Mastorava / Maaema

Ersa ja mokša vanaaegsete müütide,
eepiliste laulude ja pajatuste järgi kirja pannud
Aleksandr Šaronov

Ladina tähtedega omas kirjaviisis ümber kirjutanud ja eesti keelde tõlkinud: Toomas Help  

Pazonj urjvakstomat

Mastorpaz dy Vedava

Maajumal ja Vee-ema  

Eri Mastorpaz Mastoronjt alo.
Arasj cjoranjt polazo-vastazo,
Arasj aljanjt sedejen jalgazo.
Arsi son mazyi polanj sajeme,
Snartni son urjvakstomo, nikstæme.
– Vai-ja-oh mon paistoman, paistoman!
Ija-oh mon urozan, urozan!
Kin chijamo polyneks mon moljan?
Kosto sedei mari jalga mujan?
Chijavlija mon Mastoravinent –
Mastoravasj, marjavi, a mazyi:
Mastoravanjt chamazo rauzho,
Mastoravanjt sudozo kuvaka,
Mastoravanjt turvanzo echkinet,
Mastoravanjt potenzæ vishkinet.
Mastoravasj sedeizæn a pedi,
Mastoravasj oimezæn a ladi.
Erga tujan-moljan Vedavanen,
Mon Vedavanjt kortasa, chijasa.
Vedavanjt chaminezæ mazyine,
Vedavanjt selminenzæ rauzhot,
Vedavanjt prjacherenzæ ashinet,
Vedavanjt sudynezæ vishkine,
Vedavanjt turvinenzæ chovinet,
Vedavanjt potinenzæ kujinet.
Mon Vedavanjt turvatne’s palasa,
Mon Vedavanjt potede kundasa.
Erga moljan Vedavanjt chijamo,
Syrgan sonzæ polyneks sajeme.

Tusj Mastorpaz Vedavanjt chijamo,
Syrgasj son urjvakstomo-nikstæme.

Koso eri mazyine Vedavasj?
Koso ashti mazyichis Vedavasj?
Inevedsæ, poksh vedsæ son eri,
Ineveden potmaksso son ashti.
Kemkavtovo Vedavanjt vazhonzo,
Kolmo valdo Vedavanjt valjmanzo.
Ezem prjaso Vedava ozado,
Asho kende Vedavanjt alonzo.
Misharanj sure Vedava shterdi,
Parsejen koctke Vedava kody.
Koda sasj Mastorpaz Vedavanen,
Koda Vedavanj kudonjten sovasj,
Vazhovsto sjukonjasj Vedavanen:
– Pazchangot arsjan mon tet, Vedava!
– Mongak sjukprja putan tet, Mastorpaz!
Pazchangot arsjan mon tet, Mastorpaz!
Mezen korjas monj langa ton jakat?
A jakica-pakica lomanjat.
– Mazyi umarj rucine, Vedava!
Ravzho ljomzjor selmine, Vedava!
Mako chova turvine, Vedava!
Mon jovtasa, Vedava, jovtasa,
Mezen korjas tija jakan-pakan,
Mezen kisæ sjukprine tet maksnjan.
Eskan arsjan, Vedava, chijamot,
Mel kirdan mon polyneks sajemet.
Mazyinestæ, Vedava, varshtaka,
Paro valnæ, Vedava, jovtaka, –
Potso valnæt, Vedava, jovtyka,
Ton val penet, Vedava, maksyka.  

[Val penes arasj]

Elab Maajumal Maa all.
Pole mehel naist-kaasat,
Pole vennal südameseltsi.
Arvab ta ilukaasa võtta,
Tahab ta naist võtta, naituda.
– Võeh-ja-oh ma õnnetu!
Oeh-ja-oh ma orvuke!
Keda ma kaasaks kosima?
Kust mul südameseltsi leida?
Maaemat kui ma kosiksin –
Maaema see paistab on iluta:
Maaemal sel nägu on tume,
Maaemal sel nina on pikk,
Maaemal sel huuled on paksud,
Maaemal sel tissid on väikesed.
Maaema mul südamesse ei sobi,
Maaema mul hingesse ei harma.
Vat lähen-sihingi Vee-ema juurde,
Ma Vee-emat moosin-kosin.
Vee-emal sel nägu on iluga,
Vee-emal sel silmad on tumedad,
Vee-emal sel peakarvad heledad,
Vee-emal sel ninake väikene,
Vee-emal sel huuled on õhedad,
Vee-emal sel tissid on rasvased.
Vee-emale huulte peale suud annan,
Vee-emat rindadest raban.
Vat lähengi Vee-emat kosima,
Teda kaasaks võtma.

Läks Maajumal Vee-emat kosima,
Naiseks võtma, naituma.

Kus elab Vee-ema see kaunis?
Kus püsib Vee-ema see kaunidus?
Suurmeres, suures vees ta elab,
Suurmere põhjas ta püsib.
Kaksteist on Vee-emal sel tuge,
Kolm on Vee-emal sel akent.
Pingi otsas Vee-ema see istub,
Valge paikatekk Vee-emal sel all.
Prokaatlõnga Vee-ema ketrab,
Siidkangast Vee-ema koob.
Vee-ema juurde Maajumal kui jõudis,
Vee-ema kotta kui sisse sai,
Lembelt kummardas siisVee-ema ette:
– Jumalabi soovin ma sulle, Vee-ema!
– Minagi tänu sean sulle, Maajumal!
Jumalabi soovin ma sulle, Maajumal!
Mis heaks minu poole sa tuled,
Pole sa tuleja-mineja inime.
– Iluõun on sinu särki, Vee-ema!
Must on mari sinu silma, Vee-ema!
Mooniõhe sinu huuli, Vee-ema!
Ütlen sulle, Vee-ema, ütlen, ütlen,
Mis heaks ma siin tulen-olen,
Mispärast tänu sulle annan.
Arvan, et kosjad sul on minuga, Vee-ema,
Meeles mul sind kaasaks võtta, Vee-ema.
Ilusti, Vee-ema, vaata,
Hea sõna, Vee-ema, ütle, –
Oma sõna, mis arvad, Vee-ema, ütle,
Oma lõppsõna sa, Vee-ema, anna.

[Lõppsõna puudub]