, paljud rahvusintelligentsi esindajad maksavad rahvuskuuluvuse eest eluga
1937 - vepsa külanõukogudelt võetakse rahvuskülanõukogu staatus
1939 - Leningradi oblastis likvideeritakse rahvusrajoonid ja tükeldatakse Karjala ANSV, Leningradi ja Vologda oblasti vahel, nii et need langevad ääremaa seisundisse.
II maailmasõda - soomlased okupeerivad äänisvepslaste elualad, vepslasi liitub vabatahtlikult Soome armeega hõimupataljoni koosseisus. Hiljem karistavad tagasitulnud Nõukogude võimud neid karmilt koostöö eest soomlastega.
1945 - vepsa noored hakkavad massiliselt rändma linnadesse, vene keele- ja kultuurikeskkonda. Vepsa külade vanuseline koostis muutub ebaühtlaseks, neisse jääb vähe noort rahvast. Suurem osa Leningradi ja Vologda oblasti vepsa keele kõnelejaid on üle 40-aastased. Äänisvepslaste aladele on juba alates 1930-ndatest organiseeritult suunatud ümberasujaid mujalt Venemaalt, seetõttu on vepslaste osatähtsus vähenenud keskeltläbi 50%-ni; Šoutjärve rajooni 2 külanõukogus on vepslased juba vähemuses.
Lootustandvaks ilminguks tuleb pidada rahvusrajooni taasloomist Karjalas Äänisjärve (Oneega) ääres ning vepsa keele õpetamise alustamist koolides.
OHUSTATUD UURALI RAHVAD, SURI 1995
www.suri.ee: Karjala, karjalased ja vepslased (arhiiv kuni 2004)