Nelja uurali rahva puhul ei saa rääkida enam assimileerumise ohust. Nad on valitsevas kultuuris ja keeles juba sedavõrd sees, et omaette rahvana nad ongi hääbunud. On jäänud veel viimased ärateelised.
1989. a. loendati Siberis Taimõri poolsaare lääneosas veel 209 eenetsit, kellest vaid 95 oskas emakeelt. Rahva enesenimetus on enet või entše. Varasem ning laiemalt tuntud nimetus jenissei samojeedid on levinud vene keele vahendusel.
Vähese arvukuse tõttu pole eenetsite elujõud rahvana osutunud piisavaks. Juba kaugemas minevikus abielluti sageli nganassaanide, neenetsite, dolgaanide ja evenkidega, mis tavaliselt tähendas siirdumist neenetsi keelele. 17. s. alanud Vene ülemvõim oli huvitatud eelkõige naturaalandamist ja pearahast. Nõukogude ideoloogia taotles inimese totaalset uuenemist. See tõi hukatust ka eenetsitele. 1950-ndateks aastateks olid nad muudetud paikseks kolhoosirahvaks, 1960-ndail ulatus nende maadele tööstusimmigratsioon ning eenetsite rahvuslik hääbumine võttis pöördumatu suuna.
Eenetsid venestuvad keeleliselt ja kultuuriliselt, sulanemata siiski venelaste sekka, totaalset assimilatsiooni takistavad peamiselt antropoloogilised tegurid. Eenetsi keel jõudis vene keele lausmõju alla 1930-ndatel aastatel ja 1986. a. N. Tereštšenko koostatud eenetsi tähestik on paraku hiljaks jäänud.
Leningradi oblasti lääneosas Narva ja Neeva vahel leidus 1989. a. veel 820 isurit, kellest emakeelt valdas 302 inimest. Rahva enesenimetus on inkeroine või ižora, karjalain ning üldistavalt maaväki. Koos vadjalastega on isurid ajaloolise Ingerimaa põlisrahvaid.
Isurid ei ole kunagi olnud suur rahvas ning saatuslikud sündmused ajaloos pole neil võimaldanudki arvukaks suureneda, näit. jäämine Novgorodi (859) ja Moskva (1478) ülemvõimu alla, küüditamised Venemaale 1484, 1488, Peterburi rajamine 1703 keset isurite ja Ingeri soomlaste elualasid. Isurite kui rahva murdumine ning pöördumatu hääbumine tuleb kanda siiski nõukogude võimu arvele. Isurite rahvaarv osutas stabiilset kasvu (1897. a. 21 700, 1926. a. 26 137), kuni massirepressioonid 1930-ndail ja Teise maailmasõja järel nende enamiku füüsiliselt hävitasid. 1945 Soomest evakuatsioonist naasnud isurid pillutati Sise-Venemaa oblastitesse ning Ingerimaa asustati vene uusasukatega. 1959. a. rahvaloendusel registreeriti veel 1062 isurit, neist emakeelseid 34,7%. Niisiis vähenes isurite arv 30 aastaga ligi 97%.
1956. a. alates on isureid lubatud oma koduküladesse pöörduda ning sealtpeale on elatud mimikri-elu ka kodukohas. Kibedad elukogemused ja elu Nõukogude impeeriumi piiritsoonis venelaste keskel on neid õpetanud võimalikult vähe erinema keskkonnast, võimalikult vähe silma torkama. Keel on püsinud, ent seda kasutavad üksnes vanema põlvkonna esindajad. Kui nemad kaovad, jääb järele näputäis (uusasukate meelest pentsikuid) kohanimesid.
LIIVLASED
Liivlased on end nimetanud raandalist randlased ja kalamied kalamehed, peale I maailmasõda ka liivõd, liibõd, liivnikad, liivlist.
Asuala
Tänapäeval elab liivlasi vähesel arvul vaid Loode-Kuramaa rannakülades ja hajali mitmel pool Lätimaal (Ventspils, Talsi, Riia). Muistsed liivlased on asustanud Liivimaad, so. 60-100 km laiust vööndit Liivi lahe idarannikul Väina (Daugava) jõest Eesti alani, ja Põhja-Kuramaad. Kunagine liivi asustus Põhja-Lätis on võinud olla veelgi ulatuslikum. Läti Henriku kroonika andmeil elasid liivlased 13.s. alguses Väina alamjooksu piirkonnas, Koiva ja Salatsi jõe ääres.
Rahvaarv
Varaseimad usaldusväärsed arvandmed pärinevad P. von Köppenilt (1835) - 2074. 1860. a-il elas Kuramaa 12 rannakülas u. 3000 liivlast, 20. s. algul u. 2000, 1925. a. - 1238 (Läti rahvaloendus), 1939 - u. 2000, 1948 - 500-600 ja 1959 - 200 (NL rahvaloendus). 1970. a. rahvaloendusel liivlasi enam ei esitatud. 1990 oskas liivi keelt 35 inimest, neist 15 valdas seda täielikult. Lisaks leidub Lätimaal umbkaudu paarsada päritoluliivlast, kes sooviksid end liivlaseks pidada.
Liivlaste sajandeid ja aastaid
12.s. - Väina (Daugava) jõe kallastele jõuavad Saksa kaupmehed
13. s. - 1201 asutab piiskop Albert liivi aladele Riia linna. Ristisõdadega alistatakse liivlased ja kaasatakse sõjakäikudele. Hõredasti asustatud liivi aladele ilmuvad läti hõimud. Liivimaa liivlased lätistuvad 19. sajandiks. I maailmasõda - liivlased sunnitakse koduküladest evakueeruma, pärast sõja lõppu ei pöördu paljud enam tagasi
1918 - 1941 - rahvusliku ärkamise ja kultuurielu edenemise aeg Eesti ja Soome hõimuliikumise õhutusel
Alates 1923. a. hakatakse õpetama liivi keelt. Koolitatakse liivi koolmeistreid, koostatakse lugemikke, antakse välja ajalehte ja trükitakse raamatuid
Hõimurahvaste toetusel püstitatakse 1939 Liivi randa Ire külas Kuramaal Liivi Rahvamaja
II maailmasõda - liivlased saadetakse taas oma kodudest välja
1945 - 1985 majandus- ja kultuurielu Liivi rannas suretatakse välja. Piiritsooni režiim ei luba liivlasi merele isegi kala püüdma. 1955 rajatakse rannakülade vahele Nõukogude sõjaväebaasid ja tankodroom, inimesed on sunnitud lahkuma sisemaale ja Lääne-Liivi külad hävivad peaaegu täielikult. Omakultuuri taotlused keelustatakse, Liivi Selts suletakse. Liivlaste rahvuslikku kuuluvust ei tunnustata
Alates 1985 - liberaliseerimisajajärgul luuakse Lätis Liivi Kultuuriselts, kus hakatakse õpetama liivi keelt. Liivi lauluansamblid Riias ja Ventspilsis on loodud juba varem, neist on kujunenud liivlaste vaimsed keskused
Vadjalasi, kes nimetavad end vadjalain ning üldistavalt maavätši, elab praegu veel Leningradi oblasti lääneosas 5 külas. 1989. a. oli neid järel 62 inimest, kellest pooled kõnelesid emakeelt. Isurite kõrval on nad ajaloolise Ingerimaa põlisrahvaid.
Vadjalaste asuala Lääne-Ingerimaal pole olnud kuigi turvaline paik venelaste, rootslaste ja sakslaste sõjakäikude tõttu ning juba 9. s. jäädi võõraste võimu alla. Kui vadjalased Novgorodi feodaalvabariigis veel kuidagi silma paistsid (näit. Vadja viiendikuna), siis 1478 alanud moskvalaste ülemvõim tõkestas nende kasvu ja arengu täielikult. Vastupanu murti küüditamistega (1484, 1488) ning vene õigeusu levitamisega. 1703 rajatud Peterburi tähendas tähtsat administratiiv- ja kultuurikeskust ning 19. s. keskpaiku, kui näit. eestlased rahvuslikult ärkasid, vajusid vadjalased päriselt vene mõjusfääri. Eristavaks jooneks jäi veel keel, kuni 1920-ndail ületati ka see barjäär. Vadjalaste assimileerumine oli juba nii ilmne, et nende füüsiline hävitamine nõukogude võimu poolt (ajavahemikul 1926-1959 vähenes rahvaarv 90% võrra) tundub ülearuse julmusena.
Pärast 1956. a. lubati ka allesjäänud vadjalastel oma koduküladesse pöörduda, ent need olid juba hõivatud vene uusasukate poolt. Sestpeale on elatud mimikri-elu, sest vadjalased on lihtsalt väsinud olemast vadjalased. Venelastel, kes vadja külades elavad, pole vadja rahva olemasolust aimugi, neile on ühed ižorad või tšuhnad kõik kohalikud läänemeresoomlased. Tuleks ehk märkida, et vadja keele kasutamist kõnes on toetanud eesti keeleteadlaste ja üliõpilaste igasuvised ekspeditsioonid. Väljaspoolne tõsine huvi ning kogumistöö on emakeele prestiiži vadjalaste silmis tõstnud ning nende keelelist assimileerumist edasi lükanud. Paraku on noorima vadja keele kõneleja sünniaastaks 1930.
OHUSTATUD UURALI RAHVAD, SURI 1995
www.suri.ee:
Obiugrilased ja samojeedid (arhiiv kuni 2006); Liivlased (arhiiv kuni 2004); Ingerimaa, soomlased, vadjalased, isurid (arhiiv kuni 2006)www.fennougria.ee: eenetsitest, isuritest, liivlastest, vadjalastest